Mugula lugu

Lõputud vaidlused...

2011-07-26T09:49:00.000-07:00

Pikk paus kirjutamises ei ole mitte tingitud sellest, et mitte midagi ei oleks kirjutada. Vastupidi. Kirjutada oleks olnud palju palju aga kuidagi on ajast ja mis seal salata ka viitsimisest puudu. Väga piinlik. Aga kirjutan siis nüüd natuke millega tulevane Hello Kitty (Emma tahab tulevikus saada) ja robot (MUGULa unistus) tegelevad. Tegelikult tahaks MUGUL hakata ka mereröövliks, aga ainult siis kui ta saab hea mereröövel olla. 

Hetkel on meil aga suvi täieshoos ja lapsed puhkavad pea kõik kolm suvekuud lasteaiast ka. Mõned päevad nad siiski peavad käima, kuna ma olen seotud ühe töise projektiga ka vahelduse mõttes :). Juunikuu olime kõik koos Pärnus ja siis läksid lapsed ka meie Kloogaranna suvilasse. Nüüd pendeldame Pärnu ja Tallinna vahet. See on meil esimene suvi kus me peaaegu, et polegi kodus ja ma näen, et lapsed tegelikult tahaks kõige rohkem just kodus olla. Nüüd viimane kord Pärnus käis iga päev üks jutt, et millal me juba koju lähme ja kui üldse midagi küsida, et mis me teeme, siis on selge vastus „lähme koju ja ma tahan siis ainult kodus olla“. Oma naabrilaste järgi on ka hirmus suur igatsus.

Päevad mööduvad meil peamiselt vaieldes ja ma olen hirmus tüdinenud sellest. Endiselt ei ole meil mitte mingeid raudkindlaid reegleid ja see on väga väsitav. Süüdi olen selles mina ja kogu ülejäänud maailm. Kõige enam häirib mind see, et lapsed nõuavad vahet pidamata üllatusi (kommid, näts, mänguasjad jne). Näiteks viin nad päevaks lasteaeda ja kui järgi lähen siis on esimene küsimus, et "kas sa üllatust ka tõid?". Eks jah, tihti mul on midagi ka olemas ja nad on saanud. Nüüd on aga asi nii, et PEAB olema. Täna oligi mulle MUGULaga pikk vestlus teemal "erinevad nõudmised". Tema on veendunud, et kõike võiks saada ja kohe. Mina olen endiselt seisukohal, et lastel võiks olla ideaalis 1 päev nädalas kus nad saavad kommi ja muud jama nii palju kui tahavad ja ülejäänud nädal on rahu majas. Sellist mudelit nägin kord siis kui olin ise väike ja käisime Soomes oma peretuttavatel külas. Tundub igatahes väga mõistlik. Olen seda ka proovinud, aga siis ei mängi näiteks sugulased seda mängu koos minuga kaasa ja tuleb muid vääratusi.

Teine suur ebameldivust tekitav tegevus on vaidlemine ja mitte sõna kuulamine. Ma ei saa aru ja ilmselt ei hakkagi mitte kunagi aru saama kuidas lapsed ei saa aru asjadest mida ma nüüdseks juba tõesti umbes 458 korda olen rääkinud. Palun.....kuidas see võimalik on? KUIDAS? Miks ma pean paluma vaikust ja tegema seda malbes, käskivas ja lõpetades karjuva tooniga ennem kui keegi reageerib? Miks ma üldse pean karjuma ennem kui keegi midagi kuuleb? Vaatavad otsa ja saavad aru, aga ära ei lõpeta. Mul on ausõna ülepäeviti närvid täitsa kapi otsas. Samas näiteks just hetkel istub MUGUL minu kõrval diivanil ja on maailma kõige armsam väike poiss kelle peale ei tahaks iialgi häält tõsta.

Mis teema see üldse poistega on, et pisar on kohe väljas kui midagi ei saa? Emma on palju taltsam ja tal on suht ükskõik. MUGUL aga on võimeline ka nätsupadja pärast terve ookeani nutma. Ma ei saa ju targutada, et mehed ei nuta, kuna see pole tõsi, aga nii ka pole äge.

Kuidas see võimalik on, et suvel nad ei suuda õigel ajal magama minna vaatamata sellele, et lõunauni on ära jäänud? Kuidas nad jõuavad? Ma olen pooled õhtud juba ammu ennem neid silmad kinni pannud. Nii vana olen või?

Seoses Emmaga on ka üks mure. Emmal tekkis siin talvel millalgi üks nutukrambi atakk millele on järgnenud veel 3 samasugust. Esimesel korral hakkas ta jonnima ja kange nagu ta on, järgi ta ei andnud. Võtsin siis lapse sülle proovides aru saada mis juhtus ja ta kaotas teadvuse, silmad läksid pahupidi, huuled siniseks ja keha täitsa kõvaks krampi. Absoluutselt kirjeldamatu tunne. Ma ei taha sellest isegi pikalt rääkida. Järgmine kord oli nii, et ta tegi pahandust ja ma kurjustasin. Preili solvus nii ära, et jälle krambis. Siis tõmbas kõik oma näpud uksevahele ja sai nii haiget, et tõmbas hinge kinni ja taas kramp. Ühesõnaga ma nüüd ikkagi panin neuroloogi juurde aja ja lähen igaksjuhuks kontrollin üle mis toimub. Ilmselt pole midagi hullu, aga no ma ei suuda seda enam küll üle elada.

Ilusaid asju juhtub meil ikka ka. Näiteks on MUGULast saanud maailma kõige suurem kallistaja ja Emmast musitaja. Ja see on nii maru armas.

LAPSESUU

Carl näitas eile mööduvale autole keskmist sõrme. Ütlesin, et see on väga kole ja häbi ja nii ei tohi kunagi teha. Carl: "Kui nii teha ei tohi, siis miks see sõrm üldse olemas on?" :):):)

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Carl: "Emme, kas sina enam ei kasvagi pikemaks?"
Mina: "Ei!"
Carl: "Aga kas sa siis ei saagi kunagi vanaks?"
Mina: "Vanemaks saan ma kahjuks kyll, aga enam ma ei kasva."
Carl: "Aga kas sa vanaemaks saad?"
Mina: "Ikka!"
Carl: "Aga kust sa tead?"
Mina: "No siis kui sina ja Emma omale lapsed saate siis ma saan vanaemaks. Mitu last sa Carl saada tahad kui sa issiks saad?"
Carl: "No mina abiellun Emmaga ja me saame koos 32 last! Kui tuleb vähem siis ei ole ka midagi hullu!"
Carl: "Emma, kui sa oma putru ära ei söö, siis sa naiseks ei saa ühelegi mehele!"

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Selgitan lastele, et sõidan neljaks päevaks Londonisse. Esiteks on suur nutt, kuna Carl tahab minuga koguaeg rääkida, aga siis ta ju ei saa ja kui saab, siis äkki on tal meelest läinud! Awwww. Teiseks tuleb süüdistus: Carl "Aga sul on ju veel 2 koolipäeva." Jah, tean...ups. Kolmandaks pärib ta miks ma sinna üldse lähen ja väidan, et tuulutama. Selle peale teatab Carl "Kuule, tuult on ju siin ka!". :):):)

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Ja ongi aeg käes kus meie peres tuntakse huvi kust lapsed tulevad!
Carl: Emme, kui mina sain 1, siis sul oli paks kõht onju?
Mina: Ei siis mul veel polnud, aga kui me suustamas käisime Austrias siis hakkas kõht juba kasvama.
Carl: Aga kui Emma minu sünnipäeval sinu kõhus polnud, siis kus ta oli?

Jaanuar 2011

2011-02-01T09:59:00.000-08:00

Ei läinudki rohkem kui 1 kuu ja Emma on mähmevaba. Jehuuuuu! Järsku hakkas ta ise hommikuti potil käima ja eelmise nädala kolmapäeval ma lihtsalt ei pannudki talle enam mähet ja sellest ajast saadik on ta mähmevaba. Nii tubli tüdruk! Ise on ka hästi õnnelik selle üle. Ta on hakanud nüüd ka naljakaid fraase õppima. Näiteks ütleb ta täitsa õigel kohal "No jumal küll". Ta on hakanud arvama, et on juba suur. Ta ei luba endale enam tita öelda. Ilusti oskab lugeda numbeid kümmneni ja edasi tuleb "teist" :). See meeletu "ISE" periood ei taha üle minna. Mõneti on see ka hea, sest enam ma ei mäletagai millal ma teda oleks ise pidanud riietama, samas kui MUGUL ei saa midagi endale ise selga ega jalga kui mina vaateväljas olen. Emma hakkas nüüd lasteaias käima tantsutrennis. Ta on ise nii õnnelik ja näitab mulle kodus pidevalt mida ta jälle õppis "pintsent trennis". :) Nii nimetab ta tantsurenni....printsessitrenn.

Jaanuaris elasime ka üle ühe nädala suurt haiguste möllu. Emma köhis väga pahasti ja MUGUL oksendas lihtsalt 3 ööd järjest. Kolmandal päeval oli ta nii läbi, et ma saatsin Allani temaga haiglasse kontrolli. Õnneks sisse ei jäetud ja järgmine päev oli ka laps terve. MUGUL oli ise nii kurb ja küsis minu käest läbi nutu ennem haiglasse sõitu, et "Emme no kust ma nüüd selle haiguse sain?".

Kõige suuremad vaenlased meie majas on DVDd. Lapsed võiks neid õhtust hommikuni vaadata ja see ei meeldi mulle mitte üks raas. Ma ise olen ka muidugi süüdi. Mul oli nüüd jaanuaris sess ülikoolis ja seega panin aga neile järjest plaate peale, et ise õppida saaks. Nüüd on aga tulemus käes. Enam ei vaja nad minu abi, et multikad kätte saada ega ka abi, et need käima panna. Eilsest on kord, et 1 DVD päevas. Loodan, et suudan seda ka järgida. Emma on ju kange kui purikas ja kui tema juba midagi tahab siis olgu olla. Ta on ikka uskumatult visa. Näiteks ei pea ta paljuks tulla peale pahanduse tegemist minu juurde (peale seda kui ma olen temaga riielnud) ja paluda, et ma kuhugi suvalise koha peale peale puhuksin, sest tal on just seal AI! Ma ise mõtlen, et peale tüli oleks just hea eemale hoida, aga ta arvab vastupidist.

MUGUL on mulle mitu korda öelnud, et tema arvates võiks ta nüüd proovida ilma oma lapita magama õppida, aga kui õhtu on käes, siis on tal lapit väga vaja ja vot just nii armsad nad mul ongi:

2010 lõpp

2010-12-29T13:31:00.000-08:00

Aasta hakkab lõppema ja ma mõtlesin, et kirjutan siis veel ikka midagi mis toimunud on. See aasta on jällegi meile suur muutuste aasta, kuna mina läksin ülikooli ja Emma lasteaeda. Sellega seoses on mul olnud vähem aega tegeleda koduga ja olla koos lastega, aga samas pole ma olnud nö halvem ema. See ju tegelikult ongi elu, et emme ja issi käivad tööl ja lapsed lasteaias. Mina iskilikut olen hästi rahul. Kõge jaoks peab elus aega võtma. Ma tundsin, et mul on vaja nüüd teha midagi muud ka kui olla ema ja koduperenaine. Ma ei ole mitte kunagi unistanud, et ma võiks olla täiskohaga koduperenaine. Isegi kui ma päris alguses, siis kui MUGUL sündis, mõtlesin selle võimalikusele, siis 2010 aasta kevadeks oli selge, et ma pean ka edasi minema. Mind on õnnistatud fantastiliste lastega. Nemad on mind minu valikutega tegelikult kõige rohkem toaetanud. MUGUL läks ju lastehoidu ennem kui Emma sündis ja meil pole olnud ainsatki probleemi sellega seoses. Nüüd kordas ka Emma sama. Talle sobis kohe kõik. Kui nad oleks nutnud ja mu jala küljes rippunud, siis oleks hetkel ilmselt olukord hoopis teine. Selles vallas oli igatahes aasta suurepärane.

MUGUL on nüüd ilmutamas aina rohkem ja rohkem suure poisi moodi olemist. See oli esimene jõul, kus ta luges 2 luuletust ja laulis laule. Ennem seda on ta olnud suht tasa. Ka on ta fantaasia ja sõnavara suure hüppe teinud. Ta oskab suurepäraselt analüüsida erinevaid olukordi. Näiteks ühel päeval viisime Emma lasteaeda ja pidime ise minema linna asju ajama. Olin MUGULaga kõik läbi juba rääkinud ja kui Emma rühma viisin, siis teatab MUGUL "Emme ma siin mõtlesin ja mul tuli väga hea mõte. Sa helista Memmile ja küsi mis ta teeb. Siis sõidame siit kohe esimese asjana Memmi juurde, ma jään sinna, sina mine tee mis sul on vaja teha ja tule siis mulle järele. Ära muretse eks!?" Ideaalne mõte ju! Läkski nii....kõik olid õnnelikud. Endiselt jätkub meil suuremat sorti kodu mängimine. Näiteks täna oli lasteaiast vaba päev ja oleme nüüd terve päeva toas kodu mänginud. Carl on isa ja mina olen ema ja Emma on vahest meie tita aga enamus korrad meie õde. "Isa" oli meil haige voodis ja "ema" pidi pidevalt süüa tegema "isale". "Tita" pidi oma voodis raamatut lugema ja siis kui "isal" parem hakkas läks ta "titaga" poodi. Ühesõnaga ma ei tea, aga meil kodus nii igatahes pole, et mees on voodis haige ja ma vaaritan muudkui. Ei tea kust tal selline mõte tuli, aga see oli nii armas. Ta ise on hingega nii mängu juures. Emma soperdab mida iganes ta just parasjagu teha tahab ja tihti ei allu "isale".

Emma on nii palju rääkima hakanud ja samuti nagu MUGUL ütleb ta kohe ilusti "R" tähte. Potil ta endiselt ei käi...teda ei huvita see asjandus üldse. See on asi mille ma kavatsen kohe nüüd korda ajada. See on mu lubadus uueks aastaks. :) Lutist saime lahti. Me käisime perega detsem´bri alguses Soomes ja "lutt jäi sinna". Natuke oli kurb ja meel paha, aga ei midagi sellist mis oleks sundinud mind talle siiski lutti andma. Täna just mõtlesin, et annaks talle luti, et kas ta veel mäletab, aga ei hakka veel testima. MUGULa nägu oli küll äge vaadata kui temal omal ajal see olukord oli. Kõige kurvem lugu on see, et Emma jänku kadus ära. Sellest on kohe nii kahju, et pole sõnu. Ta nii väga armastas oma jänkukest aga see lihtsalt haihtus õhku. Õnneks oli mul ostetud talle teine samasugune jänku ka, aga see ei lähe hetkel väga kaubaks. Vana oli ikka nö oma käe järgi ära sätitud. Iseloom on tal endiselt väga tugev ja temaga pole üldse nii lihtne kui MUGULaga. Kui ta ei taha või ei saa, siis annab teda ikka ära rääkida.

Perega Türgis!

2010-10-25T09:47:00.000-07:00

Ma ei hakka enam kirjalikult lubama, et see oli viimane kord kui me lapsed reisile kaasa võtame, aga nii ma mõtlesin juba siis kui olime lennukis suunaga Türgi poole. Me olime lennanud selleks ajaks võib olla 40 minutit. Ja ma mainin kohe alguses ära, et vahetasime ka kohe hotelli, kuna olemasolev ei kõlvanu mitte kuhugi.

Ühel kolmapäevasel päeval teatas Allan mulle, et nemad MUGULaga on otsustanud minna soojale maale puhkama....laupäeval. Ma ju tegelt käisin ka poisiga mais ja seega polnud mul selle vastu midagi. Ainult moka otsast mainisin, et mul on koolivaheaeg ja et me Emma saame ka tulla kui huvi on. Noh, oleks ilmselt olnud väga imelik kui me peale seda lauset nüüd siin lennukis ei istuks :)
Muuseas ma otsustasin selle sissekande kirjutada reaalajas ja just hetkel asume kuskil õhus kui lennata on jäänud veel kaks ja pool tundi. Ühesõnaga neljapäeval siis taetas Allan, et reis on ostetud ja ma hakkaku planeerima. Vägev eks? Soe...lapsed saavad jälle päikest näha, ujuda, vähe riideid selga panna, puhata. Ehk on ka peale seda pikalt terved. Loomulikult ei jõudnud MUGUL reisi ära oodata ja Emma teatas muudkui, et „kaaa!“. 3 ööd mis oli vaja ennem ära magada olid MUGULa arvates 3 aastat ja kuna issiga sa alguses räägitud kahe mehe reisist, siis rääkis ta kõigile, et meie Emmaga ei tule. Lennujaamas kuulsin ma umbes 158 korda „Emme no kus see lennuk on? Millal me juba lennukisse lähme? Millal me õhku tõuseme? Millal me maandume? Kas me lähme kohe ujuma?“ Huh! Emma oli otsustanud kõik lapsed kes talle lennujaamas ette jäid läbi kallistada. Osad olid helded ja kallistasid vastu, osad jooksid kabuhirmus ja röökides oma emmede juurde. Emma siis muidugi vihastas ja kui nad järgmisel hetkel kätte sai pani korraliku tou. Häbi! Lennukis panin Allani nende juurde istuma ja me olime tegelt täitsa kindlad, et nad jäävad kohe magama. Noh, seda ei juhtunud. Need beebi ajad on nüüd ammu juba möödas, kus juba tõusul uni tuli. Edasi järgnes kaos. Emma ei püsi purgis ka paigal. Lendas ühest lennuki otsast teise. Ei aidanud jutt kurjast onust, tädist ega hundist. Küsisin, et kas sa tahad, et kuri hunt tuleks, siis ta vastas „Jah!“. Otsustasin lapsed lõksu panna. Vahetasin Allaniga kohad ära ja ei lasknud neid enam välja. Nüüd hakkas toolidel tõeline akrobaatika programm. Käetugedel turnimine, hüpped, igal võimalusel naabreid kõnetada ja üle nende peade kõõlumine. MUGULa taga istus poiss kes õnneks hoidis MUGULa tegevuses oma legode ja muude mänguasjadega. Pardal serveeritud juustu kolmnurkvõileib pääsab umbes viieks minutiks olukorra. Tundub, et lastel oli nälg ka juba natuke kallal, kuna nad istuvad paigal ja söövad. Kui kõht on täis siis hakkab uus vaatus. Mõne aja pärast nutab MUGUL, et ta tahab koju minna. Diagnoos: väsinud! Lasen Emma puurist lahti ja palun Allanil jälgida olukorda seni kuni ma MUGULa tuttu saan. Kell on 23.50 kui ta uinub. Noh mõnus. Tunnikese pärast me maandume ja siis on meil parimal juhul 1 magav laps ja kotid. Halvimal kaks magavat last ja kotid. Emma laseb mööda lennukit edasi ja tagasi. On inimesi kes naeratavad, aga osade pilgud võiks ka tappa. Mul on suur suva. Saagu hakkama endaga. Mul ei ole ka lihtne. Emmaga on see lugu, et ta ei karda mitte kedagi ega midagi. Nt läheneb ta prouale, kes loeb ajakirja siis siis hammustab seda lehekülge. Ise itsitab. Siis hammustab käepidet. Siis varastab ühelt lapselt palli ega kavatsegi seda tagastada. Moment istub minust kaks rida tagapool ühe naisterahava kõrval nagu nii peakski olema. 00.15 on Emma nii väsinud, et kukub ka ära. Lõpuks saan hakata oma planeeritud tegevusega pihta...filmi vaatama. Ebameeldivaks faktoriks on muidugi see, et olen lastekuja all. See lõbu kestis vast 30 minutit ja siis olid tüübid jälle üleval, kuna hakkasid ettevalmistused maandumiseks ja nad ei saanud enam pikali olla. Natuke jonni ka, kuna väsimus oli suur, aga ei midagi hullu. Lennujaamas läks meil kõik libedalt. Keegi oli ära võtnud meie käru (sarnaseid kärusid oli lennul 3...uskumatu), aga õnneks leidus see pere seal samas transfeer bussis kus meiegi olime. Kogu see bussitransfeer on kohutav. Esiteks peab nii meeletu kaua ootama. Viis korda loetakse inimesi ikka ja jälle üle, kõik saavad erineva arvu jne jne. Mainin ära, et kell oli pool 2 öösel. Kurjustasin ka ikka juba seal giididega. Kui me lõpuks liikuma saime, siis selgus, et kogu see bussi täis läheb samasse hotelli L´Ancora Beach Hotel (Kemer). See tundus äge, kuna seal oli mitu last ka.
Hotelli jõudes saime toa kärmelt. Emma oli mul süles jälle korra magama jäänud, aga nüüd toas virgus taas. Mitte keegi ei aidanud meil kotte tuppa tassida. Meil oli 2 suur kohvrit ja siis veel 3 väiksemat mis olid lennukis kaasas + käru. Allan tassis nagu segane neid. Etteruttavalt mainin ära, et asju meil kaasas ei ole liiga palju. Esimese päevaga on lastel juba kaks komplekti riideid ära ruunatud. Ma ausõna ei viitsi siin asju käsitisi pesema hakata. Toas oli: suur voodi millel puudus tekk või siis lina mille all magada. MUGULa voodil oli samuti tekk või lina puudu ja Emma voodis polnud ainsamatki asja. Kutsusin siis tegelinski kohale, et me puuduvad asjad saaks ja tuttu. Kell oli 4 öösel. Ta ei saanud mitte midagi aru, kuna peale oma emakeele ei vallanud ta mitte midagi. Saime siis respa abiga talle nimekirja edastada puuduvatest asjadest. Vennike jooksis siia ja sinna (mul oli toa uks lahti ma nägin teda) ja lõpuks saabus pidulikult ja võidurõõmsa näoga. Kaasa oli tal 4 suur tekki (ilma linata) ja 1 suur lina. Hmmm.. Otsustasime Allaniga, et magame kõik neljakesi suures voodis asjadega mis meil on ja hommikul siis ajame edasi. Olgu öeldud, et hotell oli umbes selline nagu mina olin arvanud ja aru saanud. Mitte, et mulle oleks meeldinud, aga Allan oli totaalses shokis.

Hommikul jõudsime kell 10.00. alla hommikust sööma, kuna lastel oli hirmus nälg ja oh seda imet. Juba söök läbi ja uus kate tuleb lõunaks alles. Hiline hommikusöök siin hotellis läbi ei läinud. Allan jooksis tuppa ja tõi laste jaoks eilsed võileivad. Nüüd nägime ka siis valges kuhu me sattunud olime. Bassein (mis on meie pere jaoks kõige olulisem, kuna siin on rand ja meri kivine ja sügav) oli sisuliselt sisetingimustes. St. katuse all ja restoraanis...jaaaa....sõid kohe seal bassu ääres. Laste bassein oli nagu jalapesuvann. Tundus täitsa võimatu sinna oma last panna. Liumäest basseinis võisid unistada. Seal polnud mitte midagi peale ujuva boi mille peal oli märk, et ujuda ei tohi. Võite ette kujutada mida Allan mõtles. Jälle oli ta toonud oma pere heast tahtest reisile ja jälle olime me sattunud kuhugi kus meist keegi olla ei taha. Suundusime siis väiksele jalutuskäigule. Kohe meie hotelli kõrval oli Burger King ja seal siis oli meie esimene hommikusöök. Sealsamas oli kohe lastele mänguväljak. See oli avalik, mitte hotelli oma ja seal siis lasid lapsed mõned liud ja kiikusid. Kõik oli jube must-must-must. Edasi liikusime randa kus oli ka väga must. Tühjad pudelid ja vanad paberid ja konid ja klaasikillud. Võeh! Kui midagi muud kui sellist olukorda näinud ei ole, siis ei ole sellest kindlasti midagi, aga kui oled, siis on ikka väga palju midagi. Allan teatas, et tema küll ei tea mis ta nädalaega siin hotellis teeb, kuna ta ei taha olla ei toas, bassu ääres ega rannas. Suundusime siis lobbysse kus interneteist otsisime paar hotelli millede kohta juba eelnevalt head olime kuulnud ja helistasime. Oli pühapäev. Esimesest hotellist Rixos Tekirova teatas inimene, et neil on tube küll, aga pühapäeval nad müügiga ei tegele. Helistade homme kell 9 hommikul ja siis räägime. Vau! Hästi elavad! Selge. Teine kõne oli hotelli Marti Myra Tekirovas ja sealt teatati kohe selges inglise keeles, et võtke takso ja tulge siia. Mõeldud tehtud. Kotid olid meil nii kui nii koos veel. Kell oli 12 ja me tegime check-outi. Meie grupijuhtu tuli just parasjagu sinna infotundi tegema ja ma ütlesin talle viie lausega, et me lahkume ja kuhu, jätsin meie numbrid ja adjöö. Ta oli üllatunud, aga ma ausõna ei viitsinud sellest pikemalt vestelda. Olime otsustanud nii ja kõik. Meie puhkus ja elu.

Marti Myra hotell ja see piirkond kus ta asus oli kohe selline millega me harjunud olema ja mida me ootasime. Vastvõttus olnud mees oli nii lahke ja pakkus kohe meile tavatoa hinnaga peretuba (2 tuba, suur veranda ja palju rohkem ruumi). Kuurorti siseselt sõidavad golfiautod ja sellega trantsporditi meid oma uude tuppa. Super! Millegi üle pole viriseda. Öeldi ka kohe, et toad vajavad renoveerimist ja see tehakse nüüd talvel ära, aga asi polnud üldse hull. Kohe saime süüa...siin saab süüa sisuliselt pidevalt mis on ka normaalne. Saad ikka puhata ja kui kõht tühi siis lähed sööma mitte siis kui on aeg minna. Kuurort on lastega ja ka mitte lastega puhkamiseks ideaalne. Basseine on palju ja need kõik on suured. Mängutuba/ala on lastel väga-väga suur ja rikkalik. 2 toa täit on neid ronimis radasid mis nt Juku keskuses on ja siis veel õues palju tegevust jne. Ühesõnaga siin kannatab olla isegi vihmaga ja oleks fun. Rand on ilus. Kivid on vaid vee pool, ülejäänud rand on liivane. On ka korralik purre kus saab päevitada ja vette minna. Ühesõnaga tip-top. Söök on rikkalik ja lastel on oma ala kus süüa ja oma menüü. Isegi beebidele on mõeldud ja neil on omad püreed seal valmis tehtud. Eile siis sisuliselt jalutasimegi mööda kuurorti ringi ja tutvusime olukorraga. Magasime kõik 3 tundi lõunat kuna öö oli ju lühike ja õhtul siis vaatasime programmi. Kuna hooaeg saab läbi siis suurt showd enam ei ettendata, aga kahes kohvikus on programm. Meid see ei häiri abslouutselt, kuna meile meeldibki puhata ilma trügimata. Uinusime siiski kõik ühes toas ja MUGUL meie kaisus, aga see oli nunnu.

Esmaspäev.
Hommikul ärkab Emma kõigepealt ja nõuab piima. Piima? Kuna mul piima pole siis pakun vett ja ta joob pool pudelit ära. Peast on ta higine ja märg ning uinub uuesti. MUGUL virgub ja nõuab teise tuppa magama. Teen talle voodi valmis ta uinub sinna uuesti. Ise jään üles. Kell on 8 hommikul. Mõne aja pärast ärkab jälle Emma ja ma saan aru, et tal ei ole hea olla. Kui võimalik siis ta ilmselt täna ennast ei liigutaks. Vabatahtlikult ja igatahes jalgu alla ei aja ja see on väga ebatavaline. Olen muidugi mures, kuna ei tahaks küll tegeleda nüüd mingite uute jamadega. Niigi MUGUL köhib nagu hobune (kodust juba kaasa toodud lisa) ja olin öösel õnnelik, kui kuulsin, et hakkab vist rögaseks minema. Emma kurdab kõhuvalu, samas nõuab süüa ja õue. Ajame kõik ennast riidesse ja lähme sööma. Näen, et Emmal käed värisevad ja ta hea meelega on minu süles. Mõlemad lapsed saavad Enteroli juba ettenägelikult. Hommikusöögiks sööb Emma ära terve pärsi saia..ilma naljata. Sisu maitseb eriti hästi ja koorikust jäävad vaid riismed ja siis veel umber 10 küpsist! Ega ma talle muud ei pakkunud ka, kuna kui juhtumisi on kõhuviirus sii on parem piima mitte tarbida. Olen hämmingus, aga näen, et laps muutub endiseks. Ei tea mis tal siis hommikul oli. Peale sööki lähme randa mängima ja lapsed käivad esimest korda ujumas.

Ma ei saa seda köhivat last sealt eemal hoida. Pealegi tal on juba täna parem ja siin on nii hea ja soe. MUGUL rääkis vees Emmale, et kala tuleb ja hammustab teda ja nüüd Emma enam ujuda ei julge. Juba nüüd mõtlen ma kui hea see ikka on, et lapsed on kaasas. Neil on ka ju siin nii tore ja soe ja nendega pole üldse raske. Igav oleks ilma nendeta. Pealegi pean tunnistama ja rääkisime ka sellest Allaniga, et me ei tegele iialgi kodus lastega nii palju kui siin, kus meil ei ole majapidamist ja ARVUTEID pidevalt kasutamiseks. Ausalt öelda on need arvutid küll meie pere laste vaenlased. No ei oska me neid kaasi kinni lüüa ja ära lõpetada. Siin kirjutan vaid siis kui lapsed magavad. Kell 12 nõuab Emma süüa ja tuttu. Tema käsk on minu kohus! Poisid jäävad randa ja meie Emmaga siis sööma ja tuttu. Magasime koos kaks tundi. Peale seda otsisime oma poisid üles ja jalutasime ühest kohast teise. Õhtu oli soe ja päikseline. Just selline peabki üks puhkus olema, kus midagi ei kiirusta sind tagant ja kõigil on hea.

Teisipäev.
Päeval tegelesime puhkamisega. Magasin koos lastega kaks tundi...ilmselgelt olen väsinud ja vajan seda puhkust hetkel väga. Õhtul otsustasime, et lähme linna vaatama mis seal toimub. Kuna kell oli pool seitse ja kell seitse hakkab õhtusöök siis me loomulikult ei suutnud ära otsuatada kas me lähme nüüd linna ja siis sööma või vastupidi. Emma tahtis süüa (millal ta ei taha), MUGUL ei tahtnud, mina tahtsin (mõeldes oma figuurile mida ma hetkel vihkan, et varem süüa on parem) ja Allan ei tahtnud (ta sööb ju iga kord üle ja tal ei lähegi kõht vist kunagi tühjaks). No ja siis me tiksusime oma otsustamtust. Ühel hetkel oli minul vaja minna toaletti ja seda ma ka tegin. Kui ma tagasi tulin, siis oli ees vaid Allan ja lapsi polnud. Küsisin, kus lapsed on ja sain imestava vastuse, et „kas nad siis sulle vastu ei tulnud?“ Apppppiiiiiii.....eiiiiii! Noh ma usun, et järgnevat võib endale ette kujutada ainult inimene kes on ise ema ja kellel võib olla on mõni kord laps ära kadunud. Otsuastasime teha ringi nii, et üks läheb ühelt poolt ja teine teiselt. Jube mõtekas muidugi praegu mõeldes, kuna ringikujulist liikumist siin väga pole ja mis ringist me rääkisime?? Igatahes kui mina olin oma ringi ära teinud (mis tundus terve igavikuna) ja helistasin Allanile, et kas ta leidis lapsed, siis selgus, et EI! Ma muidugi hakkasin nutma ja värisema ja mitte kõige ilusamaid sõnu kasutama ja Allan sai mööda päid ja jalgu. Ma ausõna ei teadnud kuhu poole joosta. Hakkasin siis küsitlema inimesi, et kas nemad on kahte väikest last näinud....EI! Apppiiii! Jooksin nagu segane. Siin ei ole palju rahvast ja nad oleks juba selle ajaga võinud olla kus iganes. Õues on pime, basseind, meri, mets. Absoluutselt võimatu olukord. Otsustasin joosta siis väljapääsu poole ja mida ma näen...lapsed shoppavad rahulikult komme. Ma väljusin absoluutselt kontrolli alt ja kui lapsed mind nägid, siis hakkasid juba ilma sõnadeta nutma. Tõstsin nad nagu kassid käru peale ja värisesin vihast. Lubasin hullu ja hullemat. Müüa tuli ja ütles mulle: „no problem!“ nagu MIDA? Mis mõttes no problem? Väga suur probleem! Siis läks ta poodi ja tõi mu nutvatele lastele pulgakommid. Samal ajal kui ma Allanile helistasin ja raporteerisin olukorda olid need kommid paberist lahti ja suus. Ühesõnaga...mul pole sõnu! Täiesti uskumatu, aga tõsi! Ma ei tea, aga kas ainult minuga pidevalt juhtub või juhtub teistel ka? Mul on hea meel, et mu lapsed mul jala küljes ei ripu 24/7, aga natuke võiks ikka midagi ja kedagi karta. Emma on ju veel super flirtija. Ta võtaks juba kaheselt kõik siin rajalt maha. Nii kui mõni onu temaga vestlusesse astub, siis hakkab kohe eputama. Seelik ülepea ja nägude tegemine. Siin on veel lisandunud keele näitamine. Kui ma teatan, et ma nüüd lähen ja "dadaa" siis ta lehvitab "dadaaa emme!" Kõigile turvadele jookseb sülle. Ega seda vist muuta väga ei saa enam jah?

MUGUL saab juba kahe inglise keelse lausega hakkama „apple juice please“ ja „Thank you!“ Tähtsa näoga käib ja tellib ise baarist.

Kolmapäev.
Poolest päevast läks ilm ära ja siis otsustasime kolida sisse. Siin saab sees ka ujuda ja saunatada. Just ennem sauna sisenemist otsustas MUGUL veel üks kord ära kaduda. Meie Emmaga olime aeglasemad ja kõndisime meeste tega. Mehed otsustasid baarist kõigile joogid sauna kaasa võtta. Sellel ajal kui issi jooke tellis otsustas MUGUL kuhugi mujale minna. Ma ei tea mis selle poisi peas toimub ja kuidas ta üldse ei karda? Igatahes kui meie Emmaga sauna jõudsime nägime issit kes uuris kus on MUGUL. Ma lihtsalt keerasin selja ja palusin tal see asi ise korda ajada, kuna ma lihtsalt ei kannata seda enam välja. Seniks kuni meie Emmaga ujukad selga saime oli MUGUL leitud. Ma loodan, et see oli nüüd ausõna viimane kord.

Õhtul leidsime ühe pere kes on Eestist. Nad olid eelmisel õhtul tulnud. Saime neilt infot, et siin ikka õhtune programm töötab ja töötaski. Ei tea kas pühapäeva õhtul oli siis paus või. Igatahes rohkem me seda uurimas ei käinud.

Neljapäev.
Hommik on udune ja hall. Päikest ei paista ühegi pilve vahelt välja ja me otsustame rentida päevaks auto. Kaardilt vaatasime, et valik on kas sõita paremale või vasakule. Kuna me paremalt tulime (seal on Kemer ja Antalya), siis otsustame keerata vasakule. Mind ärritab see, et lastel pole turvatoole ja see pole siin maal probleemiks ka. Noh paneme siis vööd peale ja lapselukud ustele. Ikkagi on nõme mööda neid kitsaid ja mägiseid teid sõita. Sõidame läbi kahe lähema asula. Uudistame jahte sadamas, inspekteerime kohalike elu mis kadestama küll ei aja, ostame kommi ja siis otsustame, et pöörame tagasi, lõunatame oma hotellis mis on tee peal ja siis sõidame vasakule. Umbes 30 kilomeetrit ennem meie hotelli seisab liiklus kapitaalselt. Kiirabid kihutavad ainult mööda. Kui siis mõne aja pärast liikuma saame selgub, et üks turistibuss ja sõiduauto on lauskokkupõrkkes olnud ja see mis seal nüüd oli ei kannata pikemat juttu. Inimesed kes pääsesid (tundusid araablased või sarnased) seisid kohvrite ja oma lastega tee ääres ning ootasid uut trantsporti.....ilmselt. Neid oli väha. Minu silm näga ca kümmet inimest ja arvestades kui palju seal kiirabisid oli, siis .... Suur buss oli kummuli teel. Kõik aknad katki. Autost polnud alles mitte midagi. Diisel voolas mööda mäge alla ja sinna peale visati just parajasti liiva. Mul kadus ära igasugune isu autoga edasi sõita. Õnneks Allan ka ehmus ning tagasi oma hotelli sõitsime nagu teod. Tuletan meelde, et lastel pole turvatoole (mitte, et need sellises olukorras midagi päästaks, aga ikkagi) ja kui vähegi võimalik siis nad tulevad turvavööde vahelt välja ja seisavad taga istme peal püsti.
Hotelli tagasi jõudsime just õigel hetkel. Kui restoraani jõudsime siis hakkas nii hirmsasti sadama ja välgutama, et elekter kadus. Õnneks ei kestnud see olukord kauem kui vast pool tundi.
Peale seda kui olime taas kord kogu perega maganud üle kahe tunni lõunaund, siirdusime Kemerisse. Sealne shopping oli muidugi kordades parem ja suurem kui siin Tekirovas ja me kõik saime endale ühe uue asja. Tagasi hotelli jõudsime just siis kui algas lastedisko ja mustkunsti show. See oli MUGULa jaoks täielik õnnestumine. Ta ei soovi oma sünnipäevale kedagi muud kui mustkunstniku.
Tähed on taevas...ehk on homme päikseline ilm.

Reede

Hommikul püüdsime rannas kinni viimased päiksekiired ja siis hakkas maru jälle pihta. Sellel korral müristas, sadas vihma nagu oleks viimane päev käes ja lõpuks sadas suuri, suuri rahe tükke ka. Fun ah, nii puhata „soojal maal“! Noh, homme saame koju. Kui vihm järgi andis, siis me Emmaga läksime shoppama ja poisid jäid tuttu.

Laupäev
Hommik on imeline. Päike lõõskab ja taevas pole ainsatki pilve. Lähme juba 9.45. randa ja oleme seal kuni 11ni. Ujuma enam ei lähe, kuna minu arvates oli see äike ikka õhu külmemaks müristanud ja ma ei taha millegagi riskida. Lapsed mängivad ilusti ja me Allaniga teeme plaani, et kui koju jõuame, siis anname lapsed minu isale üle ja lähme linna tantsima. Muide meie hotellis on ka mini loomaaed. Seal on igasugu linde, jänesed ja kilpkonnad. Iga päev käime lastega neid vaatamas ja nüüd lähme ütleme hüvasti. Kell 12 võtame oma hotellist takso ja sõidame oma Kemeri hotelli, et sealt lennujaama sõita. Seal kohutavas L´Ancora hotellis hakkab just siis lõunasöök ja kuna me oleme ju ka seal hingekirjas, otsustame süüa. Valida on nelja asja vahel: sodi-pudi kus on kõik juurviljad segamini pajaks tehtud, üle küpsetatud maitsetud kartulid, kala mille väljanägemine ei kutsu sööma ja riis. Lisaks siis ka salatit ja saia. Lapsed keelduvad kõigest peale saia. Allan ei söö midagi ja mina maitsen veidi riisi. Endiselt ujub basseinil boi mis teatab, et ujuda ei tohi. Teised uurivad kuidas meie puhkus läks ja mina uurin vastu ka, et kuidas nemad rahul on. Nad on rahul. Nad ütlevad, et: süüa oli iga päev täpselt üks ja see sama toit, toas ei käinud koristaja iga päev, hotellis puudus meelelahutus täielikult, basseinil oli pidevalt see boi ja nad käisid mitmel õhtul väljas söömas, et saada liha, kuna seda ei pakutud. Mind paneb väga imestama millega nad rahul on? Aga kuna ma ei viitsi seda teemat arutada, siis ma ei arenda seda edasi. Peamine, et me ise õnnelikud oleme. Lennujaamas läheb meil check-in libedalt ja me suundume transiit tsooni. Vahetult ennem seda kui on meie kord piir ületada ja oma passe näidata paneb Emma jooksu. Seal on umbes 10 rida inimesi ja keegi teda ei peata. Kõik lasevad t läbi ja ta ületab piiri ilma ühegi dokumendita. Kuna just parasjagu kontrollitakse meie passe, siis on olukord eriti nõme, sest meie oleme nö peaesinejad. Allan tormab Emmale järgi ja mingi aja pärast kuulen ma solvunud Emma nuttu ja näen kurja Allanit. Meid lastakse ikkagi läbi. Lähme kohvikusse ja ostame endale juua ning lastele chipse, et nad paigal istuks. Seda mõnu jätkub ca 5 minutit, kuni MUGUL Pringelsi karbi maha laiali valab. Näen, et tablool on meie lennu kohta kirjas, et "gate open" ja teen ettepaneku minna sinna, siis on asi lõplik ja keegi ei jookse kuhugi. Oh seda õnnetust kui avastame, et just sellel korrusel kus on meie värav asub lastel mängutuba. Vanasti ... kevadel veel....oli see tasuta, aga nüüd maksab iga liigutus. 1 laps mingi tobeda rongi peale maksab 3 Euri. Lapsed muidugi röögivad, et nemad tahavad ja Emma lausa väriseb erutusest, kuna just 1 ema oma lapsed sinna asetab. Mina ei anna alla. Ei ole neil kõike ka vaja saada. Lähme ostame poest komme lennukisse ja suundume väravasse. Ennem seda läbi veel ühe turva. Oi kui tüütu see on. Läpakad välja. DVD mängija välja, vööd ära, kellad ära. Joogid välja, lapsed ritta ja 1 haaval läbi, jälle näita passi ja piletit ja siis paki jälle kõik kokku. Just hakatakse ka lennukisse laskma ja me suundume sinna otsejoones. Ma ei unista muust kui Tallinna lennujaamast, oma isast ja dushist kodus. Lennukis on umbes sama olukord nagu minnes. Pole minutit ka rahu ja sellel korral ei maga kumbki laps. Ma panen täiesti tuimalt endale klapid pähe ja vaatan "Coco ennem Chanelli" filmi ära. Ma teen nagu see mürgel mind ei häiriks. Lõpuks ometi Tallinn!

...kell 1 öösel heliseb mul telefon (olen keset ööklubi) ja mu ema teatab, et Emmal on palavik 38,3. Kuna tal ei ole õiget rohtu ja minu süda ei anna rahu kui laps on haige ja ei ole minuga, siis torman parklasse, võtan auto, käin apteekis ja lähen oma Emma juurde. Palavikus on ta siiani!

...kuni järgmise reisini! :)

Emma Eliise 2

2010-10-13T12:49:00.000-07:00

Minu väike printsess kasvab aina suuremaks ja sai täna juba 2. Hommik algas traditsiooniliselt lauluga. Minu peres oli alati kombeks sünnipäeval tähtpäevaline üles laulda ja ma olen seda nüüd edasi teinud. Täna juhtus, aga nii, et Emma ei ärganud. Laulsime siis MUGULaga ühe laulu veel aga ikkagi ei kippu ega kõppu. Issi palus meil juba tuled kustutada ja see pull ära lõpetada kui Emma äkki ennast siiski liigutama hakkas. Kohe muidugi krabas ta mu käest ära karbi kus sees oli tema kingitus. Ilus printsessikleit ja uued kingad. Ega need teda väga ei huvitanud. Kõige huvitavamaks kujunes hoopis MUGULa lohutuskingitus...Poiste Aabits. Meie peres oli alati kombeks teha teisele lapsele ka väike pakk. Ühesõnaga ma ikka surusin selle kleidi Emmale selga ja ta isegi keerutas sellega korra peegli ees ning teatas "Ilus" aga edasi varastas MUGUL koos oma uue aabitsaga kogu show.

Edasi seadsime sammud lasteaeda. Olime Emmaga koos eile teinud selleks puhuks ka küpsisetordi ja neiu marssis muidugi eriti uhkelt täna uksest sisse. MUGUL tuhises aga kaasa ja teatas kõigile, et "Minu õde on juba nii suur. Ta on juba 2 ju!" Hiljem kuulsin, et kogu rühm oli Emmale laulnud ja kõik olid ka teda kallistanud sünnipäeva puhul. Kui Emma käest küsisin kas tal oli lasteaias täna tore päev, siis oli vastus "Jah!" See on muidugi suhteliselt tavapärane vastus meil :)

Otse lasteaiast suundusime linna "Võlumaa" mängutuppa kuhu olid kutsutud kõige-kõige lähedasemad sõbrad ja sõbrannad ja pidasime vahva peo maha. Külaliseks olid: Samuel, Ronan, Grete, Britha ja Joannah, Rebecca Mia, Aaron, Emma Sophia ja Neti. See ei ole väga suur mängutuba ja sinna ei oleks rohkem lapsi ära mahtunudki, aga see eest oli eriline. Seal ei olnud pallimerd ega batuuti. Oli hoopis kostüümiladu kust iga laps võis siis erinevaid kostüüme selga panna ja muinasjutu tuba. Minu arvates väga värskendav kogemus! Tahaks sinna kindlasti minna veel ja veel. Lastele ka väga väga meeldis. Kingiks soovis Emma kas nukuasju või Hello Kitty asju. Kingikottides oli: HK seljakott, HK käekott, HK pehme lelu, HK kindad, KH müts, HK DVD, HK kõrvarõngad ja kaelakee, veel 1 HK seljakott kus sees oli HK nuku ja siis poekäru koos toitudega. Emmal oli väga hea meel kõige üle ja suure võitlemise peale jäin ma alla ning ta uinus täna nii oma venna kaissu (MUGUL magas juba ennem):

September

2010-10-11T11:59:00.000-07:00

MUGUL räägib "Emme, ma nüüd tean kuidas titad tulevad. Kui sa sööd hästi palju siis nad sellest söögist tulevadki sulle kõhtu!" Jumal tänatud, et selle asjaga siis nüüd mõneks ajaks rahu on majas :)

September on meil olnud suurte muutuste kuu. Nimelt läksin mina ülikooli ja Emma lasteaeda. Oleme saanud siiani suurepäraselt hakkama ja keegi pole pidanud kannatama uue süsteemi tõttu. MUGUL ja Emma käivad väga hea meelega lasteaias ja mina koolis. Emma on suur lasteaia fänn. Igal hommikul läheb suure rõõmuga ja nagu täna perevestlusel selgus, tunneb ta ennast seal suurepäraselt. Võimleb, laulab, voolib, kleebib, sööb, magab, mängib jne. MUGUL on maru armas suur vend. Kuna neil on ühised õpetajad lasteaias siis ta pidevalt kontrollib mida Emmaga tehakse. Näiteks uurist ta liikumis õpetaja käest, kas ta teeb Emmaga ka samu harjutusi. Kui kuulis, et jah, siis teatas "väga hea, siis saame koos kodus harjutada!" :) Ka pidi ta käima suvalisel hetkel Emma rühmas kontrollimas mis Emma teeb. Emma omakorda on alati esimene õues ja kohe jooksuga MUGULa rühma akna taha vaatama millal venna juba tuleb. Ja kui vennat näha pole, siis ta kangutab ukse lahti ja astub sisse. Kui kedagi rühmas pole, siis võtab jalanõud ära ja läheb venna kapi juurde ootama. Kasvatajatel on temaga tükk tegemist, et sealt kätte saada.
Potitamine on endiselt väga OUT! Ta keeldub ja kõik. Häda nr 1 tuleb märkamatult, aga häda nr 2 tegemiseks läheb ta peitu. Kui ma ta siis sealt peidust taban on ta vihane ja käsib mul minema minna. Sama pidi ta ka kasvatajatega tegema. Häda talle püksi ka jätta ei saa, kuna ta hakkab pükse automaatselt maha kiskuma. Ja see ei ole äge! Täna otsustasime kõik koos, et hommsest on ilma mähkmeta lasteaias ja ka kodus. Ehk saame hakkama. Magades ta igatahes enam ei toimeta, seega peaks ta nagu valmis olema. No näis siis. Täna teatas MUGUL kui me lasteaiast koju sõitsime, et ta ei taha, et Emma enam tema lasteaeda tuleb. Küsisin, et miks ja vastus oli "Lihtsalt noh!" Kõva mees!
Emma kõige kõige lemmikum tegevus on huulte värvimine, nätsu närimine ja küünte lakkimine. Ta varastab igal võimalikul momendil kuskilt mu koti ja kukub ennast meikima. Nätsu ta närida ei oska, neelab alla. Küüsi ma enam endal lakkida ei saa kui tema nähtavuses on. "Kaaaa, kaaaa!" Juuksuris käisime ka Emmaga. Nii ilus soeng on tal nüüd.
MUGUL hakkas käima jalgpallis. Mina delegeerisin selle hobi kohe automaatselt issile, seega mina seal trennis käinud ei ole ega plaani ka lähiajal minna. Las mehed ise toimetavad. Trenn ise on Martin Reimi Jalgpallikoolis ja nagu ma aru saan, siis MUGUL natuke isegi juba tonkab kuidas see mäng käib. Vahest küll pidavat lööma oma väravasse ja rõõmustama, aga no pole hullu ma arvan. Mõni laps pidi trennis hoopis laulma või värava otsas kõõluma. Samas mis need kolmesed siis tegema peaks? Triblama nagu Beckham või?
Viimase nädalavahetuse veetsime pere ja sõpradega Saaremaal rallil. Elasime issile kaasa ja ma ausõna väidan, et Emma on kõige suurem fänn üldse. Tema mokk on ikka väga viltu kui raja äärest lahkume. Ma igatahes loodan, et ta valib mõne naiselikuma hobi tulevikus. Moment on küll kahtlane kõik. Seoses selle ralliga ütlen ka kohe ära, et nii väikeste lastega (ja väiksematega ka) saab küll kõikjal käia, aga kas peab? Kohati on see ikka jube mõtetu. Nt ühe katse vaatamise ajaks olime me suutnud ennast panna lõksu ja pidime ära ootama kõik 140 rallikat, et oma autoni tagasi jõuda. Nimelt see ainus tee mida pidi me olime tulnud oli nüüd ralli jaoks avatud ja meile suletud. Oh jama. Otsustasime siis mingil hetkel, et me teame enam-vähem kus ilmakaares meie auto on ja kalpsame aga siit kadakate vahelt otse välja. Oi kui vale otsus! Jah me jõudsime oma autoni ennem kui 140nes auto oli oma tee läbinud aga see oli ka paras Erna retk. Tulime läbi soo ja paksu paksu metsa, paksu kadaks metsa ka veel ja siis läbi sellise heina, et MUGULA pea ka välja ei paistnud. Ühesõnaga mul oli lastest nii hirmus kahju. Nad olid väsinud ja ei jaksanud enam kõndida, aga kahte ma sülle ka ei jaksa võtta kui ma ei tea kas järgmine samm on 50 cm madalamale kui eelmine jne. Kui me lõpuks autosse jõudsime siis nägime välja nagu Voitkad ja ma needsin seda kogu päeva maa alla. Järgmised korrad valime veidi mugavamad olud :)

MUGUL räägib Emmaga ennem uinumist "Emma oota ma korra kuulan kas su süda tuksub...(paneb kõrva vastu Emmat ja kuulatab)...väga ilusti tuksub! Tead, ma armastan sind väga palju mu kallis Emmake!"

SUUR SUVI!

2010-08-23T06:04:00.000-07:00

TUULERÕUGED.
Peale 1,6 aastat ootamist ja 3 valehäiret on siin nüüd tuulerõuged põetud. Ja absoluutselt otseloomulikult laitmatu ajastusega nii nagu kõik muud tõved ja hädad meie majas. 1 jama ajab teist taga. Nimelt jäi MUGUL täpselt 1 päev ennem Jaanipäeva haigeks ja kahe nädala pärast teisipäeval haigestus Emma. MUGUL seega sai absoluutselt terveks (arvestades, et selle haigusega võideldakse üldiselt 2 nädalat kuni täieliku paranemiseni) ja Emma häda algas. MUGUL põdes tuulerõugeid suhteliselt lihtsalt. Palaviku ei olnud, isu oli hea, tuju oli hea ja ainus mis haigusele viitas olid punnid/villid. Neid ei olnud palju, et siiski piisavalt saamaks imuunsus. No nii vähemalt räägivad asjatundjad. Emmal aga oli kolm päeva vahelduva eduga üle 38 palavik, punne väga väga palju ja ta tundis end ka kehvasti. No lõpp hea, kõik hea. Möödas!

SUVILA
Muidu on meie suvi olnud väga hea ja ilus. Nimelt üle mitme aasta sättisime oma suvekodu Kloogarannas jälle eluks valmis. Olin juba pikalt rääkinud oma emale ja ämmale kui ebaaus see on, et meie lastel ei ole maal elavat vanaema kelle juures suvitada. Meie ju oma lapsepõlve suved olime kõik maal ära. No ja minu kallis emme otsustas nüüd siis maavanaemaks hakata. Sobib mulle nii ideaalselt! Lapsed olid pool suve seal ja said tunda nö "maalaste" rõõme. Lipata paljajalu õues, süüa marju otse põõsast jne jne. Ühel päeval külastasime ka VembuTembuMaad. Oi kui tore seal oli! MUGUL ja Emma on mõlemad alla meetri tüübid, seega oli ka hea odav seal sellel aastal käia. Sissepääsu hinnas oli kõigi atraktsioonide külastus ja see rõõmustas me meelt eriti. MUGUL sõitis oma 20 korda erinevate elektriautodega, meie Emmaga karuselli ja rongiga. Hüppasime batuudil, mängisime mänguväljakul ja ujusime. Ainus asi mis võiks minu arvates seal parem ja suurem olla ongi see ujumise osakond. Ilusa ilmaga on see ikka nii punnis täis, et otsi kohta kus sa saad. Aga järgmine aasta lähme uuesti!

SOOME
Kuna meie algne perereis Soome jäi MUGULa tuulerõugete pärast ära siis võtsime selle ette hoopis juuli lõpus. Käisime kõigepealt Raumal kus issi tööasju ajab. Kuna laste Papa (vanaisa) ka seal elab siis oli muidugi mul ka väike puhkus. Papa tahtis väga lastega aega veeta ja lapsed temaga ka. Mõnus on ju kui keegi teeb kõike seda mida sa tahad. Nt soovis MUGUL jäätist ja voilaaa kohe sai! Siis avaldas soovi minna hamburgerit sööma ja kohe mindi. Millalgi oli nätsu vaja...seda sai ka kohe kioskist. Mina ei heida midagi meie Papale selles osas ette. Nad ei näe teineteist nii tihti, et selline tegutsemine taunitav on ja no las need lapsed siis mõnulevad. Tagasiteel käisin lastega "Sea Life" muuseumis ja lõbustuspargis. Muuseum meeldis meile kõige rohkem. MUGUL sai seal merisiili katsuda ja oli maru uhke selle üle. Ka nägime haikalu. Ega need muuseumi inimsed ka rumalad ei ole...väljapääs avaneb lõbustusparki. No ja siis ei saa ju mitte mingitel tingimustel sinna minemata jätta. Vantsisime siis siia ja sinna ja kui olime soovitud sõidu välja valnud asusime pileteid ostma. Peagi selgus, et 18.- EURi(!!!!!) on 1 sõit! APPPPIIIIIII! Tähendab mu lapsed on nii väiksed, et kui nad selle klassikalise karuselliga sõita tahavad on kummagile pilet 6.- EURi ja ma pean kaasa minema ja ka 6.- EURi maksma. Jääb ära ma ütlen. Tule taevas appi! Lubasin siis MUGULale, et ma lähen temaga mänguasja poodi ja ta võib valida mida ta tahab ning ma ostan talle selle asemel, et maksta 18.- ühe tobeda sõidu eest. Natuke oli viu, aga kuna mänguasjad meeldivad ka, siis sündis ka kohe diil! Poest ostetud pilaprillid ununesid järgmisesse poodi, seega lõppkokkuvõttes viskasin selle raha ikkagi sisuliselt maha. Oeh....

LASTE ARENG
Emma on meil alates 17.08.2010 ametlikult lasteaia laps. Mõlemad vennaga käivad Viimsis "Väike Päike" nimelises lasteaias. Täpselt nii nagu MUGUL jäi ka Emma kohe lasteaeda pikaks päevaks. See on lihtsalt super kui hästi neile lasteaed sobib. Julgen öelda, et nad on lasteaia jaoks loodud. Ei ühtki pisarat ega jonni. Sööb kenasti, teebe tegevusi kaasa, seltsib teiste lastega, magab jne. Ainus asi mis on, et potile ikka veel ei taha. Tema kindel vastus on "EI!". Õnneks ta jälgib teisi potitajaid suure huviga. Ehk ikka hakkab varsti käima. Emma on oma rühmas kõige noorem, aga ma ei muretse sellepärast üldse. Ta on väga tragi ja tubli. Eks see annab ka palju juurde, et MUGUL seal samas käib. Nad näevad teineteist süües ja õues. Ka on lubatud neil teineteise rühmades mängimas käia kui suur igatsus peale tuleb. MUGUL on nii uhke, et Emma nüüd lasteaias käib. Ta muudkui räägib kõigile: "Kas sa tead, et minu väike õde käib ka juba lasteaias!"
Emma kordab juba palju sõnu järgi. Vastupidiselt vennale ei taha tal väga "R" täht tulla, aga harjutame pidevalt ja 1 kord ikka juba tuli. Ka on tekkinud tal 2 sõnapaari mida ta kokku seab "mina ka, kalli (Carl) ka, emme ka, issi ka" jne, ning "issi oma, emme oma, kalli (Carli) oma" jne. Emma on endiselt 100% tüdruk. Kui ta hommikul ärkab siis teatab peale pesu, et "keidi (kleit) ka" ja hakkab oma kapis tuhlama. Juba on meil vaja kaasa võtta kõikjale tema "koti" (kott). Ühel korral oli meil vaja lahkuda koos tita ja turvahälliga onu Tommi sünnipäevale. "Tita kaaa" nõudis Emma. Kui Emma näeb, et mina ennast kreemitan siis on tal ka kohe vaja. Või kui ma küüsi lakin siis ta käib nagu kass ümber palava pudru "kaa, kaa". Küüsi ma tal siiski veel ei laki. Teeme mängult.
MUGUL on juba nii suur, et tema igapäevast arengut enam nii hästi ei märka. Täna on mul aga väga sobiv moment tema arengust adekvaatselt siin kirjutada, kuna ma just saabusin lasteaiast arenguvestluselt. Nimelt on temaga kõik korras. Olin kahtlustanud, et äkki tema keskendumisvõime ei ole piisav, kuna ta peab pidevalt midagi siblima, aga see osutus mõtetuks mureks. Oma vanuse kohta on kõik normis. Kui aus olla siis olin ka valmis kuulma seda kuidas MUGUL nt teisi lööb või ropendab (need on meil nüüd 2 uut asja mida selgitades välja proovime juurutada), aga minu suureks imestuseks oli kõik hoopis teisiti. Väidetavalt on ta üks südamlikemaid poisse üldse. Kohe kui keegi saab haiget siis jookseb tema lohutama ja kui vaja nutab koos sõbraga. Ta ei räägi kunagi kellegist pahasti ega ole kasutanud väljendit "mina pole enam sinu sõber". Ta on kõigiga semu. Tema on suur organisaator...MUGUL ütleb mis mäng on ja siis teised mängivad. Ise ta teiste mängu väga ei lähe, aga organiseerib omi mänge. Tähelepanu keskpunktis meeldib olla. Karistust oskab kanda. Kui ta on pahandusega hakkama saanud, siis istub rahulikult kasvataja kõrval ja lahkub kui luba antakse. Ta oskab eristada pikka ja lühikest, peenikest ja paksu, suuremat ja väiksemat jne. Kasutab käändeid õigesti ja ei puterda. Tunneb suurt huvi käelise tegevuse üle ja on väga hea füüsisega. Oskab öelda võõrale kohe mis ta nimi on: Carl Ronald Ilves ja kui vana ta on: koos kolme näpu näitamisega "kolm". Oskab rääkida, et tal venda ei ole, aga tal on väike õde Emma Eliise. Kui tema käest küsiti mida su emme ja issi tööks teevad siis ta vastas "Emme vaatab arvutit ja issi parandab asju mis on katki". :) Lapsesuu! Ta küsis kusjuures just eile minu käest millal ma tööle lähen. Kasvataja oli siis ka uurinud kelleks ta saada tahab ja ta oli teatanud "Ma tahan saada issiks. Ma tahan, et mina oleksin issi, Greete (naabritüdruk) oleks emme ja Mimmu (teine naabritüdruk) oleks tädi. Siis ma tuleksin siia lasteaeda ja näitaksin teile kui suur ma olen ja ma ei peaks siin enam käima". Issand ma pidin nutma puhkema. Nii armas! Kõik see ju viitab sellele, et keskond kus ta kasvab meeldib talle. Isegi lasteaias kus on ta suur sõber Rasmus, mäletab ta oma koduseid tüdrukuid ja mänge. Ka oli palutud tal valida värve vastavalt emotsioonile: rõõm, kurbus, turvatunne, viha, häbelikkus jne. , ning kirjeldada mis need tema arvates on ja kus ta neid tunneb. Iga vastus oli eranditult KODUS. Sellel hetkel tundsin end veidi kohmetuna, kuna ma ei taha, et laps tunneks kurbust või viha kodus, aga hiljem selgus, et see on just hea. Tema jaoks on kodu kõige turvalisem koht ja ainus koht kus ta kõige rohkem olla armastab. Ja nii tegelt ongi. Ta tahab pidevalt koju. Ta kangesti ootab, et me kellegi sünnipäevale läheks või nt ujuma aga ta hakkab õige pea koju tahtma. Ühesõnaga ma veendusin täna absoluutselt selles, et meie lapsed ajavadki oma ema-isa vahetevahel hulluks, aga tegelikult on nad sisimas ime armsad ja hellad tegelased. Ma tõin kaks nädalat tagasi vitsa kapi peale seisma, kuna mulle tundus, et ma ei saa ikkagi ilma hakkama, aga olgu mul siiski nüüd nii palju mõistust peas, et ma seda kunagi ei kasutaks.

NALJA KA
Eile rääkis MUGUL Emmale (ma kuulsin juhuslikult pealt): " Tead Emma, kui me suureks kasvame, siis on nii, et mina lähen trenni ja sina lähed shoppama. Nii käibki, et issid on trennis ja kõik naised shoppavad!" VOT! :) Kes ei teadnud, siis nüüd teate!

Tuulerõuged millal te tulete?

2010-05-29T22:47:00.000-07:00

Nii...mul on nüüd mõõt täis neist tuulerõugetest. Juba kolmas valehäire. Ühesõnaga pole sellel Emmal miskeid rõugeid. Kui suur on aga tõenäosus, et samal ajal kui lasteaed on tuulerõugeid täis ja meil peiteaeg hakkab ümber saama, tekib lapsel kehale sarnane lööve? Ausõna ma olin 100% kindel, et nüüd on meie aeg. Miski lööve tal tuleb õhtuks ja kaob hommikuks. Ville ja sügelust pole. Toitudest seda ma ei arva, kuna midagi uut ta saanud pole. Pesupulber on ka sama. Ju siis higilööve. Ise küsimus on muidugi kuidas ta higistab? Palav ju nagu pole. Tean, et tuulerõugeid on võimalik ka väga kergelt põdeda no nii kahe punniga. Samas ma ei usu, et mul mõlemad lapsed seda nii kergelt teeks. No on mis on...jooksen peaga vastu seina edasi.

Emme-poja kvaliteetaeg

2010-05-26T21:43:00.001-07:00

Ühel ilusal päeval sain oma sõbranna Katrini (ta käib tööl) käest kõne. Sisu oli selline "Tsau, kle kas sa ei tahaks MUGULaga koos 8-15 mai Türki puhkama sõita? Ma siin mõtlesin, et mulle oleks nii väga puhkust vaja ja ma võtaks Henry (sama vana kui MUGUL) kaasa ja läheks poistega ah? Konks on selles ka, et kohe praegu sellel samal minutil pead ära otsustama kas tuled või ei. Aega pole. Hotell on 5 tärni, kõik hinnas ja lastel peaks palju põnevat olema. Pliis ära ütle, et sa ei tule..." Ja ma loomulikult läksin! Unustasin ära, et võiks ikka teha eeltööd, kuna eelmine kogemus Egiptusest oli ju kohutav. Akna taga oli parasjagu ilm päris hall ja mõte Türgi päiksest ajas mu pakkima. Tegelikult oligi seda väga vaja just MUGULal. Kui ikka kaks last on nii väikse vahega saadud siis on ju täitsa selge, et kord on ühel tähelepanu vähe ja siis jälle teisel. Ema-poja kvliteetaeg oligi tegemata. Emma jäi issi, vanaemade, vanavanaemade ja hoidjatädiga siia. Minu suureks üllatuseks ei küsinud Emma selle nädala jooksul kordagi minu kohta midagi. Ju tal oli nii põnev. Issi sai ka tütrekesega esmakordselt nii palju ise koos olla, et neil on nüüd hoopis teine suhe. Meie aga MUGULaga sulistasime basseinis, päevitasime, magasime lõunat, sõime, jõime kokteile (kõigile sobivaid) ja ostlesime. See oli super nädal. Ma ei taha siin üldse sellest rääkida kui palju MUGUL ja Henry omavahel kaklesid. Sisuliselt 24/7. See pole üldse oluline. Oluline on see, et me saime olla täitsa kahekesi. Järgmine kord lähen Emmaga.

Kui me Tallinnas maandusime võtsin kohe Allanile kõne, kuna mul oli Emma igatsus juba nii meeletu ja ma tahtsin teada, et nad on lennujaamas kohal. Mu süda jäi ausõna hetkeks seisma kui Allan ütles: "Emmaga ei ole praegu väga hästi. Keegi ei tahtnud sulle helistada, aga ta on haige. Tal on kõrge plavik ja ta on terve päeva oksendanud". Mismõttes? Ma ei tea kas ma üldse midagi rääkisin kui me lennujaamast Mana juurde sõitsime. Astusime kolmekesi uksest sisse ja Emma oli kohe vastas. Ta kukkus istukile kui meid nägi ja hakkas kohutavalt haledalt nutma. Ausõna. Ta sai shoki ma arvan. Ma ei kujuta ette mida ta sellel hetkel võis mõelda. Äkki ta kartis, et emme oli ta jätnud? Võtsin ta sülle ja kaisutasin nii palju kui sain. Istusime diivanile ta näitas kohe mis ta õppinud oli. Hakkan nina nokkima ja siis teatas "koll"! :) Päris vaimukas preili. Ja uskumatu nagu see kõlab...mu laps sai terveks. Mana isegi ütles, et lapsel on elu tagasi. Ennem oli ta loid ja magas, aga nüüd mängis ja lollitas. Võib olla oli ta stressis sellest, et ma ära olin? No oli mis oli. Ma loodan, et ta seda ei mäleta ja ma ei teinud talle liiga. Järgmine kord koos temaga.

MUGUL käis esmaspäev, teisipäev lasteaias ja siis kolmapäeva öösel kell 3 hakkas tema oksendama. Ja ikka julmalt. Iga 15 minuti tagant. Hiljem olid vahed kuni 2 tundi ja lõppu ei tulnud. Õhtul kell 18.00 otsustasin, et tagumine aeg on minna haiglasse. Nakkushaiglasse jõudes selgus, et tal on ka palavik tõusnud 37,7 ja kellegil ei tekkinud kahtlust ka, et ma oleks nt valel ajal vales kohas. Kuna lasteaias möllavad tuulerõuged, siis isoleeriti meid boksi. Fantastiline ah? Me istusime lihtsalt 10 ruudu peal kinni. MUGULale pandi kohe kanüül ja tilguti tilkuma. Ta oli väga õnnetu olemisega juba ja ma võtsin ta endale kaissu tuttu. Järgmine päev oli juba parem ja me olime rõõmsad, et reedel saame välja. Kõik aga ei lähe alati nii nagu arvad või loodad ja reede hommik algas suure okseralliga. Ta elas tilgutist tilgutini. Laupäeva hommik saabus jälle oksendades. Minu meeleheide aina kasvas ja kasvas, kuna diagnoosi ka ei olnud. Rota ja Norwalk olid välistatud. Veri ka korras. Samas mis see diagnoos mulle ikka annab? Psühholoogiline asi on see vist ainult, et nime on vaja teada. Põhiline on ju tegelt ainult see, et arstid mu lapse terveks teeks. Nüüd oli lisaks oksendamisele ja kõhulahtisusele veel ka kohutav kõhuvalu (gaasidest). Ma pole tükk aega juba nii palju nutnud kui ma tol laupäeva õhtul seal haiglas nutsin. Mul oli ausõna tunne, et ta ei saagi enam terveks. Kes on MUGULat näinud see teab, et see poiss ei püsi pudelis ka paigal ja nüüd ta oli juba mitmendat päeva pikali ja tõusis vaid siis kui toaletti oli vaja minna. Ta magas päevad läbi tilgutiga ja kui ärkas siis nuttis kuna tal oli paha ja valutas ka. Ma oleksin sellel hetkel olnud võimeline mägesid liigutama, kui ta ainult terveks saaks. Midagi teha ei oska. Kaisutasin teda ja nutsin vaikselt nii, et ta aru ei saaks. Pühapäeva hommikul oli tema esimene lause "Emme mu kõht väga valutab". Kõik! Aitas! Tehke mu laps terveks! Kutsusin arsti ja nõudsin uusi proove ja selgitusi. Arst tuli ja katsus ja kuulas ja vaatas ja teatas, et lihtsalt gaasid ja see on normaalne ja läheb üle. Läkski! Lihtsalt sellel samal momendil tuli puuks ja mu laps oli voodis püsti. "Hakkame mängima!" Nüüd mõtlesin nutta rõõmust, aga hoidsin end tagasi. Esmaspäeva hommikul oli tavaline MUGUL tagasi ja arst arvas, et me võime kohe kindlasti koju minna. Emma oli kogu selle aja olnud minu ema ja vanaema juures ning sellel korral oli ta ikka juba väga palju mind küsinud. Emme oli ju vaid 3 päeva olemas ja läks jälle pikaks ära. Ja jälle koos MUGULAga.
Täna on kolmapäeva õhtu. Teine päev kodus ja Emmal on 38,1 palavik. Lastetud....kas unistate minu elust?

Vitsaga või vitsata?

2010-04-14T11:05:00.000-07:00

MUGUL on ajanud mu ummikusse. Põhjuseks on efektiivse karistuse puudumine. Mina ei ole oma lastele kunagi vitsa andnud, aga mul on ausõna siin ikka juba järjest ja järjest rohkem neid juhtumeid kus ikka katel keeb nii üle ja mõtted tahavad vitsa koju tuua. Olen lihtsalt üritanud kasvatada oma lapsi nii nagu tänapäeval kombeks on...rääkides ja selgitades tuhat korda...rahulikult ja maru rahulikult...aga ma ei saaks öelda, et see on palju vilja kandnud. Samas käsi ei tõuse üldse kohe vitsa andma, aga midagi peab ette võtma. MUGUL on väga ülbeks ja nõudlikuks läinud. Rääkides ämmaga ja oma emaga saan kinnitust, et me olime mehega ka sellised. No mis teha? Nurgas ei seisa. Sõna ei kuula. Karistust ei kanna. Vabandust ei palu. Üldse ei kuula kui sa midagi räägid. Ainult nõuab ja jonnib.
Mida olen juba proovinud:
Toolil istumine....ei toimi. Tõuseb püsti ja jalutab ära. Viin tagasi ja nii siis võib meil lõputult see pendel olla. Jonn sinna hulka, et „ma igatahes tõusen nüüd püsti ja lähen ära“ jne jne.
Nurgas seismine....sama nagu tooliga. Kokulepe on, et laps seisab nurgas nii mitu minutit kui vana ta on. Kogu see lugu on nagu hane selga vesi.
Oma tuppa kinni panemine. Hmmm...tundub jube julm panna laps kinnise ukse taha. Olen seda küll ikka väga-väga suure jama puhul teinud. Nt 13.10.2009 Emma sünnipäeval kui ta oma rattaga vehkat tegi meie maja juurest.
Oma käega laksu anda pepule...seda on ta ka saanud, aga kas emme käsi on ikka kõige perem selleks? See sama käsi teeb pai ja siis laksu ka. Hmmm...
Tutistamine...kasutan ka, aga ei toimi nii piisavalt, et enam ei teeks.
Issi kasutamine karistusel....kindel ei! Kui laps teeb pahandust issiga siis muidugi, aga mitte nii, et laps a la jonnib minuga ja siis issi karistab. Meie issit on niigi vähe näha, seega kui ta ainult karistaks sellel ajal oleks ikka julm küll.
Näen, et ega see oma käe kasutamine (tutistamine, laksu andmine) ei mõju lapsele ka selles mõttes hästi, et ta nüüd juba ähvardab mind vahest kui jonn on, et „ma löön sind“. No seda ma nüüd kindlasti ei tahaks tulemuseks.
Ja ma ei taha siis üldse tegelt mingit vitsa andmist propageerida...kaugeltki mitte, aga kuidas panna keskmisest aktiivsemad lapsed sõna kuulama? Lapsed on lihtsalt niiiiii erinevad. Mul osad sõbrannad räägivad oma "rasketest" lastest ja ma kohtudes ei saa aru kus see "raske" laps on. Ühesõnaga mul on siin parasjagu nuputamist kasvatusteemadel. Vanaema ikka toob mulle ajalehe väljalõkeid kus 60 aastane lapsterapeut või kes iganes räägib kuidas lapsi kasvatada, aga ausõna....no thank you...kes ise parasjagu sama probleemiga silmitsi ei ole, ei ole minu jaoks usutava jutuga. Jo Frosti (Supernänni) mina ausalt öelda küll miskit pühakuks ei pea. Number 1: ta on kasvanud ja elab täitsa teises kultuuris. Number 2: teooria ja sari on reaalsusest erinev. Keegi ei tea kuidas nende peredega siiski täna lood on. Aga nippe on tal kindlasti häid mida paljud ehk saavad rakendada, aga puhta kullana seda küll võtta ei saa.
Sellise pisikestega nagu Emma, pole ju veel miskit säärast muret enamusel, aga mida vanemaks nad saavad seda suuremaks need probleemid lähevad. Ma ausõna tahan, et mu lapsed minu sõna kuulaks ja mind austaks. Kindlasti ei taha ma last kes 15 aastaselt paneb mulle müksu (head juhul müksu, halvemal tou) jalaga ja nõuab mutilt viis sotti.

"Ei takista vallid, ei takista kraav"

2010-03-21T14:02:00.000-07:00

Hullumaja vol 2 on nüüd meie majas alanud. Emma on osutunud sama pööraseks nagu MUGUL seda selles eas oli ja kogu see mõte juba järgnevast aastast ajab hirmu peale. "Ei takista vallid, ei takista kraav". Ta turnib mööda mööblit ilma hirmu tundmata, ta kiusab MUGULat, ta jonnib, ta solvub jne jne. Eelmisel kolmapäeval pidime eemaldama alumiselt korruselt trepipiirde, kuna ta lihtsalt nihutas sinna juurde tooli ja ronis üle. Esimene kord kui ma ta sellist tooli-trepi trikki tegemas nägin, siis katsetas ta seda üleval korrusel. Mu süda jättis lööke vahele sel hetkel. Milline kohutav õnnetus oleks võinud juhtuda! Eks siis nüüd peab ta kiiresti ära õppima ilma käsipuuta trepi kasutamise. Ka sõuab ta nende samade toolidega mööda ülejäänud elamist ringi ja tihti leian ta kraanikausist või laua pealt või riiulist või TV otsas rippumas. Kraanikausis tegeleb ta igasugu jälkustega kui võimalus antaks. Sööb nt jääke ja joob klaasist kus parajasti midagi sees on. Sõna otseses mõttes ÕUDNE! Solvumise MMi esimene kuldne koht on Emma oma juba ammu ja jäädavalt. Ma pole veel kunagi kedagi nii hirmasti solvumas näinud. Ta kangestub. Hing jääb kinni. Häält ei tule. Suu on pärani. Nägu punakas lilla. Ja siis....möirgab. Pisarad pritsivad. Kahel korral on ta nii ära solvunud, et kaotanud tasakaalu ja kukkunud sirgelt ninali maha. Solvumised tulevad siis peamiselt sellest, et ma neid eelpool nimetatud tegevusi tal teha ei luba. Nt kui ma piisavalt valvas ei oleks siis ta varastaks kohe mul sahtlist kõik noad ja käärid. Kuidas võiks sellist asja lubada? Aga Emma solvub kohe hingepõhjani. Areng on olnud ka verbaalses tsoonis. Eelmine neljapäev 11.03. ütles ta esimest korda "Emme". Mõned päevad varem teatas "Komm". "Pall" on endiselt "äll". Täna ütles ilusti "Carl", "issi" ja "kurk". Tundub, et talle siiski meeldub rohkem ulakusi teha ja turnida kui rääkida.
Õues meeldib Emmale väga olla. Mul pole kunagi vaja talle kaks korda öelda, et lähme õue. Ennem kui ma reageerida jõuan on proual juba saapad jalas :) Selle aasta talv on olnud imeline ja sellega seoses oleme saanud palju kelguga sõita. Kelgud on Emma suur kirg. Tal ei ole mingit vahet kus see kelk on...toas või õues...ikka on vaja sõita. Nii kui ta õue saab siis käib ja veab naabrite kelgud keset õue. Piiluja on ta ka. Talle kangesti meeldib vaadata naabrite akendest sisse. Ta surub oma nina ja suu lausa lössi aknale, et kedagi näha. Siiani on kõik sõbralikult seda võtnud.

MUGUL on aga osutunud tõeliseks rüütliks. Ega naljalt Emmale ligi ei saa. Käisin lastega basseinis ujumas ja seal üks teine väike poiss arvas, et Emmal on maru mõnus lükata vees. Emmal oli swimtrainer seljas, jalad põhja ei ulatanud ja ise ta nautis seda väga. Siis aga saabus MUGUL. Ise ta kartis ujuda, aga swimtraineri abiga võttis end kokku ning teatas sellele poisile "Kuule, sa ei tohi lükata teda. Tema on minu väike õde Emma!" ja astus otsustavalt selle poisi ja Emma vahele. Sellega oli see teema lõpetatud. Siis käisime Rebecca-Mia ja tema emmega GO Spaas, Saaremaal puhkamas ja seal tekkis mängutoas miski lelu pärast seis kus MUGUL kargas ligi ja teatas, et "Sellega mängis minu Emma!". Maru armas! Minu vanaema ütles mulle täna, et "Eva, sa arvesta et sellist armastust nagu MUGUL sinu vastu hetkel tunneb ei koge sa elus kunagi. Ainult nüüd!" ja see on nii õige. Nii ongi! MUGUL on absoluutselt veendunud, et meie temaga oleme igavesti koos. Ta räägib mulle, et kui ta suureks kasvab ja juba ise autoga sõidab, juukseid peseb, dushi enam ei karda, siis ta ikka magab oma emme kaisus. Ja ta ei taha kuulda ka, et nii ei hakka olema. Teda ei huvita üldse, et issi nt oma emme kaisus enam ei maga. Tema kavatseb seda küll teha. Endiselt ei kõlba suurt keegi mitte millekski. Ikka on emmet vaja. Pidevale pikkuse mõõtmisele on lisandunud nüüd ka vajadus mõõta tublidust. Ma pean pidevalt talle rääkima kui tubli ta on. Olen seda muidugi alati teinud, aga nüüd ta vajab seda kuidagi eriti palju. Korrutan pidevalt lastele, et kui üks või teine toiduasi maha kukub, siis seda enam süüa ei tohi. Nüüd lõpuks on MUGUL sellest aru saanud, ega korja ka enam kodus toitu maast suhu. Viieline!
Oma voodis magamisega on nüüd meil lood nii, et ma luban talle igal hommikul anda ühe nätsu kui ta oma toas magab. Hetkel see motiveerimiseks täitsa piisab. Ma nimelt keelasin tal nätsud muidu täitsa ära. Ta lihtsalt ühel päeval oli nii äss, et sülitas nätsu omale sülle (ilma mulle ütlemata, et tahab sellest vabaneda) ja see kleepis talle kombeka ja turvatooli külge. Sama päeva õhtul kordus sama asi meie diivanil. Ma vahest lihtsalt ei saa aru, kuidas nad ei saa aru!!!!!!

2010!

2010-02-04T12:59:00.000-08:00

MUGUL "Emme vaata kui ilusti Emma mind kallistab! Kahju, et tal kleiti seljas ei ole." :)
27.12.2009 põrutasime me Egiptusesse. Peamine "süüdlane" oli MUGUL. Kõik need tema haigused panid meid tõsiselt muretsema ja otsustasime lastele natuke päikest näidata, akusid laadida ja ka uut aastat tervitada. Ilmad olid ilusad ja lapsed said palju ujuda, aga muidu oli meie reis üks totaalne läbikukkumine. Ostsime lihtsalt reisi (hotelli jne) mis oleks pidanud olema midagi muud kui ta reaalselt oli, aga see ei ole selle blogi jutt. Lennud möödusid meil kenasti...noh kuu peale lendamist on juba tunne, et VÄGA HÄSTI! MUGUL on teinud tõsise arengu ja suudab paigal(!!!!) istuda. Kujutleda vaid, et meie MUGUL istub lennukis paigal?! 4 tundi! Ma tean....raske uskuda. Aga no Emma selle eest näib olevat täis üllatusi. Ja no mis sa ikka tahad...samad geenid ju. Ühesõnaga temal oli vaja joosta ja põgeneda. Ma ei tea kas see reaalselt võimalik ka on, aga ma õudselt kardan lastel ilma järelvalveta lennukis joosta. Nimelt mis siis kui ta mingit nuppu puudutab? Nupud on ju nii huvitavad. Või mingit kangi tõmbab? Brrr. Ühesõnaga täna tundub, et polnud hull üldse, aga kui kristallselt aus olla, siis rääkime lennukis Allaniga küll, et viimane kord. :) Neid viimaseid kordi on meil jube palju.
31.12.2009. otsustas Emma jääda palaviku. Maru vahva. No ikka pea 39 ja nii. Midagi muud viga polnud. Kuna mul oli kaasas ainult siirup ja see teda väga ei aidanud, siis otsustasin minna ja osta sealsest apteekist küünlad. Maru hästi toimisid. Muudkui kiitsin Allanile. Muidu on nii, et 4 tundi peale küünla panekut on palavik jälle platsis, aga nendega oli 10-12 tundi mureta. Kui mul need 5 ostetud küünalt otsa sais, siis läksin uue kraami järgi. Sellel korral andis apteeker hoopis teist värvi paki ja kui ütlesin, et tahan seda punast, siis ta teatas, et see on täiskasvanutele!!! APPI! Ma olin ennem selge sõnaga öelnud, et "baby" ja "one year". Pole ime, et need täiskasvanute küünlad tal palaviku kenasti all hoidsid. Ühesõnaga reisi kõige viimasel ehk lahkumise päeval enam palaviku ei olnud ja tekkis lööve. Seega selgus, et tal oli "kolme-päeva-palavik". Tittede haigus.
Kaasavaraks Egiptusest saime kõik kõhulahtisuse. MUGUL kaebles ka kõhuvalu üle. Kõik peale Emma said oma kõhud korda esimese nädala lõpuks. Emma aga kakas nagu linnuke pidevalt. 13.01.2010 @ 5.12 hommikul kuulsin Emma toast mingit krooksu. Läksin vaatama ja mis ma näen! Emma on terve oma voodi täis oksendanud ja ilmselgelt sellega terve öö tegelenud, kuna kraam oli seda nägu. Mõelda vaid mis oleks võinud kõik juhtuda. Jumal tänatud, et ta juba nii suur on, et ise püsti tõuseb. Kuna ta päeval enam ei oksendanud, siis ma arstile ei pidanud vajalikuks teda nädata. Kaka oli endiselt vedel, kuni siis 26.01.lõi tal hommikul ärgates ikka kõik korgid nii lahti kui lahti. Kirjeldamatu! Eest tuli kollast sappi ja tagant midagi sellist mille tulemusena ta riided nüüd prügimäel on. Ilma pikemalt mõtlemata panin ta riidesse ja kimasin Merimetsa haiglasse. Loomulikult võeti meid seal kohe vastu, kirjutati haiglasse sisse ja 3 kõige "põnevamat" päeva meie senises elus võis alata. Emma olukord paranes kiiresti ja kokkuvõttes sai ta 2 korda tilgutit. Emma on nagu vapper tinasõdur. Ei nuta, ega karda midagi. Lasi kenasti tilgutit panna ja kuulata ennast. Kogu tilgutivaba aja me lihtsalt vahtisime oma 10 ruutmeetrises palatis tõtt. Seal ei olnud TVd ega raadiot ega internetti. Õnneks issi tõi DVD mängija ja siis oli vähemalt mingi müra. Lõpuks siis selgus, et kõik proovid ja näitajad on korras ja me võisime lahkuda. Oi kui hea tunne oli. Eelkõige sellest, et mu kallis Emmake nüüd täitsa terve on ja teiseks see, et koju sai. Home sweet home! MUGUL on ju väidetavalt meil "suur mees" ja pidevalt ma pean möötma "kui pikk ta juba on", aga tegelt on ta ju nii nii väike veel. Ega tema ju ei saanud aru kus me Emmaga oleme ja kui ma paar korda temaga telefonis rääkisin, siis ta ütles mulle "Emme palun tule siia" ja edasi nuttis nii lohutamatult, et ei saanud enam sõna suust. Mõelda vaid, et see ütlus ongi tõsi: "Maailmas oled sa keegi, aga kellelegi oled sa kogu maailm!"
Sellel lool on õnnelik lõpp ja meie perel pole enam Egiptusesse küll iialgi asja.

Muidu jätkub meie elu ikka tavapärases rütmis: MUGUL lasteaias ja meie Emmaga toimetame muid asju. MUGULa jaoks on hetkel väga kütkestavad püssid. Igal võimalusel tahaks ta üht sellist omada, aga ma olen talle selgeks teinud, et meie koju ei tule ühtki relva. Nüüd kui poes käime siis ajab MUGUL mõistujuttu "Emme kuule, ega me ju püssi küll ei osta eks?" :) 3.02. külastas MUGUL ka esimest korda hambaarsti. Lihtsalt kurtis mulle millalgi, et tal on "hambad teravad". Vaatasin siis, et kihvad on justkui murdunud tal ja nüüd hakkas veel midagi valutama. Käis siis koos issiga ära ja ega muidugi palju targemaks ei saanud. Igemed on veidi punased ja kästi kummeliga loputada (hästi hea nõuanne...milline laps tahab kummeliga loputada?)ja seda, et midagi murdunud oleks ei olnud. Pidavat väga ilusad hambad olema. Tissijutud jätkuvad!

Emma endiselt ei taha väga rääkida. Ta saab kõigest aru ja tegutseb vastavalt, aga sõnu veel ei tule väga. Lisandunud on "kuum" aga see ei kõla minu jaoks sõnana, kuna ütleb "kuu" ja teeb sealjuures tohutut hirmunud/imestunud nägu :) Haiglas ma õpetasin talle, et Emma on 1 ja nüüd ta näitab näpuga 1 ja ütleb "üss". Ainuke inimene keda ta perepildilt ära tunneb ja midagi ütleb on "iss".

MUGUL 3 ja Jõulud!

2009-12-25T13:39:00.000-08:00

"Emme vaata kui pikk ma nüüd olen!", "Emme no suured poisid teevad küll kõik nii nagu mina teen", "Emma sa ära minu suurte poiste motikaga sõida, sest sa oled väike" jne jne. Minu MUGUL on nüüd kolmene!

Kolm on juba suur. Nüüd on kõik suurte poiste asjad meil juba. Titetamine on igavesti läbi. Kuna MUGUL oli sellel sügisel palju ja tihti haige siis ta detsembris lasteaias ei käinud ja seega on ta püsinud terve. Tema sünnipäeva me ka sellel aastal suurelt ei tähistnud, kuna tõesõna hoian teda kui kullatükki igasugu jamast eemal. Kutsusime külla vaid 4 MUGULa suurimat sõpra/sõbrannat ja lapsed said oma peo. Kuna ta on ämblikmees (MUST!!!!) siis oli tal ilmtingimata vaja musta ämblikmehe torti. Mina kes ma ei salli tellitud torte kuna need ei ole maitsvad ja mulle ei meeldi kangelaste peade lõikumine, andsin alla. Musta ämblikmeest ei oska ma küll kuidagi teha. Õnneks leidsin pagarid kes olid selleka valmis ja MUGUL sai oma musta ämblikmehe tordi. Ta oli nii õnnelik, et värises ja ei suutnud ära oodata millal me seda juba sööma hakkame. Sellel hetkel ei olnudki enam sooja ega külma kas tort ise ka hea on. Peamine, et must ja ämblikmees.

Ka pidasime väikse kuid hoogsa peo sugulastega ja kõigi nende pidude lõpus ütles MUGUL mulle, et tal oli nii tore sünnipäev. See oli kõik mida mul kuulda oli vaja. No küll ta võib ikka olla hea ja südamlik poiss kui ta vaid tahab.

14. detsember peeti ka lasteaias Jõulupidu ja sinna ma koos MUGULaga ka läksin. Juba esimese laulu ajal suutis ta ühe teise Karliga pead pidi kokku joosta nii, et teine poiss vaeseke hakkas haledalt nutma ja ema pidi temaga välja minema. Hiljem hoidis ta MUGULast eemale. Umbes eelviimase laulu ajal oli lastel vaja rullida ennest mööda maad, aga MUGUL loomulikult ju midagi rahulikult teha ei saa ja seega rullis risti ja rästi teistele otsa. Kust ta võtab selle energia ja püsimatuse? Sugeda sai siis natuke ja suurest hirmust, et Jõuluvana ei tulegi oli ülejäänud peo korralik. Kingituseks sai "Autode magnetraamatu".

Detsembris sündida on tegelt hästi nadi. Terve kuu käivad igal hommikul päkapikud, siis on sünnipäev ja hunnik kinke ja siis Jõulud ja jälle kingi uputus. Laps ei saa enam midagi aru ja see on ta täitsa tuksi keeranud. Esiteks ta ärkab öösiti ja nõuab, et me läheks vaataks kas päkapikk on juba ära käinud. Teiseks ta ei saa aru miks ta siis nüüd enam ei käi. Kolmandaks ta ei saa aru miks ta peale lõunaund ei tule. Neljandaks ei mõista ta miks kõik inimesed kes meie uksest sisse astuvad talle kingitust ei too.

Meie kinkisime talle sünnipäevaks kitarri (laste aga nagu päris) ja Jõuluks motika. No need kingid läksid küll täitsa kümnesse.

Emmal oli ka "MusaMari" beebikoolis Jõulupidu. Kuna see sattus olema täpselt MUGULa sünnipäeval siis ei raatsinud me vennat koju jätta ja võtsime publikuks kaasa. Emma laulis ja tantsis koos oma sõpradega ja MUGUL aitas kaasa. Ta oli meiega koos juba paar korda seal kaasas käinud ja teadis kõiki laule.

Jõuluvana käis meil Nõmmel. Küll tal oli palju kingitusi lastele. Lapsed sid endale puslesid, kohvrid, nukke, raamatuid, DVD multikaid, CD plaate jne jne. MUGUL ei kartnud Jõulumeest absoluutselt. Ta jooksis kohe vastu ja kukkus ennast tutvustama, ning siis kinke nõudma. Õnneks soostus ta kenasti ka laulma "Põdramaja", "Rongilaulu" ja Ruja "Must ronk" ühte lemmik fraasi. Tuline kahju, et kitarr koju jäi ja Jõuluvana mõnda tema lugu ei kuulnud. MUGUL kusjuures peab suurepäraselt viisi ja lööb takti. Alguses laulab ära kõik ilusad laulud aga siis on tal ka omad lorilaulud olemas. Hetkel on tal suur enese ja teiste avastamise periood ja see võib vahest väga palju piinlikust tekitada. Küsimus "Kas sul on ka noku?" ei ole enam midagi erilist ega ebatavalist küsida kellet iganes. Pidevalt loendab ta mulle oma tuttavaid kellel on ja kellel ei ole ja mis naistel on ja mis meestel on ja kes on naine ja kes on mees. Eile oli nii, et olid naised ja inimesed! Hahahaha! Tüüpiline mees eks? No ja siis lorilaulud lähevad tal nt väga kõva roki rütmiga nii " Ma söön su tissid ära ja tatikolle söön kaaaaa!" Uuuuppppssss! Huvitav kas talle mõjus see Emma imetamine nii või? Pidevalt käib jutt, et kui naine on paks siis tal on tingimata tita kõhus ja titad söövad tisse.
Emma ka ei kartnud Jõuluvana, küll aga ei läinud ta talle liiga lähedale. Umbes 50 cm ennem taati oli "müür" ees. Väga suure põnevusega ootad ta kingitusi ja nende lunastamisega tegeles ka. Koos emmega tegime "pats kakku-pats kakku...veere-veere-veere ups ahju" ja siis koos MUGULAga nad tantsisid maru armsalt käest kinni. Emma on üldse üks imeline laps. Temal pole kunagi jonnine tuju päev läbi. Kui jonnib siis ühe asja pärast mõne sekindi ja kõik. Ta laseb oma vennal enndaga teha mida igenas ja on seal juures maru õnnelik. Endiselt ei väsi ma kiitmast tema oskust ise üksi uinuda oma toas. Seda ta vend ei mõista juba 2 viimast aastat. Eile tekkiski lauas meil sugulastega väike arutelu sellel teemal ja see pani mind mõtlema. Nimelt olen ma väga kurnatud sellest, et MUGULat peab konkreetselt magama panema ja vahest tunde. Sugulased arvavad, et ma peaks seda kõike taluma kuna ta on väike ja minul on ju selleks aega. Samas mina leian, et kui ma olen tal kõrvaltoas või siis nt tema toast väljas koridoris (kus ta mind näeb) siis peaks ju sellest piisama. Jõudsin järeldusele, et sugulastel on õigus ja ma olen ju tõesti ema ja mul on ju tema jaoks aega. Mis mul siis tähtsamat teha oleks? Vahest on vaja natuke, et keegi raputaks ja siis saan jälle asjadest paremini aru. Lihtsalt tunnen juba kuidas see kolm aastat kodus hakkab rusuma...

Lihtsalt 1 tavaline päev

2009-12-13T11:50:00.000-08:00

Ma otsisin täna sahtlist koogiretsepte ja leidsin muuhulgas ka ühe vahva paberi millele ma suvel olen kandnud oma ühe hommikused toimetused lastega. Mõtlesin, et trükin selle siia ümber mälestuseks.

4.28 öösel Emma sööb
6.59 Emma ärkab
7.24 MUGUL ärkab...pissile...riidesse
7.30 Emma riidesse
Kogu kamp alla korrusele.
7.35 keedan putru
7.45 puder on valmis...MUGUL ei taha...köhib...nõuab rohtu...hammas tuleb...läbi pisarate ikka sööb paar ampsu...annan rohtu...lasteaeda ei lähe täna.
8.07 joon klaasi vett
8.09 MUGUL nõuab "Teletupse"
8.15 Emma puder on valmis...teen piima ka
8.20 kammin oma juuksed
8.25 hakkab Emma sööma
8.40 Emma mängib...MUGUL vaatab "Teletupse"
8.45 teen endale tassi kohvi...jooksvalt koristan kööki
8.48 MUGUL tüdineb "Teletupsudest" ja mängib golfi
8.50 MUGUL nõuab õue
8.59 Emma on riides ja kärus, et tuttu minna...kõigutan õues käru ja joon oma kohvi
9.04 Emma uinub...lähme MUGULaga üles korrusele ja kastame lilled ära
9.10 Pesen näo, hambad ja riietun
9.20 lähme alla tagasi...steriliseerin lutipudelid
9.29 nõudepesumasin tühjaks ja mustad asjad sisse
9.39 lõpetan oma kohvi...lähme MUGULaga õue rattaga sõitma
11.02 tuppa tagasi...MUGUL nõuab kartulit
11.15 toit valmis...MUGUL ei taha...riidleme
11.16 lõunasöök ahju
11.25 MUGUL läheb üls tuttu (IME)...Emma lõunasöök keema
11.32 alustan kohvimasinale servise tegemist
11.34 Emma ärkab (REKORD)
11.38 söön väikse jogurti
11.40 koristan asju eest ära
12.00 värvin ripsmed
12.04 Lõunasöök valmis
12.13 Emma hakkab sööma

...ja siit mul ilmselt kannatus katkes edasi kirjutada.

Juuksur ja kõrvarõngad!

2009-12-12T11:17:00.000-08:00

8. detsember 2009 on topelt tähtis päev :) Esiteks käis Emma esimest korda juuksuris. Mul oli plaan temaga teha 1:0, et siis hiljem juuksed kasvaksid ühtlaselt tihedaks, aga juuksur ei raatsinud. Väitis, et tal on juba tihedad juuksed ja võttis ainult kõige pikemd karvad ära ja trimmis siis üle pea. Noh, mis siis ikka. Kui tihedad siis tihedad :) Ja teiseks sai Emma endale kõrvaaugud! Nii ilus ja armas on ta. Mul oli see juba ammu selge, et ma teen talle augud varakult. Hetkel ehivad tema kõrvu väikesed valged kivid. Emma oli väga vaper ja suurt nuttu ei tulnudki. Korraks ta küll ehmatas, aga rahunes kohe. Kõrvu ei katsu ka ja miskit ei valuta. Minu printsess! MUGUL teatas, et "Emma on nii ilus, et me peame talle nüüd printsessi kleidi selga panema". :)
MUGUL käis ka juuksuris, aga tema on juba vana kala. Ta ei puikle enam üldse vastu. Paar esimest korda oli küll hullumeelne nutt. Aga ta on nüüd juba suur must ämblikmees ka ju.

Igale mõõnale järgneb tõus!

2009-12-01T12:04:00.000-08:00

Olen lubanud, et siin blogis ma enam haigustest ei räägi, aga pean nüüd seda siiski tegema. Põhjus on lihtne...mul poleks siis siia mitte midagi lihtsalt kirjutada, kui ma erinevatest tõbedest ei räägiks. Tore elu eksole?
Kõik algas sellest, et ma julgesin septembri alguses hõisata, et nüüd on MUGUL juba suurem ja tugevam ja sellel aastal enam nii palju haige ei ole. See õnne oli suht üürike. 17.september selgus, et tal on angiin ja oli vaja alustada antibiootikumide ravi. Nädal peale seda oli kahtlus, et tal on tuulerõuged (neid küll tegelt ikkagi ei olnud) aga tegelt tuli hoopis nohu. 1.novembril tõusis kõrge palavik ja diagnoosiks sai stomatiit. Ka midagi uut meie tavaliste nohude juurde. No ja siis sai ta jälle ühe nädala terve olla kui hääl kadus, tuli palavik, nohu ja köha. Diagnoos: gripp. Ausõna ei ole vahva. Tõesti ei ole! Loomulikult jäi ka Emma stomatiiti ja ka grippi. Mitme lapsega peredes on ikka nii, et siis kui 1 jääb magama, siis just teine ärkab ja nii pidevalt. Pole sekundit ka rahu. Haigustega on sama. Nii kui MUGUL sai terveks jäi Emma. See on nii meeletult kurnav eelkõige emotsionaalselt. Abi mul on. Meil on hästi vahva lapsehoidja ja super sugulased kes tõttavad appi ilma küsimusi küsimata. Olen neile väga tänulik selle üle. Ilma abita oleks see kõik väga, väga raske. Seoses Emma gripiga olid ka minu emaduse aja esimested magamata ööd. Mõned tunnid ikka sain sõba silmale, aga vähe....liiga vähe. Vot ja see ei sobi mulla ka üldse. Nii väga vajan und. Kõige krooniks jäin ise ka haigeks ja kirsina tordil hakkasid mul kõik neli tarkusehammast valutama. Ja see on julm valu...ai-ai-ai. Asi päädis hambaarstil käimise, antibiootikumide ja tugevate valuvaigistite manustamisega.
Momendil oleme tõusnud tuhast ja terved. Ptui-ptui-ptui. MUGUL sellel aastal enam lasteaeda ei lähe. Haiguste pärast. Kahe kuu jooksul ikkagi 4 korda haige olla ei ole naljakas. Käime paar korda ainult siis kui peod on. Emma ringidest ütlesin ka ära. Pean nüüd natuke lapsi putitama ja turgutama. Proovin teha laste elu põnevaks erinevate sugulaste külastusega. Näiteks täna on MUGUL oma vanavanaema Vantseli ja onu Tommi juures ja jääb ööseks. Ise on ta maru õnnelik olukorra üle. Rääkis mulle telefonis kuidas päkapikke sajab siit ja sealt alla. :)

Päkapikud hakkasid ka meie peres täna käima. MUGULA jaoks oli muidugi suur pettumus, et tema 24 taskuga jõulukalendris ainult 1 tasku täidetud oli. Istus seal selle kalendri ees hommikul pikalt. Katsus kõik läbi ja arutas kõva häälega "Siis kui kõik on täis, siis tuleb Jõuluvana"..."Emme kas Jõuluvana on ka nii väike, et ma teda ei näe?". Täna sai MUGUL ka Jõuluvanalt kirja postkasti. Küll see oli armas hetk. Ta oli nii õnnelik. Ta värises. Jõuluvana saatis talle nimelise kirja ja oma pildi. Isegi Emma rõõmustas. Kirjas oli ära märgitud, et päkapikud on Jõuluvanale rääkinud küll, et MUGUL jonnib, aga üldiselt on ikka hea ja tubli laps. MUGUL siis hoidis kätega peast kinni ja ei saanud aru kuidas nad teavad, et ta vahest jonnib. :)
Nii mõnus on elada koos päkapikkudega!

Emma sai 1

2009-11-05T10:23:00.000-08:00

Kuna mulle nii väga beebid meeldivad, siis ma ei saa oma postitust alustada lausega "lõpuks ometi sai minu kallis Emma 1!". Alustan hoopis nii nagu asi oli.
Emma sünnipäev on 13.10. ja minul olid suured plaanid. Sõnnipäevaks oli mängutuba üüritud ja isegi menüü juba valmis tehtud ka külalistele olid kutsed ära saadetud, kui äkki 8.10. heliseb mul telefon ja MUGULa kasvataja teatab "Tulge palun oma lapsele järgi, tal on tuulerõuged!". Ohoo...vahva, vahva! Kimasin siis apteeki ja lasteaeda. Kui MUGULa koju tõin siis värvisin tema 20 punni kohe roheliseks ja jäin ootele, et mis siis edasi saab temaga. Samal ajal tühistasin Emma sünnipäeva, kuna sellises seisus on ka tema nakkusekandja ja pole seda jama kellegile meelega vaja levitada. Kuna järgmiseks päevaks olnud ühtki punni juurde tulnud, ega ka palaviku, siis ma helistasin perearstile ja ütlesin, et sõidan autoga tema juurde ja ta tulgu vaadaku mu lapse punne autos (et mitte kabinetti nakkust levitada). Mõeldud tehtud! Selgus, et polegi tuulerõuged. Mul paluti laps rohelisest puhtaks pesta ja esmaspäeval tagasi tulla. Äkki on mollusk (issver kui vastik nimi). Esmaspäeval selgus, et ei ole mollusk ka. Diagnoos: punnid. Äge! Selgus ka muuseas veretesti tulemusena, et mul endal pole tuulerõugeid olnud, seega tegin kärmelt vaktsiini endale. See on päris karm täiskasvanuna põdeda.
Sünnipäev oli ära tühistatud ilma mõjuva põhjuseta. Mis siis ikka...võõrustasime 13.10. kõiki sugulasi enda juures. Tagant järele mõeldes oligi nii parem. Mulle väga meeldis olla sellel tähtsal päeval oma kallite inimestega koos ja kuna tegemist oli tööpäevaga siis oleks Emmal sünnipäeva pidamise mängutoas olnud väga vaevaline. Õhtul on ju väss peal. Igatahes meie kinkisime Emmale ilusa mänguköögi ja sugulased toetasid briljantkõrvarõngaste fondi. Ja ja...varsti teeme augud. Kõrvarõngaid ma veel ostnud ei ole, kuna ma ei ole leidnud sobivaid, aga nii kui leian teeme asja ära. :) Otsustasin siis pidada Emma sõpradega peo hoopis 1.11., kuna meie issiga olime ennem seda nädala ilma lasteta Türgis puhkamas. Puhkusest võib olla nii palju, et see oli esimene kord 3 aasta jooksul kus me olime terve nädala ilma lasteta. Vahva oli olla hands-free, nautisin seda väga...kuni kolmanda päevani. Siis tuli väga väga suur igatsus peale.
Kui me päev ennem Emma suurt pidu koju jõudsime olid lapsed silmnähtavalt rõõmsad. Minu arvates tuli MUGULal isegi pisar silma kui ta mind nägi ja kallistas ja Emma jooksis mulle sülle, vaatas ja katsus. Maha üldse polnud enam nõus minema. Olin andnud sugulastele käsu hoida lapsed terved, kuna Emma pidamata sünnipäev on vaja ära pidada ja seda nad olid ka teinud. Möllasin terve õhtu ja järgmise hommiku vaaritada ja küpsetada. Just siis kui tavaar oli autos ja lapsi oli vaja hakata peo jaoks riide panema, teatab issi, et kraadime MUGULa korra. Nimel väidab väikemees, et tal on külm ja ta on kuidagi kahtlaselt kuum. APPI! Ja kraadiklaas näitas 38,1. Otsustasime siis kiiresti, et issi jääb MUGULaga koju ja mina lähen Emmaga sünnat pidama. Emma oli terve.
Sünnipäev oli hästi lõbus. Mulle meeldis see mängutuba Ema Lapse Keskuses, kuna see oli piisavalt väike meie seltskonna jaoks ja Emma vanuses lastele väga sobilik. Päike paistis aknast sisse ja kuidagi väga hea oli olla. Tädi Margarita olin ma palunud appi, et lastega koos laulda ja pilli mängida. Emma tundub olevat ka muusika huviline. Tema puusa paneb nõksuma iga viisijupp ja pillimäng pakub ka väga suurt huvi. Lõpuks sõime torti ja siis varsti sain kõne issilt, et CR palavik on üle 39. Oeh, süda hakkas kohe valutama. Pakkisime asjad kokku ja tormasime koju. Palavik mis oli kohati 39,8 ja siis läks jälle madalamaks on nüüd olnud juba 5 päeva, kuni eile ilmusid keelele 3 valget punni. Stomatiit! No vähemalt saime diagnoosi, kuna kuni eilseni oli ikka väga kahtlane olla. Lihtsalt palavik. Ise ma veel plaksutasin käsi septembri alguses, et nüüd on MUGUL juba ühe aasta lasteaias käinud ja tervis tugevam. Midagi pole tugevam. Hoopis uued ja hullud haigused tal kallal. Angiin, "punnid", stomatiit...mis järgmiseks? Köha ja nohu pole enam mingi haiguski. Ühesõnaga töötas MUGUL ikka väga tugevalt Emma sünnipäeva mitte toimumise poolt. Aga vaatama kõigele sai printsessi pidu peetud ja mul on nüüd kodus 2 last. Beebisid pole!

Ma pole veel jõudnud sellest kirjutada, et lapsed on mul ka juba modellid :) Sain päris naljaka ja armsa pakkumise oma väga kalli sõbranna käest, kes lavastas Tartus "Moekuulutaja" nimelist üritust, et tal on vaja mind koos lastega lavale. Ma ei lasknud ennast mitu korda paluda, kuna mulle meeldib alati uusi asju katsetada. Lapsed olid väga väga tublid ja tegid kõik 3 päeva ilusti kaasa. Keegi ei hakanud jonnima show ajal, ega muid vigureid tegema. Emma isegi plaksutad kui oli defilee :) Minu väiksed armsad jõmpsikad. Nendega võib küll iga kell luurele minna :)

MUGUL kadus ära.

2009-10-18T14:26:00.000-07:00

Mul juhtus Emma sünnipäeval 13.10. kohutav lugu. MUGUL kadus ära. Hakkasin lastega õue minema ja meil on alati nii, et MUGUL saab kõige ennem riide ja tema väljub esimesena ja hakkab maja ees oma rattaga sõitma. Meil on räägitud sada korda, et kuhugi kaugemale minna ei tohi ja ta on sellest ka alati kinni pidanud. Usaldasin teda. Siis ma panen ruttu Emma ja enda riidesse ja välja. No ja siis kui välja läksime polnud MUGULat kuskil. Arvasin, et ta pani siin meie tänaval lihtsalt naabrite juurde, aga ei. Ma lihtsalt jooksin oma rajooni käruga koos läbi ja röökisin pidevalt ta nime ja ei midagi. Meil siin on väike miski oja ja no võite arvata mis ma mõtlesin. Mitte ühtki inimest ei olnud, ega autot. Tormasin siis koju tagasi ja võtsin auto, et kiiremini liikuda. Juba haudusin plaani kellele helistada ja mida ma teen kui teda ei leia. Vererõhk oli muidugi laes ja süda tagus nii, et tahtis välja karata. No ja siis jõuan suure tee äärde (suht palju liiklust ja rekkad ka vahest) ja teda pole. Appikene! Meie kodust ca 400 meetrit on üks väike putkapood ja siis näen, et ta tuleb sealt nurga tagant välja. Müts viltu peas ja väntab oma veloga. Ausõna ma olin nii vihane, et ma tõstsin ta ühe liigutusega autosse, palusin olla liikumatult ja velo lendas pagassi. Ta hakkas muidugi nutma kui ma püüdsin selgitada mis kõik juhtus ja juhtuda oleks võinud, aga ma tulin koju ja andsin pepule laksu. Kurjam küll! Ta vastas mulle, et ta teab, et ta ei tohi minna, aga läks "sellepärast". Nüüd on muidugi selge, et ma julge oma lapsi enam minutiks ka mitte kuhugi mitte kunagi jätta. MUGULal on see juba ju mitmes kord kui ta vehkat paneb. Kevadel kadus ta ära Kopenhageni lennujaamas. Lihtsalt tormas läbi turvakontrolli, mitte keegi teda kinni ei pidanud (on tohmanid) ja meid Allaniga otsiti nö läbi samal ajal. Ma siis vabanedes jooksin ummisjalu talle järgi, aga ega see lennujaam mingi väike asutus pole. Muidugi ei vastanud ta mu hüüetele ja lõpuks leidsin ta poest mingi mänguasja leti juurest. Suvel kadus ta ära laevas siis kui Rootsist koju seilasime. Läksime mängutoast välja ja ma palusin tal mind oodata kuni Emma on kärus ja ma oma jalanõud jalga saan (neetud paelad). No ja siis kui asi korras polnud poissi enam kusagil. Küsisin seal samas seiva tädikese käest kas ta nägi "littel boy´d" aga no ta ei näinud muidugi. Pidin siis valima vasaku või parema poole kuhu joosta. Võtsin parema ja leidsin ta show-baari teiselt korruselt rokkimas. Konkreetselt tantsis ja viskas näppu. Nii hull olukord. Ma ei tea. Ketti panna või midagi. Muidugi olen ma ka ise süüdi, et usaldan kahe aastast, aga no millal see mõistus küll pähe tuleb? Ma ausõna terve õhtu läbi värisesin ja isegi nüüd hakkavad käed värisema kui siin seda kirjutan. Ma ei ole üldsegi nii kindel, et need head lapsed ikka ilma vitsata kasvavad...

MUGUL teatas lasteaias:
"Ma teen nüüd suitsu ja joon õlut. Õlu maksab poes 5 krooni ja ma ostan lihtsalt"...ma ütlesin Allanile, et ma ei lähe enam sinna lasteaeda mitte kunagi. Nii häbi on, et jube. Esiteks me kumbki ei suitseta ega joo õlut. Kust ta selle jutu võtab? Ja tal pole rahast aimugi. Tal pole seda kunagi olnud.
Ühel päeval teatas kasvataja, et ta ütles "Tü*a". Jummel kui häbi!
Eile mängutoas hakkas järsku kõva häälega seletama surmast. Kust see veel tuli? Sellisest asjast pole kunagi meil kodus juttu olnud, ega ka kogemust.

Ühesõnaga...ma ei tea enam midagi...

Elu esimene abieluettepanek!

2009-10-11T10:46:00.000-07:00

Nii. Minu käest on nüüd lõpuks ometi küsitud kas ma tahaksin naiseks tulla. See oli nii armas ja võiks isegi öelda, et täiusik. Sõitsime oma perega autos sõpradele külla ja järsku tuli tagant pingilt "Emme, mina võtan sinu endale naiseks". Issi kehitas ainult kulmu. Siis järgnes "Ma võtan Emma ka endale naiseks". Korralik mees ma ütlen. Kohtleb kõiki naisi võrdselt. Ja mina ausõna pole talle sellist asja õpetanud, ega abiellumisest temaga ega tema ees rääkinud. See tuli tal puhtast südamest.
Küll aga räägin ma oma lastele pidevalt, et ma armastan neid ja nüüd MUGUL juba armastab mind ka. Elu on lill! :)

Poisid ja tüdrukud ON erinevad.

2009-09-28T07:32:00.000-07:00

MUGUL on otsustanud, et teda enam tema pärisnime järgi kutsuda ei saa. 50% päevast on ta Ämblikmees, 45% ahv ja 5% robot. Ja ega ämblikmehed, ahvid ja robotid ei tee kõike sugugi nii nagu inimesed. Nad ei söö, ega räägi. Ahvid ei ütle kunagi tere ja neile ei meeldi mitte midagi. Ma ei tea kas õe kiusamine käib ka nende tegelaskujudega kaasas, aga see on nüüd küll MUGULA põhitegevus kodus. Küll on vaja Emmat poksida, koksida, lühata, tõmmata, "aga ma tahan talle haiget teha" jne. Varem seda jama polnud. Ausalt ka! Nüüd aga siis mütaki ja ongi olemas. Ja Emma muidugi solvub absoluutselt iga asja peale ära. Emma on hulka maad õrnem kui MUGUL. Temaga on vaja hellalt käituda. Aga üks korralik Ämblikmees seda juba ei mõista.
2 nädalat tagasi põdes MUGUL angiini. Päris vastik! Alguses tõusis kõrge palavik mis oli lõpuks ligi 12 tundi pidevalt üle 39 ja ma lõpuks kutsusin kiirabi. MUGUL oli nii läbi omadega, et sonis juba. Kui kiirabiarstid voodi kõrval seisid siis MUGUL ehmatas ennast üles ja karjatas "Mis siin toimub?" Situatsioon oli hetkeks väga koomiline, aga järgmisel hetkel hüppas ta mulle sülle ja hakkas nutma. Kiirabiarst ütles, et mandlid on väga suured ja kurk tulipunane. MUGUL sai esimest korda elus pepule süsti. See võttis hommikuni palaviku ära ja siis saime perearsti käest antibiootikumikuuri. See oli ka esimest korda tema elus. Siiani olen alati muud moodi hakkama saanud, aga angiin vist muidu küll ei taandu. No jah siis! Jälle palju esimesi kordi.
MUGUL räägib:
Naabripoiss on ukse taga ja kutsub teda välja.
MUGUL teatab "Aga ma ei viitsi!".
Naabripoiss "Sa pead kohe õue tulema, sest muidu teinekord mina ei viitsi".
MUGUL pika pilguga "No jah siis...tsau"

Täna tuli ta lasteaiast ja teatas mulle "Helgi Sallo".
Lasteaiaga on meil nüüd kõik väga hästi. Hommikul läheb suure rõõmuga ega punni üldse vastu.

Emma kõnnib juba täitsa vabalt (paar päeva on proovinud jooksmist) ja käputab väga vähe. Nii vahva, nii vahva! Lõpuks ometi on kleitide ja mantli kandmise aeg käes. Mulle nii meeldivad väikesed tüdrukud kleidi ja seelikuga. Vastav garderoob on meil juba olemas ka :). Kaks päeva tagasi hakkas Emma nö telefoniga rääkima. Loomulikult ei ole vahet mis vidin see telefon on, aga peamine, et oleks kasvõi 1 nupp peal. Jonn on ka juba peal. Emma on päris kõvast puust. Ma ei mäleta, et MUGUL juba nii noorena oleks kõhuli ja sellili maas jonninud. Emma aga juba teeb seda ja näib, et suurima hea meelega :).

Ennem Emma sündi hakkasin internetis suhtlema emmedega kelle on ka oktoobris 2008 sündinud lapsed ja nüüd sellel laupäeval (26.09) oli meil suur oktoobrilaste sünnipäev. Hästi palju lapsi tuli üle Eesti kokku ja nii vahva oli neid väikesi tüdrukuid ja poisse näha. Emma on ka tänu sellele tekkinud juba omad kindlad sõbrad. :) Nende sõpradega käime koos Musamari muusikatunnis, ujumas ja loovustunnis. Korra nädalas hakkame ka kogu perega ujumistrennis käima.

Emma kõnnib!

2009-09-06T12:13:00.000-07:00

Jeppika-jeeee! Emma hakkas üleeile kõndima. Kuupäevaks siis 4.09.09 ja täpseks vanuseks 10 kuud, 3 nädalat ja 1 päev :) Igatahes maru vahva! Muidugi olin ma väga elevil ja haarasin kohe videokaamera järgi. Sain filmitud ka. Puht juhuslikult olid meil külalised ja seega tunnistajad kohe võtta. Nüüd ta siis upitab ennast igal võimalikul momendil püsti ja teeb samme. Vahest tuleb ainult 1 aga vahest nt 5. Ma kohe eile oststin talle kingituseks uued roosad sandaalid. Ikkagi ju minu väike armas roosamannavahu printsessike hakkas kõndima. Nii nunnu!

MUGUL räägib:
"Emme! Tule võta Emma ära. Mina kakan siin poti peal ja Emma tahab ka tulla, aga ta läheb mustaks ja siis me peame ta pügikasti ära viskama."
"Issi, ma tahan praegu puu otsast alla pissida!"
Meil käis kodus santehnik ja MUGUL oli kohe dushikabiini juures valves, et mis onu teeb ning teatas "Aga mina pissisin siia auku eile...jaaa!" Sure-ära häbi! :)

24/7 tööl

2009-08-23T02:25:00.000-07:00

Suvi on praktiliselt lõppemas ja meie oleme ka kodus ja aklimatiseerume suurtest mölludest. Kahe väikese lapsega iga väiksemgi minek ei ole kohe kindlasti VÄIKE ASI. Kompse ja pakke on rohkem kui vaja ja eeltöö on pikk, pikk, pikk.
Kuna ma ju tööl ei käi ja seega mul ei ole suvel (ega ka muul aastaajal) puhkust, siis otsustasin, et võtan selle puhkuse lihtsalt välja. Kui seda nii saab üldse nimetada. Jätsin MUGULa ka lasteaiast koju ja korraldasin lastega väiksemaid ja suuremaid väljasõite. Esimene suurem sõit oli Viljandi Folgile. Oi küll oli tore. Ilmad olid täpselt nii nagu vaja ja isegi leidus mõni lapsehoidja, et koos lastega ei peaks pidevalt traalima. Meil on seal oma elamine olemas. Onu Matu elab ja töötab seal teatris, seega see mure kohe vähem. Maja on super! Otse järve kaldal. 3 pikka päeva olid lapsed ka minu ema juures hoida. Päris värskendav kogemus. 5. augustil pakkisin aga oma lapsed autosse, auto maast laeni asju täis ja läksi üksi nendega Rootsi oma sõbrannale külla. Ammu on räägitud, et lähme, aga tegudeni pole jõudnud ja nüüd elan elu kus lubadused tuleb ka täita. Laevas oli meil kõik suurepärane. MUGUL ja Emma mängisid Lotte mängutoas ja lustisid pallimeres. Lapsed oleks justkui mõistnud, et kui emme on nendega üksi siis on vaja korralikult käituda. Kell 8 läksime oma kajutisse ja alusatasime õhtuste protseduuridega. MUGUL polnud siis muidugi olukorraga rahul, aga mis tal üle jäi kui alluda. Emma uinus peagi ja viimane asi mis ma mäletan oli see, et kell oli 9. Ma magasin. Läbi une kuulsin veel kuidas MUGUL minuga midagi räägib ja tuld kinni-lahti klõpsib, aga mul oli nii suur väsimus, et ma ei suutnud virguda. Ilmselt uinus ta ca 10 ajal. Kell 7 oli äratus ja hommikused toimetused.
Stockholmist ootas meid eest ca 5 tunnine autosõit ja seda ma kartsin alguses kõige rohkem. Ma ei talu kui mingi vingumine ja kiunumine terve sõidu ajal on. See on kõige õudsem asi mis olemas on. Aga polnud jällegi hullu. Käisime söömas ja siis lapsed jäid magama. Olime kohal nagu niuhtigi. Minu sõbranna Mari (lapsepõlvesõbranna) elab oma perega Skövde linnas. Neil on väga armas maja ka korras aed ning kõige selle krooniks imearmas tütar Agnes. Agnes on 3 kuud noorem kui MUGUL ja hoopis rahulikum. MUGUL suutis ennast Agnesele presenteerida kohe esimesel pärastlõunal külgedest mis neiule väga ei istunud ja ta olla oma emale öelnud, et "olen mures tema (MUGULA) pärast". Agnes on lihtsalt harjunud mängima rahulike mänge ja lugema palju raamatuid, aga siis saabus tuulispask külla kes hetkega kõik segi keeras. Emma oli pai nagu alati. Temast ei olegi kunagi midagi muud kirjutada kui, et ta on pai. Ta võib tunde ise üksi mängida. Ta magab ja sööb endiselt isuga. Ta on nõus suht kõigega.
Kuna ilmad olid suviselt kuumad siis läksime järgmisel päeval kohe veelõbustusparki ja kahe päeva pärast päris lõbustusparki. Mõlemad lapsed said seal juba üht teist lõbusat teha. Emmaga koos sõitsime nt paadiga kus oli ilus linnulaul, tantsivad jänesed jne. Emma nautis ja kilkas. MUGUL nautis ehk kõige rohkem lennukiga sõitmist. Seda oli meil vaja ca 5 korda läbi teha. Selle päeva õhtul lendas ka issi meile järgi ja edasi veetsime juba kogu perega sõprade juures kolm kvaliteetpäeva. Kõkkuvõttes oli super, va need ümbes-tõpselt kõik hommikud kui minu lapsed otsustasid kell 6 ärgata. Aga elasin üle. Otsustasin, et seda reisi hakkame igal suvel tegema.
MUGUL räägib:
"Emme, kui mina suureks saan siis hakkan ka suitsu tegema ja õlut jooma"
Kui ma olen kuskil ära käinud ja lapsed on hoida olnud või MUGUL lasteaias siis järgi minnes kuulen alati "Emme, aga mina nuttsin ja muretsesin kus sina oled"
MUGUL räägib oma mängutelefoni "Tere (ja mõne sõbra või sugulase nimi). Kus sina oled? Kodus jah? Ahahh. Kuule, tule meie juurde külla...mängima. Ah? Aitäh! Sau!"
"Emma on ka poiss siis kui ta endale noku saab"
"Mina hakkan jalgpalli mängima ja siis ma panen endale jalka särgi ja püksid ja kaitsmed ja puutsad ja siis ma löön palli nii ... tufffff"
"Emme, osta mulle motikas. Mina olen motikamees ja ma olen juba niiiiiii SUUR"
Kuna hetkel on TVs MM siis ta õppis ära madalstardi. Laseb ennast kätele ja loeb "Üks, kaks, seitse, kaheks, läks, start, jah!" ja jookseb!
Kes iganes võõrastest Emmat puutub see kuuleb"See ei ole sinu Emma, see on minu Emma!"
Kui Emma nutab siis ta kohe hüüab "Emma, ära nuta! Ma kohe tulen! Juba tulen!"
Emma räägib:
"Aitäh!"; "Da-da!"; "mämm-mämm"

Jube ebameeldiv on see, et MUGUL on hakanud tegema mingeid kaka nalju. Ma ei suuda tuvastada, et keegi meist või meie tuttavaist seda teemat oleks puudutanud, aga tal on see pidevalt keelel ja meelel.

Nüüd on aga "puhkus" läbi ja MUGUL jälle 2 päeva juba lasteaias käinud. Elame ma igapäevast elu edasi ja varsti varsti hakkame juba Emma suurejoonelist esimest sünnipäeva tähistama. Mul on suured plaanid! :)

Nädal maal

2009-07-21T13:53:00.000-07:00

Veetsin nädala maal (Porkunis) oma vanaema juures lastega. Ideaalne! Kuna liiklust on vähe seal külas siis sai MUGUL lipata sisse ja välja nii nagu süda lustis. Järelvalve all siiski, kuna seal on järv. Peenralt sai süüa maasikaid ja herneid ning maitsta sai ka veel tooreid sõstraid. Käisin MUGULaga metsmaasikaid ka korjamas. Oh seda rõõmu lapsel. „Emme, näe siin on ka maasikas...jälle maasikas...anna ma hoian ise topsi!“

Tähistasime ka väga pidulikult Emma 9 kuu mini-sünnipäeva. Küpsetasin shokolaadi toorjuustu tordi ja koos MUGULaga korjatud metsmaasikad said tordile kaunistuseks. Kirjutasime sinna „Emma 9“. Tordi söömiseks sõitsime Innule vanaema vanemate tallu, kus meid ootas tema krapsakas õde. Tuba oli soe ja puhas seega meie pidu oli väga eeskujulik. Emmaga ei ole endiselt mingeid probleeme. Ta on ilmselt maailma kõige leplikum laps. Kuna tema vend on pehmelt öeldes „pöörane kahene“ siis võivad kõik endale ise ette kujutada Emma elu. Pidevalt juhtub midagi. Vend istub tal seljas, kallistab nii, et hing jääb kinni, „kogemata“ astub peale, katsetab mis siis juhtub kui Emmale näpp silma panna, hüüatab täitsa juhuslikult läbilõikava häälega just siis kui Emma tudub ja nii edasi ja edasi. Emma on hetkel super memmekas. Ma käisin 1,5 tundi metsmaasikal ja terve aja oli mu väike printsess mind otsinud ja nutnud. Venna magas. Kuna aga nutt läks aina valjemaks siis ärkas ka MUGUL. Oli toast välja tulnud ja küsinud Mamma käest "Mis ta karjub siin?". Mamma siis selgitas, et emme on metsas ja Emmal on kurb olla. MUGUL proovis siis teha kõike mida ta oskas, et Emmat maha rahustada, aga sellel korral ei õnnestunud. Solvunult võttis ta oma tudulapi ja teatas Mammale "Mina lähen ja magan edasi!".

Kõige raskem selle aja jooksul oli teha 70-85 aastastele selgeks, et MUGUL on 2 aastane ja ta ei kuula sõna. Ta ei tee asju mida palutakse, kui ta ei taha, ta ei söö siis kui ta ei taha, ta ei tule siis kui ta ei taha, ta ei räägi siis kui ta ei taha. Ja kui ta tahab siis ta teeb mis ette juhtub ja pähe kargab. See ei tähenda sugugi seda, et talle oleks kõik lubatud, aga mis ma siis teha saan kui ta hetkel lihtsalt täisvõimsusel piire katsetab. Vanurite jaoks on mul loomulikult „paha laps“. Oeh, umbes viiendal päeval viskas mul ära. Tundus kuidagi kergem olla kodus ja seda pidevat soigumist ja riidlemist mitte kuulata. Laps põhimõtteliselt ei või mitte midagi teha ja peab istuma ja juured alla kasvatama. Emma andis muidugi selle seigaga ka veel volüümi juurde, kuna ta ju katsub hetkel kõike ja paneb suhu ka veel. Oh seda õudust eksole kui selline juhtub elamises olema. „No kuidas ta aru ei saa?“ Tõstan käed ja annan alla. Olen endiselt arvamusel, et kõik kasvatavad oma lapsi ise ja nii nagu nad oskavad. Pluss olen veendunud, et nende endi elu hetkel kodus istudes on lihtsalt nii mugav, et kui sellised 2 „hullu“ elamisse lahti lasta siis tundubki asi VÄGA HULL.

Vanaema helistas mulle järgmisel päeval koju ja ütles, et ma olen ikka rakkes küll ja ta annaks mulle medali kui saaks. Tema väsis juba paljast vaatamisest ära. Nüüd laseme Mammal natuke puhata ja siis läheme jälle külla :)

Laulupidu

2009-06-30T12:33:00.000-07:00

Laulupidu...SUUR pettumus. Mul olid suured plaanid. Ostetud olid mõlemale kontsertile piletid ja ka tantupeole. Tantsupidu jäi nägemta, kuna Emmal tõusid reedel palavik. 37,5; 38,1; 37,3; 37,2 ja siis stabiliseerus laupäeval. Nohu on tal ka. Kuna palavik kadus siis läksid lapsed vanaema ja tädi Triinu hoolde ja meie issiga ikka käisime laupäeva õhtul laulupeol. Selle üle on mul hea meel, kuna kui ma sinna ei oleks läinud siis oleks ma läinud sinna täna lastega ja see oleks olnud suur suur viga. Seal ei olnud ühte sentimeetit ka ruumi liikuda. Käruga seal liigelda... VÕIMATU! Rahvast on nii palju, et MUGUL oleks esimesel minutil ära kadunud. Eestlased on enamasti ka väga ebaviisakad ja mitte keegi ei anna käruga emmele/issile teed. Joostake mööda ja üle. Aitasin seal üht hädas emmet. Mul jääb sõnadest puudu kui sellele organiseerimatule hullumajale mõtlen. Vahekäigud on seivaid inimesi täis ja kui sul on vaja liikuda siis vahitakse sind sellise näoga, et "mida sa tahad". Istuda pole mitte kuskil. Murul pole ühtki vaba juppi. Ühesõnaga ega ma ei ootagi, ega looda, et mulle keegi seal platsi jätaks, aga keegi võiks siiski organiseerida ja reguleerida seal natuke liiklust. Eelkõige hoida teed vabad. Oleksin lihtsalt siis nendega kasvõi ringi seal jalutanud. See jutt mida ma siin räägin ei ole võib olla enamuse arvates kuidagi seotud minu laste arenguga, aga minu arvates on. Mina tahtsin oma lapsed sinna viia. Ma tahtsin seda tratitsiooni jätkata ja neile ka näidata. Mis sest, et nad on veel nii väikesed. MUGUL saab juba kõigest aru ja tal oli ka Eesti lipp olemas mida lehvitada. Tahtsin, aga ei saanud! KAHJU!MUGUL teatas mulle ühel hommikul, et "Emme, Emma on ilus tüdruk". Ma küsisin, et on või? Ja ta kinnitas, et "Jaaa, väga ilus!". Ega ma vastu ei vaidle küll. On jah! :)

Suvi

2009-06-28T13:38:00.000-07:00

Meil käib tihe töö ja suvitamine koos. Lastel on tavaliselt nagu ette nähtud ka väike puhkus lasteaiast suvel, aga ma ei saa seda MUGULale hetkel küll võimaldada. See on ainuke koht kus ta sööb normaalselt. Ma ei tea mis jama on, aga ma võin pea peal seista ja ta ei söö kodus. Vanaemade juures sööb ka, aga no seal ei saa kahjuks nii tihti olla, et pidevalt oleks kõht täis. No ja siis ma teengi nii, et saadan ta ka suvel ja ilusa ilmaga lasteaeda...SÖÖMA! Puhkepäevi teen siis talle vahele. Igavene jama. Muidu on ta maru ulakaks ära läinud. Täitsa üle käte. Absoluutselt kõik pahad sõnad mis kellegil üle huulte lipsavad on tal kohe selged. Nt "kurat" on juba iga päevases sõnavaras ja no ma ei saa sinna midagi teha. Kasutab ta seda sõna muidugi õiges kohas mitte ei karju niisama, aga no ikkagi...Oleks nagu teisiti tahnud. Nt. kui tal midagi untsu läheb siis vannub omaette "kurat küll" või "kuradi mees". Veel on ta hakanud kõva häälega komenteerima kes on ilus ja kes on kole või nt kes on paks. Ühele teenindajale teatas ta, et ta on "kole tädi". Ma ei teadnud kuhu poole joosta. Ausalt. Mina talle seda õpetanud ei ole ja maru häbi on. Siis tetatab ta nt ühele või teisele, et "ta on paks". Õnneks naistele jätab ta võimaluse, et "tita on kõhus".Päris hull. Pidevalt räägib ta mulle kui suur ta on. Hommikul me ärkame selle peale, et ta räägib sellest ja õhtul uinume. Mingit väikest meest pole enam meie majas :) Hästi vahva on see, et kui me räägime oma käikudest siis ta alati loeb mulle ette kes sinna tulevad või seal on. Mitte kunagi ei puudu "kal, Emma, Emme ja Issi" selle peale teatab ta, et "kõik koos lähme/oleme. Kõik peavad koos olema". Maru armas. Jõuluvana tõi MUGULale jalgpalli kaitsmed ja buutsad ja nüüd pole muud juttu ega tegemist kui nende kaitsmete peale panek ja buutsade proovimine ja siis jalka mäng. Tema on "jalkamees" ja muudkui aga lööb "tuff" seda palli "nii kõrgele". Esimene külastus golfi väljakule on ka juba tehtud. See on meil juba ammu, et ta teatab mulle kui musi-kalli-pai ta on, aga uudisena tuli mulle, et ta on "oma emme väike päike". Endiselt on tema lemmik paik kodu. Ükskõik kus me oleme või kuhu me läheme siis ta alati räägib, et ta tahab hoopis oma koju ja et hakkame aga kohe astuma. Eks ma siis üritan nii palju kui võimalik "kodune" olla. Vahva on ka see, et me õhtuti alati räägime mitu korda läbi kus me päeval käisime ja mis tegime. Siis lõpuks ta loeteleb mulle kõik need tegevused ja käidud paigad üles. Nubreid loeb ta ka juba soravalt, ainult nr 4 jääb vahelt ära. Värve tunneb ka, aga need on sassis tihti.

Emma on tõelise arenguspurdi meil siin läbi teinud ja ilmselt kohe teen postituse, et ta kõnnib. Nimelt on see meil siin juba vana nali, et ta tugede najal kõnnib. Juba üritab ta ka üht ja teist kätt lahti lasta. Ma endiselt ei tea kuhu tal kiire on ja ma võin ausalt öelda, et olen Emmaga selle 8 kuu jooksul ca 10 korda võimelnud. Seega ta ei ole küll üle nö arendatud. Pigem ma just tahtsin, et ta oleks kaua beebi. Aga no näed siis. Jälle üks müüt mul oma kogemusega ümber aetud. Räägitakse ju, et lapsega peab üht ja teist tegema, et ta asju tegema hakkaks, aga no ei pea ju. Keegi rääkis mulle, et ta ütleb "emme", aga ma ei usu. Igasugu lälinad ei ole minu jaoks sõnad ja ma ei usu üldse, et nii väikesed juba midagi räägiks. Need üksikud häälikud mida nad välja ütlevad on pigem lihtsalt niisama häälitsetud kui sönad. Sõna on selgelt ja valjult öeldud nagu seda tegi MUGUL. Tema esimene oli ju "appi". Väga tähtis on ka see, et esimene hammas ilmutas ennast. Alla. Parem esimene. Õnneks ilma nutu ja muu jamata. Loodame, et nii jääb. Kuna Emma liigub juba päris usinasti siis pole enam ju midagi kättesaamatu. Trepp ja lillepotid on tavaline. Mulda ja liiva sööb ta ka kohe kui võimalus tekib. Oeh...olen täitsa aus ja ütlen, et ootan kunas ta juba kõndima hakkab. Mulle üldse ei meeldi, et ta nö elav tolmulapp on. Ta õppis kallistamise ära ja no see on kirjeldamatu tunne kui beebi sul kõvasti, kõvasti ümber kaela kinni võtab ja kalli teeb.

Üldiselt on nii, et ma teen päevad läbi pidevalt midagi. Jooksen üles ja alla ja täidan kellegi soove. Keedan ja küpsetan. Koristan ja uinutan. Lohutan ja kallistan. Ja õhtul ei mäleta enam mis ma kõik tegin, et ma nii väsinud olen. Ma ei tea enam millal ma viimati mõnda saadet ja filmist rääkimata vaatasin nii, et keegi ei seganud. Ma ei tea enam mis on stressivaba reisimine. Ma olen alati nii pinges kui me oma kodus ei ole. Absoluutselt ei suuda lõdvestuda. Üldiselt on sul tunne nagu ma oleks mingi automaat reziimiga robot kes pidevalt midagi teeb. Kogu aeg on midagi teha ja pidevalt on nii palju asju mis on tegemata.

Emma tõusis püsti!

2009-05-15T03:58:00.000-07:00

Emma on täna 7 kuu ja 2 päevane ning ta tõusis esimest korda toe najal püsti. Eile hakkas ta ennast põlvede najal püsti ajama ja tänaseks oli tal siis selline suur üllatus mulle plaanis. Ma mäletan väga täpselt seda kuidas ma õhku kargasin ja rõõmust hüppamist ei suutnud lõpetada kui MUGUL kõndima hakkas...täna oli umbes sarnane situatsioon. Ma jooksin lihtsalt ummisjalu kaamera suunas, aga ei jõudnud kahjuks :( Jama. Aga no sain endale vähemalt mälupildi :) Panin nüüd jälle kaamerad käeulatusse nii nagu vanasti. Ei saa nii tähtsat momenti maha magada. Igatahes on ta minu nunnukene. Nii tubli!

Ma ei ole kunagi näinud ühtki beebit kes suudaks nii palju naeratada kui minu omad. Mul on nii hea meel, et nad rõõmsad lapsed on. Lasteaias kiidetakse MUGULat ka, kuna tal ei le kunagi paha tuju ja alati rõõmus. Emma naeratab alati mulle vastu kui me pilgud kohtuvad. Vahest askeldan köögis ja Emma mängib põrandal oma leludega ning kui ma tema poole vaatan siis ta kohe naeratab kelmikalt. Stiilinäide on siin. :)

Emadepäev

2009-05-10T12:22:00.000-07:00

Ei teagi kuidas nüüd välja vabandad seda, et ma siia nii kaua pole midagi kirjutanud...kirjutan vast siis lihtsalt kõigest nüüd.

Emma on hästi tubli tüdruk. Ta on nüüd juba 6,5 kuud vana ja roomab. Kaalu on tal 9,5 kg (aastase lapse kaal) ja pikkust on ca 70 (viimane kord ei mõõdetud). Ühesõnaga on ta paras pontsik. Ta on sama hea beebi nagu MUGUL oli. Jälle täna mu isa küsis kas ta üldse kunagi nutab ka. Eeem...mitte eriti! Tal on ju endiselt kõik hästi. Kõht on täis ja püksid kuivad. 17.märts sai Emma esimest korda püreed ja see maitses talle hästi. Tänaseks päevaks sööb ta juba 2 korda päevas lisatoitu. 25.aprill sai ta viimast korda rinnapiima. Nüüd joob suure istuga rinnapiima asendajat ja pole tal sest mitte midagi. Ta sööb kõike! Anna ainult ette. :) Hambaid tal ei ole. 2 korda on tal ka juba õnnestunud potti kakada. Eelmisel nädalal viisin ta üheks tunniks oma vanaema juurde hoida ja selgus, et ta on võõrastama hakanud. See on natuke jama. Üldse need 2 viimast kuud on meil väga kiired olnud. Emma on palju reisinud. 16. märts käisime me (tüdrukud ainult) Helsinkis päeva veetmas. 20-22. märts käisime me (jälle tüdrukud) Rootsi kruisil Stockholmi ja nüüd 30. aprill kuni 3. mai käisime kogu perega Copenhagenis sõpradel külas. Kuna Emma oli ka reisides rahulik ja rõõmus siis eeldan, et ta jäi rahule :)

MUGULal on 1 uus hammas. Neljast viimasest hambast tuli nüüd üks vasakule alla ära. Suure palaviku ja nutuga. Alul ma ei saanud üldse aru mis toimub, kuna siiani on tal hambad ju nii muuseas suhu tulnud. Aga nüüd siis nii. Kui ma aru sain viimaks mis toimub siis oli ta muidugi hiljem hästi rõõmus ja uhkeldas kõigi ees, et tal on uus kiku! :) Nii palju kui tervis lubab käib ta lasteaias. Vabatahtlikult ta sinna ei lähe, aga samas kui ta sinna juba jääb siis pole tal häda midagi ja kogu päev möödub rõõmsalt mängides. Ta on hästi hästi rõõmus kui ma talle õhtul järgi lähen. Jookseb vastu ja hõikab juba kaugelt " Minu emme tuli!". Rääksin talle ühel hommikul, et ära nuta lasteaias, et emme tuleb ju sulle varsti järgi ja nüüd iga kord kui tal kurb tuju seoses lasteaiaga tuleb siis korrutab tasasel häälel endale "ära nuta!". Minu väike nunnukene. Kasvatajad kiidavad, et MUGUL on oma rühma kõige viisakam laps. Ta ütleb alati tere ja headaega, palun ja aitäh. Ka hakkab ta kohe õige tegevusega tegutsema kui kasvataja ütleb mida järgmiseks tehakse. Nt õue minekul hakkab riidesse sättima, sööma minekul käsi pesema, tuttu minekul riidest lahti võtma jne. Ühesõnaga pole temaga mingeid probleeme! Ka pidavat tal olema oma rühma kõige parem "R" häälik. "R´i" põristas ta mul juba beebina muidugi. Kui MUGULa käest küsida kas ta on nt Memmi kallis, siis ta vastab, et "Ei! Emme kallis olen!" Eks me siin ikka vahest tülitseme ka ja lained löövad peapeal kokku, aga rõõmu on ikka korades rohkem. MUGUL on tugevat huvi hakanud nüüd tundma käelise tegevuse vastu (voolimine, joonistamine, värvimine jne). Ka huvitavad teda kõiksugu muusikariistad mida ma talle ka hankinud olen. Nüüd räägib ta mulle viiulist :) Siiani oli ta rohkem kitarride peal. Lemmik plaat mis meil hommikust õhtuni mängib on "Ruja POP". Seda nõuab ta "Emme ma tahab loodit!"

Huvitav on vaadata kuidas kahe aastane ja kuue kuune juba omavahel klapivad. Nt suudab MUGUL suurepäraselt Emma meelt lahutada. Viskab ennast ka käpukile maha ja roomab eest ära, teeb mingit kummalist häält Emmale või mida iganes muud. Emma on kohe nii õnnelik ja lagistab naerda. MUGUL hoiab Emmat väga! Seda on nii armas vaadata. Kui Emmat ei ole (nt siis kui ma teda hommikul lasteada viin jääb Emma issiga koju) siis ta alati küsib, et "kus minu Emma on?". Kui Emma ärkab siis on MUGUL endiselt esimene tema juures ja suurest rõõmust karjub ka mulle, et "Emme kuule, Emma ärkas üles!". Kui MUGUL lasteaiast saabub siis Emma ka elavneb silmnähtavalt. Ühesõnaga sõnu ei olegi üldse vaja kui neid kahte omavahel vaadata. See on kohe selge kui kokku nad selle poole aastaga juba kasvanud on ja kui tähtsad nad teineteisele on. Võtsingi mõni aeg tagasi vastu otsuse, et neid ei saa enam eraldi hoida anda. Kui, siis koos. Lastel on turvalisem. Esiteks Emma võõrastav ja siis on MUGUL nö oma ja teiseks MUGUL igatseb (kui me issiga ühe nädalavahetuse Pariisis olime siis ühel õhtul ta lausa nuttis, et "kus on minu Emma?"). Loomulikult on ka vaja juba lahutada kaklusi. MUGUL arvab, et absoluutselt kõik asjad on tema omad ja nii rebib ta isegi kõige titekamad kõristid Emma käest ära. Emma ei tohi üldse tema asju katsuda. MUGUL käib ja kitub mulle mida Emma just parasjagu katsub. Proovin talle mitu korda päevas selgitada asju, aga tean, et see on vanusest tingitud eripära.

Üldse täna on ju emadepäev! Ma sain ka hommikul lilled. Minu isa ütles täna jutu sees nii ilusa lause, mis tegi minu jaoks sellest päevast väga erilise päeva "Me üks päev emaga mõtlesime, et sa oled ikka väga tubli küll, et vastu pead". See oli minu jaoks väga suur kompliment!

Perereis Egiptusesse

2009-03-03T12:06:00.000-08:00

Oeh, küll on ikka hea kodus olla.

20.02. startisime Egiptusesse. Reisiseltskonda kuulusid: MUGUL, Emma, Mina, Issi, Mana, Triinu, Vantsel, Tom ja Timo. Lend läks meil hästi. Kumbki laps ei nutnud kordagi ja pidasid ennast ilusti üleval. Loomulikult oli vaja MUGULa järgi seal joosta, aga no selles pole midagi uut. Ma olen kunagi näinud filmi "Lennuplaan" ja oh kui jube see oli. Laps kadus lennukis ära. No ja siis ma loomulikult pidin kogu aeg teadma kus ta on ja mis ta teeb. Pealegi kartsin ma, et ta äkki näpib mingit nuppu mis kõik tuksi keerab. Nt avab ukse :) Igatahes on ta korduvalt teinud asju millele on järgnenud katastroof, seega ma lennukis tõesti sellega riskida ei tahaks.

Kui me hotelli (Domina Coral Bay) jõudsime ja oma tuppa astusime siis avanes sealt kohe vaade basseinidele. MUGUL jooksis ummisjalu rõdule ja hõikas "Näe, ongi Kalli vann!" (Kall on tema arvates tema nimi). Kahjuks ei andnud teda ümber veenda, et ärme praegu ujuma lähe ja lähme homme ja seega pidigi issi koos temaga kohe sukelduma.

Järgmisel päeval otsustasime peesitada seal samas bassude juures ja nö olukorraga tutvuda. MUGUL muidugi tutvus ka. Tema tutvumine on hiiglama aktiivne ja kogu aeg on kiirus peal. Vahest on tunne, et ta nagu muud ei teeks kui jookseks ja seega ka järgmine mure...kuidas teha nii, et ta basseini ei kukuks või ennast vigastaks? Ainuke abinõu oli järgi joosta. See toimus siis vahetustega. Ma ei kujuta ette mis me reisist oleks saanud kui sugulasi kaasas poleks olnud. Neist oli nii suur abi. Mina ju pidin siiski olema ka Emma jaoks olemas. Emmaga võib maailmalõppu reisida ilma probleemita. Terve nädala jooksul ei nutnud see laps kordagi!!! Ainult 1 kord ta vihastas mu peale, aga seda ka asja eest. Nimelt kolmandal päeval läksime randa ja Tom otsustas ennast lamamistooli istutada, aga see käis pikali. Ma siis muidugi haarasin kohe oma fotoka järgi ja kukkusin pildistama. Samal ajal unustasin, et olin oma lamamistoolil just Emmaga võimelnud ja ta lihtsalt keeras ennast seal maha. Liivale. Õnneks polnud kukkumine kõrge ega ka valus aga pettumus oli suur. No kuidas ma võisin nii lasta juhtuda? MUGUL pole kunagi mitte kusagilt nii alla kukkunud. Aga no ma pole ka täiuslik ja mis siis ikka. Haiget ta ju ei saanud. Keeras hoopis magama suurest solvumisest.

Rannas oli MUGULaga lihtsam. Seal ta vette väga ei kippunud, kuna ilmselt oli tema jaoks külm (23 kraadi). Seal ta ehitas Mana ja Triinuga liivalosse ja pildus niisama liiva igas suunas. Käis värvilisi kalu vaatamas ja proovis õppida vilistama ühe kohaliku beach-boy järgi. Üldse need egiptlased on hästi lastesõbralikud ja no paar korda mul ikka viskas üle ka. Ma saan aru, et valge laps ja blond ja heledad silmad aga ma tõesti ei taha, et neid katsutaks. Emmat taheti lausa paaril korral sülle. Ma ei lubanud.

Emma päevitas!

Õhtuti käisime restoraanis söömas ja panime natuke soojemad riided selga kuna seal läheb täitsa jahedaks siis. MUGUL siis alati nõudis, et temale pandaks tema tossud mida ta ise hellitavalt hüüab "jooks-jooks papud". Ja loomulikult on nendega kogu aeg vaja joosta. Jookseb ta sinna kuhu süda lustib ja sõna ei kuula absoluutselt. Tema kõige suurem probleem on see, et tal puudub täitsa ohutunne. Ta ei karda mitte kedagi ega midagi. Ja see teebki asja raskeks, kuna ei saa teda hetkeks ka silmist lasta. Restoraanis jooksis ta ka nagu pöörane. Töötajatele tegi see kõik nalja. Mina aga sellist nalja ei mõista. Nad lasid MUGULal visata maha laiali hambatikud ja siis hakkasid ise hoogsalt neid koristama. Siis nt mängisid peitust ja MUGUL ronis teiste laudade all. Eriti ebahügieeniline! Lõpuks lülitas ta salaja välja nende arvutisüsteemi (no küll käivad ta näpud ruttu) ja siis ma tegin temaga sealt vehkat. Ma ei tea millal nad selle avastasid ja mis sest sai.
Vabal ajal oli MUGUL pidevalt elektriautodega "sõitmas". See oli isegi päris lõõgastav tegevus kuna ei pidanud palju ennast liigutama. Ainult nii palju, kui palju juht käskis. Ehk, et MUGUL kamandas kus keegi istub just parasjagu "Emme istu sinna, Tiinu sinna, Tom siia" jne jne. Ühel korral suutis ta midagi nii vajutada või siis lühisesse ajada (selle auto liigutamiseks on vaja võtit, aga seda meil polnud), et see auto liikus ja vastu seina. :) Noh äge!

Ühel päeval käisime delfiinide showd vaatamas. Hästi vahva oli! Ma polnud isegi sellist asja ennem näinud ja selleks 45 minutiks suutis isegi MUGUL ennast kokku võtta ja show ära vaadata. Tema arvates olid "suured kalad" :) Emma loomulikult vaatas ka :)

Eelviimasel päeval otsustasime anda sugulastele vaba päeva ja viisime MUGULa ja Emma veeparki. Oi seal oli vahva hullata. Isegi meil issiga oli vahva. Emma ikka päevitas edasi :)

Sellel ööl tabas aga meid reisi kõige kohutavam seik mis kestab siiani...sääsed sõid lapsed ära. Ja ilma naljata! Kui ma seda nägin mis lastega juhtunudud oli, siis ma ei teadnud kas nutta või karjuda. Ma olin nii maru vihane ja kukkusin neid verd täis imenud sääski tappma sellise hooga, et terve üks sein oli pärast verine. Kõigile oli edaspidi vaja seletada, et need ei ole tuulerõuged vaid sääsed. Keegi polud sellist asja varem näinud. Neid punne ravime tänaseni. Olin tõeliselt kurb. Läksin reisile kahe ilusa lapsega ja tulin tagasi kahe tondikesega.

Kokuvõte! Lastega ei ole puhkus PUHKUS. Lamada sain terve ühe (!!!) tunni kogu nädala peale kokku nii, et keegi midagi ei tahtnud ega vajanud. Me ei saanud kunagi kõik korraga süüa. Mina ei saanud kunagi süüa nii, et oleks kohe kaua söönud ja nautinud. Sugulased jooksid nii, et jalad ümmargused ja keel vestil MUGULale järgi. MUGUL enam ei reisi!

Kus kõik linnud on?

2009-02-16T11:33:00.000-08:00

Üleeile panime jälle MUGULaga koos lindudele süüa. Olin vahepeal selle asja ära lõpetanud, kuna linnud sõid ja rõõmustasid, aga kogu me akna tagune oli linnu kakat täis. Ühesõnaga päris nõme. No nüüd igatahes panime uuesti. Kui toit oli pandud siis jäi MUGUL linnumaja juurde seisma ja mõtlema. Siis järsku "Linnu uuuuuuuu!" :) Natukese aja pärast "Linnu, kus sa oled?" Ma olin juba sulamas, sellest kui armas ta on. Aga linde ei olnud kusagil. Siis kuulis ta läheneva auto häält ja suu vajus imestusest lahti ja silmad olid suured nagu tõllarattad. "Emme, linnu tuleb auto päält" :):):):) No küll ta on armas!
Linde ootame siiani. Pole nad meid veel leidnud.

Raske kuu

2009-02-12T12:57:00.000-08:00

Veebruar 2009 on siiani olnud raske ja närviline. Esiteks jäi MUGUL haigeks. Nagu ikka sai ta kuskilt mingi viiruse ja sellel korral tähendas see kohutavat köha. Kui ikka hoog peale tuli siis köhis nii, et näost lilla. Nii kahju oli lapsest, et seda ei anna üldse kirjeldada. Köhaga käis kaasa ka nohu ja palavik. Ühesõnaga iga ema unistus eks? Kuna laste eraldamine ei ole võimalik siis mõne aja pärast oli ka Emma nohus. Õnneks saime kohe jaole ja see kestis vaid mõne päeva. Hulluks ei jõudnudki minna. Tänaseks päevaks oleme enam-vähem terved. Nakkust enam ei ole vaja karta, aga köha on vaja siiski lõpuni ära köhida. Perearst teatas, et sellega läheb 3 nädalat. APPI!!!!! Peale seda kui olin perearstilt sellise "rõõmustava" uudise saanud otsustasin, et MUGUL on kogu veebruari kuu kodus, kuna üllatus-üllatus-üllatus...räägin mina kes ma ju mitte kunagi enam reisima ei pidanud ja ainult kodus istuma....lähme me 20.02 kogu perega puhkama. 4 väga tähtsat sugulast tulevad ka kaasa. Tänu neile ma olengi nõus selle asja ette võtma, kuna lihtsalt oma perega poleks mõttet isegi lennujaama suunas vaadata. Ma lihtsalt ei läheks. Igatahes nädala pärast leotame kogu kambaga oma varbaid soojas vees ja võtame päikest. Elu on lill!

2.02. hakkas Emma keerama. Ta on mul nii maru tubli. Keerab üle mõlema õla ja naudib kõhuli olemist väga. Ka naerab ta juba häälega. Lausa lõkerdab. Meil on omad nipid kuidas naer on garanteeritud. Nt emme peab istuma diivanil nii, et jalad on põlvedest kõverdatud ja Emma istub jalgade vahel kinni ja siis ma loksutan teda. Või nt kui tõstan ta kahe käega enda pea kohale ja siis liigutan edasi ja tagasi nii, et me ninad kohtuvad. Eile muidugi sain otse näkku ka kifti okseloigu kui seda nalja tegema hakkasin. Polnudki nii naljakas kui aus olla.

Kuna me oleme siin kõik kolmekesi (issi käib ju ikkagi päeval tööl) päevast päeva koos, siis ei pea ma ilmselt mainima kui plahvatusohtlik ma olen. Taas kord tunnen ennast kõige kehvema ema MMil esikohta hoidmas. Mõistusega tean, et see nii ei ole, aga süda on hirmus raske. MUGUL katsetab nii hirmasti piire, et mu arvates neid nagu enam ei olekski. Nagu ikka teeb ta nimelt kõike mida lubatud ei ole ja kui ma siis oma ükskõiksusest väljun (lihtselt ei suuda kogu aeg olla tore ja aktiivne) siis torman hari punane nagu üks fuuria mööda tuba. Ühel hetkel tundub, et ükskõik mis ta teeb, kõik on valesti ja siis järgmisel hetkel ta tuleb mu juurde ja ütleb "kõik korras emme, ästi kalli-kalli,pai-pai,musi-musi"...ja ma sulan. Sulan nagu jää ahjus. Kaklemise vahepeal, siis kui me sõbrad oleme, teeme midagi toredat. Käime õues või õpime midagi uut. Proovin talle numbreid õpetada. Olen jõudnud nii kaugele, et eile luges ta oma varbaid "üks, kaks, üks, kaks....emme....on kakskümmend" :) Umbes 50ndat korda harjutame teda oma tuppa ja oma voodisse magama. Haigus pani sellele jälle totaalse põntsu ja mis siin salata ma olen pehmo. Ma ei suuda lihtsalt. Tahan magada. Oma tuppa jääb siis nüüd õhtuti magama nii, et keegi istub seal kuni ta uinub ja siis ca 2 öösel on ta meie kaisus. Jama. See võiks olla kell 6 hommikul.

Igatahes ei oota ma hetkel midagi muud rohkem kui meie perepuhkust. Olen nii väsinud ja see kuu on olnud väga raske. Kahe lapsega kodus olla on ikka SUUR töö. Olen 100% veendunud, et ka MUGUL oleks osadel päevadel parema meelega lasteaias, kuna üks päev ta tuli ta ja teatas, et paneme riidesse ja lähme lasteaeda. Tal on igav.

Emma alustas trennidega

2009-01-21T11:29:00.000-08:00

Emma käib nüüd kahes trennis juba. Reedel kell 12 käime võimlemas ja alates tänasest käime Nabas ujumas. Esimene ujumine läks meil väga hästi. Emmale meeldib vesi. Kohe saime ka sukeldumise selgeks ja väga palju polnudki kopse tühjaks vaja köhida. Paar korda vaid. 3 sekundit oli vee all. Mina ise oli ka sellest trennist ja ka kohast vaimustuses. Nii mõnus ja soe on kõikjal. Siis kui MUGULaga kunagi käisin Merimetsa polikliinikus siis oli seal nii külm ja kohe pärast esimest ujumist oli nohu ka platsis. Igatahes ujumas käime nüüd Emmaga ka edaspidi kindlasti seal kord nädalas.

Täna otsustasin endamisi (pole meie issile veel seda rääkinud), et ma kavatsn igal pühapäeval võtta kaks ja pool tundi aega MUGULa jaoks ja minna temaga ka näiteks ujuma. Lihtsalt meie kahekesi. Kui pole võimalik ujuda siis näiteks mereäärde või metsa jalutama. Tahaks lihtsalt temaga natuke "asju" arutada. Mängutoa ja külaskäigu peale seda aega ei raiskas. Seda saab teha iga kell. Oleks lihtsalt kahekesi koos.

Eelmisel reedel käisime Emmaga Viimsi valla poolt korraldatud vastuvõtul uute kodanike auks ja Emma sai valla vapiga hõbelusika. Täitsa tore. Üritus ise oli kiire ja konkreetne. Lapsed kes Viimsi Muusikakoolis pille õpivad esinesid ja vallast ka üks nina pidas kõnet. Kokku ca 30 min kogu üritus ja asi ants. Hiljem oli kohvilaud kuhu me ei jäänud ja seal sai siis valla ametnikelt pärida mida hing ihkas. Nt lasteaia kohtade asja. Aga no mis ma seal ikka pärin. Kui saame koha siis saame ja kui ei saa siis ei saa. Ega see seal latramine ei anna mingit tulemust. Pealegi ma tean juba siin mõne näite puhul, et ega need nimekirjad nüüd nii väga ausad ja avalikud pole ikka ka. Ühesõnaga....tuttvusi on ikkagi vaja.

Emma esimene restorani külastus on ka tehtud ja kus siis ikka mujal kui C´est la Vies. Ta pidas ennast suurepäraselt üleval ja isegi tukkus korraks.

Arstil käisime ka ja Emma on kolme kuu ja ühe nädala vanuselt 7100g ja 62 cm. Õnneks on kosumine veidi aeglustunud. Olingi juba mures, et kui tal kõik nii ruttu käib siis varsti olen oma beebist ilma. Kasvab suureks nii, et silm ka ei pilgu. Hetkel on ta MUGULa kaalugraafikust samavanalt 200g ees. Pikkus on sama.

Alates hommsest olen ma lastega üksi. Issi läheb nädalaks ära. Saab siis näha mis nägu ja tegu ma pärast olen. Ega muud tegelikult ju ei muutugi väga (kuna ta käib tööl ju iga päev nii kui nii), aga lihtsalt üksik on olla. Mulle väga hästi aitab sellestki, kui ta diivanil oma arvutiga istub ja tööd teeb. Aga nädal läheb ruttu, kuna uued tuuled hakkavad me peres puhuma. MUGUL hakkab alates 1.02. käima uues lasteaias Väike Päike siin Viimsis ja 5 korda nädalas. Seega järgmisel nädalal läheme juba natuke harjutama. Ise olen selle muutuse puhul väga elevil. See tundub nii vahva koht olevat. Kuna lastehoius polnud meil mingit harjutamist vaja, siis loodan, et nüüd läheb samuti.

Mina kuulutan omaltpoolt Juuste väljalangemise MMi taas avatuks. Olidki ilmselt juba liiga paksud. Kõik need karvad milledest ma MUGULa pärast pidin loobuma olid tagasi kasvanud ja nüüd siis uue hooga jätavad mu maha. Midagi pole teha. Õnneks on hambad veel suus (ptui,ptui,ptui).

"MINA ISE"

2009-01-14T14:21:00.000-08:00

Nii...meil on siis ametlikult alanud "MINA ISE" aeg. Kõik asjad on MUGULal ise vaja korda ajada. Riidesse panna ja lahti võtta, papud jalga ja ära, potil käija ja peput pühkida, uksi avada ja sulgeda, süüa ja juua, auto ust avada ja sulgeda. Ühesõnaga kõike! Olen selle üle muidugi tohutult rõõmus. Esiteks, on vahva vaadata kuidas ta nii kiiresti õpib ja tegutseb nagu suur inimene. Teiseks, see kõik teeb ka minu elu kergemaks. Lasen tal rahus askeldada ja kui ta abi palub siis aitan. Ise on ta muidugi maru tähtis kogu selle asja juures ja muudkui korrutab, et "Kal ise" :)
Ebameeldiv on see, et MUGUL sai selgeks sõna "KURAT". Vanaisa kogemata käratas koera peale ja sellest ajast alates on see meie sõnavaras tugevalt sees. Ei saa salata, et eks see sõna lipsab ka meie issi ja vahest ka üle minu huulte kogemata, seega pole see 100% vanaisa süü. Nagu ikka, natuke on naljakas ka. Ise nii väike ja kui midagi on nö "tuksis" siis räägib oma ette hästi vihaselt "kurat küll" :) Täna mul kogemata kukkus pott sahtlisse pannes küllili ja tegi suurt müra. MUGUL jooksis selle peale kööki, vahtis mind altkulmu ja teatas "kurat küll". No vot nii. Ega midagi teha ei ole muud kui ma üritan seda sõna mitte komenteerida. Ehk unustab ära. Ise nüüd indu juurde küll anda ei tahaks.
Mõned jonnimis sõjad peame ka ikka iga päev ära sõdima. Üldiselt läheb aina jonnakamaks mu arvates. Kui vähegi võimalik, siis üritan rahulikuks jääda ja üldse mitte temast välja teha. Olen täheldanud, et see aitab väga hästi. Super oskuslikult ja läbinähtavalt oskab ta teha nuttu mis ei ole päris nutt. Vägisi rebib seda enda seest välja. Süldistumine tuleb ka aina paremini välja. No mis teha! Kõik on ikka vaja läbi harjutada ennem kui mõistus pähe tuleb.
Näpud oleme praguseks suust ära saanud. Lakkisin ta küüned selle spets lakiga ära ja sellest ajast saadik on vaikus majas. Kuni järgmise korrani...
Emma on tõeline rõõmurull. Siiani pole tema suust veel kisa kosta olnud. Nii kui ma tema vaatevälja ilmun on tal suu kõrvuni ja ainult jutustab. Nüüd saame ikka juba kõik rõõmud ja mured omavahel ära rääkida. Ta juba kolme kuune ja ma mäletan, et alates sellest ajast läks ka MUGULaga hästi vahvaks. Emma hoiab juba kindlalt pead ja kui on pikali siis muudkui treenib oma kõhulihaseid ja tahab istuli tõusta. Keerama pole ta veel hakanud, aga kohe hakkab. 1 kord keeras kõhult seljale eelmine nädal. Hakkasin Emmaga ka nüüd kord nädalas võimlemas käima Väikses Päikses. Täitsa vahva on. Ostsin ka beebi võimlemis DVD ja nüüd harjutame kõike kodus ka. Endiselt naudib ta väga MUGULa seltskonda ja venna naudib ka seda, et saab mulle abiks olla ja hea meelega näitab Emmale mänguasju. Musitamine, paitamine ja kallistamine on meil endiselt iga päev kohustuslik läbi teha :)
Alates tänasest juhin ma "Juuste väljalangemise MMi". Lihtsalt just täna lõi mul ikka juuksed nii lahti kui lahti üldse olla saab. Kuna aga MUGULaga on mul see etapp juba läbi elatud siis ma ei kurvastagi enam nii palju. Kasvavad tagasi ja mitte midagi teha ei anna, et neid hetkel ei tuleks.
Ma ei tea kuhu sellel ajal nii kiire on ja miks ta nii kiiresti lippab! Mõlemad lapsed on nüüd korraga sellises eas, et areng on lihtsalt tormiline. Ma jälle tahan, et aeg jääks seisma.

Palju pühi ja uus aasta.

2009-01-06T07:36:00.000-08:00

Emma esimesed Jõulud. Pühad möödusid meil tegelikult väga hästi ja täiesti ilma stressita. 24.12. olime Nõmmel kogu minu suguvõsaga. Jõuluvana käis. MUGUL jälle absoluutselt ei kartnud teda. Läks ise vapralt ja avas ukse talle ja siis kohe valjuhäälselt hakkas Jõuluvanale oma mobiili näitama. Isegi Emma oli ärkvel ja jälgis oma vanaema sülest kõike hoolega. Kõik said jälle palju kingitusi ja oli hästi vahva õhtu.

25.12. olime issi poolse suguvõsaga koos. Seal meil Jõuluvana ei käinud, aga päkapikud olid oma kotid ukse taha jätnud. Lunastasime kõik oma kingid ikkagi luuletuste ja lauludega ning veetsime taas kena õhtu kõik koos.
Järgmistel päevadel püüdsin lastemänguasjade hulgas inventuuri teha, aga ei suutnud ikkagi midagi kõrvale panna või ära viia. Kurjam varsti ikka uputab juba. Kui Emma nukumaja tahab siis see mahub ainult lae alla veel ära. :) Igatahes kingituste seas oli ka paar asja millega mul endal on täitsa põnev mängida. Võin uhkusega tõdeda, et ma olen lastega tegelenud rohkem kui kunagi varem ja kõik on õnnelikumad. Ka mina olen õnnelik!

30.12. kolisime pooleldi Nõmmele. 31.12. tulid meil kõik sõbrad sinna, et uus aasta vastu võtta. Kõik kellel on lapsed olid lastega. Kõik toidud valmistasime ka ise. Alguses oli plaan, et teeme ainult natukene süüa, kuna nii kui nii on juba palju söödud, aga lõpuks oli ikkagi laud lookas ja sõime seda kõike veel mitu päeva. Aga 31. õhtul ca 9 ajal hakkas MUGUL oksendama. Ja oksendas ja oksendas. Muutus täitsa teiseks lapseks. Istus mul rahulikult süles ja uneles. Samuel ja Heidi lasid ringi nagu vurrid, aga sellest polnud tal midagi. Sellel kellaajal lõppes ka muidugi pidu/õhtu minu jaoks. Lapse oksendamisega puutusin kokku esimest korda ja olin ausalt natuke närvis. Kogu ülejäänud õhtu ja öö istusin ja valvasin tema und, kuna ta virgus aeg-ajalt ja oksendas jälle. Ise ütles pärast, et "suur krooks tuli" :) MUGUL ja Emma magasid aastavahetuse täitsa maha. Nad ei ärganud isegi selle sõja peale üles mis õues oli kui kell sai 12. Ronan magas ka nagu nott. Järgmine päev oli suht rahulik, aga siiski tuli "suur krooks" üks kord ja ka 2.jaanuari hommikul tuli üks "krooks". Suht pikk jama! 3. jaanuar oli minu kord "krooksuda" ja 3 vastu 4ndat oli issi kord. Sealt edasi siis juba osad sugulased ja sõbrad. Meie perest pääses ainult Emma (talle ma tegin rota vastu vaktsiini...äkki aitas).Hämmastav on see, et ükski neist sõpradest kes meiega 31 olid pole nakatunud. See läks hästi.

Uus jama...MUGUL topib näppe suhu. Kirjutasin sellest juba Nublu jõulupe jutu all. No on jama. Eks sealt tuleb ju ka neid viiruseid ja mustuseid, kuna käte pesemine on meil küll suht IN aga alati on erand päevi. No siis täna käisin MUGULaga koos ja shoppasin selle laki mis teeb küüned paha maitseliseks. Suure hurraaga lasi ta ära lakkida, aga pärast ikka oli vihane ja nuttis ka. Ta muidugi ajas salaja selle purgi veel ümber ja pani keele sisse. Oh jumal, jumal seda kisa. Kõik minu süü. No ehk nüüd enam ei näpi. Õnneks on see täitsa ohutu. Igathes lugesin täna natuke ja sain teada, et teistel emmedel ka sama mure kellel uus beebi majas. Pidavat väljendama lapse ebakindlust. 1 teooria on selle närimise kohta veel ja selle selgitan ka kohe kui võimalik välja.

Emma on nii vahva. Mu väike päike! Ta jutustab hästi palju ja naeratab kogu aeg. Tal ei ole kunagi paha tuju ja endiselt pole tema nuttu veel kuulda olnud. Ta hoiab juba täitsa tugevasti pead ja üritab keerata. Soetasin beebiga võimlemise DVD ja nüüd siis harjutame hoogsalt. Alates reedest algab ka meie võimlemis kursus jälle. Emma võib vabalt tund või rohkem olla omaette ja rääkida oma voodikaruselliga või mängukaare loomadega. Mõnega neist on ta natuke riius ja mõni on jälle hästi armsaks saanud. Tema jaoks on ainult tähtis see, et sa oleksid ka seal ruumis ja no ega ma üksi ei kavatsekski teda kunagi jätta. Ja MUGUL on nii hoolitsev endiselt. Kui Emma ärkab ja natuke kääksuma hakkab siis on MUGUL momentaalselt närvis, et "tita nuttab" ja hakkab tema poole jooksma. Ka aitab ta meid mähmete vahetusel ja väga tahab lutti titale pakkuda. Emma on juba aina rohkem ja rohkem lutiga sõber ja see on hea.

Andsin järgnevad lubadused aastaks 2009:

1. Olla kordades parem ema kui ma siiani olen olnud. St. tegelen lastega 100% kui nad on ärkvel ja kodus.

2. Käin lastega 2 korda päevas õues, olenemata ilmast.

3. Avan arvuti vaid 1 kord päevas. Õhtul, siis kui lapsed juba magavad. See on kohutav mis aeg selle arvuti alla läheb.

4. Ajan ennast vormi.

5. Olen säästlikum.

Siiani on lubadustega olnud nii ja naa, kuna haigused ei olnud plaanis, aga mida ma seal väljas tuterdan või 100% lastega tegelen kui sees kõik keerab kas neil või mul. Eilsest on kõik jälle korras ja minu....MEIE...uus aasta algas. :)

"MINA KAKS"

2008-12-21T00:10:00.000-08:00

Ja ongi jälle üks aasta ümber saanud ja minu kulla-kallis MUGUL sai 18.12 täpselt poole vanemaks kui ta ennem oli. Nüüd on ta kaks aastat vana.

Hommik algas meil traditsiooniliselt sellega, et emme laulis sünnipäevalaulu ja filmis kuidas MUGUL virgub. Andsime üle oma kingituse ja õpetasime talle selgeks, et ta on 2. Kogu ülejäänud päeva ta siis röökis rõõmsalt ( ei tea miks selline hääletoon vajalik oli) "MINA KAKS" vibutades näpuga oma rinnale. Hästi armas.

Ma olin otsustanud, et valmistan kõik (va kartulisalat) õhtuseks peoks ise. Ja teate, ei olnudki üldse hull! Sattusin lausa nii hoogu, et otsustasin küpsetada ka leiva ja saia peo jaoks ise. Ja tulid isegi välja. :) Rahvast oli palju. Täiskasvanuid ca 40 ja lapsi ca 25. Pidasime MUGULa sünnipäeva ja Emma katsikut koos Tibu Mängutoas Viimsis. Lapsed said nii palju kingitusi, et OI OI OI. MUGUL oli hästi vahva ja tõmbas välisukse kõrval olevale lavale väikese tooli ja asus siis seal oma külalisi vastu võtma. Täitsa huvitav kus ta sellise kuningliku idee peale tuli. Õhtu nael oli see, et lastega tuli mängima LOTTE. Ma vaatasin, et see läks igas vanuses lastele peale ja minu suureks üllatuseks võttis ka MUGUL ta väga soojalt vastu. Kohe tegi kõike kaasa ja isegi võttis käest kinni ja istus sülle. Emma oli kogu peo äärmiselt rahulik ja nautis oma sugulaste seltsi. Lihtsalt rahulikult vaatas ringi ja uudistas. Ei mingit kisa.

Mina jäin ise peoga väga rahule. Kõik said kõhud täis ja millegist ei tulnud puudust (see on äärmiselt oluline peo õnnestumise seisukohast). Lastel oli lõbus ja vanemad olid rahul, et mängutuba oli nii suur ja avar, et see mass ei tundunudki liigse massina.

Kui koju jõudsime siis tuli muidugi suur pingelangus peale ja tohutu õnnetunne. MUGUL isiklikult mängis selles suurt rolli. Ta oli nii nii pai sellel õhtul. Hästi rahulik. Ei jonninud. Ütlesin talle, et kui ta tahab siis võib täna õhtul emme kaisus uinuda. Loomulikult polnud tal selle pakkumise üle vaja kaua mõelda ja kaisus ta oligi. Lutt suus ja lapp peas muudkui aga korrutas "Emme musi, emme pai, emme kalli-kalli". Siiani kisub pisara lahti. Nagu oleks osanud tänada toreda päeva eest.

Pilte sünnast saab vaadata siit: http://picasaweb.google.com/evakristina.mill/CR2JaEEKatsik#

Jõulud Nublus

2008-12-17T14:39:00.000-08:00

MUGULal oli täna esimene Jõulupidu juba sellel aastal. Lastehoius! Ma ootasin seda päeva väga kuna mõelda vaid, et minu laps on juba nii suur, et laulab ja ehk isegi lööb tantsu. Olin väga ärevuses. Lõime ennast Emmaga ikka korralikult üles ja läksime peole. Issi tuli ka. MUGUL oli väga sharmaant. Mulle väga meeldib kui lapsed on pidupäevadel ikka ilusti riides ja selleks puhuks saigi siis soetatud täitsa uus garderoob. MUGUL keeldus mütsist. Igatahes mida rohkem rahvast sinna peole tuli seda häbelikumaks minu sell muutus. Järsku sobis ainult emme opa. Teised lapsed läksid kõik ilusti kuuse juurde istuma ja laulma aga MUGUL otsustas kogu üritust eemalt jälgida. Iga laulu ajal vaatas häbelikult näpp suus minu poole. Ehk, et ta teadis ju igat laulu aga ei julgenud ilmselt kaasa teha. Ühe laulu ajal õnnestus siiski kasvatajal ta teiste laste hulka saada, aga ta istus endiselt näpp suus. Kõva mees! Emma istus väga vapralt kogu kontserti minu süles ja nautis väga. Alles siis kui laulud otsa said ja Jõuluvana tuli otsustas ta silma kinni lasta. MUGUL Jõuluvana ei kartnud üldse, kuigi ma olin arvanud, et kardab. Oli kohe esireas, et ei tea kas saab kommi või? Muuseas lastehoius olid kõik lapsed avaldanud oma soovid Jõuluvananale ja MUGUL tahtis kommi ja muna :) Päris naljakas! Ma arvan, et muna on üllatusmuna, aga mine tea. Esimene kingitus kingikotist oligi kohe talle. Vapralt lõi ta vanale patsu ja võttis oma kingituse vastu. Siis istus kasvataja sülle ja vaatas mis edasi saab. Kui kõik kingid olid jagatud, siis ei pidanud ta paljuks astuda Jõuluvana juurde ja peadpidi tema kotti sukelduda. Ilmselt oleks veel kingitusi tahtnud. Kui ta aru sai, et enam ei saa, siis hakkas tal igav. Asus künnlaid kustutama. "Emme, tuli puhut" ja plaksutama endale. Kasvataja käis ja süütas jälle püüdlikult aga tuletõrje ei maga ju kunagi. Edasi sõi ära mõned piparkoogid ja siis otsustasime koju tulla. Issand ta on tegelt ikka jube armas. Tundub jube kõva mees vahest, aga sellel üritusel oli ta küll minu seelikus kinni. Kodus muidugi näitas mulle jälle korralikult koha kätte ja peletas isegi 6 aastase naabritüdruku minema. Eks ta oli väsinud ka. Mitte midagi ei sobinud. Panin täna lapsed varakult magama, kuna homme on meil väga väga tähtis päev. MUGUL SAAB 2!!!!!!!!

Soome trip

2008-12-14T12:41:00.000-08:00

Tänasel päeval elan ma koos ühe väikse MUGULAga kes on "terrible 2" ja ühe armsa roosinupuga kes on ka 2 aga kuud ja pole "terrible". Ühesõnaga kui otsite oma igavasse ellu seiklusi siis võin oma vanemat last teile laenutada.
DAY 1.
Kolmapäeval kimasime Soome. Issil on meil sinna vahest töö pärast asja ja me siis nüüd läksime kaasa. Nii kui me laeva jõudsime hakkas üks traali-vaali peale. MUGUL ainult jookseb ja mürab! Ta on super sotsiaalne. Ta läks mängutuppa ja siis igale lapsele teeb "Tsau" mõnda tervitab "ah, sau", mõnda "ah tita siin". "Tita" on tihti 2 või enam korda temast vanem. Ühesõnaga tal pole üldse vahet kas ta kedagi ennem oma elus näinud ka on või mitte. See on natuke hirmutav ka kuna kardan, et äkki läheb mõnega kaasa. Jumal tänatud, et laste jaoks on nüüd enamus kohtades mängutoad. Ma oleks muidu temaga pidanud jooksma mööda treppe. Kuigi seda pidime ka veel tegema. Õnneks oli issi ja saime nö vahetustega valves olla. Kui mängutuba üle viskas siis oli vaja jubedama vingaaliga tõmmata mänguautomaatide peale. Sealt edasi treppidele ja sealt siis kajutite vahelisi koridore mõõtma. Need on ju nagu labüründid ja sealt enam naljalt last üles ei leia. Eks siis tuli jalgadele valu anda. Ma ei saa aru kuidas ma piitspeenike ei ole? Ma olen pidevas liikumises. Täitsa arusaamatu. Õnneks oli meie laev Helsinkis just siis kui MUGULal uni tuli. Kell 13.00. Emma pidas ennast laeval ja ka hiljem üleval hindele 5+. Nii mõnus oli vaikuses sõita ja omavahel jutustada. Täitsa kvaliteetaeg minu elus hetkel. Esimene peatus oli meil Turku linnas. Siis virgusid ka lapsed ja esimene asi mis MUGUL teatas tagapingilt oli "Emme poodi" ma siis, et "varsti", ta et "emme kommi", ma, et "no ennem peame sööma" ja siis ta "kaka sisse pikis" (loe pissis püksi). APPI! Turvatool ja kõik ju märg. Tõeliselt ebamugav olukord. Ta on ju meil juba mähkmevaba ja nüüd selline jama. No egas midagi....Hesburgeri tualetis vaheatsime siis kogu kostüümi, sõime friikaid (mida ma talle üldse anda ei taha), mängisime jälle pallimeres (õnneks Soomes on absoluutselt kõikjal laste peale mõeldud...isegi bensukas) ja sõitsime edasi. Kuna Emma oli nüüd natuke tujust ära siis ma istusin koos temaga taha ja MUGUL sai issi kõrvale ette laiama. See oli totaalne viga! Õues oli juba pime ja kehva oli sõita ning MUGUL näppis absoluutselt iga nuppu mida sai. Kuidagi kavalalt manööverdab ta oma käed turvatoolis lahti ja siis annab aga minna. Issi proovis heaga ja siis ka natuke kurjemalt aga ei midagi. Lasi edasi. Siis helises issi telefon ja just sellel hetkel oli vaja MUGULal hakata oma "auto seiga" mängima (politseiauto). See teeb meeletut müra. Selle eemaldamine tähendas meeletut kisa. Ehk, et siis me seal olime nii, et issi vaevu kuulis mida talt küsiti ja MUGUL tsillis omas maailmas. Kell 17.30 jõudsime Raumale. Ennem korterisse minekut käisime sõprade juurest läbi. Neid polnud veel kodus aga me saime sisse ja ootasime 15 min kuni nad saabusid. MUGUL oli teinud selle ajaga juba põhjaliku inventuuri perepoja mänguasjadega. Ütleme nii, et kui ennem oli tuba korras, siis nüüd enam polnud. Hakkasin siis koristama. Perepoeg kes on 1,5 aastame Tomas on oma ema ja isa jutu järgi väga aktiivne ja püsimatu. Peale seda kui nad meie MUGULaga kõik need päevad veetsid võtsid nad oma kukununnu pärast sõnad tagasi. Nad lihtsalt vahtisid ja imestasid. Isega Tomas oli üllatunud kui eestlasest tornaadot kohtas ja oli peaaegu koguaeg vait. Õnneks oli MUGUL õhtuks nii väsinud, et uinus kohe. Palju aitas kindlasti kaasa ka see, et magada sai meie kaisus. Ja nüüd kõige tähtsam uudis. Emma otsustas siiski anda mulle mõne vaba tunni õhtul ja uinub koos vennaga ca 9 õhtul. See on lihtsalt super!
DAY 2.
Hommik algab Emmal 7.30. Seni kuni me kahekesi üleval oleme naudime teineteist. Emmal on hommikul nii hea tuju. Ta naeratab nii palju ja on juba koogama hakanud. Siis me seal palja pepuga siputades räägime kõik jutud ära. MUGUL ärkab vahest ka siis, vahest 30 min pärast ja vahest veel hiljem. Hommikud on ka temal rõõmsad ja rahulikud. Siis on aega uimerdada. Esimese asjana on vaja kontrollida kas "piku" (päkapikk) on käinud. Kuna meil sussi kaasas polnud siis panime saapa aknale ja piku pani sinna õhtul ühe kommi. MUGUL ei leidnud seda ja tuli mu juurde "tihi, ei ole piku kommi". Ma siis, et "vaata ikka korralikult". Siis keeras saapa tagurpidi ja komm kukkus välja. Oi seda rõõmu! Meie Emmaga saime sellest osa ja siis läks ta oma rõõmu ka magava issiga jagama. Issand kui armas ta ikka on! Hommikul on tal aega ka "vennale pai" teha. Miski pärast on ta otsustanud, et Emma on venna. Ma pidevalt parandan, et õde. Siis kordab järgi aga eksib järgmine kord jälle.
Kui me söödud ja riidesse saime siis issi viis meid Tomase juurde jälle mängima. Tomase emme oli kõik päevad endal vabaks jätnud, et meiega tegeleda ja oli suht üllatunud kui kuulis, et ma ei tahagi midagi teha, ega kuhugi minna kuna mul on 2 last kaasas. Aga no tõesti....kodus on ju lihtsam. Leppisime siis kokku, et laupäeval lähme ja pojad jäävad issidega. Tol päeval aga käisime lastega pargis mängimas ja pärast läksimegi koju lõunaunele. Ma magasin ka. 3 h põõnasime kõik kolmekesi. Nii mõnus oli. Peale und rüüstas MUGUL veel Tomase mänguasju ja kodu, hüppas diivanil ja Tomase isa peal, sõi tühjaks Tomase Jõulukalendri ja kustutas ära kõik küünlad mis põlesid ning plaksutas endale. "Emme tuli puhut!" Õhtul tuli jälle hea uni. Ja Emmal ka.
DAY 3.
Läksime jälle Tomase juurde ja mõtlesin, et nui neljaks lähme ikka linna, et mis me passime siin. Mõeldud tehtud. Emma panin kõhukotti, et käed oleks vabad (meil käru ei mahtunudki Eestis üldse autosse ja jäi koju) MUGULaga toimetama. MUGUL on kõva poodleja. Nii kui autost väljusime oli MUGULal kohe vaja sinna samma poodi minna mis meil nina ees oli. Mingi suvaline riiete pood ja kuna ma ei tahtnud sinna minna siis hakkas ta röökima "sinna poodi ja sinna poodi". APPI! Rääkisin ta ümber, et lähme ikka teise. Kuna ta siis otsustas sada korda ümber kas ta tahab pissida või mitte siis ma olin juba higine. Olin koguaeg valmis kuhugi sisse hüppama. 50 m pärast ei viitsinud ta enam kõndida ja hakkas sülle nõudma. Proovisin selgitada, et emmel on Emma süles ja suur kott ja ma lihtsalt ei suuda teda ka võtta. Siis ta protesteeris ja hakkas nö süldistama ennast. Et vältida märgumist ja porist olukorda võtsin ta sülle. Nagu koormaeesel. Ühtegi poodi polnud veel jõudnud. Olime enam-vähem parklas veel. Otsustasin, et ma ei viisti ega taha enam sellest linnas olemisest midagi kuulda ega näha ja teatasin Tomase emmele, et läki hoopis kohvikusse. Kohvikus oli vaateaknal Jõuluvana. Mingi elektriline kes lehvitas. MUGUL siis juba tänaval viipas vanale ja sees pidi koguaeg ta kõrval olema. Kuna mingid soome naised istusid selle Jõuluvana juures lauas siis me sinna kohta ei saanud ja istusime teises kohviku otsas. Kui aus olla siis ma lasin lihtsalt MUGULal seal olla ja jälgisin lihtsalt, et ta välja ei läheks. Kuna Emma oli mul kõhukotiga jaki peal siis istusin seal nagu kubujuss. Ei viitsinud teda äratada ja pealegi mul polnud teda kuhugi panna ka. Oleks ta veel seal karjuma hakanud... Kui kohvi joodud ja kook söödud hakkasid poisid sealse kohviku kappe mööda käima ja sahtleid avama. Otsustasime, et lahkume. Kõrval lauas istus noormees kellel ilmselt kadus igasugune laste saamise isu ära kui ta nägi mind ja mu elu :) Kui kohvikust väljusime ja Jõuluvanale veel viipasime läbi klaasi avastasin, et MUGUL oli ära söönud selle kohviku aknakaunistused. Seal rippusid südamekujulised piparkoogid aga nüüd on neist järel vaid riismed ja mõned poolikud südamed. Seda ta seal hüüdis koguaeg, et "emme kipis" (küpsis). Ma ei viitsinud ennast liigutada. Igatahes see seik oli mu arvates päris naljakas ja naersime kohe Tomase emmega mõnuga. Edasi läks päev nii nagu eelminegi, aga lõppes suure saunatamisega sõprade pool. Kuna meil vanni kodus pole siis MUGUL nautis nende saunas olevat mullivanni ikka nö kogu raha eest. Saatsin ta issiga sinna ja ise lobisesin Emmaga. Ta vaeseke saab nii vähe tähelepanu kuna suurem vend röövib kogu show ja minu energia. Kui me lõpuks MUGULa vannist välja saime läksime koju tuttu. Uinusin mõttega, et homme on vaba päev. MUGUL jääb issiga ja ma lähen Emmaga teise linna (Porisse) shoppama. Issi lubas MUGULaga midagi siis teha.
DAY 4
Hommikul ärgates selgus, et issil on plaanid muutunud ja ta ei saa MUGULaga olla. Dziisus kraist! Ma olin seda päeva nii kaua oodanud ja nüüd nii. Mõtlesin siis, et nii kõva mutt olen küll, et lähen ikkagi. Laenasin Tomase kergkäru MUGULa jaoks ja läksin siis jälle kahe lapsega. MUGUL istub hea meelega kärus aga ega ta ei viitsi ilmtingimata käija neis poodides kus mina ja siis on siuke pidev ving üleval. Et seda lärmi vaigistada olin ma sunnitud talle kommi andma. See on MUGULa doping. Ma vihkan, et see nii on aga no vahest on muud moodi võimatu. Ja no saaks ta siis aru, et kui ma ütlen, et ma annan siis ma annan ka ja pole enam vaja küsida. Ta paneb aga kogu vingaaliga "EMME KOMMI". Krahmasin siis H&Mist asjad mida tahtsin/oli vaja ja tegin minekut. Oleks tahtnud palju rohkem vaadata. Emma ei saanudki midagi. MUGUL sai aga ilusaid asju küll. Emmaga on see jama lugu meil, et kuna ta on suht suur tüdruk, siis ta kannab juba 62cm asju aga tundub, et ka need on juba kitsad. Ehk, et ma ei taha midagi väga palju osta ennem kui mõni suurus oleks natuke püsivam. 62 alles 2 nädalat tagasi sai parajaks ja juba väike. Pooled asjad pole selgagi saanud. Peale seda poodi vihastas MUGUL totaalselt kuna ma keeldusin oma kahe lapse, käru ja kottidega eskalaatoriga sõitma minema. Selle solvumise tulemusena viskas ta oma saapad jalast ära. Ma lubasin, et kui ta on hea laps ja laseb emmel natuke asju vaadata siis ma ostan talle trelli. See on ta suur unistus. Kuna Emma ärkas siis läksin ema-laps tuppa teda toitma ja toimetama. MUGUL uuris seni mis seal toas on. Seal meenus mulle, et Emmal on ju täna 2 kuu sünnipäev. Hea, et üldse meenus. Sealt lahkudes oli kohe me nina ees mänguasjapood. Nii kavalad on ikka kaupmehed. Teevad keldrisse ema-laps toa kõrvale kohe mäguasja poe. No sai MUGUL siis oma trelli sealt. Olin blond ja arvasin, et see aitab. Tühjagi! Jonn jätkus. Trellist oli küll rõõmu aga kommi oleks veel tahnud ja ma ei tea mida. See kuramuse käruloks oli ka mega ebamugav. Mu arvates ta esimesed rattad mitte ei veerenud aga lohisesid ees. LOOBUSIN! Üritus oli juba eos hukule määratud. Järgmised tund aega seisin nagu vapper tinasõdur kohas kus me Tomase emmega pidime kohtuma (tema oli ilma lapseta) ja toitsin MUGULat kommidega. Üks töötaja seal kaubamajas küsis kas mul on palav. Mõtlesin, et mõrvan ta. Mul olid kõik asjad sel hetkel. Totaalne kopp. Ma olin meie issi peale ka nii pahane, et jaotasin juba mõttes me maist vara kaheks. Ma tahtsin koju ja kohe! Helistasin issile ja teatasin, et ta muudku me pilet tänaseks kuna me lahkume. Koju jõudes ma andsin talle lapsed ja läksin dushi alla. Teatasin mis see asi talle kõik maksma läks...trell ja jutud...ning võtsin ühe kosutava dushi. Õhk hõrenes ja me ei lahkunudki tol õhtul. Õhtul läks issi MUGULaga jäähokit vaatama ja meie Emmaga kohvikusse tema sünnat tähistama. Nautisin momenti. Ostsin ennem poest ikka küünlad ka ja panin tordilõigule põlema. Nii ilus oli kõik. Selgus, et ka jäähoki ei huvita MUGULat ja palju mõnusam on mööda treppe üles alla käija. Turvamehed tassisid siis teda issile muudki tagasi. MUGUL oli aga selles suhtes kift olnud, et kui värav tuli ja rahvas rõkkas siis ta röökis ka kaasa. Olla kogu kerest värisenud. Nii hinge võttis. Plaksutas kui vaja jne.
DAY 5
Ärkasime, sõime ja lahkusime. Turkus peatusime Ikeas. Olin arvestanud, et seal on lastetuba ja MUGUL saab seal mängida seni kuni me asju vaatame. Ühed sõbrad olid andnud tellimuse sisse ja no mulle ka meeldib seal luusida:) Aga no arvestades minu õnne, võeti sinna tuppa lapsi alates 3 eluaastast. Mõtlesin valetada, et ta on 3, aga no vaevalt et see läbi oleks läinud. Õnneks täna oli issi ka meiega. Tsenaarium oli aga kõik sama. MUGUL karjus "VEEL KOMMI, EMME KOMMI" ja me proovisime siis joosta läbi selle kaubamaja krabades lennult asju mida vaja. Lasteosakonnas peatusime pikemalt ja lasin seal MUGULal asju testida. Otsustasime, et lõunatame seal aga vahetustega. Nii on kergem. Lasin issi sööma kuna tahtsin seal lasteosakonnas ringi luusida. Alguses oli kõik ilus aga siis viskas ära kui ma pidin ikkagi teise osakonda MUGULale järgi jooksma Emma jäkke kõhukotiga süles. Raju tüüp ma ütlen. Käru peale istudes hakkas nutma, et tema ei taha ja saapaid ka ei taha. Oi mul sai mõõt täis! Teatasin issile, et mina süüa ei taha ja ta söögu ära ja lahkume. Isegi kahekesi oli raske. Tegime esimeses bensukas peatuse, et ma saaks mingi söögi võtta ja Emmat toita. Seal oli jälle õnneks lasteala ja MUGUL siis toimetas seal. Emma kakas 2 korda selle aja jooksul püksi mis me seal olime ja mul oli siis vastavalt vaja 2 korda temaga toimetada. Kasutasime inva tualetti selleks. Seal oli mähmimislaud. Viimasel korral tuli MUGUL ka koos issiga kaasa kuna poiss tahtis pissida. Järsku oli keegi töötaja paanikas häälega ukse taga ja küsib kas ta saaks sisse. Issi vastab kohe, et "ei saa". Ma, et "no tee ikka lahti", et mis siis on nüüd. Selgus, et neil oli häire peale läinud, et seal inva tualetis juhtus justkui midagi. Issand jumal M U G U L! Ta oli seal selle häire nupu sisse lükanud. APPI...dziisus kraist superstaar! Tegime näo nagu me ei teaks midagi. Kogu see kohvik ja bensukas undas vastikut vilet. Palju õnne neile kes sõid. 3 töötajat käis vaatamas, et ei tea kas lühis või mis. Nad ei saanud seda maha. Emma otsustas ka röökima hakata. Ideaalne ajastus. Astusin sealt sirge seljaga välja, otse autosse ja sõitsime tuimalt ära. Mina sõitsin ja teised kõik magasid. Mul ei ole lihtsalt sõnu! Laevas kordus kõik see mis minnes. Meeletu möll. Õhtune uinumine oli puhas põrgu, kuna nii hea oli ju emme-issi kaisus tududa ja miks nüüd peab oma voodis olema. Aga õnnestus ikka mul oma sõna maksma panna ja nüüd nad magavad nagu väiksed inglikesd üleval ning mul on aega asjad kodus jälle korda panna. No küll on ikka hea kodus olla. Ma ausõna ei lähe enam kahe lapsega üksi mitte kuhugi peale sellist kogemust. Istun nüüdsest elulõpuni kodus.

Kas ma olen halb ema?

2008-11-25T00:54:00.000-08:00

Üldiselt on meil kõik hästi, aga täna on mul jälle selline tunne, et ma olen halb ema. Mõnel päeval suudab MUGUL kõik nii korraldada, et vint jookseb hooga maha. Ja mõnel päeval olen ma lihtsalt nii apaatne ise, et ei jaksa ega suuda teha asju mida ilmselt tegema peaks. Aga keegi pole täiuslik...lohutan ennast sellega kuigi ei suuda. Ütlen kohe alguses ära, et kuna MUGULal on endiselt suur EMME periood, siis issi ei kõlba pea millegiks elutähtsaks toiminguks. Vahest mõtlen, et äkki see on sellest et issi ei ole väga aktiivne kasvataja? Issi käib tööl ja temaga saab ainult onni mängida ja mürada vahest. Issil on meil kahjuks selline töö mis jälitab teda päeval ja ööl ja raske on pastakat õhku rippuma jätta. Kuigi nüüd arvan, et on viimane aeg seda teha.
Hommik algab meil suundumisega vannituppa. Esmalt vabastan Emma mähkmetest, pesen pepu ja jätan ta õhuvanne võtma. Muuseas Emma on meil väga tubli tüdruk. Ta kosus esimese kuuga tervelt 1744 g ja on juba 55 cm pikk. Alguses oli mul hirm, et pile piisavalt piima aga selgub, et on küll ja veel. Aga...siis on MUGULa kord. Silmade ja hammaste pesu ning riided selga. Minu kord. Nägu ja hambad puhtaks ning kreem näkku. Siis on Emma vaja korda sättida. Selleks ajaks on kindlasti MUGUL mingile kreemile juba küüned taha saanud (ei ole harv ka juhus kus kreem on juba kuhjana laotunud ka ta näole). Esimene EI TOHI tuleb kohe üle mu huulte. Ma ei saa aru lihtsalt...olen talle miljon korda rääkinud, et neid ei tohi puudutada. Räägin nagu seinaga! Siis suudnume kõik kolmekesi alla, et süüa hakata tegema. Teine väike riid riid on kohe trepil, kuna ta tahab seal veiderdada ja hüpata. Kui söök on valmis siis neljal korral viiest on kolmanda tüli allikaks see, et ta ei taha süüa või solgib sellega. Olen nüüd muidugi otsustanud, et kui laps ei söö siis ei söö ja ega ta nälga sure. Ainuke asi on see, et mulle meeldiks teatud rutiin selles asjas. 3 korda päevas võiks ikka ilusti sooja toitu süüa ja laua taga istuda. Viimasega on meil ka probleeme. Mõnus on ju süüa kui samal ajal saab mööda tuba ringi joosta ja vahest isegi emme ajab lusikaga taga. Silmad maas mainin ära, et ka lasteaias on laua taga söömisega väike probleem. Eile siis juurutasin sisse süsteemi, et ta istub nagu suur poiss laua taga koos emme ja issiga. Oleme kõik võrdsed. Korraks toimis! Pärast sööki on mängude aeg. Alguses kõik toimib, aga siis mõne aja pärast on kindlasti mõnest köögisahtlist vaja midagi "EI TOHI VÕTTA" välja rebida või siis elutoa riiuli otsas turnida või siis diivanil sooritada kõiksugu hüppeid seades ohtu oma väikse õe elu ja tervise. Siis võtan võimalusel (kui Emma pole tissi otsas) ette rahustava ringi. Vaatame raamatuid või pilte. Vahest võime nii tunde istuda aga vahest on kaks lehte ja kõik. Hüpped jätkuvad. Ma keelan ja hurjutan, et kukkuda võib ja siis on väga ai ai, aga see on jälle jutt seinale. Täna oli juba mitmes kord kui ta diivanil jooksmise lõpetas alla kukkumisega....vorp jälle näos olemas. Edasi proovime õue minna. Üleeile tegin talle lumememme. MUGUL seisis nagu õnnetuse hunnik ja hüüdis ikka opa ja opa. Ta ei ole nõus lume peal kõndima. Ta ei taha lund katsuda. TALLE EI MEELDI LUMI! Tegime kelguga ka ühe ringi ja seni oli kõik okei kuni kelk mingi konarluse taga kummuli käis. No sain oma memme valmis ja läksime siis tuppa tagasi. Aga kui lund pole siis mängime liivakastis ja sõidame rattaga. Õues on enam-vähen okei juba olla. Enam MUGUL väga ei jookse suvalises suunas aga tuleb ka seda ette. Toas proovime süüa kui kõlbab ja siis mängime veel natuke ennem lõunauinakut. Olen otsustanud, et laps tuleb magama panna siis kui tal on uni. MUGUL õnneks ise ütleb tuttu ja seega on magama minek meil nüüd väga stressi vaba. Üldiselt kui üks laps uinub siis teine ärkab aga kui mõlema magamine klapib siis magan ise ka vahest. Peale magamist on energiat MUGULal topelt. Siis üldiselt sööb. Ja läheb lahti keelatud asjade tegemine. Nende üles lugemine siin oleks lõputu. Kuna ma ei taha olla mingi vastik kaagutav mutt siis ma pidevalt ei keela. Ainult siis kui elu on ohus. Võtan Emma diivanilt ära la lasen MUGULal seal joosta. Ta jookseb seal non-stop. Sellel lapsel on enneolematu energia ja see ei ole ainult minu arvates. Kõik sugulased ja sõbrannad kellel lapsed arvavad sama. Selleks hetkeks päevas olen ma veel väga rahulik, aga õhtu kogub tuure. Päevas on ka mitu korda vaja tegeleda Emmaga. Tissitada ja mähkmeid vahetada. Jalutada ja võimelda. Seega ei ole kogu mu tähelepanu võime võimeline haarama MUGULa tegemisi ja tihti sünnib just neil hetkedel järgmine "EI TOHI". Ma tean, et ta tahab tähelepanu aga 24/7 see ei ole võimalik. Ma proovin mitu korda päevas teda kallistada ja rääkida talle kui kallis ta mulle on ja kui palju ma teda armastan. Nii tore on tõdeda, et ta juba saab mu sõnadest aru ja kui ma küsin ta käest kas ta on kallis, siis ta vastab "mhmh". :) Toaletis käimine on nüüd MUGULa mega ajaviide. Seal on siis vaja lõputult käia ja istuda ja susserdad. Sinna ei saa teda üksi ka jätta, kuna muidu on käsi potis kohe. Seal tuleb "EI TOHI" mitu korda üle huulte. Peale oma "furnituuri" katsumise on ta ka nüüd suutnud toaleti seinalt minu ilusad moonid alla kiskuda...ta teadis, et "EI TOHI". Siis algab nt kriiskamise ring mille peale ehmun isegi mina ja rääkimata Emmast. Rahustada üritan siis nt "Lotte" multikaga. Samas ei taha ma, et ta palju TVd vaataks. Seega on nokk kinni ja saba lahti situatsioon. Päevas mitu korda on vaja nuttu lohutada ja valu ära puhuda, kuna keelatud ronimine nt on tekitanud vigastuse. Huvitav on see, et kui MUGUL nutab siis hakkab ta mõne aja pärast köhima nutu sees ja siis tekib tal okserefleks. Seega nutt on vaja kiiresti maha rahustada. Kui tundub, et ööuni hakkab tulema siis lähme vannitama. Seal on siis võimalus tal ennast veel välja elada ja vahest arvab ta, et vee loopimine mööda vannituba laiali on super idee. Nii...nüüd ma olen ise ka juba päevast väsinud ja võtan kurjemaid toone. Seda enam, et olen ise juba ka märg ja vaip on märg ja kui see sodimine kohe ära ei lõppe siis sureb Emma nälga. Ta ka veel vaja vannitada ja koos seda teha ei saa. Korra tegin ja see lõppes totaalse jamaga. MUGUL oli rõõmsalt abis ja lõpuks tõmbas oma abistava käega vannil punni eest ära ja kõik vesi oli mööda vannitoa põrandat jne. Olin näost lilla. (see tohman kes siin kunagi plaatinud on ei ole normaalset kallet teinud ja siis juhtub teadagi mis...see pole MUGULa süü, aga tekitab mulle kiirel ajal lisatöö). Raske on rahulikuks jääda. Magamistoas on vaja veel meie voodil hüpata, asju mööda tuba laiali loopida ja õde kiusata. Kui ma ta peale häält tõstan siis ta hakkab nutma. Ma lasen tal õde paitada ja kallistada nii palju kui ta tahab va siis kui Emma magab. Tema aga loomulikult soovib õde pidevalt äratada ja see mulle ei meeldi. Vahest on mul vaja teda päeva jooksul ka paar korda tutistada vaikselt, kuna ta ei allu üldse. Nt haarab lillepotist kivi ja proovib sellega kedagi või midagi sihtida ja ei kuula mida ma talle räägin. Lihtsalt naerab ja teeb. Kui ma ta lõpuks voodisse saan siis olen täitsa laip. Vahest harva saab issi ta magama, aga üldiselt nõuab ta mind ja nõuab nii, et oleks olla. Kuna ta ei taha oma toas magada enam ja saabus meie kaissu juba kell 11 õhtul siis otsustasime paar nädalat tagasi, et Emma voodil on vaja põhi jälle alla lasta ja MUGUL kolib meie tuppa tagasi. Emma kolis siis meie voodisse. Igatahes nii magame me kõik paremini. Edasi hakkab Emma vannitamine ja söötmine ja vaatamine "mis edasi saab". MUGUL on alati läinud magama ca 9 õhtul aga preili on teiset puust ja soovib olla kuni 11 või 12ni üleval. Kui lapsed magavad on mul aga päeva üle järgi mõelda ja siis langeb raskus südamele ja pisar kisub silma. Vaatan oma magavat MUGULat ja imetlen kui armas ja kallis ta mulle on. Ma ju läheks tema pärast maailmalõppu ja veel edasi tingimusteta. Miks ma sellise väikse armsa olevusega riidlen? Mõtlen, et kas ma olen paha ema, et pean pidevalt pragama? Mida ma varem juba valesti olen teinud? Kas mu väike poeg arvab, et ma kogu aeg riidlen temaga ja ta ei kõlbagi enam millekski? Ja siis uinun mõttega, et homme ei riidle üldse, tegelen MUGULaga terve päeva ja ainult kallistan teda. Homme aga ei pruugi see mul õnnestuda...

Saame hakkama

2008-11-04T23:49:00.000-08:00

Emma on juba 3 nädalat koos meiega olnud ja me elu ilusamaks ja roosamaks teinud. Minu ema on ristinud ta SAMETPEAKS. :) Ta on nii pehme ja nii õrn. Nii ilus! Ja ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ta on võrreldes MUGULaga hoopis miniatuursem ja õrnem oma olemiselt ka. Kuigi olid sündides ju samas mõõdus ja kaalus. Ikkagi tüdruk! :) Seoses Emma sünniga ma lubasin endale, et ei hakka MUGULale stressi tekitama jutuga "kui suur tema juba on ja mis kõik suured poisid teevad ja teha ei tohi ja bla bla bla". Ta on ju tegelikult ikka veel väike. Minu väike nupsik. Mis siis, et ta tundub beebiga võrreldes nüüd kolossaalselt suur :) MUGUL enam mähkmeid ei vaja va. siis kui tudume siis panen alla. Ja see mähkimine siis toimub nii, et ma ikka imestan kui suur poiss ta on. Tõstab jalad üles ja nagu suurt meest mähiks tõesti.... No proovime ka neist peagi loobuda. Põhjus miks ma seda teen on see, et ta tuleb öösel meie kaissu ja ma ei tahaks seal siis koos temaga ujuda.

Algne armukadedus oli meil väike aga nüüd pole seda enam pea üldse. Luban tal beebit iga päev mitu korda kallistada ja pai teha ja see veeb ta jonni kohe suure kaarega aknast välja. Imeravim :) MUGUL oli terve eelmise nädala kodus, kuna tatti tuli. Sel nädalal tuleb edasi aga viisin ta ikkagi hoidu. Esiteks selleks, et tal pole palvaiku, ta sööb korralikult ja tal on tuju hea. Teiseks selleks, et olen ainuke nohik-ema kes saab ja tänu sellele hoiab oma last kodus haigusega, kusjuures lasteaed on tatiseid ninu täis. Esmaspäeval ei kurtnud ükski kasvataja, et ta oleks haige. Kolmandaks selleks, et tal on seal hiiglama lõbus. Esmaspäeval oli kasvatajal lõvimask ees kui ma järgi läksin ja lapsed täitsa pöördes seal mürasid. MUGUL keeldus koju tulemast. Täielik ime! Tänaseks oli kahjuks see vaimustus kadunud ja hommikul tuli ikka pisar korraks kui ma ära läksin. Issiga minemised on paremad, aga issi on meil põskkoopa põletikus ja kodus teki all.

Nädalavahetuse tippsündmus oli minu vanaema 80 juubel. Mõtlesin seal mitu korda kui vahva on ikkagi vanaks elada ja ma olen nii õnnelik, et ta minu lapsi on näinud. Kui teaks kuidas seda oleks ka mul võimalik saavutada teeks kohe järgi. Mäletan, et kui ma käisin üheksandas klassis siis suri üks minu vanaisa ja ma nutsin silmad peast välja. Üks põhjus oli see, et ma ei saa temaga oma pulmas tantsida. :) Tundub võib olla naljakas aga nii ta oli. Reaalsus on aga see, et oma pulmas pole ma isegi tantsida saanud....eksole....ootan muudkui. Äkki saan oma laste pulmas.

Emma saabumine

2008-10-20T11:26:00.000-07:00

Millalgi jaanuaris 2008 arutasime niisama jutu jätkuks, et millal meil teine laps võiks sündida ja arvasime mõlemad, et ootame veel natuke. Ka otsustasin ma kõik MUGULa riided ära müüa. Müük läks kiirelt ja valutult. Ära osteti absoluutselt kõik mis mul oli kuni suuruseni 74 cm. Sokke isegi taheti ja need andsin niisama kauba peale.

Ca 12 veebruar kui mul oli sõbranna Rootsist külas siis kurtsin, et jube imelik on olla, et rinnad nagu natuke valutavad ja veits nagu paha on ka. Lõõpisime, et rase! Tema lahkus Eestist 14.veebruar ja nali jäi naljaks. Mul oli aga ikkagi imelik tunne ja ma otsustasin 16. veebruar testi ikkagi ära teha. Ma vist ei pidanud minutit ka ootama kui testile ilmusid ikka väga rasvased 2 triipu. Vaatasin vannitoas seda testi ja ennast peeglist ja mõtlesin, et nii palju siis nüüd sellest "ootame natuke veel". Kui aus olla ma ei teadnud mis reaktsioon issil on. Tol hommikul magas ta kauem ja kui ärkas siis ma lihtsalt ikka veel praadisin oma uudist endas. Imelik, aga ma ei julenud öelda. Lasin tal korralikult ärgata ja siis nii muuseas teiste juttude vahel mainisin uudist ja hakkasin ise automaatselt pillima, et "mis nüüd saab?" A. vaatas mind, naeratas, siis kallistas ja küsis, et miks ma nutan, et see on ju tore uudis. Ütlesin, et ma pole kindel kas ta tahab seda üldse ja ta vastas, et loomulikult.....kellega siis veel kui mitte minuga ja leidis, et kui ta tahab tulla siis las ta tuleb. Ei saa salata, et see oli ikka väga ilusti öeldud ja ääretult armas moment. Kinkis isegi lilled õhtul...suure kimbu kollaseid tulpe.... mis ei ole meie peres väga "kombeks". Ja sealt edasi läks kõik nii nagu iga tavalise raseduse ajal. Alguses oli paha olla ja iiveldas. Sellel korral rohkem kui eelmine kord. 17ndal nädalal läksin lausa haiglasse tilgutit saama kuna oksendamine ei lõppenud ega lõppenud. Peale seda olin aga suhteliselt rõõmus ja roosa paksuke. Proovisin nii palju kui vähegi jõudu ja energiat oli MUGULale hea emme edasi olla. Eks ma olin natuke laisk ja lasin tal mõned halvad kombed sisse harjuda aga tänaseks oleme neist taas vabad. Viimane kuu oli raske....emotsionaalselt ja füüsiliselt. Oled suur nagu munamägi, midagi teha ei viitsi, kuskil käija ei viitsi. Peeglist ennast vaadata ei taha. Nägu on ka imelik. Lihtsalt eksisteerid.

Tähtaeg oli 20.10. Libakaid polnud nii nagu eelmine kordki. Aga 13.10. hommikul kell 5 ärkasin selle peale, et midagi nirises. Sellel ööl olin pidanud MUGULat tassima unisena 3 korda edasi ja tagasi. Meie voodisse ja oma voodisse tagasi jne. Lihtsalt MUGULal hetkel on väga tugev EMME period ja issi ei sobi alati. Ja siis kell 5 hommikul oli voodi märg. Esimene mõte oli, et veed ja teine, et äkki tead põis vedas alt. Aga ei! Esimene variant osutus tõeks. Veed olid ilusad selged ja nirisemine jätkus. Valusid aga ei kusagil. Läksin siis dushi alla, et ennast korda teha tähtsa päeva jaoks. Pärast seda haarasin Libero raamatu ja oma läpaka, et lugeda mis siis nüüd teha kui veed läinud ja valusid pole. Sain teada, et 6 tundi võib sellisel juhul veel kodus olla ja siis haiglasse. Kell 7 hommikul helistasin igaksjuhuks ka Keskhaigla sünnitustuppa ja sain loetule kinnitust + sain teada, et ämmaemand kes minu sünnituse juurde oli lubanud tulla on juhuslikult just öövahetuses tööl. Leppisime siis temaga kokku, et ta käib kodus ära ja kell 11.00. kohtume haiglas. Issi viis MUGULa lasteaeda ja ma leppisin oma emaga kokku, et ta toob poisi õhtul ära. Kuna mul valusid ei tulnud siis kell 11.00. vormistasime haiglas paberid ja suundusime sünnitustuppa nr 5. Kohe tehti KTG ja see näitas, et lapsega on kõik korras aga emakas ei tööta kaasa. Avatus oli 3 cm, emakakael ilus lame juba ja veekott oli tõesti läinud. Kell 12.00. sain tilguti, et emaks tööle hakkaks. Kohe olidki regulaarselt 2,5 min kuni 3 min valud platsis mis muutusid järjest tugevamaks. Ämmaemand palus käija palju toaletis, liikuda ja istuda järil. Tegin seda kõike, kuna olemine oli hea. Lobisesime seal kuidas nö raamatu järgi sünnitus käib……et emakas avaneb ca 1 cm tunnis ja kui on 10 cm avatus, siis lapse pea laskub veel ca 2-4 tundi ja alles siis on vaja nö pressida. See siis kõik raamatu järgi. Häälestasin ennast selleks, et mul läheb siis ikka õhtuni siin välja. Kell 15.00. tundsin, et nüüd on küll epiduraali jaoks õige aeg, kuna uu ja aa olid juba täitsa koos häälega. Avatus oligi 5 cm ja seega ideaalne epiduraali tegemiseks. Kohe saabus ka arst. Dr. Levin (ta tuli tõesti KOHE) ja tegi protseduuri ära kiiresti ja valutult. Äärmiselt meeldiv inimene. Seletas mis teeb jne. Seda süsti ma tegelikult väga kartsin kuna see tehakse nii õrna kohta, et kui midagi valesti läheb siis…… Igatahes hakkas mul hea. Valu ajal tundsin vaid oma nö alumist osakonda. Ämmakas kiitis, et see on väga hea, et ta mind täitsa tuimaks ei teinud, et tunnen siis vähemalt presse. KTG näitas vahepeal, et lapse toonid hakkavad kaduma, kuna valu ajal jäi nabanöör ilmselt emaka ja lapse vahele. Siis paigaldas ämmaemand lapse kolba külge hoopis anduri ja teise minu reiele. Nii oli tal parem last jälgida. Ca kell 16.00. astus meie toast läbi arst kes uuris kuidas läheb ja vaatas seda KTG asja seal natuke. Kiitis kõik heaks ja jäi rahule. Kui siis äkki ma röögatasin kuna mul oli lihtsalt surmavalu. Palusin Allanil tulla mulle lähemale ja anda käsi. See oli hull valu. Ja sellele järgnes sarnaseid ridamisi. Ämmakas katsus ja ütles, et täisavatus on ja lapse pea on ära laskunud. Mõtlesin, et misasja? Tund aega tagasi oli alles pool avatud ja kõik see raamatu järgi jutt? Ühesõnaga ma tegin ikka juba väga kõva häält, väänlesin ja töötasin kõikidele nö sünnitus seaduste vastu. Tahtsin jalgu kokku panna, ei tahtnud hingata jne. Siis ämmakas rääkis mulle, et kui tunnet tahet pressida siis pressi ilusti valu ajal kaasa. Palusin arstil aidata oma jalgu hoida kuna ma ise ei suutnud. Mul on ilmselt ikka väga väike valulävi. Allan oli näost suht kaame ja arst küsis kas tal on paha? Ta vastas, et on küll jah. Siis palus arst tal ära minna, et pole vaja kangelane olla, kui ikka ei suuda. Ta astus veidi eemale, kuid ei lahkunud ruumist. Ja nii me siis seal olime mõnda aega……mina töötasin kõige ja kõigi vastu ja nemad aina noomisid ja kutsusid mind korrale. Jumal tänatud, et nad nii teevad. Järsku ütleb ämmakas, et pool lapse pead on väljas, et nüüd järgmise valu ajal punnita kõvasti ja ongi korras. Et ma jumala pärast pead tagasi ei laseks, kuna ta ei saanud veel hästi sellest haarata. "Eva võta nüüd ennast nüüd kokku ja lõpeta enda peale mõtlemine ja mõtle oma lapse peale". No ja siis ta tuligi. Kell oli 16.40. Nii pehme ja soe. Nii vaikne ja nii lootevõiene. Nii täiuslik. Vaikselt oli mu kõhul ja ma tegin talle pai ja rääkisin kui kaua ja kui palju me oleme teda tahtnud ja enda juurde oodanud. Loomulikult kamanadsin veel Allanit ka filmima ja pildistama. Emma kaalus 3706g ja oli 52 cm pikk. Agapar 9. Sündis nii, et käsi oli põsel. Ca 1 h pärast hakkasime tissitama ja ta kohe sõi ilusti. Ühesõnaga mu suurim hirm epiduraal tegi mulle 1:0 ära ja kiirendas minu sünnitust sellise pauguga. Ise jäin terveks. Perepalatisse saime 18.45. (5 korrus ja palat nr 7)ja esimesed külalised juba ootasid meid. Need olid vanaema Katrin ja tädi Triin. Kohe peale neid tuli Nõmme vanaema Katrin ja tõi meile süüa. Kebabi...see oli nagu päästerõngas kuna ma polnud terve päeva söönud ja mul oli kõht jube tühi. Kui külalised lahkusid läksin ma dushi alla ja tegin ennast jälle korda. Emma magas esimesel ööl terve öö. Hommikul hakkasin kohe ootama süüa ja inimesi kes meid üle vaataks kuna ma tahtin võimalusel koju minna. Lõpuks saimegi nii ämmaemanda kui ka lastearsti käest heakskiidu ja nad kirjutasid meid välja. Olime vähem kui 24 h sees. Ma sain sünnitamisest vastupidiselt teistele mega energia laksu. Eks see ole tänu sellele ka, et ma pidin ju kõhuga pidevalt ühte selli taga ajama. Nüüd ikka poole kergem olla. Ennem kui issi meiel järgi jõudis, käis ka Hanna-Liis veel meie juurest läbi ja vaatas Emma üle.

Haiglast sõitsime kohe MUGULale järgi. Ta oli linnas vanaema juures ja vanavanaema hoidis teda. Kui me sinna jõudsime siis MUGUL magas. Kui ta lõpuks ärkas siis oma unise peaga oli ta ikka väga kohkunud nähes minu süles väikest õde. Ega ta õnnelik küll ei olnud. Tahtis ise opa ja natuke tegi nuttu ka. Aga no mis seal salata....moment oli ka kehva....teine oli just ärganud.

Nüüd siis tegelen siin kodus oma perega. Eks elu ikka paras katsumus on kahe väikese lapsega, aga me same kindlasti hakkama. Vaikselt harjutame sisse mingit rütmi ja reziimi. Eelkõige me endi jaoks, et kuidas me jaguneme erinevate tegevuste tegemisel. Hetkel kõik sujub hästi. Loomulikult on MUGUL kohati närvilisem kui ennem. Nt siis kui ma beebit toidan siis ta üldiselt hakkab ise kohe opa tahtma ja nt kõva häälselt midagi nõudma. Kui Emmal kõht täis siis jääb ta issiga ja mina tegelen MUGULaga edasi. Õnneks pole ka õe sünd veel lasteaias käimisele mingit mõju avaldanud. MUGUL läheb sinna täitsa rõõmuga. Täna just küsisin ta käest kui lasteaiast koju sõitsime, et kas sul on seal tore ja kas tädid on vahvad? Ta vastas "mhmh" :)

Proovin nii palju kui võimalik MUGULat meie tegevustesse kaasata. Nt on tal juba väga käpas, et kui ma beebil mähkme ära vahetan on see vaja ära visata. See on tema töö. Siis ta teatab mulle nina endal krimpsus "pähh" ja viib selle prügikasti. Täna tahtis ta just siis potile kui Emma sõi ja kuna issi oli trennis siis ma ütlesin talle, et ta võtaks oma sukapüksid ära ning võtaks toaletist oma väikse poti ja pissiks sinna. Ta tegigi täpselt nii! Ma olin nii hämmingus....kuidas see võimalik on, et ta järsku nii suur ja mõistlik poiss on?

Täna külastas meid ka korralise visiidi korras perearst ja kiitis Emmat. Ta polevat nii rahuliku last juba tükk aega näinud. Selles suhtes on meil tõesti vedanud, et lapsed vähemalt beebina on rahulikud. Söövad, magavad ja kakavad nii nagu peab.

Aga mega armas on küll kogu olukord ja kui saaks 1 soovi veel siin elus soovida mis ka täituks siis ma lihtsalt sooviks, et praegu jääks aeg seisma. Nii võikski alati olla!

Titale pai

2008-09-11T11:45:00.000-07:00

Täna kogesin ma midagi nii armsat, et hakka või nutma. Kui siiani on MUGULal olnud suht suva kas emme kõhus on keegi või mitte ja ta pole allunud kunagi mu keelitustele, et "tee titale pai", siis täna see juhtus. Ja juhtus nii, et ma lamasin diivanil ja ta tuli täitsa ise, tõstis mu topi üles, ütles "tita pai", paitas ja siis kallistas. Pani oma kõrva minu kõhu vastu ja naeratas. Ütlesin, et tehku siis juba musi ka, aga no siis jäi ikkagi meheks ja saatis vaid õhusuudluse :) No niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hirmus armas.

1. september 2008

2008-09-03T11:01:00.000-07:00

MUGULa esimene päev lasteaias. Jõudsime lasteaeda kell 9 hommikul just siis kui oli hommikusöögi aeg. Kõik lapsed pandi laua taha istuma ja pudipõlled ette. MUGUL pole sellise asjaga harjunud. Vahtis nagu ilmaimet. Loomulikult ei söönud ta ise midagi. Ei tahtnud ka siis kui ma teda toitma läksin. Siis aint vingus, et see põll talt eest ära võetaks. :) Üldiselt selle ise söömisega ongi meil kehvad lood. Osati või siis täielikult minu süü. Lihtsalt toidan teda ise. Hea ja puhas töö. Vahest ta nõuab küll ise ka lusikat aga mitte tihti ja siis ka on tagajärjed nii, et lusikal olev toit maandub sülle ennem suhu jõudmist. Aga nagu iga asjaga....kui ei harjuta ega siis ei oska ka. Eks ma siis nüüd üritan talle seda asja tutvustada. Peale sööki läksin korra ära, kuna olime unustanud sussid koju ja issi tõi need järgi. MUGUL jäi rahulikult oma luti ja lapiga sinna. Kui tagasi tulin oli just paras aeg minna õue. Olin õues koos temaga ühe tunni ja siis proovisin kauemaks ära minna. Kasvatajatega oli kokkulepe, et nad helistavad kohe kui nutt lahti ja rahustada võimatu. Tulin koju ja olin väga ärevil. Pidevalt kontrollisin kas telefon ikka on sees ja kas ikka heliseb. Ja uskuge või mitte ......ei helisenud. See tähendab, et MUGUL oli seal nõus sööma ja magama ja mängima. Kell 16.00 läksin järgi ja sain teada, et ei mingit probleemi polnud temaga olnud. Täitsa uskumatu! Läksime siis panime riidesse, tegin paar pilti ja tulime koju. Olin nii õnnelik. Ei julenud siin sellest õigel päeval kirjutada kuna kartsin ära sõnuda.

Täna oli MUGULal teine päev lasteaias ja see õnnestus ka suurepäraselt. Jätsin ta sinna kell 9 hommikul ja läksin kell 5 järgi.

Oh, kui hea oleks kui vaid nii jääks. Aga ehk jääb, kuna ta ei käi meil seal iga päev. Ainult esmaspäev, kolmapäev ja reede. Seega vahepeal jõuab kodus puhata ja emmega ka olla.

Kui aus olla siis arvasin ma, et kui laps lasteaiast tuleb on ta väga väsinud ja suurt midagi teha ei jõua. MUGUL on aga nagu tulekera siis. Jookseb ja möllab ja seletab ja itsitab. Ühesõnaga ilmselt on ta illi-kuku-pai seal ja siis kodus tuleb ja mürgeldab ennast välja. No mis seal ikka. :)

MUGULa lemmik tegevus on laulmine. Ta laulab kõikjal ja igas situatsioonis. Iga tegevusega kaasneb laul. Ootan juba kui ta päris õige laulu ära laulab. Ehk sellel aastal Jõuluvanale. Peame varsti õppima hakkama. Olen juba vaikselt meie issit ja vanavanaisa valgustanud, et ärgu nad nüüd 100% jalkameest siit oodatu. Tegu võib pigem olla hoopis toreda laulu- ja tantsumehega :)

Oma toas magamisega on asjad nii ja naa. Kuna ma olen super unemati siis ma lihtsalt ei suuda ise öösiti sada korda ärgata ja teda maha rahustada. Kusjuures see on jube keeruline, kuna ta ei rahune üldse. Seega andsin ise siin eelmisel nädalal öösiti alla ja tõin ta meie kaissu. Et ainult magada saaks. Alates üleeilsest ööst sai aga mu karikas lõpuni täis ja kuhja ma enam ootama ei jää. Nüüd on asjad nii, et MUGUL magab oma toas ja tema voodi ees on madrats koos patjade ja tekiga, kuhu ma siis öösiti ennast magama asetan kui asi hull. Tänae öö oli esimene ja pidin 2 raksu seal magama. Igatahes õnnestus see tehnika ja ärkasime alles kell 8 hommikul äratuse peale. Me kõik kolm vähemalt magasime korralikult ennast välja.

Nüüd igatahes tean ma kui suur on harjumuse jõud ja uue MUGULa panen ikka jupp maad varem vennaga ühte tuppa. Mida varem seda parem. Kui natuke sügavamalt mõelda siis on see väikese lapse elu ikka jube raske küll. Alguses harjutatakse imema lutti ja kasutama nö kaisulooma ja magama kaisus ja mida kõike veel. Ja siis juba ennem kui sa jõuad suureks meheks/naiseks kasvada on sellest kõigest heast ja armsast vaja loobuda.

Sõnad

2008-08-27T12:30:00.000-07:00

EI TAHA
ANNA
APPI
ALLA = ka üles on ALLA
UUA = juua
ÄMMÄ= emme
ISSI
KATI
ANNI= naabrite koer Fänny
AUTO
PII-PII = ka auto
MAMMU
MÄM-MÄM
KOMM
SIIA
HEIDI = hea sõbranna aga ka kõik teised lapsed
AATA = vaata
KOOK = liivakastis tehtud liivakook
KAKA
PISS
PÄÄ = nii pea kui ka müts
TAPA= papud
AI
OPA
ONU
LA-LA = laul, muusika, muusikariisatad
OI
OLLO = telefon
KINNI = ka lahti
SEE
TUTTU
AKEI = okei
PÄH
DADAA
TÄDI
NÄE
TOM=vanavanaisa
TÕNNU= vanaisa
TITA=emme kõhus ja raamatus

...jätkub

Esimene öö üksi....ei õnnestunud

2008-08-27T00:07:00.000-07:00

Nagu ma eile siin kirjutasin uinus MUGUL esimest korda eile oma toas. Kell pool kaksteist õhtul tuli aga esimene nutt...sain maha rahustatud. 5 minuti pärast jälle....issi rahustas maha. Varsti jälle....siis läksin jälle mina. MUGUL oli püsti oma voodis ja aina osutas ukse suunas, et tuttu. Ehk, et ta teab väga hästi kus on meie tuba ja kus ta tududa tahab. Ei tahtnud ta oma lutti, ega tudutekki. Minu lohutused olid lootusetud ja ma võtsin ta lõpuks sülle ja tõin meie voodisse rahunema. Ta oli momendiga loomulikult vait kui sukk ja ei liigutanud ka üldse. Leppisin siis issiga kokku, et kui magab siis viin tagasi. Mis aga juhtus oli see, et jäin ise magama ja hommikul ärkasime kõik koos :) Ühesõnaga hetkel MUGUL juhib 1:0
Ei oskagi nüüd öelda kas ta on äkki liiga väike, et meist lahti lasta? Samas kuna ta kohe rahunes siis oli oma osa ka kindlasti lihtsalt jonnil. Hästi raske on. Emotsionaalselt ja füüsiliselt. Aga täna on jälle uus päev ja ma üritan edasi.

Oma toas

2008-08-26T10:47:00.000-07:00

Juuli möödus meil põhiliselt kodus. Kui ilm oli ilus siis olime nii palju kui võimalik õues ja mängisime sõpradega. Juuli lõpus lubasin mina endale 5 päeva sõbrannadega puhkust Saaremaal. MUGUL oli siis kõigi sugulaste hoida. Peale seda viite päeva veetsime oma pere ja sõpradega veel 4 lahedat päeva Muhus. Oi kuidas MUGUL nautis bassus sulitamist ja õues jooksmist. Sõbrad Heidi ja Ronan olid ka seltsiks. Üldiselt sattusime sinna just siis kui olid ka selle suve kõige ilusamad ilmad. Seega kõik oli super!

Nüüd on aga ilmad juba täitsa sügisesed ja meil ka esimene nohu käes. Täitsa jama kohe, kuna MUGUL pidi tegelt esmaspäeval juba esimest päeva lastehoidu minema. Nüüd siis alustame 1. september. Ma siiralt loodan, et talle seal meeldib. Kui ta vaid teaks kui igav tal muidu minu ja beebiga iga päev kodus istudes oleks ja ilmselt ma ise läheks ka ühel hetkel hulluks. MUGUL on nüüd nagu tõeliselt suur poiss juba ja saab ideaalselt aru mida teha tohib ja mida mitte. Mul on siuke tunne, et kuna ma ise olen aina suurem ja suurem ja aeglasem siis talle käib see närvidele ja ta meelega korraldab sigadusi. Nt pole ta kunagi loopinud vannist vett välja. Nüüd aga on meelega vaja seda mööda vannituba pilduda. Siis on vaja ronida mööda kapiuksi üles ja ise ta teab, et on ebamugav ja kui ma kohe ei päästa siis ta kukub. Loomulikult võivad nüüd kõik mulle hakata rääkima, et ta vajab tähelepanu, aga tegelt on nii, et ma ainult kogu aeg panengi tähele ja tegelen temaga. Vä. siis kui ma teen süüa....TALLE....või käin toaletis. Ühesõnaga asju millest talle on miljon korda räägitud, et teha ei tohi, teeb ta suurima mõnuga.

Samas väga positiivne on see, et ta hakkas nüüd mähkmeid vihkama ja selle esemel, et mähkmega olla ütleb ilusti millal häda käes. KAKA.....kõik on kaka. Vahest muidugi läheb nihu ka, aga üldiselt kasutame nüüd mähet ainult magades ja toast väljas. Selles osas loodan nüüd küll, et tagasilööki ei tule.

Sõnu mida ta ütleb on juba palju. Ma teen siia üks päev nimekirja. Hakkan homme kirjutama iga sõna mida ta ütleb ja kui list valmis siis panen üles. :) Ainus sõnapaar mida ta ütleb on EI TAHA. :)

Kõik lapsed on igatahes Heidid. Ei tea, aga selle sõbranna on ta eriti omale südamesse võtnud ja nüüd on ta ise ka omastarust Heidi. Vaatame tema pilte ja ta vaimustunult räägib, et Heidi :) Rimi kataloogis on Heidi ja kõik poisid on ka Heidi.

Suur suur kiindumus on nüüd issi vastu. Täitsa kohe nõuab ja tahab issit. Väga positiivne muidugi.

Täna.....26.08.08.....on meie peres väga suur päev. Nimelt magab täna MUGUL päris esimest korda oma toas....üksi. Päeval lihtsalt otsustasin, et aitab. Kaua me magame kolmekesi ühes voodis ja varsti on meid ju neli. Kõik me magaks poole paremini kui kõigil on oma ase. Nüüd ma siis parasjagu istungi tema toas ja ootan, et ta uinuks. Kõva röökimine oli ka, aga siis panin lastelaulud ja ta rahunes. Nüüd juba on pikali. Näis mis öö toob ja kaua me siis nii harjutame. Muidu on tal tuba juba ilusti sisse seatud. Kohe kui ta on nõus oma toas magama ilma suurema jamata siis vahetame ka voodi suurema vastu välja ja võrekas jääb õele. Oh, magabki. 35 min läks. Pole paha. Olen ise süüdi, et sellega varem algust ei teinud, aga nüüd proovin mitte murduda. Räägitakse kolmest raskest ööst...ma pean vastu. Mõelda vaid, et ma saan nüüd ennem uinumist vaadata ka TVd või lugeda raamatut (selle asja mõiste on juba ammu mul ununenud). Uskumatu aga tõsi...vähemalt mõneks ajaks jääb nii.

MUGUL...my HeRo

2008-06-29T12:08:00.000-07:00

Veetsime vanaema Katrini ja vanaisa Tõnise ning nende sõbra Aarega mõnusa nädalavahetuse Narva-Jõesuus. Tähendab mõnus oli ta, kuna vahest ära käia on täitsa vahva aga kõik muu oli suht raske juba mulle. Esiteks on MUGUL laps nagu laps ikka...aktiivne. Mina aga olen paks nagu paks ikka...aeglane ja väsinud. Seega meie koostöö sujub aga on natuke närvilisem kui tavaliselt. Ma ei jõua enam väga talle järgi joosta + MUGUL ei austa absoluutselt seda, et emmel on vahest kõht tühi ja siis oleks hea 10 min paigal istuda kuni emmel kõht täis ja siis võime edasi minna. Ühesõnaga see asi meil ei suju. Süüdistada pole kedagi ega midagi...küll me üle elame.

Õnneks vanaema viitsis MUGULaga ilusti basseinis sulistada ja kuidagi saime me siiski ka korda-mööda söödud. Ilmad olid super head. Linnas vist sadas aga seal paitas päike me ihu ja toonis veidi pruunimaks.

Täna just ennem ära sõitu läksin mina koos MUGULaga vanaisa autosse mängima. Nimelt oli vaja vanaema oodata 30 min. Lasin MUGULal vabalt möllata ja ise nautisin veidike rahu. Ühel hetkel otsustasin istuda rooli ja sõita spa treppi, et seltskond peale võtta. Astusin autost välja ja kui juhiust avama hakkasin selgus, et uksed on lukus ja võti jäi sisse. Üllatus üllatus.....sees oli ka MUGUL. Ausalt ma ei teadnud kas naerda või nutta. Proovisin igat ust ja siis helistasin isale. Ega tal mulle midagi rõõmustavat ja lahendustpakkuvat pakkuda polnud. Varuvõtmed olid Keilas. Minu ainuke mure oli arusaadavalt MUGUL. Proovisin säilitada rahu ja suhtlesin läbi akna MUGULaga. Palusin tal võtta võtmed maast ja hakata nuppe vajutama. Uskuge või mitte aga ta absoluutselt tegi kõik nii nagu ma palusin va see, et ta vajutas nuppu KINNI, mitte LAHTI. Proovisime igati teda juhendada kuid asjatult. Siis asus ta tuuseldama vanaisa asjadega. Lagedale ilmus välgumihkel (seda proovis ts süütelukku sobitada), auto miski lambipirn (otse suhu), köhatabletid, tolmuhari, kommid jne. Vahepeal sain MUGULa nii kaugele, et ta proovis ust avada seest. Ei õnnestunud. Siis läks ta taha pingile ja sõi ühe nektariini. Helistasin autoabisse ja sain teada, et nemad seda autot avada ei suuda...liiga uus ja ma ei tea mis sada häda. Siis hakkas ka rahvast me auto ümber juba kogunema. Teatasin isale, et autoaken on vaja sisse lüüa. Sain teada, et see ei õnnestu, kuna seda on kiviga raske teha. MUGUL oli rahul ja chillis autos. Sellel hetkel ma lihtsalt võtsin oma viimase õlekõrre...helistasin Allanile ja kandsin kõik ette millega ma hakkama olen saanud. Puhkesin lohutamatult nutma ja teatasin, et minu poolest lennaku kõik vastu taevast aga mul on vaja MUGUL sealt kätte saada. Naasesin auto juurde suure kiviga. Meelitasin lapse tahaistmele ja käsikisin isal purustada juhipoolne aken. See tõesti ei õnnestunud. Seda tegevust nägid aga juba kohalikud klemmid ja astusid kohe lahkesti juurde abi pakkuma. Välja toodi traadid ja trossid ja kirves ja muu. MUGUL oli selleks ajaks autos viibinud juba üle tunni. Uni tuli peale. Palusin tal võtta oma lutt ja lapp ning suunduda oma turvatooli tuttu. Ta tegi kõik nagu ma ütlesin ja juba 3 minuti pärast sell magas. Õnneks hakkas siis vihma sadama ja tuli vähemalt seegi kergendus mu hinge, et päike ei lõõska selle auto peale. Kohalikel auto avamine ei õnnestunud aga siis juhtus see mis juhtub alati. Kellegil oli sõber, kellel oli sõber, kellel oli sõber ja siis selle sõber oli nõus tulema. Lõpuks oli neid sõpru seal kahe autoga. Selleks ajaks olin ma juba eemaldunud autost ja vaatasin eemalt pealt mis toimub. Vihma kallas nagu oavarrest ja MUGUL magas rahulikult. Ma ei teagi kaua aega läks, aga ühel hetkel oli uks lahti. Jooksime autosse. Kinnitasin MUGULa turvatooli ja hakkasin lihtsalt ära sõitma. Kokku läks see pull meil 1700 eeki ja pudel shampust maksma. Auto jäi terveks ja mis peamine MUGULaga on kõik korras. Ta on mul tõeline Robinson. Olen nii uhke tema üle!

Auto hull

2008-06-11T04:50:00.000-07:00

MUGUL talus meie lahusolekut suurepäraselt, ega nutnud kordagi. Vähemalt nii need sugulased siin rääkisid. Huvitaval kombel ei olnud ta ka väga jonnine kui taaskohtusime. Pigem ronib aina tihemini sülle ja kallistab. Kallistused muutuvad iga päevaga aina tugevamaks ja see on äärmiselt armas. Ikka tugevasti kaela ümbert kinni.

Uusi sõnu on meil päris palju juurde tulnud. Esiteks on ta hakanud ütlema/küsima "AH" ja nii iga asja peale. Omamoodi on see päris koomiline kuna ta nägu on täitsa ´AH´i nägu seal juures. Ka on lisandunud "OKEI", auto on "PII-PII", "KUKKUS", "KATKI", "KINNI", "MAMMA", "KUUM" jne. Aina paremini ja meelsamini kordab ta sõnu järgi. Ikka proovib korrata kui palud :)

Ostsime MUGULale jalgratta. Kolmeka! Sellise mida saab tagant lükata ja ise juhtida. Ta on super tähtis kui sellega sõidab. Kui ta just ei põrista sõitmis häält siis laulab valju häälega. Väga nõudliku häälega nõuab ta ka turvavöö sulgemist ennem rattaga sõitmist. See teeb mulle muidugi rõõmu. Mõtlesin, et järgmisena ostan kiivri ja harjutan selle kandmise ka juba sisse.

Väga suur lemmik on auto....päris suur sõiduauto. See päästab iga olukorra. Kui tuju paha või miskit muud huvitavat teha pole siis lähme ja istume autos ja mängime seal kõigi nuppudega. Imeliselt teab ta kuhu käib võti ... õnneks me autol võtit vaja ei ole. Sinna auku ta topib siis hetkel koduvõtmeid:) Roolib suure innuga samal ajal endal jalad mööda seljatuge ülesronimas. Vahepeal proovib käigukangi sikutada. Ja siis paneb ikka muusika ka mängima. Ega ilma muusikata ongi ju igav sõita. See mäng võib meil vabalt kesta tunni, kuid kahjuks ma tavaliselt ei viitsi nii kaua ise autos istuda. :) Igatahes pole kordagi veel laps sellest ära tüdinenud. Muudkui aga "Pii-Pii ja pii-pii"!

MUGUL nr 2 saadab juba üle kuu meile endast signaale. Need signaalid lähevad aina tormakamaks ja jõulisemaks ja vahest ma mõtlen, et kui ta nüüd peale sündi ka nii aktiivne on siis küll ei oska midagi kosta me elu kohta. Nt täna öösel ta vist ainult tantsis. Minu mäletamist mööda vaikust polnud :) Issi nägi täna ka juba kõhupealt ära tema mürgeldamise. Ma proovin mõelda ka juba MUGUL nr 2 nime peale. Kahjuks siiani pole meil issiga suutnud midagi otsustada, kuna minu kauaaegne lemmiknimi talle ei kõlba ja tema suht huupi pakutud nimi ei sobi teps mitte mulle. Aga aega ju on veel. Sünnini 4 kuud ja nimeni max 5 :) Meile on nüüd juba 3 korda kinnitatud, et tüdruk. Ükski arst pole jätnud miskit võimalust selles kahelda kuna nende vastus on olnud raudkindel. Eks siis elame ja näeme. Loomulikult loodan ma ise sama, kuna enam ju ideaalsem olla ei saakski. Igatahes reisilt ostsin ma juba palju roosasid asju ja kleite, mitme hooaja trikood ja kuldsed kingad kividega :) Kangesti oleks neid kasutada vaja!

MUGULale räägin ka juba, et emme kõhus on tita ja luban pai teha. Ta muidugi vaatab mu kõhtu ja naerab. Pole veel pai teinud. Titat pole ju näha! :) Muidu teiste titadega on MUGUL väga armas. Muudkui kallistab ja musitab, pakub lutti ja istub ning imetleb. Lööma pole veel hakanud. Ootan kangesti, et saaks juba lastetuba kujundama hakata. See meil suvel plaanis. Teen sellest kohe toa nii poisile kui ka tüdrukule. Lastel jääb nii väike vanusevahe, et neil on paras koos ühes toas üleskasvada.

Suur igatsus

2008-05-25T05:13:00.000-07:00

Oi kui suur igatsus on peal. Oleme nüüd juba 7 päeva ilma MUGULata reisil olnud ja kui aus olla siis enam ei taha olla. Ei jõua hommset õhtut ära oodata millal ta kaissu juba saaks. Oeh, ma ei saagi rohkem kirjutada. Liiga kurvaks kisub ära...

Suur venna

2008-05-14T12:30:00.000-07:00

Nüüd on asjad nii, et elu on olnud kiire, kuid samas seisnud paigal. Huvitav eks, aga nii ta on. Kohe selgitan.

MUGUL saab juba absoluutselt kõigest aru mida talle räägitakse ja reageerib käsklustele väga hästi. Emme ootab aga kangesti, et ta rääkima juba hakkaks. Meil tulevad vaid üksikud sõnad aga ritta veel kahte sõna ta ei pane. Ilmselt on see siiski kõik vaikus ennem tormi ja varsti pean ma postitama siia sissekande, kus on kirjas, et MUGUL räägib mu surnuks :) Igatahes toob ta jooksujalu mulle oma papud kui ma ütlen, et lähme õue ja kus on su papud. Ta teeb pai ja kalli ja musi. Ka on tema suur uus kirg autos rooliga ja kõigi nuppudega mängimine. Kui seda teha ei saa siis on ausalt öelda jonn ka lahti ja suuuuuuured krokodilli pisarad. Uskumatu...ilmselt see meeste asi on siiski neil juba kohe veres. Tõin talle ka ühe nuku koju, et hakkame mängima titaga. Paneme tuttu ja anname süüa ja riidesse ja nii. Noh, et laps samastaks tegevusi mida temaga tehakse jne. Aga no üldiselt võin ma selle nukuga siin ise oma lapsepõlve meenutada. Ainuke positiivne seik MUGULA jaoks on see, et see hakkab aegajalt laulma :)

Vahepeal on tulnud 3 purihammast (kaks alla ja 1 üles), olnud kõrge ja suhteliselt ilma põhjuseta palavik (max oli 39,9) ja ka on pidanud MUGUL sobitama oma elu ja liikumist veidi rohkem emme pilli järgi kui vastupidi. Nimelt läheb me elu aina põnevamaks ja oktoobris saab MUGUL suureks vennaks :) Sellega seoses oleme pidanud elama nii nagu emme tervis just parasjagu lubab ja kui on hea olla siis käime ja teeme asju aga kui mitte siis peame kahjuks olema kas kodus või on MUGUL olnud sootuks sugulaste hoida. Viimane pole aga sugugi negatiivne tegevus/olemine talle. Talle see kõik väga meeldib. Saab siis näha kuidas talle suure venna roll meeldib ja sobib kui ta ise alles alla-meetri-mees on :) Igathes on oodata väikest õde ja emme ei väsi mainimast, et jällegi on meie blogis sisalduv pealkiri sulaselge tõsi. Unistused täituvad! Olen alati unistanud pojast ja siis tütrest. Nüüd on vaja nimi leida ja kapp roosasid asju täis osta. :)

Järgmine nädal on MUGULA jaoks esmakordne kogemus olla terve nädal ilma emme-issita. See on ka meile esmakordne olla ilma temata. Me lähme puhkama ja nagu ma varem juba kirjutasin jäi suusareis mõneks ajaks MUGULa viimaseks. Me lähme ja puhkame korra veel ennem pere suurenemist. Tont seda teab millal jälle saab.

Suusareis

2008-03-28T01:35:00.000-07:00

Märtsi esimese nädala veetsime perega Austrias suusatamas. Olgu juba kohe alguses öeldud, et mina ei suusatanudki lõpuks. Väheke olin ise süüdi ja siis teiseks oli ilm süüdi. Igatahes oli MUGUL kohal nagu viis kopikat. Veetsime oma päevi kevadises suusakülas ringi uitades, ujumas ja niisama puhkamas. Ühel päeval kui päike jälle taevas siras käisime ikka mäel ka ära. Rentisin MUGULale kelgu ja siis üritasin ta meelt seal lahutada. Kui aus olla siis ta aint virises ja hiljem siis selguski, et hammas oli tulemas ja ta oli ragul ainult siis kui midagi suua sai. Nii ta siis seal kelgu peal paranka suus lebotas. Igatahes iseloomu tal on. Istus kelgule nagu vanamees üks jalg kelgul ja teine maas. Ma siis kohendasin ka teise jala kelgule ja ta kohe jälle viskas selle üle ääre :) On sell. Tema moodi või üldse mitte mingit moodi :)

Üldiselt sai MUGUL kõigi kaasreisijate käest pidevalt kiita. Nimelt mis seal salata kui sa ikka oma väikese lapsega puhkuselennule sisened siis on nii mõnigi pilk sind pinksalt jälgimas, et noh kuhu sa nüüd oma vääksuva väänikuga istud. Kõik kardavad, et seda lendu ja hilisemat transfeeri hotelli saadab üks hirmus lapsekisa. Aga kõigi üllatuseks pole MUGUL sugugi kisaja laps ja juba harjunud reisima. Hiljem siis kõik imestasid, et kuidas on võimalik reisida aastase lapsega samas lennukis ja bussis kuulmata kordagi tema nuttu või protesti. No vot meie MUGULaga on. Ilmselt ma ei reisiks temaga kui nii ei oleks. Aga vaatama sellele oli meil endil seal reisil ikkagi päris raske. Kui laps on üle aastane ja jalad all, siis on ikka karm reaalsus see, et puhkus ei ole puhkus koos temaga. Seega otsustasime, et järgmised reisid teeme kahekesi ja MUGUL jääb koju oma sugulasi lõbustama. Nüüd on juba käidud ka....soojas ja külmas ja city-break´il. Lisasin siia lõppu ka nüüd ühe korraliku suusa beebi pildi. Õhtune kraanikausivann koos Jäägermeistriga :)

Kogu ülejäänud kuu oleme olnud absoluutselt kodused, kuna meil on hetkel pere peale ainult üks auto ja see teeb liiklemise raskeks. Aga mis seal ikka. Nii palju kui võimalik käime väljas ja kutsume inimesi endale külla. Olen ikka MUGULale rääkinud, et kui meil jälle rattad all (äkki juba järgmine nädal) siis põrutame kuhu iganes süda lustib :)

Emme kaisus

2008-02-28T03:51:00.000-08:00

Kuna meil on issi olnud sellel nädalal ära komandeeringus ja nagu ma siin juba ennem olen maininud meeldib MUGULale kangesti kaisus tududa, siis otsustasin, et las tudub kõik need ööd ja päevad mil me kahekesi. Oi kui mõnna! Esiteks ma panen tuled kustu ja ilma mingi piuksuta tuleb uni....mul ka muide :) Siis ta keerab ennast mulle nii kaissu kui vähegi saab. Otsib hirmsasti lähedust. Vahel paneb oma pea minu pea peale ja siis me seal mõnuleme põsk vastu põske. Öösel ta vahest otsib oma pehme ja sooja käega kas ma ikka olen seal. Ja siis kui ma hommikul ärkan siis ärkab tema samal ajal (ca kell 9) ja esimene asi on suur ja lai naeratus läbi uduste silmade. Ja siis mõnuleme veel nii kaua kuni näljast hakkab pilt eest ära minema. No see on kõik nii armas, et ma ei tahagi seda üldse katkestada...aga mingi hetk peab. Pealegi on varsti MUGULal oma isiklik tuba ja suured poisid hakkavad oma toas magama :) Õnneks jäävad meile meie mälestused ja need on nii armsad.

Köha...

2008-02-18T11:23:00.000-08:00

Asi hakkab nüüd kiskuma selliseks, et rohkem kui 1 sissekanne kuus siin blogis on võimatu :) Põhjus on ainult ja ainult aja puudumine.
Minu jaoks on tõesti see ütlemine, et "esimene aasta on kõige raskem" arusaamatu. Asi läks alles nüüd raskemaks. Poiss ei püsi pudelis ka paigal ja ma olen juba mitu korda seisnud silmitsi mõttega kuidas ma talle midagi selgeks teen ilma, et närvi minna. No ega ma ju vitsa ei hakka lapsele andma. See käib minu põhimõtete vastu. Aga kuidas teha aasta ja kahe kuusele selgeks, et köögis laua peal käimine on keelatud ja ohtlik? Kuidas teha selgeks, et kui sa oled diivani peal tantsides juba 15 korda kukkunud siis on päris kindel, et tuleb ka 16s kord, kui sa ära ei lõpeta? Hetkel ma üritan ikka heaga....rääkimise...seletamise jne meetoditega. MUGUL ainult naerab mulle vastu ja teeb oma kelmikat nägu. Igatahes tunnistan üles, et viimase kahe kuu jooksul olen oodanud millal MUGUL magama läheb ja tundnud sellest suurt kergendust. Varem ma ei uskunud, et selline aeg tuleb...aga tuli. Olen õhtuks läbi nagu laip. Lisaks sellel päevasele trallile on ta nüüd otsustanud, et emme ja issi kaisus on kõige vahvam magada. Nimelt ronib ta üle oma võrevoodi ääre (põhi on kõige madalamas asendis) ja lihtsalt rullub meie voodisse. Arusaamatu kust nii väike mees võtab selle jõu, et sealt äärest üle tulla. Kui ma tagasi tõstan siis ta on 10 sekundi pärast tagasi. Selle asjaga peab midagi ette võtma. Hakkasin ka tihedalt ujumas ja mängutoas MUGULAga mängimas käima, kuna on ilmselgelt selge, et tal on minuga kahekesi igav ja ta ka vajab vaheldust. Mõlemad tegevused meeldivad talle väga.
Vahepeal lisandus MUGULA sõnavarasse NÄE, ANNA ja mulle hakkab tunduma, et AI on aitäh. Ühel hommikul vaatas ta meie perepilti ja mulle tundus, et ta ütles ISSI. Kuna ta seda korranud pole siis oli see ilmselt juhus. Oma pudikeeles vestleb ta soravalt ja osavalt :)
7.02. sündis MUGULA kõige väiksem ja värskem sõber RONAN. Väga ootame juba temaga kohtumist, kuid ilmselt jõuab ennem kevad me õuele, kuna vaja terveks saada. Tervitused tema perele. :)
Eelmisel nädalal käis MUGUL esimest korda juuksuris. Lasime veidi tukka ja lakka piirata. Nüüd on tal kohe suure poisi pilk :) Veetsime ka 5 vahvat päeva koos tädi Mari ja Agnesega Rootsist.
Hetkel on MUGUL haige. Küll see on kole aeg, kui laps on haige. Esimest korda on meil korralik köha. Nohu ja aeg-ajalt palavik veel peale selle. VIIRUS! Aga see köha on nagu vanal mehel, kes 50 aastat suitsetanud. Täna on neljas päev ja ei midagi paremuse poole. Annan Prospani ja määrin hanerasvaga. Arstil käisime ka ja ega temagi oska muud soovitada. Ütles, et kui palaviku pole siis minge õue. Vot ei lähe. Kuidas ma lähen oma köhast paukuva lapsega õue? Nohuga veel, aga köhaga küll NO WAY! Igatahes oleme nüüd väga kodused ja kõik plaanid lähema kahe nädala jooksul on külmutatud. Loodetavasti saab MUGUL esimeseks märtsiks terveks, kuna siis viib issi meid Austriasse suustama. Lõpuks ometi saab ka meie MUGUL lund näha ja kelgutada. See tegevus meeldib talle väga, väga. Aga arvestadaes meie talve on ta seda vaid 2 korda proovida saanud. Meiega tulevad kaasa ka Nõmme vanaema ja vanaisa koos oma sõpradega.
Hetkel aga hoian pöidlad pihus, et haigus kaoks kui nõiaväel!

"APPI"

2008-01-21T04:10:00.000-08:00

Iga päev olen umbes 2 korda mõelnud, et täna peaks jälle blogi kirjutama ja siin ma siis nüüd olen. Kuu aega oli vaikus. Viimane aeg asjad kirja panna. Ei tohi laisaks jääda.

Peale MUGULa sünnat tulid ju kohe Jõulud. Oi oi oi. Oli meil vast suur sündmus see sellel aastal. Kokku said kutsutus kõik suguvõsad ja pidu oli suur. Laud oli pikk ja nalja sai palju. Jõuluvana tõi nii palju kinke, et ta ei jõunud neid ära jagada ja lõpud saime niisama kätte. Tal oli teiste laste juurde ka vaja jõuda. Igatahes sai MUGUL ette näidata kuidas ta plaksutab, suuga põristab, trepist ronib ja nalja teeb. Mul oli tegelt plaanis talle üks väike laste salm/tants/laul õpetada aga ta oli siis veel liiga osavõtmatu mu pingutustest seda iga päev harjutada. Nüüd kus ta on juba kuu vanem, siis tahab küll seda koos minuga teha.

Kohe peale Jõule põrutasime Pühajärvele lõõgastuma. MUGUL oli oma õnne tipul, kuna ta sai iga päev ujuda. Ta oli ausalt nagu pisike plika ja karjus õnnest. Värises. See oli nii hirmus armas. Uus aasta saabus MUGULal Tallinnas koos oma vanaema, tädi, vanavanaema ja vanavanaisaga.

Uus aasta algas meil ka esimese sõnaga. Selleks on APPI! :) Täiesti uskumatu aga minu laps "karjub" pidevalt appi. See on meil siin juba üleüldine nali. Muidugi rääkis ta ka ennem juba, et mäm-mäm, da-da aga tõeline sõna on siiski APPI.

Kuna aasta algas kuidagi nii kähku, siis ei jõudnud me ka sellel kuul beebikooli. Aga seda viga me parandame juba veebruaris. Siis lähme laulma, tantsima, võimlema ja ujuma. Tundub, et tants ja laul meeldib talle eriti. Väga osavaid poognaid võtab ta juba muusikat kuuldes. Ka oskab ta juba endale unelaulu laulsa. Väga meisterlikult laulab....mõmm mõmm. :) Kõndimine on nii käpas, et juba sörgib mööda tuba. Väga oskuslikult avab kappe ja sahtleid ja pillub nende sisu mööda elamist laiali. Kui aus olla siis mulle jääb arusaamatuks miks naised räägivad, et esimene aasta on jube raske. Tühjagi pole. Teine aasta on ikka hullem, kus sa pead pidevalt tal kannul käima ja kus ta ei püsi enam pudelis ka paigal. No igatahes meil on nii. Üks negatiivne uus asi on meil JONN. Ja seda harrastab MUGUL ikka mõnuga. Aga ainult minuga. Viskab ikka kohe silda, pikali maha. Täismäng! Kui mina olen kodus siis magama ei saa minna on vaja jonnida, aga kui mind pole siis magab nagu nott. Ja selliseid näiteid on veel. Mis seal ikka, eks lapsed jonnivadki oma emaga. Positiivset on ikka kordaes rohkem. :)

1. AASTANE

2007-12-19T13:49:00.000-08:00

Oh seda pidu ja pillerkaart. Meie MUGUL on nüüd juba 1. aastane. Uskumatu, aga tõsi. Eile hommikul ma laulsin talle sünnipäeva laulu ja ta muheles mulle läbi oma luti ja tuduteki vastu. Kinkisime issiga talle tulipunase rallika. Ta oli väga õnnelik. Muudkui ooooooo ja prrrrrrr. :) Päev möödus meil suhteliselt koduselt. Korra ikka käisime väljas ka. Arst kaalus MUGULa 10,3 kg raskeks ja 75 cm pikaks. Raamatu järgi poiss! Kuidagi nii imelik oli täna olla "viimast korda" arstil. St. nüüd on vaja jälle minna alles aasta pärast.....2. aastaselt. Siiani oleme ju seda teed sõtkunud pea iga kuu. Nüüd aga MUGUL polegi ju enam beebi.....LAPS on.

Igatahes õhtul pidasime maha ühe suure ja vinge sünnipäeva mängutoas. MUGUL oli sinna kokku kutsunud kõik oma suuremad ja väiksemad sõbrad. Lastel oli seal nii vahva olla, et süüa ei tahtnud keegi. Ka MUGUL keeldus söömast, kuna ta vaimustus pallimerest kõige rohkem. Kui kogu selle kingituste kuhjaga koju jõudsime siis oli küll selline tunne, nagu kellegi pulmas oleks just käinud ja kõik kingid endale saanud. Meeletu hunnik. Tegime nalja siin, et me kodu on taas meile liiga väikseks jäänud ja vaja uus osta. Hahahahahaha! Igatahes otsustasin ma avada kingid koos MUGULaga hommikul ja nii see ka juhtus. Kiik, kelk, suur Jeep auto, puldiga rallikas, raamatuid, DVDd, igasugu mänguasju, esimesed pliiatsid jne. Ühesõnaga tegemist meil nüüd siin jagub ja ma pidin tooma ülevalt alla kolmanda mänguasja kasti, et asjad ära mahuks. Kunagi mäletan kui sõbrannaga kellel siis juba oli laps käisin poes ja noomisin, et mis sa ostad nii palju oma lapsele neid mänguasju. Nüüd tunnistan avalikult, et ma ostaks oma lapsele ka......kõik....tingimusteta.

Memmepoegade MM

2007-12-09T12:35:00.000-08:00

Ma ei tea mis on lahti. Ma ei tea mis on juhtunud. Ma ei tea mis edasi saab.
MUGUL on hetkel memmepoegade MMil esimesel kohal. Ausalt öeldes on olukord hetkel päris keeruline. Ma tean, et lapsed mingis vanuses hakkavad nö kartma, et neid jäätakse maha. MUGUL ei ole kunagi maha jäätud ja ta on vaid 4 ööd meist kogu oma elu jooksul lahus olnud. Isegi reisil oli ta ju 24/7 meiega. Nüüd on aga alanud faas kus kõlban ainult mina kui ma vähegi nähtavuses olen. Sellest, et issi saaks lapse magama......kaisus....sellest võime vaid unistada. Sellest, et ma saaks kasvõi korraks minna ilma MUGULata teisele korrusele, õue prügi viima või vannituppa, ei ole mõtet ka unistada. Magama on ta nõus jääma ainult kaisus ja kui ma sealt siis ära hiilin kostub selline nutt, nagu sõda oleks lahti.
Ma väga loodan, et see on ajutine, kuna ma ei suuda lihtsalt vaadata oma last nii murest murtuna. Ma ei saa teha iga jumala liigutust koos temaga. Niigi olen ju tema ja ainult tema päralt.

Dominikaanis käidud!

2007-12-08T12:19:00.000-08:00

Otsustasin, et ennem MUGULa esimest sünnipäeva peaks ikka mõned asjad veel kirja panema. :) Eelmisel kuul tuli 2 uut hammast. Ülemised. Ja nagu eelmiselgi korral, nii ka nüüd mõlemad korraga. Mingit nuttu, ega muud kummalist polnud. Hommikul olid hambad suus ja korras. Ka hakkas MUGUL täitsa vabalt kõndima. Ta nii naudib. Ja mina naudin ka. Nii nagu ma siin ennem lootsin, nii ka juhtus. Reisiks olid jalad all. Eks vahest on ikka roomamine ka veel popp aga enamasti saab nüüd ikka kõik käigud tipa-tapa ära tehtud.

20.11.2007 startisime siis oma kaua oodatud reisile Dominikaani. Kuna see on suht kaugel ja tundmata (minu jaoks) maa, siis mis seal salata olin ikka väga mures ja kaalusin korduvalt MUGULa koju jätmist. Seda enam, et kogu suguselts oli valmis teda hoidma, peamine, et last sinna "jubedasse urkasse" ei viidaks. Tõesti.....vahest oli mul tunne nagu nad arvaks, et stardime lapsega kuule. Käisin isegi nakkuskeskuses konsulatatsioonis ja ise süsti saamas. Kuna aga juba ammu sai otsustatud, et reis on nö lastega (sõpradel oli 6 k. poeg kaasas) siis otsustasime siiski MUGULa kaasa pakkida. Lend Frankfurti sujus meeldivalt. Imekombel magab MUGUL kõik tõusud ja maandumised. Imelik! Järgmisel päeval 12.30 läks lend sealt edasi Punta Canasse. Võtsin lennukisse kaasa terve kohvri mänguasjade ja muu vajalikuga. Lennukis instaleeriti MUGULale mugavalt voodi seinale ja seal ta siis mängis ja magas. Mis nii viga reisida. Kõik mugavused. Vahepel ikka tülitas kaasreisijaid ka. Ta on nüüd edvistama hakanud. Õnneks on kõik arusaajad ja mängivad lapsega kaasa. Ega kui neile ei oleks meeldinud, siis poleks mul ka midagi teha olnud. Lahkumine oli võimatu! :)

Kui maandusime, siis tervitas meid 30 kraadine soojus ja ainukene kes kohe suvised riided selga sai oli MUGUL. Paraku olin ainult tema peale mõelnud ja ise küpsesime oma sviitrites kuni hotellini. Hotell oli normaalne. Ma olin veidi pettunud alul, aga hiljem harjusin ära :) St. lõunamaades mu aravtes neid tärne õiglaselt küll ei panda. 5 on 3 ja nii. Edasi kulges me puhkus suht ühes rütmis. Hommikul kell 7 üles (ajavahe on -6 tundi), sööma, randa, magama, sööma, randa, ujuma, magama, sööma, jalutama ja magama. MUGUL natutis igatahes suvitamist täiel rinnal ja sõi liiva kg kaupa. Mis seal siis ikka. Igatahes olin ma väga rõõmus, et ostsustasime ta kaasa võtta. Temaga polnud absoluutselt raske ega ebameeldivalt tülikas. Loomulikult olime tema pärast suht paiksed (last ma sealt resortist väga välja viia ei tahtnud), aga paar korda käisime ikka väljas ka. Pealegi on ju teada, et lapsed on kõikjal suur hitt. Absoluutselt kõik kes seal olid pidid alati tuti-plutitama kui temast möödusid. Inimesesd on seal väga lahked ja teenindus super. Ainuke asi mis mind veidi kohutas oli see, et igal võimalusel taheti last oma sülle võtta. Ilma minu käest küsimata rabati sülle. Sellele aga järgnes tihti väike nutt, kuna MUGUL pole harjunud selliste tumedate tegelestega :) Lõpuks harjus ära. 2 nädalat sellist fantastilist lõõgastumist lendas kui linnutiivul. Eks selles on ka MUGUL süüdi. Tema ei lasknud sellel tripil igavaks minna.
Tagasi lendasime veidi vähem kui sinna aga oli kordades hullem ilm ja seega ka jubedam lend. Väga hea on jälle kodus olla!

Viimane kord!

2007-10-25T10:50:00.000-07:00

Tänane sissekanne on lühike ja konkreetne. Eile õhtul kirjutasin siin just, et algas nohu aga juba paraneme. Täna hommikuks oli aga palavik platsis. Seda on mul ju varemgi siin juhtunud, et olen päev ette siin ära sõnunud MUGULa haiguse. Seega alates tänasest ma siia enam ühtki rida haigustest ei kirjuta...ainult tegudest ja käikudest. Siin haigustest tuututamine paistab olevat paha enne.

Esimesed 2 sammu TEHTUD :)

2007-10-24T13:06:00.000-07:00

Eile, 23.oktoober, astus MUGUL oma esimesed sammud. Ma olin nii õnnelik! Hakkasin rõõmust hüppama ja higistama. Pidin hulluma! Absoluutne totu! Laps muidugi ei saanud midagi aru, aga ma olin pisarad silmas eufoorias. Nüüd käib meil pidev harjutamine....trenn. Tänaseks on selgunud, et ega ta käsu peale ei astu. Rohkem nagu mänguhoos ja ilma publikuta. Igatahes pole minu õnnejoovasts veel sugugi lahtunud :)

Vahepeal sai MUGUL 10 kuuseks. Loomulikult algas tal oma sünnipäeva ööl/hommikul nohu. See on nüüd juba nagu mingi firmakas meil. Aga ma hakkasin kohe rohtu panema ja õnneks hullu pole. Juba paraneb! Pühapäeval oli ka traditsiooniline kook ja külalised. Kogu see esimene aasta möödub suurte pidustuste raames.

Igal õhtul toimub neil nüüd müramine. Seda nagu varem polnud, aga nüüd enam selleta ei saa. Siis poeb ta kaissu ja hakkab kihistama. Tahab silda visata ja nalja teha. Eks ma siis loomulikult müran ja kaisutan teda. Lugesin targast raamatust, et MUGULa vanused lapsed kiinduvad väga oma vanemasse ja ei naudi enam nii väga teiste seltskonda. Nii ongi. Kui mind pole siis on natuke jama. Siis on lutt suus ja ei mingit naeru ega müramist. Üks suur otsimine käib. Eks ma siis pakun talle oma armastust ja lähedust nii palju kui võimalik. Kui aus olla siis rohkem vist polegi võimalik! Olen ju 24/7 koos temaga.

Esimeste sammude ootel

2007-10-17T10:58:00.000-07:00

Sellel kuul hakkasime MUGULaga käima beebikoolis. Seal laulame ja tantsime ja mängime pilli. MUGUL on väga rahul. Vahest lausa kilkab. Tund kestab 30 min ja langeb natuke meie tuduajaga kokku, aga seda parem uni tulebki. Olen mõelnud, et kuna ta on mul väga aktiivne ja seltsiv, siis võiks katsetada ka võimlemist ja ujumist. Samas võib olla 3 korda nädalas on lapsele liiga väsitav nö trenni teha :) No igatahes kui asjaks läheb siis järgmine aasta. Sellel aastal enam ei jõua. Varsti lähme puhkama kaugele maale. Oh, kui MUGUL vaid mõistaks mida see tähendab. Kuna ta veel ei kõnni ise, siis ma väga loodan, et järgmise kuu jooksul ta siiski hakkab kõndima. Tobe nii mõelda ja loota ma tean, aga mu arvates oleks temaga palju lihtsam nii lennukis kui ka reisil, kui ta kõnniks. Esiteks ei ole ta siis pidevalt kätega mööda maad ja teiseks ei peaks ma siis teda pidevalt tassima. Kui aus olla siis 9,5 kg on juba piisavalt raske, et oodata neid esimesi samme.
MUGUL oli esimest korda oma Nõmme vanaisa hoida. Vanaisa küll veidi pabistas alul, kuid tuli tööga toime hindele VÕRRATU . Koos käidi vannis, mängiti, vaadati TVd, joodi piima ja lõpuks ka uinuti. Minu arvates pole midagi armsamat kui see! Ma küll seda ei näinud, aga kujutan ette. Igatahes julgen nüüd iga kell MUGULa vanaisa hoolde ja homme see taas kordub mõneks tunniks.
Kikusid on ka endiselt 2 aga ma juba vaikselt otsustasin tutvustada MUGULale tavalist toitu. Kartulipuder ja hakklihakaste oli täitsa okei. Siiski eelistas ta pärast oma püreed.

Homme on taas sünnipäev ja ma väga loodan, et eelmine ei kordu!
Head ööd!

Tabletibeebi

2007-09-24T12:43:00.000-07:00

Tänase seisuga on me eelmise nädala haigus ehk lõplikul möödas. No oli ikka trall küll. MUGUL oli nn. tabletibeebi. Tema järgi sai hästi kella õigeks panna. Iga 6 tunni tagant pidi palaviku alandamiseks midagi ette võtma. Mingit seletust MUGULa haigusele polnud. Palavik oli küll kõrge täpselt 3 päeva aga arsti arvates see siiski haigus nimega "3 päeva palavik" ei olnud. Ei olnud tal ka mingeid muid haiguse tunnuseid kuni lõpuni. Homme hommikul saame vereproovi vastuse ja ma väga loodan, et see on normis.

Homme põrutame maale seenele!

Sügis tuli.....MUGULa esimene :)

9 kuu sünnipäev ja kõrge palavik

2007-09-18T02:34:00.000-07:00

Oeh, see sünnipäev meil küll hästi pole alanud. Juba eile oli MUGUL natuke tujust ära. Aga ma ei osanud midagi haiguse laadset küll kahtlustada. Kui magamast tõusis siis nuttis natuke ja vahel ka täitsa lambist mänguhoos. Kui nüüd täpsemalt eilset meenutada, siis üldse oli ta suht palju minu süles ( ega ise kodus askeldades seda ju ei märkagi, refleksist võtad lapse sülle). Magama jäi ilusti õhtul aga kahe tunni pärast oli üleval ja nutt lahti. Kraadisin....37,7. Ja peale seda ta enam oma voodis magada ei suutnud. Ainult minu kaisus ja nii, et ma teda unele silitan. Kell 2 öösell oli palavik juba 38 ja ma panin talle küünla. See mõjus väga kärmesti ja seega sai ta ka natuke rahulikumalt tududa. Vähkremist oli muidugi palju ja mul suht magamata öö, aga see pole oluline. Nüüd me siis siin nüüd jändame kraadida.....37 hommikul....11.30 oli 38,2. Õnneks ta sööb ja joob ilusti. Kuna arst ütles, et alates 38,5 kraadisest palavikust alles kasutada küünalt siis nüüd peangi teda hoolikalt jälgima. Nii kahju on last vaadata! Nii väga tahaks kogu ta PAHA OLLA endale võtta. MUGUL vaatab mulle vesiste väsinud silmadega otsa ja paneb oma pea mulle sülle.....ja ma ei saa midagi teha, et tal momendist parem hakkaks. Ma väga loodan, et see ei ole midagi tõsist ja et me ikka saame sellest üle. Sünnipäev missugune!!!!!!!

...jätkub...

Nüüd on siis juba enam-vähem õhtu aga ega head küll midagi pole. Juba 2 korda on palavik olnud üle 39. Esimene kord õnnestus alla saada, vaatame mis nüüd saab. Magamine on rahutu, magama jäämine toimub ainult süles ja sealt ärkamine toimub suure nutuga. Ise ma ikka arvan, et ju need hambad on. Homme hommikul igatahes palun kohe perearstil siia tulla. Mis siis kui ei ole hambad? Oeh, süda lõhub sees.

2.päev
Palavik ikka üleval 39 ja nii. Seega on meil 4 tundi rahu ( siis kui kapsel mõjub) ja siis 2 tundi rahutust. Eks homme peaks selguma kas on 3e päeva palavik või miskit muud. Arst igatahes käis ja ütles, et kurk, kõrvad, kopsud ja pissiproov korras.
Paremale hommsele lootma jäädes,
MUGULa emme

Kõige paim laps maailmas

2007-09-17T07:26:00.000-07:00

Minu MUGUL on kõige marudam tegelane keda ma tean. Oma vanuse kohta on ta super tubli ja ka iseseisev. Ta suudab suurepäraselt ise endale tegevust leida ja omaette mängida. Mulle meeldib see, et ma saan ilma mingi suure draamata ta kellegi teise sülle või hoida anda. Mulle meeldib, et ta sööb ja magab korralikult ja nende tegevustega ei kaasne meil mingit tsirkust. Mulle meeldib, et ma meeldin talle :)
Nüüd oskab ta juba keset põrandat täitsa ise püsti tõusta. Seda nägu mis tal sellel hetkel peas on ei oska siin sõnadega edasi anda. Ta tunneb vist sel hetkel ennast nagu olümpiavõitja. Veel oskab ta peaga juba raputada paremale ja vasakule. Mina muidugi arvan, et see tähendab EI. Pea raputamine toimub nt siis kui ta läheneb mõnele keelatub objektile, kõht hakkab täis saama või siis kui häda pott ära on tehtud. Veel on ta väga osavalt hakanud R-tähte põristama, mämm-mämm ja täh-täh-täh ütlema. Ootan juba seda esimest "EMMET"!

Kevadel lubasin MUGULale 3 imeilusat päeva täis lõõgastust ja mõnu GO Spas. Nüüd kordasin seda, aga sellel korral käisime Grand Rose Spas. Kohe kui tuppa jõudsime oli MUGULal vaja uurida läbi kõik nurgad, kapid, voodialune, kardinatagune ja dushiruum. Olles lõpetanud oma ringi otsustas ta jääda pikemalt kardina taha. Selgus et sealt näeb otse basseinidesse. Kuna eelmisel korral oli ta veel liiga väike et ujuda üldkasutatavad basseinis, siis nüüd leidsin, et võib talle seda mõnu juba tutvustada küll. Seal oli mõnus ja soe. MUGUL oli absoluutses ekstaasis kui ma ta vette panin. Asi lõppes sellega, et pidime lahkuma, kuna meie MUGUL kilkas rõõmust nii kõva häälega, et nii mitmedki teised külastajad pidid oma meeldivad vestlused lõpetama ja vaatama mis toimub. :) Muidugi ei jäänud see MUGULa viimaseks ujumiseks seal, aga ega korraga palju ei saagi. Ühesõnaga oli meil vahva ja lõõgastav nädalavahetus.

Homme on meil järjekordne sünnipäev!

8 kuud

2007-08-27T11:47:00.000-07:00

Nii hirmus on mõelda, et suvi ongi juba kohe kohe läbi! Tahaks, et suvi oleks poole pikem. Nii palju oleme ringi sõitnud ja maal vanaemade juures olnud. Nagu kord ja kohus.

MUGULale väga meeldib õues mängida ja rannas käija ja isegi merd juba uudistada. Esimest korda randa jõudsime augusti keskel. Veetsime seal kohe pika päeva. MUGUL sõi liiva. Seda on vist iga laps teinud. Päris võigas oli vaadata aga no mis sa ikka teed. Igatahes võtsin kõik vormid ja ämbrid ja kühvlid kaasa ja natuke siis seal mässasime märga liiva teha ja sealt edasi vormida mõned koogid. Mis seal salata, see polnud MUGULa lemmik tegevus. Talle ikka meeldis enda ja Heidi vankri rattaid vaatada ja maitsta. Kuigi vesi oli suht karastavalt külm, loputasin ma siiski ta seal ära. Midagi hullu ei juhtunud.

Vahepeal sai MUGUL kaheksa kuuseks ja nüüdseks oskab ta juba tugede najal kõndida ja alates eilsest katsetab ka iseseisvalt seismist. See pakub talle ülimat rõõmu, et ta suudab. Laseb minust või diivanist lahti, vaatab mulle sügavalt silma ja siis hakkab itsitama kui tasakaal hakkab kaduma. Fantastiline! Kiidan siis teda kui tubli ta mul juba on.

Eelmisel nädadal olime 4 päeva lahus. Oi, need olid väga pikad 4 päeva. Me olime Roomas ja MUGUL oli siin koos Vantseli ja Co.ga. Selles ei kahelnud ma kordagi, et teda ei hoita korralikult. Vastupidi, teadsin, et seda tehakse isegi liiga korralikult. Laps käis iga päev korralikult potil, sõi kõik ära mis pakuti, mängis ja magas. Väidetavalt ei nutnud kordagi. Samal ajal olin mina kogu aeg mõtetes temaga ega jõudnud meie taaskohtumist ära oodata. Kui ma teda siis lõpuks lennujaamas nägin tuli pisar silma. Igatahes otsustasin, et seni kuni võimalik reisin edaspidi koos temaga. Sellele reisile kaasavõtmine oleks olnud suur lollus. Seal oli +37 kraadi sooja, seega ta oleks seal ennast väga kehvasti tundnud. Aga sellest ka siis moraal, et selliseid reise enam teha ei saa. :) Ei kujuta ette mis lollusega ta peaks hakkama saama, et ma ta jälle koju raatsiks jätta. Minust on saanud täielik kanaema ja mul pole sellest absoluutselt ei kahju, ega häbi. Vastupidi, rõõm on kedagi nii südamest armastada.

Minu ILVESED

2007-08-01T01:48:00.001-07:00

Esimesed kikud ja kohe 2 korraga

2007-08-01T01:18:00.000-07:00

YES! Eile, 31.07.07 ärkas MUGUL hommikul üles 2 alumist kikut suus. Olin neid juba oodanud. Poiss juba roomab, seisab püsti, teeb toe najal samme, sööb suure mehe toitu aga hambaid pole. Nüüd siis on :)

Kuna tanavune suvi on ilmade mõttes pehmelt öeldes kohutav, siis on MUGUL jälle nohus ja esimene köha on ka platsis. Jääb loota, et see on kõik hammaste pärast, aga no ega suurt vahet pole. Mis käes see käes.

Eelmine nädal suvitasime Viljandis. Paar ilusat ilma oli kah isegi. Mummi oli ka meiega ja nädalalõpus oli rahvast murdu, kuna algas Viljandi Folk. MUGUL oli super laps. Ei pidanud tema pärast keegi veetma unetut ööd või rääkima sosinal. Ta pidas kõigele vastu ja ei lasknud ennast millegist häirida. Külastasime ka mõnd kontserti. Vahva oli!

Carl Ronald 7 kuud

2007-07-18T13:31:00.000-07:00

Mõeldud, tehtud

2007-07-15T12:06:00.000-07:00

Sellel nädalal külastasime MUGULa vanavanaema Porkunis. Olin mõelnud, et see on just see koht kus ma saan kah PUHATA. Ei pea suurt midagi tegema, loen lehte, MUGUL mängib ja siis sööme vanaema maitsvaid roogi. Ilus ah? Sinna jõudes selgus, et torujürid olid just käinud ja mingi kanalisatsiooni toru ära vahetanud. Lisaväärtusena olid nad kogemata kukutanud mingi kivi sinna torusse nii, et kui me kas või tilga vett kuskilt kraanist lasime siis oli see meil kõik vannis, põrandal ja no igast august pritsis üles. Ütleme nii, et väikse lapsega olla sellises situatsioonis on suht nadi. Vanaema oli ahastuses. Lapsed tulid üle pika aja külla ja nüüd selline jama. Üritasin teda rahustada ja ajasin asjad kõik ise korda. Õnneks torujürid tunnistasid oma viga järgmisel hommikul ja tegid kõik heaks. Küürisin elamise puhtaks ja kõik oli nagu poleks midagi juhtunudki. Koristamise tipphetkel helises uksekell ja seal seisisis soliidne 70 a. härra tordi, likööri ja muu toidukraamiga (10 muna, leivad-saiad, vorst jne). Peagi selgus, et tegemist on kurdiga kes oli suvitama tulnud. Minu vanaema on olnud kurtidekoolis õpetaja ja härra arvas, et vana õpetaja juures oleks hea peatuda. No valis ikka hea aja. Kahju, et kurt telefoni kasutada ei saa...Seiklus Barcelona ma ütleks.

MUGUL oli väga mugavalt kõik need 3 päeva süles!!!!! Lihtsalt polnud võimalik teda kuhugi maha, kuna kõik käisid jalanõudega sees. Noh, mis siis ikka....natuke peab ju hellitama ja poputama kah last.

Kui koju tagasi jõudsime otsustasime, et meie nädalalõpp Pärnus jääb ära kuna ilma pole. Mis siis ikka. Tegime ennast korda ja viisin MUGULa vanalinna restorani sööma. Ilus oli see! Lihtsalt meie 2. Temaga on siiani hea käija. Ta ei jonni, ega protesteeri. Sööb ja joob isuga!

Järgmisel päeval kutsusid sõbrad meid oma uue uhke jahiga merele. Loomulikult MUGUL kaasa. Sättisin ta isegi meremehe riietesse. Ta oli ka fantastiline kaaslane merel. Mõelda vaid mida mina 7 kuusena tegin. Kindlasti kohe ei sõitnud ma jahiga merd ega rännanud mööda maailma. Mul on fantastiliselt hea meel, et aeg on nii palju muutunud ja mina juba oma lapsele saan pakkuda selliseid meelelehutus viise. Huvitav kas minu lapselapsed sõidavad kunagi kuule?

Pärast ilusat merereisi kosutasime ennast hea söögiga ja kuna MUGUL enam tissi ei söö/joo siis tekkis mul idee katsetada kas teda on ka juba võimalik ööseks vanaema juurde jätta. Mõeldud, tehtud. Vanaema super õnnelik ja mis seal salata....ka meie võtsime vabalt õhtult viimast. Kasutasime oma aega targalt ja jõudsime läbi käija kõik kohad mis huvi pakkusid. Hommikul ärgates oli tunne nii tühi. Pidin kohe helistama. Nagu ikka, MUGUL tundis ennast suurepäraselt. Magas kella 10ni!!!!!!!! Sellist asja kodus meil küll ei juhtu. Kui teda lõpuks nägin tahtsin ta katki kallistada. Ta oskab tuju sekundiga nii heaks teha oma kelmika naeratusega, et mitte midagi muud ei jää üle kui lihtsalt ära sulada. Nüüd ma siin olen ja vaatan kui ilusti ta magab ja kui armas ta mul ikka on. Homme hommikul näen esimese asjana jälle seda kelmikat naeratust. Selle nimel tasub elada!

Juba püsti!!!!!!

2007-07-01T00:15:00.000-07:00

Oeh, MUGUL ei jõudnud roomamist veel lõpuni ära õppida kui ta juba eile otsustas püsti tõusta. Kuidas see siis nüüd kõik küll nii kiiresti läks? Teisipäeval hakkas roomama ja laupäeval on püsti.

Kiirelt lasime voodi kõige madalamale "levelile" ja ega nüüd mul muud teha pole enam kui ainult jälgida tema tegemisi. Täna on ta juba nii kõva mees, et kasutab mida tahes toena, et ennast püsti ajada. Meeletu areng! Varsti hakkab juba rääkima. Vaikselt õpetan talle sõnu.

Täna viime MUGULa laulupeole. Usun, et talle kindlasti meeldib seal.

PRIIMA BALERIINA!

6 kuud ja palju pilte

2007-06-21T09:21:00.000-07:00

MUGUL sai kuue kuuseks. Seda päeva ma lausa ootasin, kuna paljud beebid on just siis kas saanud esimese kiku, hakanud roomama või miski muu suurega esimest korda hakama saanud. Ootasin ja ootasin ja ei midagi. Päev nagu iga teine. Panin MUGULa hommikul ilusti üleni lumivalgesse riietusse ja läksime asju ajama. Kuna õhtul oli meil issiga vaja linnas olla siis MUGUL lõpetas oma sünnipäeva vanaema ja vanaisa juures Nõmmel. Paari päeva pärast pidasime maha ka vinge peo. Panin isegi küünla tordile põlema. seda siis põletame nüüdsest jupiti kuni aastase sünnipäevani.
Jaanipäevaks otsustasime taas sõita Soome. Sealsetel sõpradel on ka hiljuti sündinud poeg ja neid me siis kaema läksimegi. Jummi jammi kui väike beebi! Tegelikult oli ta juba sündides suurem kui meie MUGUL aga siiski.... Ma ei mäletanud enam, et MUGUL oleks nii lödi olnud. See tähendab, et ta nagu absoluutselt ei olnud mingit pidi vormis. Pluss ei mäleta ma ka, et tal oleks silmad pidevalt kinni olnud. Huvitav...Kas meil siis polnud nii? Mu arvates oli ta ikka kohe natuke krapsakam tegelane. Kas tõesti ununeb kõik nii kähku? MUGULale oli see igatahes juba kolmas väismaa külastus ja ta pidas ennast üleval suurepäraselt. Soomlased kah kiitsid, et nii hea laps. Üks lasteaia kasvataja ütles, et selle poisiga on küll palju tegeletud. Sattusin natuke segadusse, ega teadnud kas see on positiivne või negatiivne. Hiljem siiski selgus, et positiivne. No ausalt öeldes ei kujuta ma ette, et ma vähem temaga tegeleda saaksin. Ju ta siis on ikka ise ka hea õppima. Põhimõtteliselt võib öelda, et ta juba roomab ja saab käega juba madalama lauaääre kätte. Kuulsin just täna, et seda võiks natuke tal pärssida, kuna kui ta nüüd püsti peaks juba seisma hakkama siis pidavat see jalgadele siiski veel liiga vara olema. Igathes Soomes oli vahva. Ilmad oli ka ilusad. Esimese õhtu veetsime jahiga merel. MUGUL vana meremees pidas kella kaheni öösel vastu. Eks ta oli natuke erutatud ka. Nimelt viibis meie kõrval jahil päris Pamela Anderson. hihihhiihih. Rahvas hullus. Siiani jääb mulle arusaamatuks miks ta Soomes oli. Räägitakse, et ta vanavanaisa olla olnud soomlane. No mida iganes. Panin selle loo kirja, et MUGUL siis kah seda ikka ilusti teaks. :)

Teisel päeval oli kõigil plaan minna sinna peole (linn kus olime on Rauma ja seal on Soome suurim Jaanituli.....ca 7 lava ja muud jutud). Mina otsustasin parem veeta kvaliteetaega oma MUGULaga kahekesi kui minna nautima (või siis mitte) saja tuhande purjus soomlase tegevust.

Eile jõudsime koju tagasi. Täna veetsime vanaemaga kvaliteetpäeva Viljandis. Absoluutselt suurepärane. Kui tagasi jõudsime ütles ka vanaema, et MUGUL on täiesti arvestatav reisikaaslane, kuna ta peab ennast ilusti üleval.

Nohust oleme lahti saanud aga nüüd kimbutab meid suu soor. Oeh, loodetavasti taandub see ruttu. Saime ka juba rohtu.

P.S. Esimene potil käik oli kah ära :)

Palju uut juuni kuus

2007-06-11T10:19:00.000-07:00

Lõpuks ometi leian aega natuke ka kirjutada. Issi paneb MUGULat täna tuttu ja ma naudin enesega olemist. Kuulen, et teises toas käib mürgel. Issi mürab lapsega. No vaatame siis millal see tudu sedasi tuleb :)

Oeh, palju on vahepeal juhtunud.

Oleme juba alates 1. juunist elanud uues kodus. Kõik käis nii äkki. Asjad sai kokku pakitud kahe päevaga ja lahti sama kiiresti. Pärast oli ikka toss täitsa valjas. Kasutasin muidugi sugulaste abi MUGULa hoidmisel. Tõesti kõike korraga ei jõua. Ning siis lõpuks saabus see päev kus ma ei liigutanud lillegi ja tegelesin 100% MUGULaga. Mõnus oli. Tagasivaadates tundus justkui ma oleks ilma lapseta eelnevad 4 päeva olnud. Nägin teda vaid siis kui süüa oli vaja. Ta on nii super vahva! Ta on nii super õnnelik, kui ma tema poole vaatan...muud tal nagu vaja polekski. Vahest mõtlen, et kas minu armastus tema vastu on liiga suur? Kui suur on liiga suur?

Saime ka juurde 2 uut sõpra. 30.05 sündis Heidi ja nädal hiljem üks poiss kellel nime veel ei ole :) Igatahes oleme nende üle väga rõõmsad.

Käisime ka uue ja väga tähtsa restoraani avamisel. MUGUL pidas ennast ilusti ja eeskujulikult üleval kuni ta ärkas oma väiksest unest ja ei näinud selles ruumis kedagi. Oi, kui kurb ta siis oli. Ja minu süda hüppas rinnust välja kui teda kõõksuvalt nutmas nägin. Elu õpetas ka mind tol päeval....kus oli mu beebimonitor? Korralikult maha teda mul enam ei õnnestunudki rahustada ja me pidime sellelt ürituselt lahkuma ennem lõppu. Alles siis kui me kolmekesi oma koju jõudsime oli ta nagu väike päike. Jutustas ja lagistas naerda. Tõestus sellest kui väike on väikse inimese "circle of trust".

Nüüd siis aga naudime oma uut kodu ja võitleme taas nohuga. Arst määras MUGULale 10 korda ujumist, kuna jalad on toonuses. Saime 2 korda käija ja kõik....enam mina oma last ujuma ei vii. Tal on selgelt külm seal. Kõik peaks justkui spets olema, aga MUGULal on külm. Viimane kord oli keegi mõttehiiglane seal veel akna ka lahti jätnud ... seda paraku märkasin alles lahkudes. Eesmärk on Jaanipäevaks terveks saada kuna siis on taas ees sõit Soome sõprade juurde.

MUGUL hakkas juba ka käputama ning ennast õõtsutama ja ka lennukit tegema . Täna tõmbas ennast esimest korda poolde tuppa käte abil. Üht muna oli vaja kangesti taga ajada. Seega tundub mulle, et naudime viimaseid päevi liikumatust.

Lõpetuseks veel laste planeerimis oskusest. Minu hea sõbranna laps otsustas just sellel päeval haigeks jääda kui oli ees üks oodatud üritus ja minu MUGUL otsustas just täna, et ta tahab veel süüa ega kavatsegi issiga magama jääda. Nii palju siis kohustuste jagamisest. Isegi kui me ise väga tahame on kellegil veelgi paremad ideed :)

C´EST LA VIE

Viie kuuselt esimene püree

2007-05-25T11:11:00.000-07:00

MUGUL on nüüd viie kuune. See sünnipäev oli nagu korralik juubel. :) Kuna sugulastega on ikka ju vahva iga kuu koos olla ja seda tähtsat sündmust tähistada siis nii juhtus ka sellel korral. Ainuke muudatus oli see, et ka sõbrad olid kaasatud. Inimesed saabusid suurte ja uhkete kingitustega. Vanaema Ilves kinkis väga moodsa ja ilusa jonnipunni, tädi Karin ja Sass uue ja popika dressipluusi, Jane ja Lauri kummist klotsid ja Krissu ja Ronn Karupoeg Puhhi raamatu. No mis võiks veel paremini minna :) Ei kujuta ette mis siis 18.06. juhtuma hakkab.

Olen olnud hästi tubli ja tugev ning kutsunud viimasel ajal oma last tema nime järgi. Otsustasin, et nii oleks vast korrektne kui mu laps reageeriks oma õigele nimele mitte ninnu-nännu nimedele. Ainult siin kasutan edasi nime MUGUL.

23.05.2007 otsustasin väga spontaanselt ja praktiliselt käigupealt, et hakkan MUGULale lisatoitu andma. Mõeldud tehtud. Esialgu pakkusin talle banaani mida ta sõi nagu vanamees ja oli ülimalt õnnetu kui see otsa sai. Eks ma ise ka hammustasin vahepeal, kuna 1 banaan on nagu liig esimese korra kohta. Küll aga tunnistan, et andsin talle rohkem kui lubatud (lubatud on 1 tl päevas esimene nädal). Olen arvamusel, et iga ema ise tunnetab oma last ja tema olemisi, seega oli igati okei see banaanine lõuna. Kuna see kõik oli ka minu jaoks ääretult huvitav siis otsustasin talle veel hiljem paar lusikat purgitoitu pakkuda. Riis pirni ja mustikaga. Kuna kõik käis nii äkki siis polnud ma ise vaaritamiseks asju varunud aga 1 purk oli olemas. MUGUL oli ekstaasis. Kui ma temast eemaldusin koos kausiga siis purskusid suured pisarad ja ta lõi oma käsi kahele poole külgi suurest ahastusest, et "miks sa mind karistad ja rohkem ei anna". No andsin siis veidike veel ja siis rahustasin ta tavalise toidukraamiga maha. Kokkuvõttes sobis see kõik talle väga ilusti. Mingeid tagasilööke pole. Eile pakkusin veidi kõrvitsat ja täna seda riisi mustika/pirni asja jälle. Piirdun nüüd nädalaks nende kahe maitsega ja siis pakkun kartulit. Süda on kohe rahul...laps sööb ja talle maitseb.

Muidu oleme oma päevi veetnud peamiselt õues. Seal meeldib meile mõlemale. Nüüd on ju MUGUL juba nii suur, et vankrikorv on juba vahetatud istumise vastu (ta ei istu veel aga pooleldi lamab seal) ning seal meeldib talle suurepäraselt uudistada maailma. Oleme tutvunud Tallinna vanalinnaga ja ma olen talle tutvustanud ilusaid kohti kus juba ka varem käidud ja ka kohti kus me tulevikus käima hakkame. Issi avab meil oma sõbraga kohe kohe vanalinnas restoraani ja no seal me hakkamegi elama. Püsikunded! :)

Alates tänasest annab MUGUL väga selgeid vihjeid sellest et hakkab peagi roomama. Kui ta varem suutis vaid peput kergitada ja siis peaga maad nühkides liikuda siis täna ajas juba käed kah tugevalt alla ja oli neljakäpukil. Küll veel liikumatult. Väga kift! Jälle sammuke edasi.

Suu on varbaid täis

2007-05-09T08:51:00.000-07:00

Jipiiiiiiii....täna sai MUGUL esimest korda varbad suhu. Huvitav on see, et olen seda päeva salamisi juba oodanud. Minu arvates on see nii armas.

Kiilanemise MM

2007-05-01T06:18:00.000-07:00

Kuulutan ametlikult avatuks kiilanemise MMi. Teadsin juba ammu, et juuksed hakkavad peast ära kukkuma siis kui laps on ca 3-4 kuud vana, aga lootsin nii väga, et seda minuga ei juhtu. Aga näe, juhtus! Sellest hoiatas mind juba mu juuksur kui MUGUL veel kõhus oli ja ka kõik teised. Oeh, ma olen hästi õnnetu. Kogu me elamine on mu karvu täis. Koristan iga jumala päev ja mitu korda päevas! Kui mu sõpradel Copenhagenis ilmnevad ummistused kanalisatsioonis, siis pole vaja süüdlast kaugelt otsida. Shoppasin täna apteekides. Igatahes odavam on hetkel osta kalleid ja kvaliteetseid mökse ning neid siis pähe määrida kui hiljem parukas osta.

Helistasin just sõbrannale ja kurtsin oma muret. Ta ütles, et veab sul, et hambad veel suus. APPI...mida küll naised kõik kogema peavad, et nende MUGULatel hea oleks.

Keeramise õnn

2007-04-29T11:50:00.000-07:00

Juhuuuuuu.....MUGUL hakkas keerama. :) Tegelikult on ta seda juba teinud viimased 2 nädalat, aga nüüd on see jube väga profi beebi keeramise moodi. Kui ta seda esimest korda tegi olin natuke kurb ka...kus mu beebi on? Miks ta nii kiiresti kasvab? Nüüd olen uhke, et ta mul nii tubli on. See, et ta juba nelja kuuselt aktiivselt keerab tähendab, et ta areneb kiiresti. Igatahes parem kui vastupidi. Nüüd koolitan ennast ettevaatlikusele. Kuulen pidevalt oma sõbrannadelt, et varem või hilhem ta kuskilt ennast maha keerab ja haiget natuke saab. Teen kõik, et minu MUGULaga seda ei juhtuks. Kahju, et ma siin selles blogis ei suuda edasi anda seda õnne tunnet mida MUGUL tunneb kui ta on ennast ümber keeranud. Ta on meeletult uhke ja õnnelik sel hetkel. Õnneks jääb seda meenutama video.

Üks päev käisime väikse Nööbiga ja tema emmega Kadriorus jalutamas ja kajaks sihtis mu ära. Lihtsalt ilma häbenemata lasi mu täis. :) Naljakas oli! Samas kift...see toob ju õnne. Tähendab, et kõik läheb veel paremaks.

Kvaliteetaeg Copenhagenis

2007-04-24T01:14:00.001-07:00

20.04.2007 kell 18.10. väljus lennuk Tallinnast Copenhagenisse ja mina koos MUGULaga olin selle peal. See oli MUGULa päris esimene lennukis lendamis ja olemis kogemus. Kui aus olla siis ma ei pabistanud üldse. Ta pole ju siiani mind veel kordagi piinlikusse olukorda pannud. Ja nagu hiljem selgus möödus ka see ettevõtmine meil nagu kord ja kohus. Kui oli vaja olla turvavööga kinni ja paigal istuda siis nii ta ka oli nõus tegema. Lend kestis 1h ja 30min. Terve selle aja oli ta heas tujus ja muudkui jutustas teistega. Naeratas ja lalises. Kui maandusime siis jäi magama! Olime viimased kes lennukist lahkusid! Lihtsalt lapsega läheb kauem aega stardini! Olin üllatunud kui paljud mulle oma abi olid pakkumas. Täitsa võõrad inimesed. See oli meeldiv...aga ma ei saanud neid kahjuks ära kasutada. Olin lihtsalt kõik nii organiseerinud, et saan ise hakkama. Tallinnast tulev lennuk peatub igas maailma lennujaamas kuhu ta lendab kõige kaugemas väravas. Seega oma kompsudeni jõudmine võttis oma 15 minutit kiiret kõndi. Kui kohale jõudsime oma lindini olid me kompsud just meie poole teel ja olime valmis väljuma.
S. oli meil lastega vastas. Hästi tore oli neid üle pika aja näha. Kui olime nende kodust 100 meetri kaugusel helises minu telefon ja seal üks naine nõudis oma kohvrit. Üllatus, üllatus...ma olin kiiruga rabanud mingi võõra koti ja sellega siis ajama pannud. Oeh...blond beebiga :) Ega siis midagi. Läksime ja vahetasime kohvri õige vastu.
Edasi veetsime tõelist kvaliteetaega. Meil ei olnud kuhugi kiiret. Tegime mis tahtsime ja joondusime eelkõige oma lastest. MUGUL pidas kõik meie käigud suurepäraselt vastu. Väike tagasilöök oli vast see, et MUGUL jäi nohusse. Esimene kord! Aga vaatamata sellele oli tal tuju hea ja saime kõik asjad tehtud. IKEAst sai MUGUL endale mänguasja kasti ja 2 mänguasja riiulit. Pluss ostsin ma talle ja tema sõpradele valmis juba serviisi ja noad-kahvlid-lusikad, millega nad võivad tulevikus head ja paremat nautima hakata. Kõige peale peab ikka inimene mõtlema. Külastasime ka kesklinna ja vaatasime üle kus elab kuningas. Sõitsime rongiga, mis oli MUGULale taas üks järjekorde "esimene kord" :). Üldiselt läks see nädal väga kiiresti ja nüüd olemegi juba kodus tagasi. Nüüdseks on ka vanaema sünnipäeval ära käinud ja kõigile sugulastele ennast näidanud.

MUGUL vaevleb ikka veel nohus, aga usun, et see läheb tal kiiresti mööda. Teen kõik mis võimalik, et nii oleks. Hetkel oleme kahekesi kodus ja ootame kannatamatult hommset päeva. Siis tuleb issi kaugelt maalt tagasi ja me oleme jälle kõik koos. Pole teda juba 10 pikka päeva näinud.

Vahepeal on siin kodumaal palju juhtunud. Oeh, võtab sõnatuks. Sõitsin täna koos MUGULaga natuke linnas ringi, et kogu seda jama näha. No oli ikka kahju küll. Linn oli rahvast tühi...ainult politseid ja kinni müüritud aknad.

Vaadates tagasi läinud nädalale on mul super hea meel, et mul nii fantastilised sõbrad on. Tõesti....teiega võib iga kell luurele minna. Loodan, et ka minu MUGUL saab kunagi endale sama head sõbrad. Siis on elu palju kergem ja ilusam....kvaliteetelu!

Retro laupäev

2007-04-17T04:44:00.000-07:00

Eelmine nädalavahetus oli fantastiline. Ma lihtsalt ei oskagi midagi mõnusamat tahta kui see mis siis kõik toimus.

Laupäeval käisime oma väikse perega jalutamas. Seni kuni MUGUL magas arutasime me issiga kõik teemad läbi. Ilm oli super. Tuju oli hea. Kui koju jõudsime otsustasime, et anname MUGULa vanaemadele hoida ja veedame õhtu ilma lapseta, aga õnneks see meil ei õnnestunud. Kõigil olid omad käigud juba ees. Otsustasime siis sõita oma uude kodusse korraks kuna oli vaja natuke asjatada. Seal kohtasime sõpradega ja edasi viis meid tee juba TOP RESTORANI. Nimi paraku ei tähenda, et koht oleks superlux. Nimelt on tegu TOP Hotelli juures asuva restoga. Seal siis lubasime väikse oote endale ja sädistasime. MUGUL oli seltskonnas nagu kord ja kohus. Käis ühe sulest teise ja kui ära väsis jäi magama.

Edasi suundusime TELETORNI. Seal kõrgel...ennem pilvi...on restoran GALAXY. Oi kui retro. Meiega ühinesid veel kaks sõpra ja seal me siis kõik seitsmekesi hakkasimegi õhtustama ja ilusat päikeseloojangut nautima. Fantastiline! MUGUL oli super rahul! Veel oli 2 inimest kes teda pidevalt lõbustada tahtsid. Mulle meeldis selle restorani juures see, et kõik on säilinud nii nagu nõuka ajal. Sellel on oma võlu. Loomulikult väsis MUGUL jälle varsti ja lubas endale väikse uinaku. Samal ajal aga alustas seal bänd oma esinemist. No need mehed ja nende stilistika oli kah umbes seal samas ajas kinni. Ja siis minu suureks üllatuseks võttis issi mind tantsima. :) Korra oli tunne nagu oleks me nüüd need soomlased seal laeval kes sussi lohistavad, aga ma ikkagi läksin. Hiljem koju sõites olin nii rahul, et seda ei anna üldse seletada. Ma armastan oma peret ja mulle meeldivad meie sõbrad. Elu on ilus!

Magama jäämine

2007-04-13T01:40:00.000-07:00

Kuna ma kirjutan seda blogi eelkõige enda jaoks, siis vaatasin, et pole veel üldse kirjutanud sellest kui tublisti MUGUL magama jääb.

Esimesed 3 nädalat olin veendunud, et mul on nö "Rock me baby". Kandsin teda kätel...tunde! See ei olnud minu jaoks probleem. Aga paraku polnud see parim uinumis asend MUGULale. Seega peale 3 nädalast kõikumist otsustas ta mulle koha kätte näidata. Panin ta lihtsalt tema enda voodisse kui uneaeg tuli ja siis seal ta ise uinuski. Ma ei suutnud seda uskuda! Kuidas nii hästi? Alati on see magama panemine vanemate jaoks olnud suur proovikivi. Mõni nädal hiljem kingiti MUGULale ka kaisutekk, millega saab ta oma näopeal sududa seni kui uni tuleb. See tekk on imeline. Pehme ja hea! Ja sedasi siis ta meil magama jääbki. Oma voodis, lutt suus, kaisutekk peas ja tekk peal. Ta on preemiat väärt!

Issi sünnipäev ja kino

2007-04-13T01:23:00.000-07:00

Eile oli issi sünnipäev. Hommikul me MUGULaga laulsime ta ikka ilusti üles ja andsime kingituse. Hästi armas oli. Sellistele sündmustele annavad ikka lapsed nii palju juurde. Endalgi tuli pisar silma. Mõelda vaid, et su poja tuleb ja soovib sulle hommikul õnne. Kirjeldamatu!

Pärast käisime esimest korda kinos. Vaatasime Mr. Bean´i uut üllitist. Film oli nagu ikka...ei miskit eriskummalist. Aga MUGULale oli see ju esimest korda kinos käija. Vahva vahva! Ta oli väga rahul. Tema rahulolek väljendus selles, et ta vaatas esialgu uudistavalt ring, kui film algas vaatas veidi algust ja siis uinus. Algul oli talle ikka hämming väga suur, et kuidas nii suur ekraan ja valju hääl. Aga ta ei kartnud. Kogu selles müras sai ta ideaalselt magada ja siis lõpus veel 10 min filmi vaadata. Jäime rahule ja teeme selle iga kuiseks traditsiooniks.

Kahjuks polnud mul fotokat kaasas, seega seda "esimest korda" jäävad meenutama mälupildid ja see blog.

Absoluutne teineteise mõistmine ja nautimine

2007-04-11T13:09:00.000-07:00

Nii. Pühad peetud ja taas argipäev! Pool eelmist nädalat veetsime Nõmmel minu vanemate juures, kuna issi oli meil Taanis ja ma ei tahtnud nukralt siin kodus kah olla. Vanaema ja vanaisa olid muidugi hästi õnnelikud, et MUGUL neid oma pika kohalolekuga õnnistas. Mina olin ka väga õnnelik...kasutasin korduvalt juhust olla omaette ja lasta kellegil teisel lapsega tegeleda. Mõnus oli! Üle pika aja sain ma Eesti Ekspressi lugeda neljapäeval (siis kui ta ilmub) mitte 2 või 3 nädala pärast :) Kasutasin ka võimalust käija natuke kaubanduses ilma kellegita. See osutus muidugi veaks ja suureks stressiks mulle. Olen MUGULAga nii ära harjunud, et jooksin ummisjalu poest poodi ja ei suutnud midagi korda saata. Paaniliselt vaatasin telefoni, et ega ema mulle juba paanikaga ei helista. Loomulikult seda ei juhtunud ja kõik oli absoluutselt korras kui ma tagasi läksin (jooksin). MUGUL oli isegi ilusti lutipudelist piima joonud. Huvitav, et sellistel hetkedel ei meenu fakt, et minu ema on ka ju EMA ja teab väga hästi kuidas lapsega käituda.

Täna võtsin üle pika aja taas aja maha üheks tunniks ja lihtsalt vaatasin teda kui ta ennast lõunaunele pusserdas ja kuidas ta õndsas rahus pärast magas. Ülim rahu! See oli maailma kõige ilusam vaatemäng.

Meil on MUGULaga absoluutne teineteise mõistmine. Ta teab täpselt mida ta tegema peab, et ma tema soovist või murest aru saaks. Üldiselt olen ma seda sorti ema, et teen mida iganes, et mu laps oleks õnnelik. Vanasti vaatasin veidi altkulmu inimesi, kes avalikus kohas oma lapsega sodi-pudi keeles vestlesid ja igasugu imelike liigutusi tegid. Nüüd olen ise kloun valmis! Täna olin äärepealt keel suust väljas puristama hakkamas kui avastasin, et polegi oma kodus. Oh jummel küll. Ja igasugu ütlemised ja liigutused...kõik on muutunud. Igatahes tean ma täpselt kuidas oma kallist pojakest ideaalselt lõbustada.

Näen kuidas ta päev päevalt aina rohkem minusse kiindub. Ja seda juttu ei räägi ma siin enda ego upitamiseks. Näen kuidas ta rõõmustab kui ma temaga tegelen või samas ruumis viibin. Näen kuidas teda vastupidine kurvastab. Näen kuidas ta püüab mu tähelepanu võita ja kuidas ta mind lõputult uurib. Näen kuidas ta naudub kui ma talle põsele musi teen ja ta varbaid ikka ja jälle üle loen. Talle meeldib oma sõrmekestega mu nägu uurida. Ta kuulab tähelepanelikult mis ma talle räägin ja siis ka vastab. Me oleme absoluutselt ühel lainel! Ja see on maailma parim laine :)

Iga päev on midagi uut

2007-04-02T07:36:00.000-07:00

Lapsed kasvavad kiiresti! Usu või ära usu aga oma silm on kuningas. Nüüd on siis nii, et enam ei taha ta sugugi oma väikesesse vanni ära mahtuda. No ta põhimõtteliselt mahub aga siis kui siputab käib pea kolks ja kolks vastu plastmassist vanni seina. Seega otsusatsin katsetada suurt vanni. Lasin vee sisse ja läksin sinna ise koos temaga. Oi! Nii rõõmsat poissi annab otsida. Ta oli sillas. Algul ei saanud aru kuidas nii palju ruumi on ja kuidas ta kõhuli on vee sees, aga harjus uue olukorraga ruttu ja isegi liiga hästi. Vann tehtud oli vaja välja minna ja oma tavapärased toimetused ära teha. MUGUL üllatas meid siis suure solvunud nutuga. Mokk rullis ja pisarad väljas. No ta oli nii solvunud, et see mõnu katkestati. Streikis isegi söömisega. Lubasin talle, et nüüd käime siis 2x nädalals suures vannis, 1x saunas ja ülejäänud õhtud väikses vannis. Täna on jälle suure vanni päev. Eks siis näis mis ta täna asjast arvab.

Alates tänasest on ta ka hakanud pidama pikemaid vahesid magamisel. Tema jaoks pole enam probleem olla üleval 2 tundi ja veel rohkemgi järjest. Kahtlustan, et see ei ole ainult tänase päeva nali. Nii nüüd vist jääbki. Teadsin, et see päev millal ma pean hakkama aina rohkem ja rohkem endast andma on kohe kohe siin, aga ikkagi on kuidagi harjumatu. Vaja nüüd hakata mänge välja mõtlema. Mõnes mõttes ootan juba aega kus ta hakkab vankris istuma. Viin ta siis kohe loomaaeda. Miski pärast arvan, et seal talle meeldiks. Pealegi tahan talle juba kõike siin maailmas näidata ja tutvustada.

Just mürasin temaga ja esimest korda naeris ta häälega. Lagistas. Nii nalja tegi kui emme teda hüpitas. Issand, ma olin ise ka nii õnnelik nagu väike tüdruk. Mõelda vaid...TAL ON MINUGA TORE!

Läbi raskuste tähtede poole

2007-03-31T10:51:00.000-07:00

Kuna meie issi käib oma töö asjus palju Soomes, siis nüüd otsustas ta ka meid sinna kaasa võtta. Mõeldud, tehtud! Meie MUGULa esimene välisreis. Teisipäeval seadsime siis sammud M/S Rosella peale (kahjuks kiired laevad veel ei liigu). Peaks mainima, et meie kallid põhjanaabrid on tublid tantsu-ja laululõvid. Juba ennem väljumist oli tantsuplats rahvast täis ja käis tihe susside lohistamine. Päris piinlik oli seda vaadata. MUGUL magas. Peagi kuulutati välja karaoke ja oh seda pidu. Sommid jooksid tormi. Kõik proovisid esineda nii ilmekalt kui vähegi võimalik ja kui aus olla ajas see meid algul naerma aga lõpuks ikka hakkas piinlik jälle. MUGUL ärkas ka üles suure laulu peale. Filmisin showd, et MUGUL seda kunagi kindlasti näeks. 30 min ennem Helsinkisse jõudmist võtsime väljapääsu juures kohad sisse. MUGUL oli korralik ja pidas ennast ilusti üleval kuni siis 10 min ennem randumist viskas tal ikka korralikult see ootamine üle ja ta lasi kuuldavale ikka juba ka kõrgemaid noote. Kuna olime järjekorras esimesed siis olime tähelepanu keskpunktis. Oeh, päris keeruline situatsioon. Publik jäi suht rahulikuks ja üks pilusilm otsustas plaksutada siis kui MUGUL lõpuks vait jäi. Uksed avati ja väljas me olimegi. Järgnevalt otsustas toll meid korralikult läbi võtta ja kogu meie plaan olla essad väljas luhtus. Loomulikult midagi meilt ei leitud ja poleks ka põhjust olnud. Igatahes kiitis tolliametnik MUGULa passipilti. Mis seal salata, see on suurepäraselt õnnestunud.

Väljudes terminalist jooksime kiiresti parklasse kuhu issike oli eelneval neljapäeval oma auto parkinud, et siis sealt alustada teed Raumasse (3 tundi sõitu). Ütleme nii, et autot polnud. Ilma naljata! Tuli välja, et parkla oli suletud ja seal oli vaid mobiiliga võimalik parkida (seda aga meie issi suures ajanappuses ei märganud). MUGUL magas! Proovisime väljaselgitada kuhu meie auto viidud on. Absoluutselt mitte keegi ei teadnud teisaldamisest mitte midagi ja meile anti aina uusi ja uusi numbreid. Lõpuks siis selgus, et me seda autot ei saa nii või teisiti täna kätte ja meil tuleb jääda Helsinkisse. Hakkasime siis hotelli otsima. Pärast mitut kõnet ja konsulatsiooni sadama reisibüroos, selgus, et kõik Helsinki hotellid on täis ja meil pole mingit võimalust seal ööbida. APPI! Meil on väike 3 kuune MUGUL, auto teisaldatud, kell on 9 õhtul, taksot pole, terminal on juba inimestest tühi, õues on külm ja meil pole kuhugi minna. Otsustaime siis minna sadama kõrval olevasse hotelli (kus ka kohti polnud) lihtsalt lobisse sooja. Palusin veel issil uurida, et ehk ikka on mõni tuba. EI. Ükskõik mis tuba. EI. Meil on väike beebi ja pole kuskil ööbida. Ja siis leitigi meile üks tuba mis maksis küll hingehinda ja polnud seda sugugi väärt aga ikkagi. No, lõpp hea kõik hea. Keerasime kiiresti magama, kuna meie issil oli siiski vaja hommikul vara Raumasse sõita. Magasime kõik kolmekesi teineteise kaisus. Nii mõnus!

Hommik algas kell 6.30. ja siis kulus veel ca 25 kõnet kuni me lõpuks kell 9.30. saime teada kus meie auto on ja panime pada-vai taksosse ja sinna. 20 km Helsinkist. MUGUL oli vana rahu ise. Magas ja kui oli üleval siis uudistas rahulikult ümbrust. Meie õnn, et me nädala sees olime tulnud, kuna nädalavahetusel ei tööta seal keegi ja siis oleks me pidanud seal pikemalt passima. Nähes seda teisaldatud autode parklat sai selgeks miks nad nii vähe töötavad. Neil lihtsalt pole tööd!

Teel Raumasse otsustas politsei veel kontrollida dokumente ja juhi joovet. Loomulikult polnud taas mingit probleemi ja me jõudsime ilusti kohale. MUGUL on nüüd juba nii suur, et alati ta enam autos ei maga. Ta võib vabalt 2 tundi istuda ja vaatata mis meie teeme, oma mänguasju, välja jne. Seda omadust ma imetlen.

Veetsime ilmelised 24 tundi oma tuttavate juures. Issi sai kõik vajalikud kohtumised peetud ja ka meiega natuke aega veeta.

Ennem Helsikisse tagasi jõudmist otsustasime läbi astuda Vantal ühest korterist mille seisukorda oli vaja kontrollida. Saabudes selgus, et meil oli vale võti kaasas.

Pärast seda kui meiega oli juba absoluutselt kõik võimalik juhtunud läksime ja lubasime endale ühe jalutuskäigu Helsinki kesklinnas. Veendusime, et tänapäeva mood ei kõlba kuhugi ja pettusime sügavalt H&M poes. Vaid Mugul sai endale ilusa soge ja 2 särki.

Tagasi koju seilasime kohutavalt vana laevaga. Vana Tallinn. Ausalt....mulle jääb arusaamatuks miks see laev veel üldse sõidab. Pole iial midagi nii hullu ja jubedat näinud. Kuna laevas on suht igav loksuda siis sellel ajal kui MUGUL üleval oli tegin temaga ühe tantsu. Keegi nähtamatu DJ oli hea raadiojaama peale jätnud ja seda me nautisimegi siis seal.

Igatahes tõestasime ka selle reisiga, et laps pole mitte mingi takistus. Ei saaks öelda, et meil kõik väga plaani kohaselt ja libedalt läks. Sugugi mitte! Aga siiski....hakkama saime....ära käisime. Nüüd on siis ka MUGULal väike reisipisik juba sees ja täpselt 20ne päeva pärast lendame esimest korda lennukiga.

Pontsiku pikk päev

2007-03-20T12:22:00.000-07:00

Täna käisime taas arsti juures. Poiss on nagu ponks. 6930 grammi ja 62 cm. Jälle oli ka süst varuks. MUGUL oli väga vapper ja ei iitsatanud ka, kui süst tehti. Pärast asetas õde veel talle popika pärdikutega lasteplaastri kintsu peale ja valmis me olimegi. Kõik oli justkui okei! Aga praeguseks hetkeks, kus süstist on möödas ca 12 tundi olen mina nii väsinud, et kukun jalapealt ära. Nimelt hakkas varsti pihta üks jorradi jorr....jorr...jorr...jor. Ei magatud ja ei söödud nii nagu peaks. Oeh, lõpuks nüüd siis tõusis veel palavik ka. 37,4. Väike, aga ikkagi. Loodan, et see asi on hommikuks unustatud ja homme on jälle hea päev. Lootusetu tunne oli küll mul juba ca tund tagasi peal. Igatahes olen õnnelik, et võtsin neist süstidest nö kallima variandi. Nimelt on nüüd võimalik valida kas tasuta või tasuline ja vahe olevat kvaliteedis. Imestama paneb eks? + kallimaga ei pidavat olema palavikku ja muid jamasid nii palju. Maksab ka ikka korralikult...480.- Ühesõnaga muidugi valisin ma oma lapse jaoks variandi kus ta peab vähem kannatama ja ega siis tema pealt ma nüüd küll kokku hoidma ei hakka. Seega kui ma nüüd oleks võtnud tolle tasuta süsti mille tagajärjed on justkui hullemad, siis oleks ma ilmselt hetkel juba hall. MUGUL on mind hea eluga ära harjutanud ja tagasilööke on väga raske taluda.

Aga kui nüüd vaatata tänast päeva natuke teise nurga alt, siis on ikka täitsa imeline see kui palju emme suudab oma lapsele lohutust pakkuda. Ainuüksi emme kohaolek on juba hea ja rääkimata sellest kui tema sülle saab ja musi saab ja kalli saab ja oma muret jagada saab. See kõik on nii armas, et vaatamata tema jorinale ja minu meeletule väsimusele suudan ma siin hetkel veel ka heldida momendiks. Ootan juba seda päeva kui mu poja teatab mulle, et ta tahaks minuga abielluda. :) Nii on see ju juhtunud iga poja emmega. See päev tuleb kord igatahes!

Kiire nädal

2007-03-17T23:53:00.000-07:00

Nädal tagasi võimaldasin MUGULale 3 päeva GO SPA puhkust. Oh, seda mõnu! Heade asjadega peab juba varakult ju tutvust tegema. Tegelikult polnud see MUGULale esimene kord seal asutuses viibida. Nimelt kui ta veel kõhus oli siis sai ta kõike seda läbi minu kõhunaha tunda. Seltskond oli super, ilmad olid head, hoolitsused olid ülemõistuse head, toit oli fantastiline ja mis kõige tähtsam... MUGUL oli rahul. Sellise lapsega võin ma maailma lõppu rännata. No problem!

Peale väikest spa trippi külastasime MUGULa vanavanaema maal. Tema on ka ainuke sugulane, kes veel maal elab. Kui sellele mõelda siis hakkab jube kurb. Mina veetsin enamus oma puhkusi maal vanaema juures. Nüüd aga meie MUGULal enam seda lõbu ei ole. Kõik on linnas. Aga...seal oli mõnuz. Kõik kohalikud tähtsad näod käisid tegid MUGULaga tutvust ja muidugi vanavanaema oli liigutatud, et ta sai lapsega nii kaua koos olla. Paraku me lihtsalt sinna ja tema omakorda linna väga tihti ei satu. MUGUL pidas ennast väga eeskujulikult üleval.

Laupäeva hommikul kiirustasime koju, kuna meie issi saabus suusareisilt. Oh seda rõõmu! Olime selle päeva nimel juba terve nädala elanud. Õhtul viisin ma MUGULa esimest korda sauna. Ja mitte ainult vanni ja dushi aga me siiski istusime ka 2 korda saunalava ülemisel astmel. MUGUL oli nagu vana saunamees. Ülirahul! Nüüd hakkame seda mõnu talle iga nädal pakkuma.

Eile aga oli meil jälle sünnipäev. Nüüd on me kullake juba 3 kuud vana. Külalised käisid. Kingitusi sai. Torti oli. Tore oli.

Üldiselt läheb elu aina paremaks ja lõbusamaks. Naudin seda kõike ikka täielrinnal ja ei oska siiani eelistada oma elust ühtki teist aega praegusele. Kõik on täiuslik!

Tähtis tüüp!

2007-03-05T00:31:00.000-08:00

Meie päevad on täis tegevust ja minekuid nii, et pole mahti üldse maha istuda ja natuke asju kirja panna. Seoses uue kodu soetamisega on sada asja vaja korda ajada ja loomulikult on MUGUL ju siiski juba kaasosaline ja käib minuga kõikjal kaasas. Ma ei väsi kordamast kui tubli ta on just momentidel millal tal on vaja eeskujulikult käituda. Avalikus kohas ta draamasid ei korralda ja seega teengi temaga kõike meelsasti koos.
Umbes nädal tagasi kogesin esimest korda seda kuidas ta siiski teab, kes ma olen. Nimelt oli ta oma vanaema süles ja nutt oli päris vali. Aga kohe kui ta minu sülle sai oli vaikus ja uni tuli peale. Ma ei taha siin midagi muud öelda kui vaid seda, et ma olin sellest nii liigutatud ja kõrvust tõstetud, et oi oi oi. See ei tähenda, et ma sel viisil nüüd oma ego upitaks iga päev, aga hea oli tõdeda fakti, et ma OLEN NII TÄHTIS KELLEGI JAOKS!
Natuke olen ta juba suutnud ära ka hellitada/harjutada endaga. Nimelt lutipudel on OUT! No ei taha enam seda ja kõik. Varem oli nagu okei ja sai ikka vanaemade juures sedasi külas oldud, et mina võisin korraks ära minna, aga nüüd enam mitte. Ei teagi nüüd mis teha. Jääb vaid loota, et see on ajutine protest. Kõik ju nii kangesti tahavad MUGULat hoida aga kui MUGUL üldse oma emmeta olla ei taha siis on see ju võimatu. Asi polegi nagu üldse selles, et mul nii hirmasti oleks vaja midagi ilma temata toimetada...sugugi mitte...aga just selles, et teised tahavad ju ka natuke kasuliku/vajalikud olla.

Veel on meie ellu ilmunud meeletu ilastamine ja oma käte lutsimine. Ega siin polegi ju tegelt midagi imestada....MUGUL kohe kolme kuune ja ju siis juba igemed sügelevad. Igatahes on vaja meil vahetus kostüüm kõikjale kaasa võtta.

Üldiselt on beebi väga tähtis tüüp. Esiteks pole nagu mõtet teda vankrisse suruda kui ta parasjagu ärkvel ja me nt. mõnes shopping paradiisis tuuseldame. Ta tahab olla süles, näoga teiste inimeste poole, püsti ja siis äärmiselt tähtsalt ja kiireste liigutustega vaatab paremale ja vasakule. Justkui kardaks, et midagi jääb nägemata. :) Pull tüüp. Ja kui siis kedagi tuttvat kohtame alustab ta tihtigi juba juttu. Mis siin ikka...teda peab juba nüüd kohtlema kui võrdset ja ma loomulikult lasen tal alati rääkida. Üritan mitte sekkuda tema mõtetesse.

Ei tea kas mõni ema on selline ka, kes pidevalt oma lapse tuleviku peale ei mõtle? Ma olen iga päev silmitsi erinevate olukordadega mida ma tulevikus võib olla kogema pean. Arvestades seda, et ta on poiss, saab ta varem või hiljem kolakat. See juhtub iga poisiga ja siin pole midagi imestada. Ma aga mängin juba nüüd oma peas neid situatsioone läbi ja no ni kahju hakkab, et jube. Juba praegu teeks sellele tulevasele rusikamehele tuule alla. + vahest avastan ennast mõtlemast kuidas tal küll koolis hakkab minema. See aeg on ju ometi maade ja merede taga aga siiski...oeh....kui vaid oskaks olla mõtlemata ja muretsemata.

Ja siis lõpetuseks tahaks tervitada MARI, kes sai just 24 tundi tagasi endale väikse printsess maade ja merede taga. Oi kuidas ma ootan nendega kohtumist! Suvel...

Mõtetu käik arstile

2007-02-20T12:02:00.000-08:00

Täna käisime arsti juures. Või siis kui väga täpne olla õe juures. Nüüd on nimelt selline süsteem, et igal kuul ei peagi käima arstil vaid kohati vaid tema õe juures. Minule kui emale on sellised ettevõtmised väga tähtsad, kuna siis saan ju profi käest teda kas kõik on korras ja normis. Miski pärast mul aga nende visiitidega eriti ei vea, kuna alati läheb seal jubedalt aega.
Eelmine kord oli meil hästi vähe aega kuna pidime issile auto viima. Jooksin siis praktiliselt MUGUL ja kompsud (mida on miljon) kaenlas ühe teise perega võidu aga kahjuks kaotasin. Nende issi oli minust kiirem ja nad said ennem arsti uksest sisse. Ei tahtnud seal nagu lamenti kah tegema hakkata, et mis mõtttes ja mis kell neil siis aeg oli jne. Ise olin minuti pealt täpne. Jäin viisakaks! Asi tol korral lõpes nii, et meie issi ootas (väga vihaselt) õues ja minu närvid olid kah seega päris pingul. Jube tobe, kui ei saa lubadustest kinni pidada ja siis kannatavad juba täitsa kolmandad isikud. Nimelt oli tal väga tähtis kohtumine ees. No lõpp hea, kõik hea! Jõudis!
Täna siis aga algas asi nii, et registratuuris ei leitud üldse MUGULa nime üles ja meid nagu justkui polnudki kirjas. No mismõttes ma küsin? Viisakalt paluti istuda. Kuulsin siis küll kuidas nad omavahel arutasid, et ei tea kus nad siis kirjas on jne. Lõpuks selgus, et inimene kes mind telefonis registreeris oli pannud meid kirja inimese juurde, keda täna üldse tööl polnud. No anna kannatust! MUGULal oli sellel ajal veel tuju normis aga peagi hakkas tudu peale tulema ja ma ka nagu ei viitsinud seal päeva veeta. So, leiti üks teine õde, kes meid pidi siis kaaluma ja mõõtma. Ennem meid aga teatas ta, et võtab siin paar prouat ka veel ette ja et noh, teil on ju ikka aega oodata. No heakene küll siis. Kohale oli juba ju siiski tuldud. Kui siis lõpuks meie aeg kätte jõudis magas mu MUGUL. Äratasime üles....kahju oli. Riidest lahti ja kaaluma (6200g) ja mõõtma (58 cm) siis küsiti nii muuseas ja kiiruga, et kas mul on muresid või küsimusi ja kuna mul polnud siis sellega see visiit lõppes. Üks arst veel jõudis selle kahe minuti jooksul meie tuppa astuda ja õega riielda, et mis ta jokutab...järjekord on ukse taga. APPI! Ma sain siis küll shoki! Õde kokkutas, et noh beebi pandi kirja .... inimest pole ....ma kohe tulen... Ma olin nii solvunud. Teisipäeviti on seal veel 12.30ni imikute aeg ja nüüd siis mingite penskarite pissiproovid on tähtsamad kui minu MUGUL. Leian, et sellised visiite poleks üldse mõtet teha. Kaalumist ja mõõtmist on muul moel kah võimalik teha. Saab siis näha mis järgmine kord juhtub.

Pärast seda aga läksime ühele mu sõbrannale külla ja seal ma rahunesin maha. Väga lahe oli teda ja tema väikest printessi üle pika aja näha. Tegime veel lõpus ühe jalutuskäigu ja leppisime kokku, et lähme koos ja pildistame oma lapsi. Ootan seda juba väga!

Tehtud!

2007-02-19T08:37:00.000-08:00

Nüüd on küll kirjutamisega suur vahe sisse jäänud. Vahepeal on meie MUGUL juba kahe kuuseks saanud. Nimelt eile siis oligi meil väga tähtis sünnipäev. Pidasime seda ka väga väärikalt. Kogu suguselts oli kutsutud pidulikule lõunale. Kuna ka mina paraku vananen igal aasta ja seda juba kohe, siis pidasime nö 2in1 pidu :) Väga vahva oli. Kõik said "tuti-plutitada" ja MUGULat sai hüpitatud nii et vähe pole. Kui nüüd kristallselt aus olla siis ta oli päris läbi pärast ja närvis ka. Kujutage ise ette kui korraga ca 3 nägu on sinu näost 20 cm kaugusel sind imetlemas :) Mis teha...kõik me oleme selle kunagi läbi teinud ja see on ju tegelt paratamatu. Usun, et mu beebi on nagu iga teine laps, kes tunneb oma emme ja issiga ennast siiski kõige paremini. Imelik ka kui see kuidagi muud moodi oleks. Kui lõpuks kolmekesi jäime siis oli MUGUL nii suures jutustamise tujus, et rääkis meile "kõik lood ära" :) See oli vaieldamatult eilse päeva parim osa.

Eelmisel reedel käisime me aga Tallinna Raekojas, et pidulikult saada kätte MUGULa sünnitunnistus. Väga vahva üritus! Läkisn sinna kuna sõbranna soovitas mul seda teha. Pidi hea tort olema. :) OLIGI! Sünnitunnistuse saime härra linnapea käest. Väga uhke ah? Hiljem tegime pilti ka. Jubedalt oleks tahtnud tal paluda visata pöial püsti ja hüüda TEHTUD, aga hoidsin ennast tagasi. Meie beebi pidas ennast väga hästi üleval. Üldislt oli mul selline tunne, et meie laps oli kõige suurem sellest kambast kes sinna kokku oli tulnud. Samal päeval sündinud lapsed olid märksa väiksemad ja enamasti magasid. Meie oma seletas kõva häälega ja kui üle viskas siis pidin temaga kõndima ja siis vaatas huviga inimesi. Samas...äkki ma tahan ainult sedasi mõelda ja näha! Eniveis....oma laps on ikka ju kõige tublim ja targem :) Kõigile Tallinna emmedele ma soovitan igatahes sellest üritusest osa saada. Natuke pidulikust meie argipäeva!

Nüüd on nii, et mul on MUGULast nii palju seltsi, et ma ei vajagi enam palju teistega suhtlemist. Ta juba nii tublisti koogab ja jutustab oma keeles mulle oma jutte. Äärmiselt põnev. Kusjuures kohe on aru saada kas tuju on kurb ja vaja midaga kaevata või rõõmus. Veel olen täheldanud, et teda nö ära osta ei saa. Kui ikka vaja kaevata ja emme samas suure suuga naeratab siis ta kaebab edasi. Lahe tegelt...pole need beebid midagi nii lükata ja tõugata kui algul tunduda võib.

Seda rõõmu enne ei mõista,

kui ükskord ta endal on käes.

Võid mistahes lahinguid võita,

kuid neist seda rõõmu ei näe.

Esmakordselt kui näed ta palgeid

ja kuuled ta hõiskavat häält.

Vanad rõõmud on halekas valged

ja see üks on see ainus, mis jääb.

Täna kui autoga koju sõitsin ja MUGUL mu kõrval nii magusalt magas tundsin järsku nii suurt rõõmu sellest, et mul on POEG. Kui ma algul tahtsin tütart, siis nüüd ei kujutaks ma oma elu enam teisiti ettegi. Poiss sobib mulle imeliselt ja olen juba suht kindel, et ta saab endale peagi venna ja siis pisikese õe. Sellised mõtted tulevad mulle täitsa "lambist" ja just siis kui on vaikus ja omaette olemise aeg. Minu mõtted on ainult MUGULaga seotud teemadel ja ma ei tunne sellega seoses üldse häbi. St. võib olla keegi arvab, et segi keeranud ja enam muud ei räägigi. Vot ei räägigi, sest nii on mul hea!

Minu naerulind

2007-02-14T12:43:00.000-08:00

Kuidas MUGUL endale uue kodu sai

2007-02-07T11:44:00.000-08:00

Mina kui väga organiseeritud, täpne ja kohusetundlik inimene elasin täna läbi midagi uut ja huvitavat. Ütleme nii, et eks elule peab vahest ju vürtsi lisama.
Nimelt oleme me just vahetamas kodu. Mis teha....meie ilus korter on kahjuks liiga väike meie pere jaoks ja juba praegu kummist. Varsti on MUGULal oma tuba vaja ja kohta kus mänguasju hoida jne. Seega teatas siis issi ühel ilusal päeval kuu tagasi, et on leidunud ühe hea pakkumise ja me võiks seda kohta vaatama minna. Olin nõus...läksime. Ilus oli! Meile mõlemale meeldis. Väga palju me aga sellest ei rääkinud pärast kodus ja seega oli mulle väga suureks üllatuseks kui sain teada üks päev, et me ostamegi selle ära. No mis siis ikka. Rõõmustasin! Natuke on muidugi kahju ka oma praegusest kodust. Siin kõik nii uus ja ma pole üldse veel tüdinud. Sai siis kokkulepitud, et veebruari alguses on notar ja teeme diili ära.
Pangast teatati, et neile sobib ideaalselt selle nädala neljapäev notariks. Saatsime siis maaklerile vastava maili ja ta vastas, et okei...jaja...teeme siis niii..ja bookis notari 7.02 kell 12.00. Kirjutasin sujuvalt märkmikusse, et neljapäeval kell 12 on tehing.
Täna (kolmapäeval) lahkusin kodust koos MUGULaga juba hommikul linna asjatama ja issi jäi koju magama. Kell 11.57. olin ma meie uues kodus (võtmed on meil juba ammu käes) ja ootasin sinna ühte köögi inimest ja oma sõbrannat, kui äkki helistab mulle meie issike ja teatab, et täpselt kolme minuti pärast on meil vaja olla notaris, kuna 7.02. kell 12 on täna mitte neljapäeval nagu me olime rääkinud. Assamait! Katastroofen! Ma olen koos magava MUGULaga väga mugavalt plaaninud oma päeva ja nüüd selline lops. Dokumentidest kaasas vaid ID Kaart. Issil kodus autot pole, kuna meie olime sellega teises linna otsas. Kiire kõne sõbrannale, et ÄRA TULE! Jummel....teine oli juba oma jonniva printsessi riidesse toppinud ja teel. Jube häbi! Köögi naisele ka kõne, et jääb ära. Autol gaas põhja ja minek. Veel oli meile notarisse kaasa vaja võtta minu vanaema, kes oli tööl. Kuna ta on arst, siis palusin jumalt ennem temale helistamist, et tal just patsienti pole. See soov läks täide. Palusin tal visata kasukas peale ja tulla õue, kust ma ta peale saan võtta. Samal ajal korjas issi kodust dokumente kokku, tellis takso ja sõitis linna. Parkisin auto, haarasin MUGULa ja tõttasin ummisjalu kuhugi poole. Kuhugi poole just selles mõttes, et olime maa aluses parklas ja tõesti mul polnud aimugi kuhu poole joosta. Eesmärk oli saada välja. Kusjuures minu vanaema, kes on väga peen proua ja tal on sõna otses mõttes kasukas oli meil ju kannul. Nagu ikka, ajastus ideaalne, hakkas ta just siis rääkima mulle kui õhukeselt ma riides olen ja kas ta saaks mulle rääkida natuke mütsidest (lihtsalt mul ununes just nüüd müts autosse) + tuli tal meelde, et mul oli puus haige ja tundis muret kuidas sellega nüüd on. Palusin viisakat tal lihtsalt mulle järgneda ja lubasin temaga sellest kõigest sobivamal ajal rääkida.
Jõudsime kohale 12.30. Super tulemus mu arvates. Palusin vabandust ja hakkasime lepingut lugema. Umbes teise lause ajal ärkas MUGUL ja hakkas nutma, kuna ta tahtis süüa. Ulatasin ta oma vanaemale, et ta jalutaks teda natuke ja seejärel aitas meid ka issi. MUGUL oli absoluutselt endast väljas. Ma ei kujuta ette mis ta võis mõelda. Tema restoran ei reageerinud enam tema hüüetele!
Üks tehing tehtud tuli välja (meile muidugi juba ette teada kuna olime ju päevaga puuse pannud), et vanaema vajalikud dokumendid tal kodus. Mis siis ikka. Autole hääled sisse ja järgi. Mina jäin MUGULaga notarisse ja kuna mul teist võimalust polnud, siis toitsin oma MUGULat seal samas notari toaletis. Hiljem vahetasin ka mähet seal samas hoides oma tibu süles. Oli see vast kogemus.
Siis saabusid puudu olevad dokumendid ja me saimegi endale uue kodu!

Prosta super ma ütleks!

Elu õpetab

2007-02-06T02:10:00.000-08:00

Täna panen suure vihaga kirja enda tegemistest mõned read. No uskumatu tüüp ma ikka olen.
Kuna mu kallis MUGUL on juba nii suur poiss, et osad riided on juba väiksed, siis alustasin nende pesemist. Esmalt (eelmisel reedel) pesin nii hoolega (kõik enda arust hästi puhtaks) et avades pesumasina avanes mulle suur kuhi roosasid riideid. Nimelt olin ma pesule lisanud ka oma väikse roosa topi. Ja masin vuras 60 kraadiga. Ilmselgelt andis värvi. Aga, et sellest veel küll polnud, avastasin ka pesu hulgast issi valge (enne) ilusa pluusi, mis oli nüüd roosa. Oi ta polnud õnnelik. Algas operatsioon "päästmine". Ostsin poest siis seda värvunud riiete pesemis vahendit. Nüüd masin vurab. Seekord 40 kraadiga. Aga oh seda imet. Taas olin ma väga kaval ja panin veel mõne heleda hilbu sekka, et need kah puhtaks saada. Nüüd vaatan seda pesu läbi masina akna ja no mis ma näen. Helesinine on muutunud kollaseks, beez on muutunud väga koledaks pruunikas-kollakaks ning erksad värvid on tuhmunud. Oh, ma olen nii õnnetu! Mul pole põhimõtteliselt riietest kahju, aga mul on lihtsalt kurb olla LOLL.

Ainult üks positiivne mõte mis mul selle pesu jamaga tuli on, et ehk keegi annab mulle märku, et järgmine laps on tüdruk :) Sinisest sai ju kollane!

Esimest korda ilma emmeta

2007-02-03T23:58:00.000-08:00

Reedel oli MUGUL esimest korda oma vanaema juures hoida nii, et meie ise läksime välja sööma. Kui aus olla siis pabistasin ikka küll ennem, et kuidas ta on ja kas ikka lepib. Selles ei kahelnud ma üldse, et temaga hakkama ei saada. Vanaema on ju siiski ise ka ema! Varusin siis MUGULale süüa ja viisime ta hoiule.

Kui aus olla siis see mõjus mulle väga hästi. Kohati olin nii lõdvestunud, et ununes ära muretseda kuidas neil nüüd seal kodus on. Tegin ka kokkuleppe, et ise ei helista vaid mulle helistatakse kui asi hull. Kõnet ei tulnud. Siis kui mul jälle mure oli kontrollisin kas mu telefon levib. Levis. Keegi ei helistanud. Kui olime juba 2 tundi istunud siis hakkasin ma küll juba ära kibelema. Muutusin eriti rahutuks! Tegelikult aga selleks põhjust polnud kuna kui me oma MUGULale järgi läksime siis ta juba tudus. Natuke olla ka nutnud ja siis vanaema juba mõtles, et helistab aga nutt läks üle. Võttis ilusti lutipudelist süüa ja oli rahulik. Oeh, kivi kohe langes südamelt. Vanaema oli nii rahul, et oma MUGULa talle hoida tõime, et tahtis kohe teda iga päev õhtuti endale :) See teeb ka mulle rõõmu, sest loomulikult igal õhtul me seda rõõmu talle võimaldada ei saa, aga vahest ju ikka.

Järgmisel päeval proovisime ka teise vanaema oskused ära ja seal taas kõik toimis. Mis mul ikka üle jääb kui oma imelist poja kiita. Ta on mul nii tubli. Ja vanaemad ka tasemel!

Pean ka veel ära mainima, et MUGUL tegi oma teise trenni otsast lõpuni kaasa. Isegi treener oli imestunud, et tal nii palju jaksu ja kannatust oli. Ma olin nii uhke ja kiitsin MUGULat taevani!

Üldse muutub ta ikka iga päevaga! Nüüd me juba saame mängida peitust nii, et talle see super palju lõbu pakub. Emme peidab oma näo kätega ära ja siis tuleb jälle välja. MUGUL aga imestab ja rõõmustab. Ka suhtleme me juba omavahel. Nutt on asendunud koogamisega. Eriti jutukas on ta siis kui pepu paljaks võetakse. Siis jätkub juttu kauemaks. Puhas rõõm!

Kandelina

2007-01-27T01:11:00.000-08:00

Kuna beebi tahab olla palju süles ja ma talle seda ka võimaldan, siis otsustasin katsetada kandelina. Tore oleks ju samal ajal midagi teha kui ta süles on. Näiteks süüa, lugeda või pesu kuivama panna. Sättisin siis sammud Looduspere poodi ja sain seal selged juhised kuidas lina siduda (see pole üldse raske) ja otsustasin esialgu rentida neilt lina. Nüüd olen super õnnelik, et ma ei ostnud vaid rentisin. Nimelt mu laps vihkab seda. Täitsa uskumatu! Mulle küll tundub, et seal on igati mugav olla. Aga nüüd siis asjad nii kaugel, et ta ei taha seda lina mu arvates enam nähagi. Noh, ega ma siis enam ei paku ka...lapse piinamisega ma üldiselt ei tegele. Eks siis peab kõhukotti kasutama. Ma väga loodan, et see sobib. Vastasel juhul mul kukuvad juba varsti käed otsast ära. Pea kah, kuna kael on kange ja annab alla.

Esimene trenn

2007-01-24T01:45:00.000-08:00

Täna saadame koos MUGULaga suured kallid-musid-paid väiksele printsessile kes sündis eile ja tema tublile ja ilusale emmele Brüsselisse! Ootame juba teiega kohtumist!

Nüüd algavad meie hommikud ekstra armsalt. MUGUL lihtsalt räägib ja vääksub ja vähkreb oma voodis kuni ma siis oma silmad lahti teen ja veendun, et enam magada edasi ei saa. Mulle meeldib nii palju rohkem ärgata kui nutu peale. Olen siis salaja jälginud ikka mis ta teeb. Naeratab ja jutustab! Tahaks nii väga teada mida ta mõtleb. Usun, et kuni naeratab on ta rahul :)

Tänasest hakkasime võimlemas käima. Rõõmu nii MUGULale kui ka emmele. Kuna issi on oma pojale seadnud juba väga kindlad sihid elus, siis oli ka viimane aeg hakata spordiga tegelema. Tal on vaja juba varsti kõigile ära teha! Esimene trenn kujunes muidugi välja nii, et oli natuke nuttu ja ma pidin andma süüa ja jalutama temaga ringi, samal ajal kui teised kõik võimlesid. Meie vabandus oli muidugi see, et oleme ju alles nii tillukesed ja teised kõik olid juba 4 ja 5 kuused. Pluss oli neil kogemusi juba mitme trenni jagu. Igatahes ei lasknud ma sellest ennast heidutada ja lähen järgmine nädal jälle. Nii kergesti ei saa alla anda. Õnneks treener ütles, et kuuu vanuste lastega ongi nii. Pealegi nii palju kui me kaasa saime teha tundus küll MUGULale meeldivat see ettevõtmine. Panen siia meie spordipoisi pildi :) (koos abitreeneriga)

Tahaksin veel ära mainida, et see kuidas üks ühe kuune väänik suudab juba oma vanematega manipuleerida on ikka imeline. Nuttu ei tule ju kohe. Algul hakkab seda nuttu nö välja köhima ja siis köhib seni kuni väike väike, tiba-tilluke pisar on silmas. Samas kui ma esimese köhimise peale ta sülle võtan on kõik okei. Üldiselt ma väga lapsel ikka nutta ei lase. Nüüd siis ongi nii kujunenud, et kui ta midagi tahab hakkab köhima oma nuttu välja:) Lõpetuseks mainin veel, et ta on nii jube armas kui ta oma alumise moka rulli ajab ja kurvaks muutub. Täitsa siiralt kohe! Nii rullis mokka pole ma kellegil varem näinud.
Väikse lapse nutt on väikse lapse jutt!

Esimene kuu ... esimene naeratus

2007-01-21T11:20:00.000-08:00

Meie MUGULa esimene elukuu on nüüd täis. Pean taas mainima, et aeg läheb ikka kiiresti küll. Samas olen ma pidanud kinni oma lubadusest nautida iga momenti. Olen seda ... käsi südamel ...teinud. Võin esimest korda elus tunnistada, et sellel inimesel kellega ma 18.12.2006 esmakordselt näost-näkku kohtusin pole vigu...ta on täiuslik!!!! Mulle meeldib kõik tema juures. Pole veel kordagi tundnud, et ma olen väsinud ja enam ei taha ega jaksa. Paar korda on vaid tulnud natuke lootusetu tunne, kuna pole osanud ehk leida nutule lohutust, aga see käib asja juurde. Just täna mu käest küsiti, et kas see lapsega jändamine tundub mulle hetkel nagu puhkus või nagu töö. Ei kumbagi! See kõik on nagu nii loomulik. SEE ONGI NÜÜD MU ELU!

Esimese kuuga sõi meie MUGUL ennast juba viie kilo raskusaeks ja oli 4 cm pikemaks kasvanud. Emme oli igatahes uhke ja rahul. Laps on söödetud, pestud ja rahul. Nüüdseks oleme me ka tagasi jõudnud oma esimeselt reisilt "maale". Nimelt veetsime nädalavahetuse perega ja kahe sõbraga Pühajärvel. Väga vahva oli. Mina lubasin endale mõned protseduurid ja muidu nautisime seal olemise mõnusid. Veendusin nüüd omal nahal, et laps ei ole mingi takistus. Käis koos meiega bowlingus, restoranis, pubis ja ka kõrgel tornis kohvikus. Ühesõnaga tegi ta kõik asjad koos meiega kaasa. Last peabki kõikidesse oma tegevustesse kaasama. Tahan olla nii lahe ema, et mu poeg tahab ka 15 aastaselt (siis kui vanemad hakkavad jube "lollideks" muutuma) meiega koos tegutseda ja oma nädalavahetusi veeta. Kohtasime seal ühte perekonda kellel on asjad just täpselt nii. Lapsed on 15, 13 ja 11 ning nad teevad alati kõike koos ja veedavad KÕIK nädalavahetused Otepää maakodus. See on elustiil, mitte peale sunnitud tegevus.

Eile....laupäeva hommikul ... sain ma oma MUGULalt esimesed teadlikud naeratused kätte. Ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja naeratas. Natuke nagu häbelikult aga arusaadavalt. Olin õnnelik nagu väike tüdruk. Kirjeldamatu tunne on kui su laps sulle esimest korda naeratab. Ootan juba hommset hommikut...

Vaatama sellele, et mul on kael kange ja puus haige (kõik lapse tõstmisest)...vean nimelt oma vasakut jalga nagu lombas järel...olen ma maailma kõige õnnelikum inimene hetkel!

Carl Ronald

2007-01-15T12:11:00.000-08:00

Täna sai meie MUGULast CARL RONALD! Sai siin neid nimesid valitud ja vaadatud, aga ikkagi jäi nii nagu alguses oli kohe mõeldud. Paljud räägivad, et vaatad oma lapsele otsa ja siis saad teada mis ta nimi olema peaks. Ütlen ausalt ....ega ikka ei saa küll. Proovisin, et kas ta on JOOSEP .... oli sama palju Joosep kui Carl Ronald. Pealegi meie issikene ei taha muudest nimedest midagi kuulda.

Aga see nime lugu on nüüd nii, et issi vanaisa oli Ronald ja kui me saime teada, et poja sünnib siis ta teatas kohe pidulikult, et tuleb RONALD. Küll siis tuli kriitika rahet suguvõsast, aga ei lasknud ei mina ega ka tema sellest ennast eriti häirida. Otsustasime küll algul, et lapsel ei pea olema rohkem kui üks nimi aga kuna seis oli suht tuline, siis pakkusin välja CARL. Just Cga! Mulle ei meeldi lihtsalt endale K tähte kirjutada ja nii on ka kirjapilt ilusam. Aga see Carl tuli sellest, et minu vanavanaisa oli Karl ja juba aegade algusest peale olin minu kinnisidee panna oma pojale see nimeks. Issi oli nõus! Nüüd olime me mõlemad saanud oma tahtmise! Aga ikkagi polnud suguvõsa väga rahul! Siis tegime kenasti kõigile selgeks, et MEIE saame lapse ja paneme nimeks mis me tahame ja kõik fertiilses eas naised võivad ju veel sünnitada ja nimetada oma maimukesi kuidas tahavad. Mis veel puutub nimesse Karl siis peale sünnitust sain teada, et issi teine vanaisa on Karl :) Oeh, vähemalt on kõik vanaisad ja vanavanaisad siis nüüd kõrvust tõstetud!

Minu jaoks jääb ta ilmselt MUGULaks igaveseks!

P.S. Ka minu teine soov läks täide ja lutt on nüüd meie sõber! Dreams do come true!

Teksad :)

2007-01-09T02:10:00.000-08:00

Yessssssss....täna, kolm nädalat peale MUGULa sündi, lähevad mulle taas vanad teksad jalga!!!!

Uskumatu tunne kas teate! Elu nagu algaks jälle pihta ja nüüd võin küll kõik need paksude nö. "langevarjud" põlema panna. hihihihihi! Oi mul on mega hea olla. Panin MUGULale kah täna esimest korda teksad ja nüüd lähme linna laiama.

Elu on ikka üks väga ilus lill!

"Ärgake üles...kell on juba 6 hommikul"

2007-01-05T20:43:00.000-08:00

Oeh...nüüdsest ärkame kell kuus, kuna sell arvab, et nii on lahe! Ei sobi nagu eriti mulle....eriti üldse mitte ütleks lausa. Aga no siis algab mingi uskumatu omaette pugisemine mis lõppeb väikse appi hüüdega mida pole võimalik lasta kõrvust mööda ja no nii ma siis peangi koos temaga hakkama tegutsema. Kuna MUGUL on alles kolme nädalane siis kahjuks ei saa ma talle öelda, et ole pai mine mängi oma asjadega või vaata DVD´d. :) Mis puutub mänguasjadesse siis neid meil pole kah. On 1 kõristi, 1 kummijulla mida närida ja siis mängumatt.
Hommikul on beebid muidugi ekstra armsad. Nad on nii super rahulikud siis. Uudistavad kõike nagu näeks jälle ja jälle uusi asju enda ümber. Nii siis meie päev algab...vahetame mähkmed....varem olin kindel, et mähkmete vahetamine on suht vastuvõetamatu tegevus, aga pole hullu midagi. Pole veel kordagi tundnud, et vot ei taha vahetada. Lapsepõlvest on mul küll selle tegevusega seoses üks lustakas lugu. Nimelt oli mul hoida onu 1,5 a tütar. Ise olin 11 vist. Hommikul kui ärkasime selgus, et preili on kuni rinnuni (ilma liialdamata) ennat täis laskunud nr. 2te. Oeh....imeline eks! Kuna kedagi kodus polnud siis mõtlesin välja ideaalse plaani kuidas laps puhtaks saada. Lasin kaussi vee, panin kummikindad kätte, käisin tõmbasin õues kopsud õhku täis, jooksin ja võtsin lapse ning asetasin ta keset seda vanni seisma. Käisin tõmbasin kopsud uuesti õues õhku täis. Alustasin survepesu. Nimelt otsustasin, et käsi ma küll kasutama / määrima ei hakka ja otsustasin teda sihtida kaugemalt dushiga. Ega ikka ei aidanud küll. Pealegi nüüd laps ikkagi nuttis juba nagu hull, kuna talle jäi ilmselt arusaamatuks see uus pesemis tehnika. Käisin tõmbasin oma kopsud jälle õhku täis ja jätkasin kuni olin tulemusega rahul. Tundus nagu võigas hakata teda kätega pesema. Ühesõnaga....sellest olen ma nüüd välja kasvanud ja sedasi ma oma kullakest küll ei pese. Ka olen juba korduvalt oma tegtud tembu pärast andeks palunud ja ka andestuse saanud :) Nüüd see meil suguvõsas pigem nali.

Peale mähkmete vahetamist jätkub meie päev väikse värskenduse ja rõivastmisega. Selle järgneb kerge eine. Siis mugiseme ja pugiseme ja käime mööda tuba ringi ja räägime niisama tähtsaid jutte. Ja sedasi ca kaks ja pool tundi, kuni saabub jälle uni. Ja siis jälle kõik otsast peale ainult, et toast tuppa tammumine vahetub õues jalutamise vastu. Ja siis jälle otsat peale. Eks ta üks ja sama ole kui aus olla päevast päeva ja kui ikka väga ära viskab siis teeme midagi. Käime külas või poes. Poes käimine ei meeldi talle muidugi ... mees ju ikkagi...ka ei meeldi talle tegelt olla turvatoolis aga seal ma küll talle allhindlust ei tee. Natke nutab ja siis jääb magama. Mis nutmisesse puutub siis ma olen igasugu tarkadest raamatutest lugenud, et kuni ühe kuuseks saamiseni ei tule beebil pisaraid. Khm..khm..khm ... tulevad küll. Päris nagu krokodilli omad ikka ja alahuul läheb moodsalt rulli ka.

Ootan juba seda, et saaks hakata võimlemas ja ujumas käima. Võimlema lähme veebruari algusest ja ujuma siis kui kolme kuused oleme.

Õhtuti teeme vanni ja natuke nutame veel, kuna gaasid vaevavad meie MUGULat. Siis proovin temaga võimelda ja kõhtu natuke mudida, et tal parem hakkaks. Eks lõpuks ikka hakkab ka. Igatahes õhtuks olen ma ise päris läbi ja siis pole nagu mõtet minuga arvestada. Proovin minna magama koos oma MUGULaga, et sättida ennast tema rütmi.

Ma unustasin eelmisel korral kirjutada suure õhinaga, et mul oli teine soov kah veel uueks aastaks....ma tahan, et ta hakkaks lutti võtma...väga tahan. Just praegu ta magab lutt suus aga ärgates võib see taas meelest läinud kõik olla. Ma nii loodan, et mitte .......

Värvilisi unenägusid!

Head Uut Aastat Sõbrakesed

2007-01-02T02:31:00.000-08:00

Nüüd on kirjutamisega jäänud päris pikk vahe, aga pühad olid ju ja tegemist küllaga. Pealegi ma pole ikka veel väsinud vaatamast ja imetlemast oma väikest väänikut. No uskumatu ikka kui armas võib üks tegelane olla. Ma vaatan teda isegi siis kui ta magab. Kõik need näod ja emotsioonid on siis nii siirad ja vahetud. Need naeratused mida ta teeb siis kui kõht täis ja uni peal ja no ma võiksingi siin nüüd edasi jaurama jääda kõigest mida ma imetlen ja näen.

2007 tuli koduselt. Meil olid külalised ja toimus suur sööma ja TV vaatamine. Väga vahva oli. Mina ja MUGUL veetsime muidugi enamus aega kahekesi teises toas. Beebi ikkagi tajub kui on rohkem rahvast majas ja võõraid lõhnu ning nägusid. Ma olen ikka täitsa kindel selles. Seega vajas ta ka rohkem minuga kahekesi olemist ja mul polnud selle vastu küll mitte midagi. Siis kui õues algas nö "sõda", magas meie MUGUL emme-issi voodis õntsat und ja paugutamine teda ei morjendanud üldse.

Veel tahan ma ära mainida, et kui ma siin bloggi kirjutamist alustasin siis teatasin, et päkapikkudesse tuleb uskuda ja näete ma uskusin ja nad tulid ja täitsid mu soovi. Nüüd oli mu Uus Aasta soov, et MUGULa nabaväät ära tuleks ja uskuge või mitte juba ennem kukke 1.01.2007. oli see ära. :) Ühesõnaga minu soov läks täide. Ise mõtlen, et alati räägitakse kuidas oma soove ei tohi kõva häälega välja öelda, et siis need ei täitu. Ma neist kahest soovist rääkisin alati kõigile ja näe....läksid täide. So....go figure! :)

"Minu esimesed Jõulud"

2006-12-25T02:02:00.000-08:00

Täpselt nii võib meie laps kunagi öelda ilma häbenemata, et ta ei tea midagi mis sellel päeval toimus ja kus ja mis ja kes. Nimelt on meil täispikk film kõigest. Igast inimesest, luuletusest, laulust ja isegi tantsust. Mis sellest, et meie päkapikk magas enamus ajast. Teada saab ta kõigest igatahes. Nii vahva oleks kui mul oleks kah filme enda lapsepõlve kohta. Kahjuks oli aga siis ju hoopis teine aeg ja selline luksus puudus.
Emme lunastas MUGULa paki luuletusega "Mina olen pisi-pisi, ära minult salmi küsi". :) Meile päris jõuluvana kahjuks tulla ei jõudnud aga ta saatis oma naise. Väga võluv. Üldse oli väga lustakas õhtu. Kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Mängiti kitarri, lauldi ja onu Martin isegi steppis. MUGULale kõik väga meeldis ja nuttu ei teinud ta üldse.

Täna on meie esimene sünnipäev. Täpselt kell 14.48. natuke ma jäädvustasin kah nädalaks saamist. Eks näis kes neid videosid kunagi vaadata jõuab ja viitsib, aga kui keegi muu ei viitsi siis ma ise vaatan igatahes.

Ma olen õnnelik! Hästi õnnelik!
Häid Pühi!