Aasta hakkab lõppema ja ma mõtlesin, et kirjutan siis veel ikka midagi mis toimunud on. See aasta on jällegi meile suur muutuste aasta, kuna mina läksin ülikooli ja Emma lasteaeda. Sellega seoses on mul olnud vähem aega tegeleda koduga ja olla koos lastega, aga samas pole ma olnud nö halvem ema. See ju tegelikult ongi elu, et emme ja issi käivad tööl ja lapsed lasteaias. Mina iskilikut olen hästi rahul. Kõge jaoks peab elus aega võtma. Ma tundsin, et mul on vaja nüüd teha midagi muud ka kui olla ema ja koduperenaine. Ma ei ole mitte kunagi unistanud, et ma võiks olla täiskohaga koduperenaine. Isegi kui ma päris alguses, siis kui MUGUL sündis, mõtlesin selle võimalikusele, siis 2010 aasta kevadeks oli selge, et ma pean ka edasi minema. Mind on õnnistatud fantastiliste lastega. Nemad on mind minu valikutega tegelikult kõige rohkem toaetanud. MUGUL läks ju lastehoidu ennem kui Emma sündis ja meil pole olnud ainsatki probleemi sellega seoses. Nüüd kordas ka Emma sama. Talle sobis kohe kõik. Kui nad oleks nutnud ja mu jala küljes rippunud, siis oleks hetkel ilmselt olukord hoopis teine. Selles vallas oli igatahes aasta suurepärane.
MUGUL on nüüd ilmutamas aina rohkem ja rohkem suure poisi moodi olemist. See oli esimene jõul, kus ta luges 2 luuletust ja laulis laule. Ennem seda on ta olnud suht tasa. Ka on ta fantaasia ja sõnavara suure hüppe teinud. Ta oskab suurepäraselt analüüsida erinevaid olukordi. Näiteks ühel päeval viisime Emma lasteaeda ja pidime ise minema linna asju ajama. Olin MUGULaga kõik läbi juba rääkinud ja kui Emma rühma viisin, siis teatab MUGUL "Emme ma siin mõtlesin ja mul tuli väga hea mõte. Sa helista Memmile ja küsi mis ta teeb. Siis sõidame siit kohe esimese asjana Memmi juurde, ma jään sinna, sina mine tee mis sul on vaja teha ja tule siis mulle järele. Ära muretse eks!?" Ideaalne mõte ju! Läkski nii....kõik olid õnnelikud. Endiselt jätkub meil suuremat sorti kodu mängimine. Näiteks täna oli lasteaiast vaba päev ja oleme nüüd terve päeva toas kodu mänginud. Carl on isa ja mina olen ema ja Emma on vahest meie tita aga enamus korrad meie õde. "Isa" oli meil haige voodis ja "ema" pidi pidevalt süüa tegema "isale". "Tita" pidi oma voodis raamatut lugema ja siis kui "isal" parem hakkas läks ta "titaga" poodi. Ühesõnaga ma ei tea, aga meil kodus nii igatahes pole, et mees on voodis haige ja ma vaaritan muudkui. Ei tea kust tal selline mõte tuli, aga see oli nii armas. Ta ise on hingega nii mängu juures. Emma soperdab mida iganes ta just parasjagu teha tahab ja tihti ei allu "isale".
Emma on nii palju rääkima hakanud ja samuti nagu MUGUL ütleb ta kohe ilusti "R" tähte. Potil ta endiselt ei käi...teda ei huvita see asjandus üldse. See on asi mille ma kavatsen kohe nüüd korda ajada. See on mu lubadus uueks aastaks. :) Lutist saime lahti. Me käisime perega detsem´bri alguses Soomes ja "lutt jäi sinna". Natuke oli kurb ja meel paha, aga ei midagi sellist mis oleks sundinud mind talle siiski lutti andma. Täna just mõtlesin, et annaks talle luti, et kas ta veel mäletab, aga ei hakka veel testima. MUGULa nägu oli küll äge vaadata kui temal omal ajal see olukord oli. Kõige kurvem lugu on see, et Emma jänku kadus ära. Sellest on kohe nii kahju, et pole sõnu. Ta nii väga armastas oma jänkukest aga see lihtsalt haihtus õhku. Õnneks oli mul ostetud talle teine samasugune jänku ka, aga see ei lähe hetkel väga kaubaks. Vana oli ikka nö oma käe järgi ära sätitud. Iseloom on tal endiselt väga tugev ja temaga pole üldse nii lihtne kui MUGULaga. Kui ta ei taha või ei saa, siis annab teda ikka ära rääkida.
Wednesday, December 29, 2010
Monday, October 25, 2010
Perega Türgis!
Ma ei hakka enam kirjalikult lubama, et see oli viimane kord kui me lapsed reisile kaasa võtame, aga nii ma mõtlesin juba siis kui olime lennukis suunaga Türgi poole. Me olime lennanud selleks ajaks võib olla 40 minutit. Ja ma mainin kohe alguses ära, et vahetasime ka kohe hotelli, kuna olemasolev ei kõlvanu mitte kuhugi.
Ühel kolmapäevasel päeval teatas Allan mulle, et nemad MUGULaga on otsustanud minna soojale maale puhkama....laupäeval. Ma ju tegelt käisin ka poisiga mais ja seega polnud mul selle vastu midagi. Ainult moka otsast mainisin, et mul on koolivaheaeg ja et me Emma saame ka tulla kui huvi on. Noh, oleks ilmselt olnud väga imelik kui me peale seda lauset nüüd siin lennukis ei istuks :)
Muuseas ma otsustasin selle sissekande kirjutada reaalajas ja just hetkel asume kuskil õhus kui lennata on jäänud veel kaks ja pool tundi. Ühesõnaga neljapäeval siis taetas Allan, et reis on ostetud ja ma hakkaku planeerima. Vägev eks? Soe...lapsed saavad jälle päikest näha, ujuda, vähe riideid selga panna, puhata. Ehk on ka peale seda pikalt terved. Loomulikult ei jõudnud MUGUL reisi ära oodata ja Emma teatas muudkui, et „kaaa!“. 3 ööd mis oli vaja ennem ära magada olid MUGULa arvates 3 aastat ja kuna issiga sa alguses räägitud kahe mehe reisist, siis rääkis ta kõigile, et meie Emmaga ei tule. Lennujaamas kuulsin ma umbes 158 korda „Emme no kus see lennuk on? Millal me juba lennukisse lähme? Millal me õhku tõuseme? Millal me maandume? Kas me lähme kohe ujuma?“ Huh! Emma oli otsustanud kõik lapsed kes talle lennujaamas ette jäid läbi kallistada. Osad olid helded ja kallistasid vastu, osad jooksid kabuhirmus ja röökides oma emmede juurde. Emma siis muidugi vihastas ja kui nad järgmisel hetkel kätte sai pani korraliku tou. Häbi! Lennukis panin Allani nende juurde istuma ja me olime tegelt täitsa kindlad, et nad jäävad kohe magama. Noh, seda ei juhtunud. Need beebi ajad on nüüd ammu juba möödas, kus juba tõusul uni tuli. Edasi järgnes kaos. Emma ei püsi purgis ka paigal. Lendas ühest lennuki otsast teise. Ei aidanud jutt kurjast onust, tädist ega hundist. Küsisin, et kas sa tahad, et kuri hunt tuleks, siis ta vastas „Jah!“. Otsustasin lapsed lõksu panna. Vahetasin Allaniga kohad ära ja ei lasknud neid enam välja. Nüüd hakkas toolidel tõeline akrobaatika programm. Käetugedel turnimine, hüpped, igal võimalusel naabreid kõnetada ja üle nende peade kõõlumine. MUGULa taga istus poiss kes õnneks hoidis MUGULa tegevuses oma legode ja muude mänguasjadega. Pardal serveeritud juustu kolmnurkvõileib pääsab umbes viieks minutiks olukorra. Tundub, et lastel oli nälg ka juba natuke kallal, kuna nad istuvad paigal ja söövad. Kui kõht on täis siis hakkab uus vaatus. Mõne aja pärast nutab MUGUL, et ta tahab koju minna. Diagnoos: väsinud! Lasen Emma puurist lahti ja palun Allanil jälgida olukorda seni kuni ma MUGULa tuttu saan. Kell on 23.50 kui ta uinub. Noh mõnus. Tunnikese pärast me maandume ja siis on meil parimal juhul 1 magav laps ja kotid. Halvimal kaks magavat last ja kotid. Emma laseb mööda lennukit edasi ja tagasi. On inimesi kes naeratavad, aga osade pilgud võiks ka tappa. Mul on suur suva. Saagu hakkama endaga. Mul ei ole ka lihtne. Emmaga on see lugu, et ta ei karda mitte kedagi ega midagi. Nt läheneb ta prouale, kes loeb ajakirja siis siis hammustab seda lehekülge. Ise itsitab. Siis hammustab käepidet. Siis varastab ühelt lapselt palli ega kavatsegi seda tagastada. Moment istub minust kaks rida tagapool ühe naisterahava kõrval nagu nii peakski olema. 00.15 on Emma nii väsinud, et kukub ka ära. Lõpuks saan hakata oma planeeritud tegevusega pihta...filmi vaatama. Ebameeldivaks faktoriks on muidugi see, et olen lastekuja all. See lõbu kestis vast 30 minutit ja siis olid tüübid jälle üleval, kuna hakkasid ettevalmistused maandumiseks ja nad ei saanud enam pikali olla. Natuke jonni ka, kuna väsimus oli suur, aga ei midagi hullu. Lennujaamas läks meil kõik libedalt. Keegi oli ära võtnud meie käru (sarnaseid kärusid oli lennul 3...uskumatu), aga õnneks leidus see pere seal samas transfeer bussis kus meiegi olime. Kogu see bussitransfeer on kohutav. Esiteks peab nii meeletu kaua ootama. Viis korda loetakse inimesi ikka ja jälle üle, kõik saavad erineva arvu jne jne. Mainin ära, et kell oli pool 2 öösel. Kurjustasin ka ikka juba seal giididega. Kui me lõpuks liikuma saime, siis selgus, et kogu see bussi täis läheb samasse hotelli L´Ancora Beach Hotel (Kemer). See tundus äge, kuna seal oli mitu last ka.
Hotelli jõudes saime toa kärmelt. Emma oli mul süles jälle korra magama jäänud, aga nüüd toas virgus taas. Mitte keegi ei aidanud meil kotte tuppa tassida. Meil oli 2 suur kohvrit ja siis veel 3 väiksemat mis olid lennukis kaasas + käru. Allan tassis nagu segane neid. Etteruttavalt mainin ära, et asju meil kaasas ei ole liiga palju. Esimese päevaga on lastel juba kaks komplekti riideid ära ruunatud. Ma ausõna ei viitsi siin asju käsitisi pesema hakata. Toas oli: suur voodi millel puudus tekk või siis lina mille all magada. MUGULa voodil oli samuti tekk või lina puudu ja Emma voodis polnud ainsamatki asja. Kutsusin siis tegelinski kohale, et me puuduvad asjad saaks ja tuttu. Kell oli 4 öösel. Ta ei saanud mitte midagi aru, kuna peale oma emakeele ei vallanud ta mitte midagi. Saime siis respa abiga talle nimekirja edastada puuduvatest asjadest. Vennike jooksis siia ja sinna (mul oli toa uks lahti ma nägin teda) ja lõpuks saabus pidulikult ja võidurõõmsa näoga. Kaasa oli tal 4 suur tekki (ilma linata) ja 1 suur lina. Hmmm.. Otsustasime Allaniga, et magame kõik neljakesi suures voodis asjadega mis meil on ja hommikul siis ajame edasi. Olgu öeldud, et hotell oli umbes selline nagu mina olin arvanud ja aru saanud. Mitte, et mulle oleks meeldinud, aga Allan oli totaalses shokis.
Hommikul jõudsime kell 10.00. alla hommikust sööma, kuna lastel oli hirmus nälg ja oh seda imet. Juba söök läbi ja uus kate tuleb lõunaks alles. Hiline hommikusöök siin hotellis läbi ei läinud. Allan jooksis tuppa ja tõi laste jaoks eilsed võileivad. Nüüd nägime ka siis valges kuhu me sattunud olime. Bassein (mis on meie pere jaoks kõige olulisem, kuna siin on rand ja meri kivine ja sügav) oli sisuliselt sisetingimustes. St. katuse all ja restoraanis...jaaaa....sõid kohe seal bassu ääres. Laste bassein oli nagu jalapesuvann. Tundus täitsa võimatu sinna oma last panna. Liumäest basseinis võisid unistada. Seal polnud mitte midagi peale ujuva boi mille peal oli märk, et ujuda ei tohi. Võite ette kujutada mida Allan mõtles. Jälle oli ta toonud oma pere heast tahtest reisile ja jälle olime me sattunud kuhugi kus meist keegi olla ei taha. Suundusime siis väiksele jalutuskäigule. Kohe meie hotelli kõrval oli Burger King ja seal siis oli meie esimene hommikusöök. Sealsamas oli kohe lastele mänguväljak. See oli avalik, mitte hotelli oma ja seal siis lasid lapsed mõned liud ja kiikusid. Kõik oli jube must-must-must. Edasi liikusime randa kus oli ka väga must. Tühjad pudelid ja vanad paberid ja konid ja klaasikillud. Võeh! Kui midagi muud kui sellist olukorda näinud ei ole, siis ei ole sellest kindlasti midagi, aga kui oled, siis on ikka väga palju midagi. Allan teatas, et tema küll ei tea mis ta nädalaega siin hotellis teeb, kuna ta ei taha olla ei toas, bassu ääres ega rannas. Suundusime siis lobbysse kus interneteist otsisime paar hotelli millede kohta juba eelnevalt head olime kuulnud ja helistasime. Oli pühapäev. Esimesest hotellist Rixos Tekirova teatas inimene, et neil on tube küll, aga pühapäeval nad müügiga ei tegele. Helistade homme kell 9 hommikul ja siis räägime. Vau! Hästi elavad! Selge. Teine kõne oli hotelli Marti Myra Tekirovas ja sealt teatati kohe selges inglise keeles, et võtke takso ja tulge siia. Mõeldud tehtud. Kotid olid meil nii kui nii koos veel. Kell oli 12 ja me tegime check-outi. Meie grupijuhtu tuli just parasjagu sinna infotundi tegema ja ma ütlesin talle viie lausega, et me lahkume ja kuhu, jätsin meie numbrid ja adjöö. Ta oli üllatunud, aga ma ausõna ei viitsinud sellest pikemalt vestelda. Olime otsustanud nii ja kõik. Meie puhkus ja elu.
Marti Myra hotell ja see piirkond kus ta asus oli kohe selline millega me harjunud olema ja mida me ootasime. Vastvõttus olnud mees oli nii lahke ja pakkus kohe meile tavatoa hinnaga peretuba (2 tuba, suur veranda ja palju rohkem ruumi). Kuurorti siseselt sõidavad golfiautod ja sellega trantsporditi meid oma uude tuppa. Super! Millegi üle pole viriseda. Öeldi ka kohe, et toad vajavad renoveerimist ja see tehakse nüüd talvel ära, aga asi polnud üldse hull. Kohe saime süüa...siin saab süüa sisuliselt pidevalt mis on ka normaalne. Saad ikka puhata ja kui kõht tühi siis lähed sööma mitte siis kui on aeg minna. Kuurort on lastega ja ka mitte lastega puhkamiseks ideaalne. Basseine on palju ja need kõik on suured. Mängutuba/ala on lastel väga-väga suur ja rikkalik. 2 toa täit on neid ronimis radasid mis nt Juku keskuses on ja siis veel õues palju tegevust jne. Ühesõnaga siin kannatab olla isegi vihmaga ja oleks fun. Rand on ilus. Kivid on vaid vee pool, ülejäänud rand on liivane. On ka korralik purre kus saab päevitada ja vette minna. Ühesõnaga tip-top. Söök on rikkalik ja lastel on oma ala kus süüa ja oma menüü. Isegi beebidele on mõeldud ja neil on omad püreed seal valmis tehtud. Eile siis sisuliselt jalutasimegi mööda kuurorti ringi ja tutvusime olukorraga. Magasime kõik 3 tundi lõunat kuna öö oli ju lühike ja õhtul siis vaatasime programmi. Kuna hooaeg saab läbi siis suurt showd enam ei ettendata, aga kahes kohvikus on programm. Meid see ei häiri abslouutselt, kuna meile meeldibki puhata ilma trügimata. Uinusime siiski kõik ühes toas ja MUGUL meie kaisus, aga see oli nunnu.
Esmaspäev.
Hommikul ärkab Emma kõigepealt ja nõuab piima. Piima? Kuna mul piima pole siis pakun vett ja ta joob pool pudelit ära. Peast on ta higine ja märg ning uinub uuesti. MUGUL virgub ja nõuab teise tuppa magama. Teen talle voodi valmis ta uinub sinna uuesti. Ise jään üles. Kell on 8 hommikul. Mõne aja pärast ärkab jälle Emma ja ma saan aru, et tal ei ole hea olla. Kui võimalik siis ta ilmselt täna ennast ei liigutaks. Vabatahtlikult ja igatahes jalgu alla ei aja ja see on väga ebatavaline. Olen muidugi mures, kuna ei tahaks küll tegeleda nüüd mingite uute jamadega. Niigi MUGUL köhib nagu hobune (kodust juba kaasa toodud lisa) ja olin öösel õnnelik, kui kuulsin, et hakkab vist rögaseks minema. Emma kurdab kõhuvalu, samas nõuab süüa ja õue. Ajame kõik ennast riidesse ja lähme sööma. Näen, et Emmal käed värisevad ja ta hea meelega on minu süles. Mõlemad lapsed saavad Enteroli juba ettenägelikult. Hommikusöögiks sööb Emma ära terve pärsi saia..ilma naljata. Sisu maitseb eriti hästi ja koorikust jäävad vaid riismed ja siis veel umber 10 küpsist! Ega ma talle muud ei pakkunud ka, kuna kui juhtumisi on kõhuviirus sii on parem piima mitte tarbida. Olen hämmingus, aga näen, et laps muutub endiseks. Ei tea mis tal siis hommikul oli. Peale sööki lähme randa mängima ja lapsed käivad esimest korda ujumas.
Ma ei saa seda köhivat last sealt eemal hoida. Pealegi tal on juba täna parem ja siin on nii hea ja soe. MUGUL rääkis vees Emmale, et kala tuleb ja hammustab teda ja nüüd Emma enam ujuda ei julge. Juba nüüd mõtlen ma kui hea see ikka on, et lapsed on kaasas. Neil on ka ju siin nii tore ja soe ja nendega pole üldse raske. Igav oleks ilma nendeta. Pealegi pean tunnistama ja rääkisime ka sellest Allaniga, et me ei tegele iialgi kodus lastega nii palju kui siin, kus meil ei ole majapidamist ja ARVUTEID pidevalt kasutamiseks. Ausalt öelda on need arvutid küll meie pere laste vaenlased. No ei oska me neid kaasi kinni lüüa ja ära lõpetada. Siin kirjutan vaid siis kui lapsed magavad. Kell 12 nõuab Emma süüa ja tuttu. Tema käsk on minu kohus! Poisid jäävad randa ja meie Emmaga siis sööma ja tuttu. Magasime koos kaks tundi. Peale seda otsisime oma poisid üles ja jalutasime ühest kohast teise. Õhtu oli soe ja päikseline. Just selline peabki üks puhkus olema, kus midagi ei kiirusta sind tagant ja kõigil on hea.
Teisipäev.
Päeval tegelesime puhkamisega. Magasin koos lastega kaks tundi...ilmselgelt olen väsinud ja vajan seda puhkust hetkel väga. Õhtul otsustasime, et lähme linna vaatama mis seal toimub. Kuna kell oli pool seitse ja kell seitse hakkab õhtusöök siis me loomulikult ei suutnud ära otsuatada kas me lähme nüüd linna ja siis sööma või vastupidi. Emma tahtis süüa (millal ta ei taha), MUGUL ei tahtnud, mina tahtsin (mõeldes oma figuurile mida ma hetkel vihkan, et varem süüa on parem) ja Allan ei tahtnud (ta sööb ju iga kord üle ja tal ei lähegi kõht vist kunagi tühjaks). No ja siis me tiksusime oma otsustamtust. Ühel hetkel oli minul vaja minna toaletti ja seda ma ka tegin. Kui ma tagasi tulin, siis oli ees vaid Allan ja lapsi polnud. Küsisin, kus lapsed on ja sain imestava vastuse, et „kas nad siis sulle vastu ei tulnud?“ Apppppiiiiiii.....eiiiiii! Noh ma usun, et järgnevat võib endale ette kujutada ainult inimene kes on ise ema ja kellel võib olla on mõni kord laps ära kadunud. Otsuastasime teha ringi nii, et üks läheb ühelt poolt ja teine teiselt. Jube mõtekas muidugi praegu mõeldes, kuna ringikujulist liikumist siin väga pole ja mis ringist me rääkisime?? Igatahes kui mina olin oma ringi ära teinud (mis tundus terve igavikuna) ja helistasin Allanile, et kas ta leidis lapsed, siis selgus, et EI! Ma muidugi hakkasin nutma ja värisema ja mitte kõige ilusamaid sõnu kasutama ja Allan sai mööda päid ja jalgu. Ma ausõna ei teadnud kuhu poole joosta. Hakkasin siis küsitlema inimesi, et kas nemad on kahte väikest last näinud....EI! Apppiiii! Jooksin nagu segane. Siin ei ole palju rahvast ja nad oleks juba selle ajaga võinud olla kus iganes. Õues on pime, basseind, meri, mets. Absoluutselt võimatu olukord. Otsustasin joosta siis väljapääsu poole ja mida ma näen...lapsed shoppavad rahulikult komme. Ma väljusin absoluutselt kontrolli alt ja kui lapsed mind nägid, siis hakkasid juba ilma sõnadeta nutma. Tõstsin nad nagu kassid käru peale ja värisesin vihast. Lubasin hullu ja hullemat. Müüa tuli ja ütles mulle: „no problem!“ nagu MIDA? Mis mõttes no problem? Väga suur probleem! Siis läks ta poodi ja tõi mu nutvatele lastele pulgakommid. Samal ajal kui ma Allanile helistasin ja raporteerisin olukorda olid need kommid paberist lahti ja suus. Ühesõnaga...mul pole sõnu! Täiesti uskumatu, aga tõsi! Ma ei tea, aga kas ainult minuga pidevalt juhtub või juhtub teistel ka? Mul on hea meel, et mu lapsed mul jala küljes ei ripu 24/7, aga natuke võiks ikka midagi ja kedagi karta. Emma on ju veel super flirtija. Ta võtaks juba kaheselt kõik siin rajalt maha. Nii kui mõni onu temaga vestlusesse astub, siis hakkab kohe eputama. Seelik ülepea ja nägude tegemine. Siin on veel lisandunud keele näitamine. Kui ma teatan, et ma nüüd lähen ja "dadaa" siis ta lehvitab "dadaaa emme!" Kõigile turvadele jookseb sülle. Ega seda vist muuta väga ei saa enam jah?
MUGUL saab juba kahe inglise keelse lausega hakkama „apple juice please“ ja „Thank you!“ Tähtsa näoga käib ja tellib ise baarist.
Kolmapäev.
Poolest päevast läks ilm ära ja siis otsustasime kolida sisse. Siin saab sees ka ujuda ja saunatada. Just ennem sauna sisenemist otsustas MUGUL veel üks kord ära kaduda. Meie Emmaga olime aeglasemad ja kõndisime meeste tega. Mehed otsustasid baarist kõigile joogid sauna kaasa võtta. Sellel ajal kui issi jooke tellis otsustas MUGUL kuhugi mujale minna. Ma ei tea mis selle poisi peas toimub ja kuidas ta üldse ei karda? Igatahes kui meie Emmaga sauna jõudsime nägime issit kes uuris kus on MUGUL. Ma lihtsalt keerasin selja ja palusin tal see asi ise korda ajada, kuna ma lihtsalt ei kannata seda enam välja. Seniks kuni meie Emmaga ujukad selga saime oli MUGUL leitud. Ma loodan, et see oli nüüd ausõna viimane kord.
Õhtul leidsime ühe pere kes on Eestist. Nad olid eelmisel õhtul tulnud. Saime neilt infot, et siin ikka õhtune programm töötab ja töötaski. Ei tea kas pühapäeva õhtul oli siis paus või. Igatahes rohkem me seda uurimas ei käinud.
Neljapäev.
Hommik on udune ja hall. Päikest ei paista ühegi pilve vahelt välja ja me otsustame rentida päevaks auto. Kaardilt vaatasime, et valik on kas sõita paremale või vasakule. Kuna me paremalt tulime (seal on Kemer ja Antalya), siis otsustame keerata vasakule. Mind ärritab see, et lastel pole turvatoole ja see pole siin maal probleemiks ka. Noh paneme siis vööd peale ja lapselukud ustele. Ikkagi on nõme mööda neid kitsaid ja mägiseid teid sõita. Sõidame läbi kahe lähema asula. Uudistame jahte sadamas, inspekteerime kohalike elu mis kadestama küll ei aja, ostame kommi ja siis otsustame, et pöörame tagasi, lõunatame oma hotellis mis on tee peal ja siis sõidame vasakule. Umbes 30 kilomeetrit ennem meie hotelli seisab liiklus kapitaalselt. Kiirabid kihutavad ainult mööda. Kui siis mõne aja pärast liikuma saame selgub, et üks turistibuss ja sõiduauto on lauskokkupõrkkes olnud ja see mis seal nüüd oli ei kannata pikemat juttu. Inimesed kes pääsesid (tundusid araablased või sarnased) seisid kohvrite ja oma lastega tee ääres ning ootasid uut trantsporti.....ilmselt. Neid oli väha. Minu silm näga ca kümmet inimest ja arvestades kui palju seal kiirabisid oli, siis .... Suur buss oli kummuli teel. Kõik aknad katki. Autost polnud alles mitte midagi. Diisel voolas mööda mäge alla ja sinna peale visati just parajasti liiva. Mul kadus ära igasugune isu autoga edasi sõita. Õnneks Allan ka ehmus ning tagasi oma hotelli sõitsime nagu teod. Tuletan meelde, et lastel pole turvatoole (mitte, et need sellises olukorras midagi päästaks, aga ikkagi) ja kui vähegi võimalik siis nad tulevad turvavööde vahelt välja ja seisavad taga istme peal püsti.
Hotelli tagasi jõudsime just õigel hetkel. Kui restoraani jõudsime siis hakkas nii hirmsasti sadama ja välgutama, et elekter kadus. Õnneks ei kestnud see olukord kauem kui vast pool tundi.
Peale seda kui olime taas kord kogu perega maganud üle kahe tunni lõunaund, siirdusime Kemerisse. Sealne shopping oli muidugi kordades parem ja suurem kui siin Tekirovas ja me kõik saime endale ühe uue asja. Tagasi hotelli jõudsime just siis kui algas lastedisko ja mustkunsti show. See oli MUGULa jaoks täielik õnnestumine. Ta ei soovi oma sünnipäevale kedagi muud kui mustkunstniku.
Tähed on taevas...ehk on homme päikseline ilm.
Reede
Hommikul püüdsime rannas kinni viimased päiksekiired ja siis hakkas maru jälle pihta. Sellel korral müristas, sadas vihma nagu oleks viimane päev käes ja lõpuks sadas suuri, suuri rahe tükke ka. Fun ah, nii puhata „soojal maal“! Noh, homme saame koju. Kui vihm järgi andis, siis me Emmaga läksime shoppama ja poisid jäid tuttu.
Laupäev
Hommik on imeline. Päike lõõskab ja taevas pole ainsatki pilve. Lähme juba 9.45. randa ja oleme seal kuni 11ni. Ujuma enam ei lähe, kuna minu arvates oli see äike ikka õhu külmemaks müristanud ja ma ei taha millegagi riskida. Lapsed mängivad ilusti ja me Allaniga teeme plaani, et kui koju jõuame, siis anname lapsed minu isale üle ja lähme linna tantsima. Muide meie hotellis on ka mini loomaaed. Seal on igasugu linde, jänesed ja kilpkonnad. Iga päev käime lastega neid vaatamas ja nüüd lähme ütleme hüvasti. Kell 12 võtame oma hotellist takso ja sõidame oma Kemeri hotelli, et sealt lennujaama sõita. Seal kohutavas L´Ancora hotellis hakkab just siis lõunasöök ja kuna me oleme ju ka seal hingekirjas, otsustame süüa. Valida on nelja asja vahel: sodi-pudi kus on kõik juurviljad segamini pajaks tehtud, üle küpsetatud maitsetud kartulid, kala mille väljanägemine ei kutsu sööma ja riis. Lisaks siis ka salatit ja saia. Lapsed keelduvad kõigest peale saia. Allan ei söö midagi ja mina maitsen veidi riisi. Endiselt ujub basseinil boi mis teatab, et ujuda ei tohi. Teised uurivad kuidas meie puhkus läks ja mina uurin vastu ka, et kuidas nemad rahul on. Nad on rahul. Nad ütlevad, et: süüa oli iga päev täpselt üks ja see sama toit, toas ei käinud koristaja iga päev, hotellis puudus meelelahutus täielikult, basseinil oli pidevalt see boi ja nad käisid mitmel õhtul väljas söömas, et saada liha, kuna seda ei pakutud. Mind paneb väga imestama millega nad rahul on? Aga kuna ma ei viitsi seda teemat arutada, siis ma ei arenda seda edasi. Peamine, et me ise õnnelikud oleme. Lennujaamas läheb meil check-in libedalt ja me suundume transiit tsooni. Vahetult ennem seda kui on meie kord piir ületada ja oma passe näidata paneb Emma jooksu. Seal on umbes 10 rida inimesi ja keegi teda ei peata. Kõik lasevad t läbi ja ta ületab piiri ilma ühegi dokumendita. Kuna just parasjagu kontrollitakse meie passe, siis on olukord eriti nõme, sest meie oleme nö peaesinejad. Allan tormab Emmale järgi ja mingi aja pärast kuulen ma solvunud Emma nuttu ja näen kurja Allanit. Meid lastakse ikkagi läbi. Lähme kohvikusse ja ostame endale juua ning lastele chipse, et nad paigal istuks. Seda mõnu jätkub ca 5 minutit, kuni MUGUL Pringelsi karbi maha laiali valab. Näen, et tablool on meie lennu kohta kirjas, et "gate open" ja teen ettepaneku minna sinna, siis on asi lõplik ja keegi ei jookse kuhugi. Oh seda õnnetust kui avastame, et just sellel korrusel kus on meie värav asub lastel mängutuba. Vanasti ... kevadel veel....oli see tasuta, aga nüüd maksab iga liigutus. 1 laps mingi tobeda rongi peale maksab 3 Euri. Lapsed muidugi röögivad, et nemad tahavad ja Emma lausa väriseb erutusest, kuna just 1 ema oma lapsed sinna asetab. Mina ei anna alla. Ei ole neil kõike ka vaja saada. Lähme ostame poest komme lennukisse ja suundume väravasse. Ennem seda läbi veel ühe turva. Oi kui tüütu see on. Läpakad välja. DVD mängija välja, vööd ära, kellad ära. Joogid välja, lapsed ritta ja 1 haaval läbi, jälle näita passi ja piletit ja siis paki jälle kõik kokku. Just hakatakse ka lennukisse laskma ja me suundume sinna otsejoones. Ma ei unista muust kui Tallinna lennujaamast, oma isast ja dushist kodus. Lennukis on umbes sama olukord nagu minnes. Pole minutit ka rahu ja sellel korral ei maga kumbki laps. Ma panen täiesti tuimalt endale klapid pähe ja vaatan "Coco ennem Chanelli" filmi ära. Ma teen nagu see mürgel mind ei häiriks. Lõpuks ometi Tallinn!
...kell 1 öösel heliseb mul telefon (olen keset ööklubi) ja mu ema teatab, et Emmal on palavik 38,3. Kuna tal ei ole õiget rohtu ja minu süda ei anna rahu kui laps on haige ja ei ole minuga, siis torman parklasse, võtan auto, käin apteekis ja lähen oma Emma juurde. Palavikus on ta siiani!
...kuni järgmise reisini! :)
Ühel kolmapäevasel päeval teatas Allan mulle, et nemad MUGULaga on otsustanud minna soojale maale puhkama....laupäeval. Ma ju tegelt käisin ka poisiga mais ja seega polnud mul selle vastu midagi. Ainult moka otsast mainisin, et mul on koolivaheaeg ja et me Emma saame ka tulla kui huvi on. Noh, oleks ilmselt olnud väga imelik kui me peale seda lauset nüüd siin lennukis ei istuks :)
Muuseas ma otsustasin selle sissekande kirjutada reaalajas ja just hetkel asume kuskil õhus kui lennata on jäänud veel kaks ja pool tundi. Ühesõnaga neljapäeval siis taetas Allan, et reis on ostetud ja ma hakkaku planeerima. Vägev eks? Soe...lapsed saavad jälle päikest näha, ujuda, vähe riideid selga panna, puhata. Ehk on ka peale seda pikalt terved. Loomulikult ei jõudnud MUGUL reisi ära oodata ja Emma teatas muudkui, et „kaaa!“. 3 ööd mis oli vaja ennem ära magada olid MUGULa arvates 3 aastat ja kuna issiga sa alguses räägitud kahe mehe reisist, siis rääkis ta kõigile, et meie Emmaga ei tule. Lennujaamas kuulsin ma umbes 158 korda „Emme no kus see lennuk on? Millal me juba lennukisse lähme? Millal me õhku tõuseme? Millal me maandume? Kas me lähme kohe ujuma?“ Huh! Emma oli otsustanud kõik lapsed kes talle lennujaamas ette jäid läbi kallistada. Osad olid helded ja kallistasid vastu, osad jooksid kabuhirmus ja röökides oma emmede juurde. Emma siis muidugi vihastas ja kui nad järgmisel hetkel kätte sai pani korraliku tou. Häbi! Lennukis panin Allani nende juurde istuma ja me olime tegelt täitsa kindlad, et nad jäävad kohe magama. Noh, seda ei juhtunud. Need beebi ajad on nüüd ammu juba möödas, kus juba tõusul uni tuli. Edasi järgnes kaos. Emma ei püsi purgis ka paigal. Lendas ühest lennuki otsast teise. Ei aidanud jutt kurjast onust, tädist ega hundist. Küsisin, et kas sa tahad, et kuri hunt tuleks, siis ta vastas „Jah!“. Otsustasin lapsed lõksu panna. Vahetasin Allaniga kohad ära ja ei lasknud neid enam välja. Nüüd hakkas toolidel tõeline akrobaatika programm. Käetugedel turnimine, hüpped, igal võimalusel naabreid kõnetada ja üle nende peade kõõlumine. MUGULa taga istus poiss kes õnneks hoidis MUGULa tegevuses oma legode ja muude mänguasjadega. Pardal serveeritud juustu kolmnurkvõileib pääsab umbes viieks minutiks olukorra. Tundub, et lastel oli nälg ka juba natuke kallal, kuna nad istuvad paigal ja söövad. Kui kõht on täis siis hakkab uus vaatus. Mõne aja pärast nutab MUGUL, et ta tahab koju minna. Diagnoos: väsinud! Lasen Emma puurist lahti ja palun Allanil jälgida olukorda seni kuni ma MUGULa tuttu saan. Kell on 23.50 kui ta uinub. Noh mõnus. Tunnikese pärast me maandume ja siis on meil parimal juhul 1 magav laps ja kotid. Halvimal kaks magavat last ja kotid. Emma laseb mööda lennukit edasi ja tagasi. On inimesi kes naeratavad, aga osade pilgud võiks ka tappa. Mul on suur suva. Saagu hakkama endaga. Mul ei ole ka lihtne. Emmaga on see lugu, et ta ei karda mitte kedagi ega midagi. Nt läheneb ta prouale, kes loeb ajakirja siis siis hammustab seda lehekülge. Ise itsitab. Siis hammustab käepidet. Siis varastab ühelt lapselt palli ega kavatsegi seda tagastada. Moment istub minust kaks rida tagapool ühe naisterahava kõrval nagu nii peakski olema. 00.15 on Emma nii väsinud, et kukub ka ära. Lõpuks saan hakata oma planeeritud tegevusega pihta...filmi vaatama. Ebameeldivaks faktoriks on muidugi see, et olen lastekuja all. See lõbu kestis vast 30 minutit ja siis olid tüübid jälle üleval, kuna hakkasid ettevalmistused maandumiseks ja nad ei saanud enam pikali olla. Natuke jonni ka, kuna väsimus oli suur, aga ei midagi hullu. Lennujaamas läks meil kõik libedalt. Keegi oli ära võtnud meie käru (sarnaseid kärusid oli lennul 3...uskumatu), aga õnneks leidus see pere seal samas transfeer bussis kus meiegi olime. Kogu see bussitransfeer on kohutav. Esiteks peab nii meeletu kaua ootama. Viis korda loetakse inimesi ikka ja jälle üle, kõik saavad erineva arvu jne jne. Mainin ära, et kell oli pool 2 öösel. Kurjustasin ka ikka juba seal giididega. Kui me lõpuks liikuma saime, siis selgus, et kogu see bussi täis läheb samasse hotelli L´Ancora Beach Hotel (Kemer). See tundus äge, kuna seal oli mitu last ka.
Hotelli jõudes saime toa kärmelt. Emma oli mul süles jälle korra magama jäänud, aga nüüd toas virgus taas. Mitte keegi ei aidanud meil kotte tuppa tassida. Meil oli 2 suur kohvrit ja siis veel 3 väiksemat mis olid lennukis kaasas + käru. Allan tassis nagu segane neid. Etteruttavalt mainin ära, et asju meil kaasas ei ole liiga palju. Esimese päevaga on lastel juba kaks komplekti riideid ära ruunatud. Ma ausõna ei viitsi siin asju käsitisi pesema hakata. Toas oli: suur voodi millel puudus tekk või siis lina mille all magada. MUGULa voodil oli samuti tekk või lina puudu ja Emma voodis polnud ainsamatki asja. Kutsusin siis tegelinski kohale, et me puuduvad asjad saaks ja tuttu. Kell oli 4 öösel. Ta ei saanud mitte midagi aru, kuna peale oma emakeele ei vallanud ta mitte midagi. Saime siis respa abiga talle nimekirja edastada puuduvatest asjadest. Vennike jooksis siia ja sinna (mul oli toa uks lahti ma nägin teda) ja lõpuks saabus pidulikult ja võidurõõmsa näoga. Kaasa oli tal 4 suur tekki (ilma linata) ja 1 suur lina. Hmmm.. Otsustasime Allaniga, et magame kõik neljakesi suures voodis asjadega mis meil on ja hommikul siis ajame edasi. Olgu öeldud, et hotell oli umbes selline nagu mina olin arvanud ja aru saanud. Mitte, et mulle oleks meeldinud, aga Allan oli totaalses shokis.
Hommikul jõudsime kell 10.00. alla hommikust sööma, kuna lastel oli hirmus nälg ja oh seda imet. Juba söök läbi ja uus kate tuleb lõunaks alles. Hiline hommikusöök siin hotellis läbi ei läinud. Allan jooksis tuppa ja tõi laste jaoks eilsed võileivad. Nüüd nägime ka siis valges kuhu me sattunud olime. Bassein (mis on meie pere jaoks kõige olulisem, kuna siin on rand ja meri kivine ja sügav) oli sisuliselt sisetingimustes. St. katuse all ja restoraanis...jaaaa....sõid kohe seal bassu ääres. Laste bassein oli nagu jalapesuvann. Tundus täitsa võimatu sinna oma last panna. Liumäest basseinis võisid unistada. Seal polnud mitte midagi peale ujuva boi mille peal oli märk, et ujuda ei tohi. Võite ette kujutada mida Allan mõtles. Jälle oli ta toonud oma pere heast tahtest reisile ja jälle olime me sattunud kuhugi kus meist keegi olla ei taha. Suundusime siis väiksele jalutuskäigule. Kohe meie hotelli kõrval oli Burger King ja seal siis oli meie esimene hommikusöök. Sealsamas oli kohe lastele mänguväljak. See oli avalik, mitte hotelli oma ja seal siis lasid lapsed mõned liud ja kiikusid. Kõik oli jube must-must-must. Edasi liikusime randa kus oli ka väga must. Tühjad pudelid ja vanad paberid ja konid ja klaasikillud. Võeh! Kui midagi muud kui sellist olukorda näinud ei ole, siis ei ole sellest kindlasti midagi, aga kui oled, siis on ikka väga palju midagi. Allan teatas, et tema küll ei tea mis ta nädalaega siin hotellis teeb, kuna ta ei taha olla ei toas, bassu ääres ega rannas. Suundusime siis lobbysse kus interneteist otsisime paar hotelli millede kohta juba eelnevalt head olime kuulnud ja helistasime. Oli pühapäev. Esimesest hotellist Rixos Tekirova teatas inimene, et neil on tube küll, aga pühapäeval nad müügiga ei tegele. Helistade homme kell 9 hommikul ja siis räägime. Vau! Hästi elavad! Selge. Teine kõne oli hotelli Marti Myra Tekirovas ja sealt teatati kohe selges inglise keeles, et võtke takso ja tulge siia. Mõeldud tehtud. Kotid olid meil nii kui nii koos veel. Kell oli 12 ja me tegime check-outi. Meie grupijuhtu tuli just parasjagu sinna infotundi tegema ja ma ütlesin talle viie lausega, et me lahkume ja kuhu, jätsin meie numbrid ja adjöö. Ta oli üllatunud, aga ma ausõna ei viitsinud sellest pikemalt vestelda. Olime otsustanud nii ja kõik. Meie puhkus ja elu.
Marti Myra hotell ja see piirkond kus ta asus oli kohe selline millega me harjunud olema ja mida me ootasime. Vastvõttus olnud mees oli nii lahke ja pakkus kohe meile tavatoa hinnaga peretuba (2 tuba, suur veranda ja palju rohkem ruumi). Kuurorti siseselt sõidavad golfiautod ja sellega trantsporditi meid oma uude tuppa. Super! Millegi üle pole viriseda. Öeldi ka kohe, et toad vajavad renoveerimist ja see tehakse nüüd talvel ära, aga asi polnud üldse hull. Kohe saime süüa...siin saab süüa sisuliselt pidevalt mis on ka normaalne. Saad ikka puhata ja kui kõht tühi siis lähed sööma mitte siis kui on aeg minna. Kuurort on lastega ja ka mitte lastega puhkamiseks ideaalne. Basseine on palju ja need kõik on suured. Mängutuba/ala on lastel väga-väga suur ja rikkalik. 2 toa täit on neid ronimis radasid mis nt Juku keskuses on ja siis veel õues palju tegevust jne. Ühesõnaga siin kannatab olla isegi vihmaga ja oleks fun. Rand on ilus. Kivid on vaid vee pool, ülejäänud rand on liivane. On ka korralik purre kus saab päevitada ja vette minna. Ühesõnaga tip-top. Söök on rikkalik ja lastel on oma ala kus süüa ja oma menüü. Isegi beebidele on mõeldud ja neil on omad püreed seal valmis tehtud. Eile siis sisuliselt jalutasimegi mööda kuurorti ringi ja tutvusime olukorraga. Magasime kõik 3 tundi lõunat kuna öö oli ju lühike ja õhtul siis vaatasime programmi. Kuna hooaeg saab läbi siis suurt showd enam ei ettendata, aga kahes kohvikus on programm. Meid see ei häiri abslouutselt, kuna meile meeldibki puhata ilma trügimata. Uinusime siiski kõik ühes toas ja MUGUL meie kaisus, aga see oli nunnu.
Esmaspäev.
Hommikul ärkab Emma kõigepealt ja nõuab piima. Piima? Kuna mul piima pole siis pakun vett ja ta joob pool pudelit ära. Peast on ta higine ja märg ning uinub uuesti. MUGUL virgub ja nõuab teise tuppa magama. Teen talle voodi valmis ta uinub sinna uuesti. Ise jään üles. Kell on 8 hommikul. Mõne aja pärast ärkab jälle Emma ja ma saan aru, et tal ei ole hea olla. Kui võimalik siis ta ilmselt täna ennast ei liigutaks. Vabatahtlikult ja igatahes jalgu alla ei aja ja see on väga ebatavaline. Olen muidugi mures, kuna ei tahaks küll tegeleda nüüd mingite uute jamadega. Niigi MUGUL köhib nagu hobune (kodust juba kaasa toodud lisa) ja olin öösel õnnelik, kui kuulsin, et hakkab vist rögaseks minema. Emma kurdab kõhuvalu, samas nõuab süüa ja õue. Ajame kõik ennast riidesse ja lähme sööma. Näen, et Emmal käed värisevad ja ta hea meelega on minu süles. Mõlemad lapsed saavad Enteroli juba ettenägelikult. Hommikusöögiks sööb Emma ära terve pärsi saia..ilma naljata. Sisu maitseb eriti hästi ja koorikust jäävad vaid riismed ja siis veel umber 10 küpsist! Ega ma talle muud ei pakkunud ka, kuna kui juhtumisi on kõhuviirus sii on parem piima mitte tarbida. Olen hämmingus, aga näen, et laps muutub endiseks. Ei tea mis tal siis hommikul oli. Peale sööki lähme randa mängima ja lapsed käivad esimest korda ujumas.
Ma ei saa seda köhivat last sealt eemal hoida. Pealegi tal on juba täna parem ja siin on nii hea ja soe. MUGUL rääkis vees Emmale, et kala tuleb ja hammustab teda ja nüüd Emma enam ujuda ei julge. Juba nüüd mõtlen ma kui hea see ikka on, et lapsed on kaasas. Neil on ka ju siin nii tore ja soe ja nendega pole üldse raske. Igav oleks ilma nendeta. Pealegi pean tunnistama ja rääkisime ka sellest Allaniga, et me ei tegele iialgi kodus lastega nii palju kui siin, kus meil ei ole majapidamist ja ARVUTEID pidevalt kasutamiseks. Ausalt öelda on need arvutid küll meie pere laste vaenlased. No ei oska me neid kaasi kinni lüüa ja ära lõpetada. Siin kirjutan vaid siis kui lapsed magavad. Kell 12 nõuab Emma süüa ja tuttu. Tema käsk on minu kohus! Poisid jäävad randa ja meie Emmaga siis sööma ja tuttu. Magasime koos kaks tundi. Peale seda otsisime oma poisid üles ja jalutasime ühest kohast teise. Õhtu oli soe ja päikseline. Just selline peabki üks puhkus olema, kus midagi ei kiirusta sind tagant ja kõigil on hea.
Teisipäev.
Päeval tegelesime puhkamisega. Magasin koos lastega kaks tundi...ilmselgelt olen väsinud ja vajan seda puhkust hetkel väga. Õhtul otsustasime, et lähme linna vaatama mis seal toimub. Kuna kell oli pool seitse ja kell seitse hakkab õhtusöök siis me loomulikult ei suutnud ära otsuatada kas me lähme nüüd linna ja siis sööma või vastupidi. Emma tahtis süüa (millal ta ei taha), MUGUL ei tahtnud, mina tahtsin (mõeldes oma figuurile mida ma hetkel vihkan, et varem süüa on parem) ja Allan ei tahtnud (ta sööb ju iga kord üle ja tal ei lähegi kõht vist kunagi tühjaks). No ja siis me tiksusime oma otsustamtust. Ühel hetkel oli minul vaja minna toaletti ja seda ma ka tegin. Kui ma tagasi tulin, siis oli ees vaid Allan ja lapsi polnud. Küsisin, kus lapsed on ja sain imestava vastuse, et „kas nad siis sulle vastu ei tulnud?“ Apppppiiiiiii.....eiiiiii! Noh ma usun, et järgnevat võib endale ette kujutada ainult inimene kes on ise ema ja kellel võib olla on mõni kord laps ära kadunud. Otsuastasime teha ringi nii, et üks läheb ühelt poolt ja teine teiselt. Jube mõtekas muidugi praegu mõeldes, kuna ringikujulist liikumist siin väga pole ja mis ringist me rääkisime?? Igatahes kui mina olin oma ringi ära teinud (mis tundus terve igavikuna) ja helistasin Allanile, et kas ta leidis lapsed, siis selgus, et EI! Ma muidugi hakkasin nutma ja värisema ja mitte kõige ilusamaid sõnu kasutama ja Allan sai mööda päid ja jalgu. Ma ausõna ei teadnud kuhu poole joosta. Hakkasin siis küsitlema inimesi, et kas nemad on kahte väikest last näinud....EI! Apppiiii! Jooksin nagu segane. Siin ei ole palju rahvast ja nad oleks juba selle ajaga võinud olla kus iganes. Õues on pime, basseind, meri, mets. Absoluutselt võimatu olukord. Otsustasin joosta siis väljapääsu poole ja mida ma näen...lapsed shoppavad rahulikult komme. Ma väljusin absoluutselt kontrolli alt ja kui lapsed mind nägid, siis hakkasid juba ilma sõnadeta nutma. Tõstsin nad nagu kassid käru peale ja värisesin vihast. Lubasin hullu ja hullemat. Müüa tuli ja ütles mulle: „no problem!“ nagu MIDA? Mis mõttes no problem? Väga suur probleem! Siis läks ta poodi ja tõi mu nutvatele lastele pulgakommid. Samal ajal kui ma Allanile helistasin ja raporteerisin olukorda olid need kommid paberist lahti ja suus. Ühesõnaga...mul pole sõnu! Täiesti uskumatu, aga tõsi! Ma ei tea, aga kas ainult minuga pidevalt juhtub või juhtub teistel ka? Mul on hea meel, et mu lapsed mul jala küljes ei ripu 24/7, aga natuke võiks ikka midagi ja kedagi karta. Emma on ju veel super flirtija. Ta võtaks juba kaheselt kõik siin rajalt maha. Nii kui mõni onu temaga vestlusesse astub, siis hakkab kohe eputama. Seelik ülepea ja nägude tegemine. Siin on veel lisandunud keele näitamine. Kui ma teatan, et ma nüüd lähen ja "dadaa" siis ta lehvitab "dadaaa emme!" Kõigile turvadele jookseb sülle. Ega seda vist muuta väga ei saa enam jah?
MUGUL saab juba kahe inglise keelse lausega hakkama „apple juice please“ ja „Thank you!“ Tähtsa näoga käib ja tellib ise baarist.
Kolmapäev.
Poolest päevast läks ilm ära ja siis otsustasime kolida sisse. Siin saab sees ka ujuda ja saunatada. Just ennem sauna sisenemist otsustas MUGUL veel üks kord ära kaduda. Meie Emmaga olime aeglasemad ja kõndisime meeste tega. Mehed otsustasid baarist kõigile joogid sauna kaasa võtta. Sellel ajal kui issi jooke tellis otsustas MUGUL kuhugi mujale minna. Ma ei tea mis selle poisi peas toimub ja kuidas ta üldse ei karda? Igatahes kui meie Emmaga sauna jõudsime nägime issit kes uuris kus on MUGUL. Ma lihtsalt keerasin selja ja palusin tal see asi ise korda ajada, kuna ma lihtsalt ei kannata seda enam välja. Seniks kuni meie Emmaga ujukad selga saime oli MUGUL leitud. Ma loodan, et see oli nüüd ausõna viimane kord.
Õhtul leidsime ühe pere kes on Eestist. Nad olid eelmisel õhtul tulnud. Saime neilt infot, et siin ikka õhtune programm töötab ja töötaski. Ei tea kas pühapäeva õhtul oli siis paus või. Igatahes rohkem me seda uurimas ei käinud.
Neljapäev.
Hommik on udune ja hall. Päikest ei paista ühegi pilve vahelt välja ja me otsustame rentida päevaks auto. Kaardilt vaatasime, et valik on kas sõita paremale või vasakule. Kuna me paremalt tulime (seal on Kemer ja Antalya), siis otsustame keerata vasakule. Mind ärritab see, et lastel pole turvatoole ja see pole siin maal probleemiks ka. Noh paneme siis vööd peale ja lapselukud ustele. Ikkagi on nõme mööda neid kitsaid ja mägiseid teid sõita. Sõidame läbi kahe lähema asula. Uudistame jahte sadamas, inspekteerime kohalike elu mis kadestama küll ei aja, ostame kommi ja siis otsustame, et pöörame tagasi, lõunatame oma hotellis mis on tee peal ja siis sõidame vasakule. Umbes 30 kilomeetrit ennem meie hotelli seisab liiklus kapitaalselt. Kiirabid kihutavad ainult mööda. Kui siis mõne aja pärast liikuma saame selgub, et üks turistibuss ja sõiduauto on lauskokkupõrkkes olnud ja see mis seal nüüd oli ei kannata pikemat juttu. Inimesed kes pääsesid (tundusid araablased või sarnased) seisid kohvrite ja oma lastega tee ääres ning ootasid uut trantsporti.....ilmselt. Neid oli väha. Minu silm näga ca kümmet inimest ja arvestades kui palju seal kiirabisid oli, siis .... Suur buss oli kummuli teel. Kõik aknad katki. Autost polnud alles mitte midagi. Diisel voolas mööda mäge alla ja sinna peale visati just parajasti liiva. Mul kadus ära igasugune isu autoga edasi sõita. Õnneks Allan ka ehmus ning tagasi oma hotelli sõitsime nagu teod. Tuletan meelde, et lastel pole turvatoole (mitte, et need sellises olukorras midagi päästaks, aga ikkagi) ja kui vähegi võimalik siis nad tulevad turvavööde vahelt välja ja seisavad taga istme peal püsti.
Hotelli tagasi jõudsime just õigel hetkel. Kui restoraani jõudsime siis hakkas nii hirmsasti sadama ja välgutama, et elekter kadus. Õnneks ei kestnud see olukord kauem kui vast pool tundi.
Peale seda kui olime taas kord kogu perega maganud üle kahe tunni lõunaund, siirdusime Kemerisse. Sealne shopping oli muidugi kordades parem ja suurem kui siin Tekirovas ja me kõik saime endale ühe uue asja. Tagasi hotelli jõudsime just siis kui algas lastedisko ja mustkunsti show. See oli MUGULa jaoks täielik õnnestumine. Ta ei soovi oma sünnipäevale kedagi muud kui mustkunstniku.
Tähed on taevas...ehk on homme päikseline ilm.
Reede
Hommikul püüdsime rannas kinni viimased päiksekiired ja siis hakkas maru jälle pihta. Sellel korral müristas, sadas vihma nagu oleks viimane päev käes ja lõpuks sadas suuri, suuri rahe tükke ka. Fun ah, nii puhata „soojal maal“! Noh, homme saame koju. Kui vihm järgi andis, siis me Emmaga läksime shoppama ja poisid jäid tuttu.
Laupäev
Hommik on imeline. Päike lõõskab ja taevas pole ainsatki pilve. Lähme juba 9.45. randa ja oleme seal kuni 11ni. Ujuma enam ei lähe, kuna minu arvates oli see äike ikka õhu külmemaks müristanud ja ma ei taha millegagi riskida. Lapsed mängivad ilusti ja me Allaniga teeme plaani, et kui koju jõuame, siis anname lapsed minu isale üle ja lähme linna tantsima. Muide meie hotellis on ka mini loomaaed. Seal on igasugu linde, jänesed ja kilpkonnad. Iga päev käime lastega neid vaatamas ja nüüd lähme ütleme hüvasti. Kell 12 võtame oma hotellist takso ja sõidame oma Kemeri hotelli, et sealt lennujaama sõita. Seal kohutavas L´Ancora hotellis hakkab just siis lõunasöök ja kuna me oleme ju ka seal hingekirjas, otsustame süüa. Valida on nelja asja vahel: sodi-pudi kus on kõik juurviljad segamini pajaks tehtud, üle küpsetatud maitsetud kartulid, kala mille väljanägemine ei kutsu sööma ja riis. Lisaks siis ka salatit ja saia. Lapsed keelduvad kõigest peale saia. Allan ei söö midagi ja mina maitsen veidi riisi. Endiselt ujub basseinil boi mis teatab, et ujuda ei tohi. Teised uurivad kuidas meie puhkus läks ja mina uurin vastu ka, et kuidas nemad rahul on. Nad on rahul. Nad ütlevad, et: süüa oli iga päev täpselt üks ja see sama toit, toas ei käinud koristaja iga päev, hotellis puudus meelelahutus täielikult, basseinil oli pidevalt see boi ja nad käisid mitmel õhtul väljas söömas, et saada liha, kuna seda ei pakutud. Mind paneb väga imestama millega nad rahul on? Aga kuna ma ei viitsi seda teemat arutada, siis ma ei arenda seda edasi. Peamine, et me ise õnnelikud oleme. Lennujaamas läheb meil check-in libedalt ja me suundume transiit tsooni. Vahetult ennem seda kui on meie kord piir ületada ja oma passe näidata paneb Emma jooksu. Seal on umbes 10 rida inimesi ja keegi teda ei peata. Kõik lasevad t läbi ja ta ületab piiri ilma ühegi dokumendita. Kuna just parasjagu kontrollitakse meie passe, siis on olukord eriti nõme, sest meie oleme nö peaesinejad. Allan tormab Emmale järgi ja mingi aja pärast kuulen ma solvunud Emma nuttu ja näen kurja Allanit. Meid lastakse ikkagi läbi. Lähme kohvikusse ja ostame endale juua ning lastele chipse, et nad paigal istuks. Seda mõnu jätkub ca 5 minutit, kuni MUGUL Pringelsi karbi maha laiali valab. Näen, et tablool on meie lennu kohta kirjas, et "gate open" ja teen ettepaneku minna sinna, siis on asi lõplik ja keegi ei jookse kuhugi. Oh seda õnnetust kui avastame, et just sellel korrusel kus on meie värav asub lastel mängutuba. Vanasti ... kevadel veel....oli see tasuta, aga nüüd maksab iga liigutus. 1 laps mingi tobeda rongi peale maksab 3 Euri. Lapsed muidugi röögivad, et nemad tahavad ja Emma lausa väriseb erutusest, kuna just 1 ema oma lapsed sinna asetab. Mina ei anna alla. Ei ole neil kõike ka vaja saada. Lähme ostame poest komme lennukisse ja suundume väravasse. Ennem seda läbi veel ühe turva. Oi kui tüütu see on. Läpakad välja. DVD mängija välja, vööd ära, kellad ära. Joogid välja, lapsed ritta ja 1 haaval läbi, jälle näita passi ja piletit ja siis paki jälle kõik kokku. Just hakatakse ka lennukisse laskma ja me suundume sinna otsejoones. Ma ei unista muust kui Tallinna lennujaamast, oma isast ja dushist kodus. Lennukis on umbes sama olukord nagu minnes. Pole minutit ka rahu ja sellel korral ei maga kumbki laps. Ma panen täiesti tuimalt endale klapid pähe ja vaatan "Coco ennem Chanelli" filmi ära. Ma teen nagu see mürgel mind ei häiriks. Lõpuks ometi Tallinn!
...kell 1 öösel heliseb mul telefon (olen keset ööklubi) ja mu ema teatab, et Emmal on palavik 38,3. Kuna tal ei ole õiget rohtu ja minu süda ei anna rahu kui laps on haige ja ei ole minuga, siis torman parklasse, võtan auto, käin apteekis ja lähen oma Emma juurde. Palavikus on ta siiani!
...kuni järgmise reisini! :)
Wednesday, October 13, 2010
Emma Eliise 2
Minu väike printsess kasvab aina suuremaks ja sai täna juba 2. Hommik algas traditsiooniliselt lauluga. Minu peres oli alati kombeks sünnipäeval tähtpäevaline üles laulda ja ma olen seda nüüd edasi teinud. Täna juhtus, aga nii, et Emma ei ärganud. Laulsime siis MUGULaga ühe laulu veel aga ikkagi ei kippu ega kõppu. Issi palus meil juba tuled kustutada ja see pull ära lõpetada kui Emma äkki ennast siiski liigutama hakkas. Kohe muidugi krabas ta mu käest ära karbi kus sees oli tema kingitus. Ilus printsessikleit ja uued kingad. Ega need teda väga ei huvitanud. Kõige huvitavamaks kujunes hoopis MUGULa lohutuskingitus...Poiste Aabits. Meie peres oli alati kombeks teha teisele lapsele ka väike pakk. Ühesõnaga ma ikka surusin selle kleidi Emmale selga ja ta isegi keerutas sellega korra peegli ees ning teatas "Ilus" aga edasi varastas MUGUL koos oma uue aabitsaga kogu show. Edasi seadsime sammud lasteaeda. Olime Emmaga koos eile teinud selleks puhuks ka küpsisetordi ja neiu marssis muidugi eriti uhkelt täna uksest sisse. MUGUL tuhises aga kaasa ja teatas kõigile, et "Minu õde on juba nii suur. Ta on juba 2 ju!" Hiljem kuulsin, et kogu rühm oli Emmale laulnud ja kõik olid ka teda kallistanud sünnipäeva puhul. Kui Emma käest küsisin kas tal oli lasteaias täna tore päev, siis oli vastus "Jah!" See on muidugi suhteliselt tavapärane vastus meil :)
Otse lasteaiast suundusime linna "Võlumaa" mängutuppa kuhu olid kutsutud kõige-kõige lähedasemad sõbrad ja sõbrannad ja pidasime vahva peo maha. Külaliseks olid: Samuel, Ronan, Grete, Britha ja Joannah, Rebecca Mia, Aaron, Emma Sophia ja Neti. See ei ole väga suur mängutuba ja sinna ei oleks rohkem lapsi ära mahtunudki, aga see eest oli eriline. Seal ei olnud pallimerd ega batuuti. Oli hoopis kostüümiladu kust iga laps võis siis erinevaid kostüüme selga panna ja muinasjutu tuba. Minu arvates väga värskendav kogemus! Tahaks sinna kindlasti minna veel ja veel. Lastele ka väga väga meeldis. Kingiks soovis Emma kas nukuasju või Hello Kitty asju.
Kingikottides oli: HK seljakott, HK käekott, HK pehme lelu, HK kindad, KH müts, HK DVD, HK kõrvarõngad ja kaelakee, veel 1 HK seljakott kus sees oli HK nuku ja siis poekäru koos toitudega. Emmal oli väga hea meel kõige üle ja suure võitlemise peale jäin ma alla ning ta uinus täna nii oma venna kaissu (MUGUL magas juba ennem):
Monday, October 11, 2010
September
MUGUL räägib "Emme, ma nüüd tean kuidas titad tulevad. Kui sa sööd hästi palju siis nad sellest söögist tulevadki sulle kõhtu!" Jumal tänatud, et selle asjaga siis nüüd mõneks ajaks rahu on majas :)
September on meil olnud suurte muutuste kuu. Nimelt läksin mina ülikooli ja Emma lasteaeda. Oleme saanud siiani suurepäraselt hakkama ja keegi pole pidanud kannatama uue süsteemi tõttu. MUGUL ja Emma käivad väga hea meelega lasteaias ja mina koolis. Emma on suur lasteaia fänn. Igal hommikul läheb suure rõõmuga ja nagu täna perevestlusel selgus, tunneb ta ennast seal suurepäraselt. Võimleb, laulab, voolib, kleebib, sööb, magab, mängib jne. MUGUL on maru armas suur vend. Kuna neil on ühised õpetajad lasteaias siis ta pidevalt kontrollib mida Emmaga tehakse. Näiteks uurist ta liikumis õpetaja käest, kas ta teeb Emmaga ka samu harjutusi. Kui kuulis, et jah, siis teatas "väga hea, siis saame koos kodus harjutada!" :) Ka pidi ta käima suvalisel hetkel Emma rühmas kontrollimas mis Emma teeb. Emma omakorda on alati esimene õues ja kohe jooksuga MUGULa rühma akna taha vaatama millal venna juba tuleb. Ja kui vennat näha pole, siis ta kangutab ukse lahti ja astub sisse. Kui kedagi rühmas pole, siis võtab jalanõud ära ja läheb venna kapi juurde ootama. Kasvatajatel on temaga tükk tegemist, et sealt kätte saada.
Potitamine on endiselt väga OUT! Ta keeldub ja kõik. Häda nr 1 tuleb märkamatult, aga häda nr 2 tegemiseks läheb ta peitu. Kui ma ta siis sealt peidust taban on ta vihane ja käsib mul minema minna. Sama pidi ta ka kasvatajatega tegema. Häda talle püksi ka jätta ei saa, kuna ta hakkab pükse automaatselt maha kiskuma. Ja see ei ole äge! Täna otsustasime kõik koos, et hommsest on ilma mähkmeta lasteaias ja ka kodus. Ehk saame hakkama. Magades ta igatahes enam ei toimeta, seega peaks ta nagu valmis olema. No näis siis. Täna teatas MUGUL kui me lasteaiast koju sõitsime, et ta ei taha, et Emma enam tema lasteaeda tuleb. Küsisin, et miks ja vastus oli "Lihtsalt noh!" Kõva mees!
Emma kõige kõige lemmikum tegevus on huulte värvimine, nätsu närimine ja küünte lakkimine. Ta varastab igal võimalikul momendil kuskilt mu koti ja kukub ennast meikima. Nätsu ta närida ei oska, neelab alla. Küüsi ma enam endal lakkida ei saa kui tema nähtavuses on. "Kaaaa, kaaaa!" Juuksuris käisime ka Emmaga. Nii ilus soeng on tal nüüd.
MUGUL hakkas käima jalgpallis. Mina delegeerisin selle hobi kohe automaatselt issile, seega mina seal trennis käinud ei ole ega plaani ka lähiajal minna. Las mehed ise toimetavad. Trenn ise on Martin Reimi Jalgpallikoolis ja nagu ma aru saan, siis MUGUL natuke isegi juba tonkab kuidas see mäng käib. Vahest küll pidavat lööma oma väravasse ja rõõmustama, aga no pole hullu ma arvan. Mõni laps pidi trennis hoopis laulma või värava otsas kõõluma. Samas mis need kolmesed siis tegema peaks? Triblama nagu Beckham või?
Viimase nädalavahetuse veetsime pere ja sõpradega Saaremaal rallil. Elasime issile kaasa ja ma ausõna väidan, et Emma on kõige suurem fänn üldse. Tema mokk on ikka väga viltu kui raja äärest lahkume. Ma igatahes loodan, et ta valib mõne naiselikuma hobi tulevikus. Moment on küll kahtlane kõik. Seoses selle ralliga ütlen ka kohe ära, et nii väikeste lastega (ja väiksematega ka) saab küll kõikjal käia, aga kas peab? Kohati on see ikka jube mõtetu. Nt ühe katse vaatamise ajaks olime me suutnud ennast panna lõksu ja pidime ära ootama kõik 140 rallikat, et oma autoni tagasi jõuda. Nimelt see ainus tee mida pidi me olime tulnud oli nüüd ralli jaoks avatud ja meile suletud. Oh jama. Otsustasime siis mingil hetkel, et me teame enam-vähem kus ilmakaares meie auto on ja kalpsame aga siit kadakate vahelt otse välja. Oi kui vale otsus! Jah me jõudsime oma autoni ennem kui 140nes auto oli oma tee läbinud aga see oli ka paras Erna retk. Tulime läbi soo ja paksu paksu metsa, paksu kadaks metsa ka veel ja siis läbi sellise heina, et MUGULA pea ka välja ei paistnud. Ühesõnaga mul oli lastest nii hirmus kahju. Nad olid väsinud ja ei jaksanud enam kõndida, aga kahte ma sülle ka ei jaksa võtta kui ma ei tea kas järgmine samm on 50 cm madalamale kui eelmine jne. Kui me lõpuks autosse jõudsime siis nägime välja nagu Voitkad ja ma needsin seda kogu päeva maa alla. Järgmised korrad valime veidi mugavamad olud :)
MUGUL räägib Emmaga ennem uinumist "Emma oota ma korra kuulan kas su süda tuksub...(paneb kõrva vastu Emmat ja kuulatab)...väga ilusti tuksub! Tead, ma armastan sind väga palju mu kallis Emmake!"
Monday, August 23, 2010
SUUR SUVI!
TUULERÕUGED.
Peale 1,6 aastat ootamist ja 3 valehäiret on siin nüüd tuulerõuged põetud. Ja absoluutselt otseloomulikult laitmatu ajastusega nii nagu kõik muud tõved ja hädad meie majas. 1 jama ajab teist taga. Nimelt jäi MUGUL täpselt 1 päev ennem Jaanipäeva haigeks ja kahe nädala pärast teisipäeval haigestus Emma. MUGUL seega sai absoluutselt terveks (arvestades, et selle haigusega võideldakse üldiselt 2 nädalat kuni täieliku paranemiseni) ja Emma häda algas. MUGUL põdes tuulerõugeid suhteliselt lihtsalt. Palaviku ei olnud, isu oli hea, tuju oli hea ja ainus mis haigusele viitas olid punnid/villid. Neid ei olnud palju, et siiski piisavalt saamaks imuunsus. No nii vähemalt räägivad asjatundjad. Emmal aga oli kolm päeva vahelduva eduga üle 38 palavik, punne väga väga palju ja ta tundis end ka kehvasti. No lõpp hea, kõik hea. Möödas!
SUVILA
Muidu on meie suvi olnud väga hea ja ilus. Nimelt üle mitme aasta sättisime oma suvekodu Kloogarannas jälle eluks valmis. Olin juba pikalt rääkinud oma emale ja ämmale kui ebaaus see on, et meie lastel ei ole maal elavat vanaema kelle juures suvitada. Meie ju oma lapsepõlve suved olime kõik maal ära. No ja minu kallis emme otsustas nüüd siis maavanaemaks hakata. Sobib mulle nii ideaalselt! Lapsed olid pool suve seal ja said tunda nö "maalaste" rõõme. Lipata paljajalu õues, süüa marju otse põõsast jne jne. Ühel päeval külastasime ka VembuTembuMaad. Oi kui tore seal oli! MUGUL ja Emma on mõlemad alla meetri tüübid, seega oli ka hea odav seal sellel aastal käia. Sissepääsu hinnas oli kõigi atraktsioonide külastus ja see rõõmustas me meelt eriti. MUGUL sõitis oma 20 korda erinevate elektriautodega, meie Emmaga karuselli ja rongiga. Hüppasime batuudil, mängisime mänguväljakul ja ujusime. Ainus asi mis võiks minu arvates seal parem ja suurem olla ongi see ujumise osakond. Ilusa ilmaga on see ikka nii punnis täis, et otsi kohta kus sa saad. Aga järgmine aasta lähme uuesti!
SOOME
Kuna meie algne perereis Soome jäi MUGULa tuulerõugete pärast ära siis võtsime selle ette hoopis juuli lõpus. Käisime kõigepealt Raumal kus issi tööasju ajab. Kuna laste Papa (vanaisa) ka seal elab siis oli muidugi mul ka väike puhkus. Papa tahtis väga lastega aega veeta ja lapsed temaga ka. Mõnus on ju kui keegi teeb kõike seda mida sa tahad. Nt soovis MUGUL jäätist ja voilaaa kohe sai! Siis avaldas soovi minna hamburgerit sööma ja kohe mindi. Millalgi oli nätsu vaja...seda sai ka kohe kioskist. Mina ei heida midagi meie Papale selles osas ette. Nad ei näe teineteist nii tihti, et selline tegutsemine taunitav on ja no las need lapsed siis mõnulevad. Tagasiteel käisin lastega "Sea Life" muuseumis ja lõbustuspargis. Muuseum meeldis meile kõige rohkem. MUGUL sai seal merisiili katsuda ja oli maru uhke selle üle. Ka nägime haikalu. Ega need muuseumi inimsed ka rumalad ei ole...väljapääs avaneb lõbustusparki. No ja siis ei saa ju mitte mingitel tingimustel sinna minemata jätta. Vantsisime siis siia ja sinna ja kui olime soovitud sõidu välja valnud asusime pileteid ostma. Peagi selgus, et 18.- EURi(!!!!!) on 1 sõit! APPPPIIIIIII! Tähendab mu lapsed on nii väiksed, et kui nad selle klassikalise karuselliga sõita tahavad on kummagile pilet 6.- EURi ja ma pean kaasa minema ja ka 6.- EURi maksma. Jääb ära ma ütlen. Tule taevas appi! Lubasin siis MUGULale, et ma lähen temaga mänguasja poodi ja ta võib valida mida ta tahab ning ma ostan talle selle asemel, et maksta 18.- ühe tobeda sõidu eest. Natuke oli viu, aga kuna mänguasjad meeldivad ka, siis sündis ka kohe diil! Poest ostetud pilaprillid ununesid järgmisesse poodi, seega lõppkokkuvõttes viskasin selle raha ikkagi sisuliselt maha. Oeh....
LASTE ARENG
Emma on meil alates 17.08.2010 ametlikult lasteaia laps. Mõlemad vennaga käivad Viimsis "Väike Päike" nimelises lasteaias. Täpselt nii nagu MUGUL jäi ka Emma kohe lasteaeda pikaks päevaks. See on lihtsalt super kui hästi neile lasteaed sobib. Julgen öelda, et nad on lasteaia jaoks loodud. Ei ühtki pisarat ega jonni. Sööb kenasti, teebe tegevusi kaasa, seltsib teiste lastega, magab jne. Ainus asi mis on, et potile ikka veel ei taha. Tema kindel vastus on "EI!". Õnneks ta jälgib teisi potitajaid suure huviga. Ehk ikka hakkab varsti käima. Emma on oma rühmas kõige noorem, aga ma ei muretse sellepärast üldse. Ta on väga tragi ja tubli. Eks see annab ka palju juurde, et MUGUL seal samas käib. Nad näevad teineteist süües ja õues. Ka on lubatud neil teineteise rühmades mängimas käia kui suur igatsus peale tuleb. MUGUL on nii uhke, et Emma nüüd lasteaias käib. Ta muudkui räägib kõigile: "Kas sa tead, et minu väike õde käib ka juba lasteaias!"
Emma kordab juba palju sõnu järgi. Vastupidiselt vennale ei taha tal väga "R" täht tulla, aga harjutame pidevalt ja 1 kord ikka juba tuli. Ka on tekkinud tal 2 sõnapaari mida ta kokku seab "mina ka, kalli (Carl) ka, emme ka, issi ka" jne, ning "issi oma, emme oma, kalli (Carli) oma" jne. Emma on endiselt 100% tüdruk. Kui ta hommikul ärkab siis teatab peale pesu, et "keidi (kleit) ka" ja hakkab oma kapis tuhlama. Juba on meil vaja kaasa võtta kõikjale tema "koti" (kott). Ühel korral oli meil vaja lahkuda koos tita ja turvahälliga onu Tommi sünnipäevale. "Tita kaaa" nõudis Emma. Kui Emma näeb, et mina ennast kreemitan siis on tal ka kohe vaja. Või kui ma küüsi lakin siis ta käib nagu kass ümber palava pudru "kaa, kaa". Küüsi ma tal siiski veel ei laki. Teeme mängult.
MUGUL on juba nii suur, et tema igapäevast arengut enam nii hästi ei märka. Täna on mul aga väga sobiv moment tema arengust adekvaatselt siin kirjutada, kuna ma just saabusin lasteaiast arenguvestluselt. Nimelt on temaga kõik korras. Olin kahtlustanud, et äkki tema keskendumisvõime ei ole piisav, kuna ta peab pidevalt midagi siblima, aga see osutus mõtetuks mureks. Oma vanuse kohta on kõik normis. Kui aus olla siis olin ka valmis kuulma seda kuidas MUGUL nt teisi lööb või ropendab (need on meil nüüd 2 uut asja mida selgitades välja proovime juurutada), aga minu suureks imestuseks oli kõik hoopis teisiti. Väidetavalt on ta üks südamlikemaid poisse üldse. Kohe kui keegi saab haiget siis jookseb tema lohutama ja kui vaja nutab koos sõbraga. Ta ei räägi kunagi kellegist pahasti ega ole kasutanud väljendit "mina pole enam sinu sõber". Ta on kõigiga semu. Tema on suur organisaator...MUGUL ütleb mis mäng on ja siis teised mängivad. Ise ta teiste mängu väga ei lähe, aga organiseerib omi mänge. Tähelepanu keskpunktis meeldib olla. Karistust oskab kanda. Kui ta on pahandusega hakkama saanud, siis istub rahulikult kasvataja kõrval ja lahkub kui luba antakse. Ta oskab eristada pikka ja lühikest, peenikest ja paksu, suuremat ja väiksemat jne. Kasutab käändeid õigesti ja ei puterda. Tunneb suurt huvi käelise tegevuse üle ja on väga hea füüsisega. Oskab öelda võõrale kohe mis ta nimi on: Carl Ronald Ilves ja kui vana ta on: koos kolme näpu näitamisega "kolm". Oskab rääkida, et tal venda ei ole, aga tal on väike õde Emma Eliise. Kui tema käest küsiti mida su emme ja issi tööks teevad siis ta vastas "Emme vaatab arvutit ja issi parandab asju mis on katki". :) Lapsesuu! Ta küsis kusjuures just eile minu käest millal ma tööle lähen. Kasvataja oli siis ka uurinud kelleks ta saada tahab ja ta oli teatanud "Ma tahan saada issiks. Ma tahan, et mina oleksin issi, Greete (naabritüdruk) oleks emme ja Mimmu (teine naabritüdruk) oleks tädi. Siis ma tuleksin siia lasteaeda ja näitaksin teile kui suur ma olen ja ma ei peaks siin enam käima". Issand ma pidin nutma puhkema. Nii armas! Kõik see ju viitab sellele, et keskond kus ta kasvab meeldib talle. Isegi lasteaias kus on ta suur sõber Rasmus, mäletab ta oma koduseid tüdrukuid ja mänge. Ka oli palutud tal valida värve vastavalt emotsioonile: rõõm, kurbus, turvatunne, viha, häbelikkus jne. , ning kirjeldada mis need tema arvates on ja kus ta neid tunneb. Iga vastus oli eranditult KODUS. Sellel hetkel tundsin end veidi kohmetuna, kuna ma ei taha, et laps tunneks kurbust või viha kodus, aga hiljem selgus, et see on just hea. Tema jaoks on kodu kõige turvalisem koht ja ainus koht kus ta kõige rohkem olla armastab. Ja nii tegelt ongi. Ta tahab pidevalt koju. Ta kangesti ootab, et me kellegi sünnipäevale läheks või nt ujuma aga ta hakkab õige pea koju tahtma. Ühesõnaga ma veendusin täna absoluutselt selles, et meie lapsed ajavadki oma ema-isa vahetevahel hulluks, aga tegelikult on nad sisimas ime armsad ja hellad tegelased. Ma tõin kaks nädalat tagasi vitsa kapi peale seisma, kuna mulle tundus, et ma ei saa ikkagi ilma hakkama, aga olgu mul siiski nüüd nii palju mõistust peas, et ma seda kunagi ei kasutaks.
NALJA KA
Eile rääkis MUGUL Emmale (ma kuulsin juhuslikult pealt): " Tead Emma, kui me suureks kasvame, siis on nii, et mina lähen trenni ja sina lähed shoppama. Nii käibki, et issid on trennis ja kõik naised shoppavad!" VOT! :) Kes ei teadnud, siis nüüd teate!
Peale 1,6 aastat ootamist ja 3 valehäiret on siin nüüd tuulerõuged põetud. Ja absoluutselt otseloomulikult laitmatu ajastusega nii nagu kõik muud tõved ja hädad meie majas. 1 jama ajab teist taga. Nimelt jäi MUGUL täpselt 1 päev ennem Jaanipäeva haigeks ja kahe nädala pärast teisipäeval haigestus Emma. MUGUL seega sai absoluutselt terveks (arvestades, et selle haigusega võideldakse üldiselt 2 nädalat kuni täieliku paranemiseni) ja Emma häda algas. MUGUL põdes tuulerõugeid suhteliselt lihtsalt. Palaviku ei olnud, isu oli hea, tuju oli hea ja ainus mis haigusele viitas olid punnid/villid. Neid ei olnud palju, et siiski piisavalt saamaks imuunsus. No nii vähemalt räägivad asjatundjad. Emmal aga oli kolm päeva vahelduva eduga üle 38 palavik, punne väga väga palju ja ta tundis end ka kehvasti. No lõpp hea, kõik hea. Möödas!
SUVILA
Muidu on meie suvi olnud väga hea ja ilus. Nimelt üle mitme aasta sättisime oma suvekodu Kloogarannas jälle eluks valmis. Olin juba pikalt rääkinud oma emale ja ämmale kui ebaaus see on, et meie lastel ei ole maal elavat vanaema kelle juures suvitada. Meie ju oma lapsepõlve suved olime kõik maal ära. No ja minu kallis emme otsustas nüüd siis maavanaemaks hakata. Sobib mulle nii ideaalselt! Lapsed olid pool suve seal ja said tunda nö "maalaste" rõõme. Lipata paljajalu õues, süüa marju otse põõsast jne jne. Ühel päeval külastasime ka VembuTembuMaad. Oi kui tore seal oli! MUGUL ja Emma on mõlemad alla meetri tüübid, seega oli ka hea odav seal sellel aastal käia. Sissepääsu hinnas oli kõigi atraktsioonide külastus ja see rõõmustas me meelt eriti. MUGUL sõitis oma 20 korda erinevate elektriautodega, meie Emmaga karuselli ja rongiga. Hüppasime batuudil, mängisime mänguväljakul ja ujusime. Ainus asi mis võiks minu arvates seal parem ja suurem olla ongi see ujumise osakond. Ilusa ilmaga on see ikka nii punnis täis, et otsi kohta kus sa saad. Aga järgmine aasta lähme uuesti!
SOOME
Kuna meie algne perereis Soome jäi MUGULa tuulerõugete pärast ära siis võtsime selle ette hoopis juuli lõpus. Käisime kõigepealt Raumal kus issi tööasju ajab. Kuna laste Papa (vanaisa) ka seal elab siis oli muidugi mul ka väike puhkus. Papa tahtis väga lastega aega veeta ja lapsed temaga ka. Mõnus on ju kui keegi teeb kõike seda mida sa tahad. Nt soovis MUGUL jäätist ja voilaaa kohe sai! Siis avaldas soovi minna hamburgerit sööma ja kohe mindi. Millalgi oli nätsu vaja...seda sai ka kohe kioskist. Mina ei heida midagi meie Papale selles osas ette. Nad ei näe teineteist nii tihti, et selline tegutsemine taunitav on ja no las need lapsed siis mõnulevad. Tagasiteel käisin lastega "Sea Life" muuseumis ja lõbustuspargis. Muuseum meeldis meile kõige rohkem. MUGUL sai seal merisiili katsuda ja oli maru uhke selle üle. Ka nägime haikalu. Ega need muuseumi inimsed ka rumalad ei ole...väljapääs avaneb lõbustusparki. No ja siis ei saa ju mitte mingitel tingimustel sinna minemata jätta. Vantsisime siis siia ja sinna ja kui olime soovitud sõidu välja valnud asusime pileteid ostma. Peagi selgus, et 18.- EURi(!!!!!) on 1 sõit! APPPPIIIIIII! Tähendab mu lapsed on nii väiksed, et kui nad selle klassikalise karuselliga sõita tahavad on kummagile pilet 6.- EURi ja ma pean kaasa minema ja ka 6.- EURi maksma. Jääb ära ma ütlen. Tule taevas appi! Lubasin siis MUGULale, et ma lähen temaga mänguasja poodi ja ta võib valida mida ta tahab ning ma ostan talle selle asemel, et maksta 18.- ühe tobeda sõidu eest. Natuke oli viu, aga kuna mänguasjad meeldivad ka, siis sündis ka kohe diil! Poest ostetud pilaprillid ununesid järgmisesse poodi, seega lõppkokkuvõttes viskasin selle raha ikkagi sisuliselt maha. Oeh....
LASTE ARENG
Emma on meil alates 17.08.2010 ametlikult lasteaia laps. Mõlemad vennaga käivad Viimsis "Väike Päike" nimelises lasteaias. Täpselt nii nagu MUGUL jäi ka Emma kohe lasteaeda pikaks päevaks. See on lihtsalt super kui hästi neile lasteaed sobib. Julgen öelda, et nad on lasteaia jaoks loodud. Ei ühtki pisarat ega jonni. Sööb kenasti, teebe tegevusi kaasa, seltsib teiste lastega, magab jne. Ainus asi mis on, et potile ikka veel ei taha. Tema kindel vastus on "EI!". Õnneks ta jälgib teisi potitajaid suure huviga. Ehk ikka hakkab varsti käima. Emma on oma rühmas kõige noorem, aga ma ei muretse sellepärast üldse. Ta on väga tragi ja tubli. Eks see annab ka palju juurde, et MUGUL seal samas käib. Nad näevad teineteist süües ja õues. Ka on lubatud neil teineteise rühmades mängimas käia kui suur igatsus peale tuleb. MUGUL on nii uhke, et Emma nüüd lasteaias käib. Ta muudkui räägib kõigile: "Kas sa tead, et minu väike õde käib ka juba lasteaias!"
Emma kordab juba palju sõnu järgi. Vastupidiselt vennale ei taha tal väga "R" täht tulla, aga harjutame pidevalt ja 1 kord ikka juba tuli. Ka on tekkinud tal 2 sõnapaari mida ta kokku seab "mina ka, kalli (Carl) ka, emme ka, issi ka" jne, ning "issi oma, emme oma, kalli (Carli) oma" jne. Emma on endiselt 100% tüdruk. Kui ta hommikul ärkab siis teatab peale pesu, et "keidi (kleit) ka" ja hakkab oma kapis tuhlama. Juba on meil vaja kaasa võtta kõikjale tema "koti" (kott). Ühel korral oli meil vaja lahkuda koos tita ja turvahälliga onu Tommi sünnipäevale. "Tita kaaa" nõudis Emma. Kui Emma näeb, et mina ennast kreemitan siis on tal ka kohe vaja. Või kui ma küüsi lakin siis ta käib nagu kass ümber palava pudru "kaa, kaa". Küüsi ma tal siiski veel ei laki. Teeme mängult.
MUGUL on juba nii suur, et tema igapäevast arengut enam nii hästi ei märka. Täna on mul aga väga sobiv moment tema arengust adekvaatselt siin kirjutada, kuna ma just saabusin lasteaiast arenguvestluselt. Nimelt on temaga kõik korras. Olin kahtlustanud, et äkki tema keskendumisvõime ei ole piisav, kuna ta peab pidevalt midagi siblima, aga see osutus mõtetuks mureks. Oma vanuse kohta on kõik normis. Kui aus olla siis olin ka valmis kuulma seda kuidas MUGUL nt teisi lööb või ropendab (need on meil nüüd 2 uut asja mida selgitades välja proovime juurutada), aga minu suureks imestuseks oli kõik hoopis teisiti. Väidetavalt on ta üks südamlikemaid poisse üldse. Kohe kui keegi saab haiget siis jookseb tema lohutama ja kui vaja nutab koos sõbraga. Ta ei räägi kunagi kellegist pahasti ega ole kasutanud väljendit "mina pole enam sinu sõber". Ta on kõigiga semu. Tema on suur organisaator...MUGUL ütleb mis mäng on ja siis teised mängivad. Ise ta teiste mängu väga ei lähe, aga organiseerib omi mänge. Tähelepanu keskpunktis meeldib olla. Karistust oskab kanda. Kui ta on pahandusega hakkama saanud, siis istub rahulikult kasvataja kõrval ja lahkub kui luba antakse. Ta oskab eristada pikka ja lühikest, peenikest ja paksu, suuremat ja väiksemat jne. Kasutab käändeid õigesti ja ei puterda. Tunneb suurt huvi käelise tegevuse üle ja on väga hea füüsisega. Oskab öelda võõrale kohe mis ta nimi on: Carl Ronald Ilves ja kui vana ta on: koos kolme näpu näitamisega "kolm". Oskab rääkida, et tal venda ei ole, aga tal on väike õde Emma Eliise. Kui tema käest küsiti mida su emme ja issi tööks teevad siis ta vastas "Emme vaatab arvutit ja issi parandab asju mis on katki". :) Lapsesuu! Ta küsis kusjuures just eile minu käest millal ma tööle lähen. Kasvataja oli siis ka uurinud kelleks ta saada tahab ja ta oli teatanud "Ma tahan saada issiks. Ma tahan, et mina oleksin issi, Greete (naabritüdruk) oleks emme ja Mimmu (teine naabritüdruk) oleks tädi. Siis ma tuleksin siia lasteaeda ja näitaksin teile kui suur ma olen ja ma ei peaks siin enam käima". Issand ma pidin nutma puhkema. Nii armas! Kõik see ju viitab sellele, et keskond kus ta kasvab meeldib talle. Isegi lasteaias kus on ta suur sõber Rasmus, mäletab ta oma koduseid tüdrukuid ja mänge. Ka oli palutud tal valida värve vastavalt emotsioonile: rõõm, kurbus, turvatunne, viha, häbelikkus jne. , ning kirjeldada mis need tema arvates on ja kus ta neid tunneb. Iga vastus oli eranditult KODUS. Sellel hetkel tundsin end veidi kohmetuna, kuna ma ei taha, et laps tunneks kurbust või viha kodus, aga hiljem selgus, et see on just hea. Tema jaoks on kodu kõige turvalisem koht ja ainus koht kus ta kõige rohkem olla armastab. Ja nii tegelt ongi. Ta tahab pidevalt koju. Ta kangesti ootab, et me kellegi sünnipäevale läheks või nt ujuma aga ta hakkab õige pea koju tahtma. Ühesõnaga ma veendusin täna absoluutselt selles, et meie lapsed ajavadki oma ema-isa vahetevahel hulluks, aga tegelikult on nad sisimas ime armsad ja hellad tegelased. Ma tõin kaks nädalat tagasi vitsa kapi peale seisma, kuna mulle tundus, et ma ei saa ikkagi ilma hakkama, aga olgu mul siiski nüüd nii palju mõistust peas, et ma seda kunagi ei kasutaks.
NALJA KA
Eile rääkis MUGUL Emmale (ma kuulsin juhuslikult pealt): " Tead Emma, kui me suureks kasvame, siis on nii, et mina lähen trenni ja sina lähed shoppama. Nii käibki, et issid on trennis ja kõik naised shoppavad!" VOT! :) Kes ei teadnud, siis nüüd teate!
Saturday, May 29, 2010
Tuulerõuged millal te tulete?
Nii...mul on nüüd mõõt täis neist tuulerõugetest. Juba kolmas valehäire. Ühesõnaga pole sellel Emmal miskeid rõugeid. Kui suur on aga tõenäosus, et samal ajal kui lasteaed on tuulerõugeid täis ja meil peiteaeg hakkab ümber saama, tekib lapsel kehale sarnane lööve? Ausõna ma olin 100% kindel, et nüüd on meie aeg. Miski lööve tal tuleb õhtuks ja kaob hommikuks. Ville ja sügelust pole. Toitudest seda ma ei arva, kuna midagi uut ta saanud pole. Pesupulber on ka sama. Ju siis higilööve. Ise küsimus on muidugi kuidas ta higistab? Palav ju nagu pole. Tean, et tuulerõugeid on võimalik ka väga kergelt põdeda no nii kahe punniga. Samas ma ei usu, et mul mõlemad lapsed seda nii kergelt teeks. No on mis on...jooksen peaga vastu seina edasi.
Wednesday, May 26, 2010
Emme-poja kvaliteetaeg
Ühel ilusal päeval sain oma sõbranna Katrini (ta käib tööl) käest kõne. Sisu oli selline "Tsau, kle kas sa ei tahaks MUGULaga koos 8-15 mai Türki puhkama sõita? Ma siin mõtlesin, et mulle oleks nii väga puhkust vaja ja ma võtaks Henry (sama vana kui MUGUL) kaasa ja läheks poistega ah? Konks on selles ka, et kohe praegu sellel samal minutil pead ära otsustama kas tuled või ei. Aega pole. Hotell on 5 tärni, kõik hinnas ja lastel peaks palju põnevat olema. Pliis ära ütle, et sa ei tule..." Ja ma loomulikult läksin! Unustasin ära, et võiks ikka teha eeltööd, kuna eelmine kogemus Egiptusest oli ju kohutav. Akna taga oli parasjagu ilm päris hall ja mõte Türgi päiksest ajas mu pakkima. Tegelikult oligi seda väga vaja just MUGULal. Kui ikka kaks last on nii väikse vahega saadud siis on ju täitsa selge, et kord on ühel tähelepanu vähe ja siis jälle teisel. Ema-poja kvliteetaeg oligi tegemata. Emma jäi issi, vanaemade, vanavanaemade ja hoidjatädiga siia. Minu suureks üllatuseks ei küsinud Emma selle nädala jooksul kordagi minu kohta midagi. Ju tal oli nii põnev. Issi sai ka tütrekesega esmakordselt nii palju ise koos olla, et neil on nüüd hoopis teine suhe. Meie aga MUGULaga sulistasime basseinis, päevitasime, magasime lõunat, sõime, jõime kokteile (kõigile sobivaid) ja ostlesime. See oli super nädal. Ma ei taha siin üldse sellest rääkida kui palju MUGUL ja Henry omavahel kaklesid. Sisuliselt 24/7. See pole üldse oluline. Oluline on see, et me saime olla täitsa kahekesi. Järgmine kord lähen Emmaga.
Kui me Tallinnas maandusime võtsin kohe Allanile kõne, kuna mul oli Emma igatsus juba nii meeletu ja ma tahtsin teada, et nad on lennujaamas kohal. Mu süda jäi ausõna hetkeks seisma kui Allan ütles: "Emmaga ei ole praegu väga hästi. Keegi ei tahtnud sulle helistada, aga ta on haige. Tal on kõrge plavik ja ta on terve päeva oksendanud". Mismõttes? Ma ei tea kas ma üldse midagi rääkisin kui me lennujaamast Mana juurde sõitsime. Astusime kolmekesi uksest sisse ja Emma oli kohe vastas. Ta kukkus istukile kui meid nägi ja hakkas kohutavalt haledalt nutma. Ausõna. Ta sai shoki ma arvan. Ma ei kujuta ette mida ta sellel hetkel võis mõelda. Äkki ta kartis, et emme oli ta jätnud? Võtsin ta sülle ja kaisutasin nii palju kui sain. Istusime diivanile ta näitas kohe mis ta õppinud oli. Hakkan nina nokkima ja siis teatas "koll"! :) Päris vaimukas preili. Ja uskumatu nagu see kõlab...mu laps sai terveks. Mana isegi ütles, et lapsel on elu tagasi. Ennem oli ta loid ja magas, aga nüüd mängis ja lollitas. Võib olla oli ta stressis sellest, et ma ära olin? No oli mis oli. Ma loodan, et ta seda ei mäleta ja ma ei teinud talle liiga. Järgmine kord koos temaga.
MUGUL käis esmaspäev, teisipäev lasteaias ja siis kolmapäeva öösel kell 3 hakkas tema oksendama. Ja ikka julmalt. Iga 15 minuti tagant. Hiljem olid vahed kuni 2 tundi ja lõppu ei tulnud. Õhtul kell 18.00 otsustasin, et tagumine aeg on minna haiglasse. Nakkushaiglasse jõudes selgus, et tal on ka palavik tõusnud 37,7 ja kellegil ei tekkinud kahtlust ka, et ma oleks nt valel ajal vales kohas. Kuna lasteaias möllavad tuulerõuged, siis isoleeriti meid boksi. Fantastiline ah? Me istusime lihtsalt 10 ruudu peal kinni. MUGULale pandi kohe kanüül ja tilguti tilkuma. Ta oli väga õnnetu olemisega juba ja ma võtsin ta endale kaissu tuttu. Järgmine päev oli juba parem ja me olime rõõmsad, et reedel saame välja. Kõik aga ei lähe alati nii nagu arvad või loodad ja reede hommik algas suure okseralliga. Ta elas tilgutist tilgutini. Laupäeva hommik saabus jälle oksendades. Minu meeleheide aina kasvas ja kasvas, kuna diagnoosi ka ei olnud. Rota ja Norwalk olid välistatud. Veri ka korras. Samas mis see diagnoos mulle ikka annab? Psühholoogiline asi on see vist ainult, et nime on vaja teada. Põhiline on ju tegelt ainult see, et arstid mu lapse terveks teeks. Nüüd oli lisaks oksendamisele ja kõhulahtisusele veel ka kohutav kõhuvalu (gaasidest). Ma pole tükk aega juba nii palju nutnud kui ma tol laupäeva õhtul seal haiglas nutsin. Mul oli ausõna tunne, et ta ei saagi enam terveks. Kes on MUGULat näinud see teab, et see poiss ei püsi pudelis ka paigal ja nüüd ta oli juba mitmendat päeva pikali ja tõusis vaid siis kui toaletti oli vaja minna. Ta magas päevad läbi tilgutiga ja kui ärkas siis nuttis kuna tal oli paha ja valutas ka. Ma oleksin sellel hetkel olnud võimeline mägesid liigutama, kui ta ainult terveks saaks. Midagi teha ei oska. Kaisutasin teda ja nutsin vaikselt nii, et ta aru ei saaks. Pühapäeva hommikul oli tema esimene lause "Emme mu kõht väga valutab". Kõik! Aitas! Tehke mu laps terveks! Kutsusin arsti ja nõudsin uusi proove ja selgitusi. Arst tuli ja katsus ja kuulas ja vaatas ja teatas, et lihtsalt gaasid ja see on normaalne ja läheb üle. Läkski! Lihtsalt sellel samal momendil tuli puuks ja mu laps oli voodis püsti. "Hakkame mängima!" Nüüd mõtlesin nutta rõõmust, aga hoidsin end tagasi. Esmaspäeva hommikul oli tavaline MUGUL tagasi ja arst arvas, et me võime kohe kindlasti koju minna. Emma oli kogu selle aja olnud minu ema ja vanaema juures ning sellel korral oli ta ikka juba väga palju mind küsinud. Emme oli ju vaid 3 päeva olemas ja läks jälle pikaks ära. Ja jälle koos MUGULAga.
Täna on kolmapäeva õhtu. Teine päev kodus ja Emmal on 38,1 palavik. Lastetud....kas unistate minu elust?
Wednesday, April 14, 2010
Vitsaga või vitsata?
MUGUL on ajanud mu ummikusse. Põhjuseks on efektiivse karistuse puudumine. Mina ei ole oma lastele kunagi vitsa andnud, aga mul on ausõna siin ikka juba järjest ja järjest rohkem neid juhtumeid kus ikka katel keeb nii üle ja mõtted tahavad vitsa koju tuua. Olen lihtsalt üritanud kasvatada oma lapsi nii nagu tänapäeval kombeks on...rääkides ja selgitades tuhat korda...rahulikult ja maru rahulikult...aga ma ei saaks öelda, et see on palju vilja kandnud. Samas käsi ei tõuse üldse kohe vitsa andma, aga midagi peab ette võtma. MUGUL on väga ülbeks ja nõudlikuks läinud. Rääkides ämmaga ja oma emaga saan kinnitust, et me olime mehega ka sellised. No mis teha? Nurgas ei seisa. Sõna ei kuula. Karistust ei kanna. Vabandust ei palu. Üldse ei kuula kui sa midagi räägid. Ainult nõuab ja jonnib.
Mida olen juba proovinud:
Toolil istumine....ei toimi. Tõuseb püsti ja jalutab ära. Viin tagasi ja nii siis võib meil lõputult see pendel olla. Jonn sinna hulka, et „ma igatahes tõusen nüüd püsti ja lähen ära“ jne jne.
Nurgas seismine....sama nagu tooliga. Kokulepe on, et laps seisab nurgas nii mitu minutit kui vana ta on. Kogu see lugu on nagu hane selga vesi.
Oma tuppa kinni panemine. Hmmm...tundub jube julm panna laps kinnise ukse taha. Olen seda küll ikka väga-väga suure jama puhul teinud. Nt 13.10.2009 Emma sünnipäeval kui ta oma rattaga vehkat tegi meie maja juurest.
Oma käega laksu anda pepule...seda on ta ka saanud, aga kas emme käsi on ikka kõige perem selleks? See sama käsi teeb pai ja siis laksu ka. Hmmm...
Tutistamine...kasutan ka, aga ei toimi nii piisavalt, et enam ei teeks.
Issi kasutamine karistusel....kindel ei! Kui laps teeb pahandust issiga siis muidugi, aga mitte nii, et laps a la jonnib minuga ja siis issi karistab. Meie issit on niigi vähe näha, seega kui ta ainult karistaks sellel ajal oleks ikka julm küll.
Näen, et ega see oma käe kasutamine (tutistamine, laksu andmine) ei mõju lapsele ka selles mõttes hästi, et ta nüüd juba ähvardab mind vahest kui jonn on, et „ma löön sind“. No seda ma nüüd kindlasti ei tahaks tulemuseks.
Ja ma ei taha siis üldse tegelt mingit vitsa andmist propageerida...kaugeltki mitte, aga kuidas panna keskmisest aktiivsemad lapsed sõna kuulama? Lapsed on lihtsalt niiiiii erinevad. Mul osad sõbrannad räägivad oma "rasketest" lastest ja ma kohtudes ei saa aru kus see "raske" laps on. Ühesõnaga mul on siin parasjagu nuputamist kasvatusteemadel. Vanaema ikka toob mulle ajalehe väljalõkeid kus 60 aastane lapsterapeut või kes iganes räägib kuidas lapsi kasvatada, aga ausõna....no thank you...kes ise parasjagu sama probleemiga silmitsi ei ole, ei ole minu jaoks usutava jutuga. Jo Frosti (Supernänni) mina ausalt öelda küll miskit pühakuks ei pea. Number 1: ta on kasvanud ja elab täitsa teises kultuuris. Number 2: teooria ja sari on reaalsusest erinev. Keegi ei tea kuidas nende peredega siiski täna lood on. Aga nippe on tal kindlasti häid mida paljud ehk saavad rakendada, aga puhta kullana seda küll võtta ei saa.
Sellise pisikestega nagu Emma, pole ju veel miskit säärast muret enamusel, aga mida vanemaks nad saavad seda suuremaks need probleemid lähevad. Ma ausõna tahan, et mu lapsed minu sõna kuulaks ja mind austaks. Kindlasti ei taha ma last kes 15 aastaselt paneb mulle müksu (head juhul müksu, halvemal tou) jalaga ja nõuab mutilt viis sotti.
Sunday, March 21, 2010
"Ei takista vallid, ei takista kraav"
Hullumaja vol 2 on nüüd meie majas alanud. Emma on osutunud sama pööraseks nagu MUGUL seda selles eas oli ja kogu see mõte juba järgnevast aastast ajab hirmu peale. "Ei takista vallid, ei takista kraav". Ta turnib mööda mööblit ilma hirmu tundmata, ta kiusab MUGULat, ta jonnib, ta solvub jne jne. Eelmisel kolmapäeval pidime eemaldama alumiselt korruselt trepipiirde, kuna ta lihtsalt nihutas sinna juurde tooli ja ronis üle. Esimene kord kui ma ta sellist tooli-trepi trikki tegemas nägin, siis katsetas ta seda üleval korrusel. Mu süda jättis lööke vahele sel hetkel. Milline kohutav õnnetus oleks võinud juhtuda! Eks siis nüüd peab ta kiiresti ära õppima ilma käsipuuta trepi kasutamise. Ka sõuab ta nende samade toolidega mööda ülejäänud elamist ringi ja tihti leian ta kraanikausist või laua pealt või riiulist või TV otsas rippumas. Kraanikausis tegeleb ta igasugu jälkustega kui võimalus antaks. Sööb nt jääke ja joob klaasist kus parajasti midagi sees on. Sõna otseses mõttes ÕUDNE! Solvumise MMi esimene kuldne koht on Emma oma juba ammu ja jäädavalt. Ma pole veel kunagi kedagi nii hirmasti solvumas näinud. Ta kangestub. Hing jääb kinni. Häält ei tule. Suu on pärani. Nägu punakas lilla. Ja siis....möirgab. Pisarad pritsivad. Kahel korral on ta nii ära solvunud, et kaotanud tasakaalu ja kukkunud sirgelt ninali maha. Solvumised tulevad siis peamiselt sellest, et ma neid eelpool nimetatud tegevusi tal teha ei luba. Nt kui ma piisavalt valvas ei oleks siis ta varastaks kohe mul sahtlist kõik noad ja käärid. Kuidas võiks sellist asja lubada? Aga Emma solvub kohe hingepõhjani. Areng on olnud ka verbaalses tsoonis. Eelmine neljapäev 11.03. ütles ta esimest korda "Emme". Mõned päevad varem teatas "Komm". "Pall" on endiselt "äll". Täna ütles ilusti "Carl", "issi" ja "kurk". Tundub, et talle siiski meeldub rohkem ulakusi teha ja turnida kui rääkida.
Õues meeldib Emmale väga olla. Mul pole kunagi vaja talle kaks korda öelda, et lähme õue. Ennem kui ma reageerida jõuan on proual juba saapad jalas :) Selle aasta talv on olnud imeline ja sellega seoses oleme saanud palju kelguga sõita. Kelgud on Emma suur kirg. Tal ei ole mingit vahet kus see kelk on...toas või õues...ikka on vaja sõita. Nii kui ta õue saab siis käib ja veab naabrite kelgud keset õue. Piiluja on ta ka. Talle kangesti meeldib vaadata naabrite akendest sisse. Ta surub oma nina ja suu lausa lössi aknale, et kedagi näha. Siiani on kõik sõbralikult seda võtnud.
MUGUL on aga osutunud tõeliseks rüütliks. Ega naljalt Emmale ligi ei saa. Käisin lastega basseinis ujumas ja seal üks teine väike poiss arvas, et Emmal on maru mõnus lükata vees. Emmal oli swimtrainer seljas, jalad põhja ei ulatanud ja ise ta nautis seda väga. Siis aga saabus MUGUL. Ise ta kartis ujuda, aga swimtraineri abiga võttis end kokku ning teatas sellele poisile "Kuule, sa ei tohi lükata teda. Tema on minu väike õde Emma!" ja astus otsustavalt selle poisi ja Emma vahele. Sellega oli see teema lõpetatud. Siis käisime Rebecca-Mia ja tema emmega GO Spaas, Saaremaal puhkamas ja seal tekkis mängutoas miski lelu pärast seis kus MUGUL kargas ligi ja teatas, et "Sellega mängis minu Emma!". Maru armas! Minu vanaema ütles mulle täna, et "Eva, sa arvesta et sellist armastust nagu MUGUL sinu vastu hetkel tunneb ei koge sa elus kunagi. Ainult nüüd!" ja see on nii õige. Nii ongi! MUGUL on absoluutselt veendunud, et meie temaga oleme igavesti koos. Ta räägib mulle, et kui ta suureks kasvab ja juba ise autoga sõidab, juukseid peseb, dushi enam ei karda, siis ta ikka magab oma emme kaisus. Ja ta ei taha kuulda ka, et nii ei hakka olema. Teda ei huvita üldse, et issi nt oma emme kaisus enam ei maga. Tema kavatseb seda küll teha. Endiselt ei kõlba suurt keegi mitte millekski. Ikka on emmet vaja. Pidevale pikkuse mõõtmisele on lisandunud nüüd ka vajadus mõõta tublidust. Ma pean pidevalt talle rääkima kui tubli ta on. Olen seda muidugi alati teinud, aga nüüd ta vajab seda kuidagi eriti palju. Korrutan pidevalt lastele, et kui üks või teine toiduasi maha kukub, siis seda enam süüa ei tohi. Nüüd lõpuks on MUGUL sellest aru saanud, ega korja ka enam kodus toitu maast suhu. Viieline!
Oma voodis magamisega on nüüd meil lood nii, et ma luban talle igal hommikul anda ühe nätsu kui ta oma toas magab. Hetkel see motiveerimiseks täitsa piisab. Ma nimelt keelasin tal nätsud muidu täitsa ära. Ta lihtsalt ühel päeval oli nii äss, et sülitas nätsu omale sülle (ilma mulle ütlemata, et tahab sellest vabaneda) ja see kleepis talle kombeka ja turvatooli külge. Sama päeva õhtul kordus sama asi meie diivanil. Ma vahest lihtsalt ei saa aru, kuidas nad ei saa aru!!!!!!
Õues meeldib Emmale väga olla. Mul pole kunagi vaja talle kaks korda öelda, et lähme õue. Ennem kui ma reageerida jõuan on proual juba saapad jalas :) Selle aasta talv on olnud imeline ja sellega seoses oleme saanud palju kelguga sõita. Kelgud on Emma suur kirg. Tal ei ole mingit vahet kus see kelk on...toas või õues...ikka on vaja sõita. Nii kui ta õue saab siis käib ja veab naabrite kelgud keset õue. Piiluja on ta ka. Talle kangesti meeldib vaadata naabrite akendest sisse. Ta surub oma nina ja suu lausa lössi aknale, et kedagi näha. Siiani on kõik sõbralikult seda võtnud.
MUGUL on aga osutunud tõeliseks rüütliks. Ega naljalt Emmale ligi ei saa. Käisin lastega basseinis ujumas ja seal üks teine väike poiss arvas, et Emmal on maru mõnus lükata vees. Emmal oli swimtrainer seljas, jalad põhja ei ulatanud ja ise ta nautis seda väga. Siis aga saabus MUGUL. Ise ta kartis ujuda, aga swimtraineri abiga võttis end kokku ning teatas sellele poisile "Kuule, sa ei tohi lükata teda. Tema on minu väike õde Emma!" ja astus otsustavalt selle poisi ja Emma vahele. Sellega oli see teema lõpetatud. Siis käisime Rebecca-Mia ja tema emmega GO Spaas, Saaremaal puhkamas ja seal tekkis mängutoas miski lelu pärast seis kus MUGUL kargas ligi ja teatas, et "Sellega mängis minu Emma!". Maru armas! Minu vanaema ütles mulle täna, et "Eva, sa arvesta et sellist armastust nagu MUGUL sinu vastu hetkel tunneb ei koge sa elus kunagi. Ainult nüüd!" ja see on nii õige. Nii ongi! MUGUL on absoluutselt veendunud, et meie temaga oleme igavesti koos. Ta räägib mulle, et kui ta suureks kasvab ja juba ise autoga sõidab, juukseid peseb, dushi enam ei karda, siis ta ikka magab oma emme kaisus. Ja ta ei taha kuulda ka, et nii ei hakka olema. Teda ei huvita üldse, et issi nt oma emme kaisus enam ei maga. Tema kavatseb seda küll teha. Endiselt ei kõlba suurt keegi mitte millekski. Ikka on emmet vaja. Pidevale pikkuse mõõtmisele on lisandunud nüüd ka vajadus mõõta tublidust. Ma pean pidevalt talle rääkima kui tubli ta on. Olen seda muidugi alati teinud, aga nüüd ta vajab seda kuidagi eriti palju. Korrutan pidevalt lastele, et kui üks või teine toiduasi maha kukub, siis seda enam süüa ei tohi. Nüüd lõpuks on MUGUL sellest aru saanud, ega korja ka enam kodus toitu maast suhu. Viieline!
Oma voodis magamisega on nüüd meil lood nii, et ma luban talle igal hommikul anda ühe nätsu kui ta oma toas magab. Hetkel see motiveerimiseks täitsa piisab. Ma nimelt keelasin tal nätsud muidu täitsa ära. Ta lihtsalt ühel päeval oli nii äss, et sülitas nätsu omale sülle (ilma mulle ütlemata, et tahab sellest vabaneda) ja see kleepis talle kombeka ja turvatooli külge. Sama päeva õhtul kordus sama asi meie diivanil. Ma vahest lihtsalt ei saa aru, kuidas nad ei saa aru!!!!!!
Thursday, February 4, 2010
2010!
MUGUL "Emme vaata kui ilusti Emma mind kallistab! Kahju, et tal kleiti seljas ei ole." :)
27.12.2009 põrutasime me Egiptusesse. Peamine "süüdlane" oli MUGUL. Kõik need tema haigused panid meid tõsiselt muretsema ja otsustasime lastele natuke päikest näidata, akusid laadida ja ka uut aastat tervitada. Ilmad olid ilusad ja lapsed said palju ujuda, aga muidu oli meie reis üks totaalne läbikukkumine. Ostsime lihtsalt reisi (hotelli jne) mis oleks pidanud olema midagi muud kui ta reaalselt oli, aga see ei ole selle blogi jutt. Lennud möödusid meil kenasti...noh kuu peale lendamist on juba tunne, et VÄGA HÄSTI! MUGUL on teinud tõsise arengu ja suudab paigal(!!!!) istuda. Kujutleda vaid, et meie MUGUL istub lennukis paigal?! 4 tundi! Ma tean....raske uskuda. Aga no Emma selle eest näib olevat täis üllatusi. Ja no mis sa ikka tahad...samad geenid ju. Ühesõnaga temal oli vaja joosta ja põgeneda. Ma ei tea kas see reaalselt võimalik ka on, aga ma õudselt kardan lastel ilma järelvalveta lennukis joosta. Nimelt mis siis kui ta mingit nuppu puudutab? Nupud on ju nii huvitavad. Või mingit kangi tõmbab? Brrr. Ühesõnaga täna tundub, et polnud hull üldse, aga kui kristallselt aus olla, siis rääkime lennukis Allaniga küll, et viimane kord. :) Neid viimaseid kordi on meil jube palju.
31.12.2009. otsustas Emma jääda palaviku. Maru vahva. No ikka pea 39 ja nii. Midagi muud viga polnud. Kuna mul oli kaasas ainult siirup ja see teda väga ei aidanud, siis otsustasin minna ja osta sealsest apteekist küünlad. Maru hästi toimisid. Muudkui kiitsin Allanile. Muidu on nii, et 4 tundi peale küünla panekut on palavik jälle platsis, aga nendega oli 10-12 tundi mureta. Kui mul need 5 ostetud küünalt otsa sais, siis läksin uue kraami järgi. Sellel korral andis apteeker hoopis teist värvi paki ja kui ütlesin, et tahan seda punast, siis ta teatas, et see on täiskasvanutele!!! APPI! Ma olin ennem selge sõnaga öelnud, et "baby" ja "one year". Pole ime, et need täiskasvanute küünlad tal palaviku kenasti all hoidsid. Ühesõnaga reisi kõige viimasel ehk lahkumise päeval enam palaviku ei olnud ja tekkis lööve. Seega selgus, et tal oli "kolme-päeva-palavik". Tittede haigus.
Kaasavaraks Egiptusest saime kõik kõhulahtisuse. MUGUL kaebles ka kõhuvalu üle. Kõik peale Emma said oma kõhud korda esimese nädala lõpuks. Emma aga kakas nagu linnuke pidevalt. 13.01.2010 @ 5.12 hommikul kuulsin Emma toast mingit krooksu. Läksin vaatama ja mis ma näen! Emma on terve oma voodi täis oksendanud ja ilmselgelt sellega terve öö tegelenud, kuna kraam oli seda nägu. Mõelda vaid mis oleks võinud kõik juhtuda. Jumal tänatud, et ta juba nii suur on, et ise püsti tõuseb. Kuna ta päeval enam ei oksendanud, siis ma arstile ei pidanud vajalikuks teda nädata. Kaka oli endiselt vedel, kuni siis 26.01.lõi tal hommikul ärgates ikka kõik korgid nii lahti kui lahti. Kirjeldamatu! Eest tuli kollast sappi ja tagant midagi sellist mille tulemusena ta riided nüüd prügimäel on. Ilma pikemalt mõtlemata panin ta riidesse ja kimasin Merimetsa haiglasse. Loomulikult võeti meid seal kohe vastu, kirjutati haiglasse sisse ja 3 kõige "põnevamat" päeva meie senises elus võis alata. Emma olukord paranes kiiresti ja kokkuvõttes sai ta 2 korda tilgutit. Emma on nagu vapper tinasõdur. Ei nuta, ega karda midagi. Lasi kenasti tilgutit panna ja kuulata ennast. Kogu tilgutivaba aja me lihtsalt vahtisime oma 10 ruutmeetrises palatis tõtt. Seal ei olnud TVd ega raadiot ega internetti. Õnneks issi tõi DVD mängija ja siis oli vähemalt mingi müra. Lõpuks siis selgus, et kõik proovid ja näitajad on korras ja me võisime lahkuda. Oi kui hea tunne oli. Eelkõige sellest, et mu kallis Emmake nüüd täitsa terve on ja teiseks see, et koju sai. Home sweet home! MUGUL on ju väidetavalt meil "suur mees" ja pidevalt ma pean möötma "kui pikk ta juba on", aga tegelt on ta ju nii nii väike veel. Ega tema ju ei saanud aru kus me Emmaga oleme ja kui ma paar korda temaga telefonis rääkisin, siis ta ütles mulle "Emme palun tule siia" ja edasi nuttis nii lohutamatult, et ei saanud enam sõna suust. Mõelda vaid, et see ütlus ongi tõsi: "Maailmas oled sa keegi, aga kellelegi oled sa kogu maailm!"
Sellel lool on õnnelik lõpp ja meie perel pole enam Egiptusesse küll iialgi asja.
Muidu jätkub meie elu ikka tavapärases rütmis: MUGUL lasteaias ja meie Emmaga toimetame muid asju. MUGULa jaoks on hetkel väga kütkestavad püssid. Igal võimalusel tahaks ta üht sellist omada, aga ma olen talle selgeks teinud, et meie koju ei tule ühtki relva. Nüüd kui poes käime siis ajab MUGUL mõistujuttu "Emme kuule, ega me ju püssi küll ei osta eks?" :) 3.02. külastas MUGUL ka esimest korda hambaarsti. Lihtsalt kurtis mulle millalgi, et tal on "hambad teravad". Vaatasin siis, et kihvad on justkui murdunud tal ja nüüd hakkas veel midagi valutama. Käis siis koos issiga ära ja ega muidugi palju targemaks ei saanud. Igemed on veidi punased ja kästi kummeliga loputada (hästi hea nõuanne...milline laps tahab kummeliga loputada?)ja seda, et midagi murdunud oleks ei olnud. Pidavat väga ilusad hambad olema. Tissijutud jätkuvad!
Emma endiselt ei taha väga rääkida. Ta saab kõigest aru ja tegutseb vastavalt, aga sõnu veel ei tule väga. Lisandunud on "kuum" aga see ei kõla minu jaoks sõnana, kuna ütleb "kuu" ja teeb sealjuures tohutut hirmunud/imestunud nägu :) Haiglas ma õpetasin talle, et Emma on 1 ja nüüd ta näitab näpuga 1 ja ütleb "üss". Ainuke inimene keda ta perepildilt ära tunneb ja midagi ütleb on "iss".
Subscribe to:
Posts (Atom)