Aasta hakkab lõppema ja ma mõtlesin, et kirjutan siis veel ikka midagi mis toimunud on. See aasta on jällegi meile suur muutuste aasta, kuna mina läksin ülikooli ja Emma lasteaeda. Sellega seoses on mul olnud vähem aega tegeleda koduga ja olla koos lastega, aga samas pole ma olnud nö halvem ema. See ju tegelikult ongi elu, et emme ja issi käivad tööl ja lapsed lasteaias. Mina iskilikut olen hästi rahul. Kõge jaoks peab elus aega võtma. Ma tundsin, et mul on vaja nüüd teha midagi muud ka kui olla ema ja koduperenaine. Ma ei ole mitte kunagi unistanud, et ma võiks olla täiskohaga koduperenaine. Isegi kui ma päris alguses, siis kui MUGUL sündis, mõtlesin selle võimalikusele, siis 2010 aasta kevadeks oli selge, et ma pean ka edasi minema. Mind on õnnistatud fantastiliste lastega. Nemad on mind minu valikutega tegelikult kõige rohkem toaetanud. MUGUL läks ju lastehoidu ennem kui Emma sündis ja meil pole olnud ainsatki probleemi sellega seoses. Nüüd kordas ka Emma sama. Talle sobis kohe kõik. Kui nad oleks nutnud ja mu jala küljes rippunud, siis oleks hetkel ilmselt olukord hoopis teine. Selles vallas oli igatahes aasta suurepärane.
MUGUL on nüüd ilmutamas aina rohkem ja rohkem suure poisi moodi olemist. See oli esimene jõul, kus ta luges 2 luuletust ja laulis laule. Ennem seda on ta olnud suht tasa. Ka on ta fantaasia ja sõnavara suure hüppe teinud. Ta oskab suurepäraselt analüüsida erinevaid olukordi. Näiteks ühel päeval viisime Emma lasteaeda ja pidime ise minema linna asju ajama. Olin MUGULaga kõik läbi juba rääkinud ja kui Emma rühma viisin, siis teatab MUGUL "Emme ma siin mõtlesin ja mul tuli väga hea mõte. Sa helista Memmile ja küsi mis ta teeb. Siis sõidame siit kohe esimese asjana Memmi juurde, ma jään sinna, sina mine tee mis sul on vaja teha ja tule siis mulle järele. Ära muretse eks!?" Ideaalne mõte ju! Läkski nii....kõik olid õnnelikud. Endiselt jätkub meil suuremat sorti kodu mängimine. Näiteks täna oli lasteaiast vaba päev ja oleme nüüd terve päeva toas kodu mänginud. Carl on isa ja mina olen ema ja Emma on vahest meie tita aga enamus korrad meie õde. "Isa" oli meil haige voodis ja "ema" pidi pidevalt süüa tegema "isale". "Tita" pidi oma voodis raamatut lugema ja siis kui "isal" parem hakkas läks ta "titaga" poodi. Ühesõnaga ma ei tea, aga meil kodus nii igatahes pole, et mees on voodis haige ja ma vaaritan muudkui. Ei tea kust tal selline mõte tuli, aga see oli nii armas. Ta ise on hingega nii mängu juures. Emma soperdab mida iganes ta just parasjagu teha tahab ja tihti ei allu "isale".
Emma on nii palju rääkima hakanud ja samuti nagu MUGUL ütleb ta kohe ilusti "R" tähte. Potil ta endiselt ei käi...teda ei huvita see asjandus üldse. See on asi mille ma kavatsen kohe nüüd korda ajada. See on mu lubadus uueks aastaks. :) Lutist saime lahti. Me käisime perega detsem´bri alguses Soomes ja "lutt jäi sinna". Natuke oli kurb ja meel paha, aga ei midagi sellist mis oleks sundinud mind talle siiski lutti andma. Täna just mõtlesin, et annaks talle luti, et kas ta veel mäletab, aga ei hakka veel testima. MUGULa nägu oli küll äge vaadata kui temal omal ajal see olukord oli. Kõige kurvem lugu on see, et Emma jänku kadus ära. Sellest on kohe nii kahju, et pole sõnu. Ta nii väga armastas oma jänkukest aga see lihtsalt haihtus õhku. Õnneks oli mul ostetud talle teine samasugune jänku ka, aga see ei lähe hetkel väga kaubaks. Vana oli ikka nö oma käe järgi ära sätitud. Iseloom on tal endiselt väga tugev ja temaga pole üldse nii lihtne kui MUGULaga. Kui ta ei taha või ei saa, siis annab teda ikka ära rääkida.
