MUGUL on nüüd viie kuune. See sünnipäev oli nagu korralik juubel. :) Kuna sugulastega on ikka ju vahva iga kuu koos olla ja seda tähtsat sündmust tähistada siis nii juhtus ka sellel korral. Ainuke muudatus oli see, et ka sõbrad olid kaasatud. Inimesed saabusid suurte ja uhkete kingitustega. Vanaema Ilves kinkis väga moodsa ja ilusa jonnipunni, tädi Karin ja Sass uue ja popika dressipluusi, Jane ja Lauri kummist klotsid ja Krissu ja Ronn Karupoeg Puhhi raamatu. No mis võiks veel paremini minna :) Ei kujuta ette mis siis 18.06. juhtuma hakkab.
Olen olnud hästi tubli ja tugev ning kutsunud viimasel ajal oma last tema nime järgi. Otsustasin, et nii oleks vast korrektne kui mu laps reageeriks oma õigele nimele mitte ninnu-nännu nimedele. Ainult siin kasutan edasi nime MUGUL.
23.05.2007 otsustasin väga spontaanselt ja praktiliselt käigupealt, et hakkan MUGULale lisatoitu andma. Mõeldud tehtud. Esialgu pakkusin talle banaani mida ta sõi nagu vanamees ja oli ülimalt õnnetu kui see otsa sai. Eks ma ise ka hammustasin vahepeal, kuna 1 banaan on nagu liig esimese korra kohta. Küll aga tunnistan, et andsin talle rohkem kui lubatud (lubatud on 1 tl päevas esimene nädal). Olen arvamusel, et iga ema ise tunnetab oma last ja tema olemisi, seega oli igati okei see banaanine lõuna. Kuna see kõik oli ka minu jaoks ääretult huvitav siis otsustasin talle veel hiljem paar lusikat purgitoitu pakkuda. Riis pirni ja mustikaga. Kuna kõik käis nii äkki siis polnud ma ise vaaritamiseks asju varunud aga 1 purk oli olemas. MUGUL oli ekstaasis. Kui ma temast eemaldusin koos kausiga siis purskusid suured pisarad ja ta lõi oma käsi kahele poole külgi suurest ahastusest, et "miks sa mind karistad ja rohkem ei anna". No andsin siis veidike veel ja siis rahustasin ta tavalise toidukraamiga maha. Kokkuvõttes sobis see kõik talle väga ilusti. Mingeid tagasilööke pole. Eile pakkusin veidi kõrvitsat ja täna seda riisi mustika/pirni asja jälle. Piirdun nüüd nädalaks nende kahe maitsega ja siis pakkun kartulit. Süda on kohe rahul...laps sööb ja talle maitseb.
Muidu oleme oma päevi veetnud peamiselt õues. Seal meeldib meile mõlemale. Nüüd on ju MUGUL juba nii suur, et vankrikorv on juba vahetatud istumise vastu (ta ei istu veel aga pooleldi lamab seal) ning seal meeldib talle suurepäraselt uudistada maailma. Oleme tutvunud Tallinna vanalinnaga ja ma olen talle tutvustanud ilusaid kohti kus juba ka varem käidud ja ka kohti kus me tulevikus käima hakkame. Issi avab meil oma sõbraga kohe kohe vanalinnas restoraani ja no seal me hakkamegi elama. Püsikunded! :)
Alates tänasest annab MUGUL väga selgeid vihjeid sellest et hakkab peagi roomama. Kui ta varem suutis vaid peput kergitada ja siis peaga maad nühkides liikuda siis täna ajas juba käed kah tugevalt alla ja oli neljakäpukil. Küll veel liikumatult. Väga kift! Jälle sammuke edasi.
