Ühel kolmapäevasel päeval teatas Allan mulle, et nemad MUGULaga on otsustanud minna soojale maale puhkama....laupäeval. Ma ju tegelt käisin ka poisiga mais ja seega polnud mul selle vastu midagi. Ainult moka otsast mainisin, et mul on koolivaheaeg ja et me Emma saame ka tulla kui huvi on. Noh, oleks ilmselt olnud väga imelik kui me peale seda lauset nüüd siin lennukis ei istuks :)
Muuseas ma otsustasin selle sissekande kirjutada reaalajas ja just hetkel asume kuskil õhus kui lennata on jäänud veel kaks ja pool tundi. Ühesõnaga neljapäeval siis taetas Allan, et reis on ostetud ja ma hakkaku planeerima. Vägev eks? Soe...lapsed saavad jälle päikest näha, ujuda, vähe riideid selga panna, puhata. Ehk on ka peale seda pikalt terved. Loomulikult ei jõudnud MUGUL reisi ära oodata ja Emma teatas muudkui, et „kaaa!“. 3 ööd mis oli vaja ennem ära magada olid MUGULa arvates 3 aastat ja kuna issiga sa alguses räägitud kahe mehe reisist, siis rääkis ta kõigile, et meie Emmaga ei tule. Lennujaamas kuulsin ma umbes 158 korda „Emme no kus see lennuk on? Millal me juba lennukisse lähme? Millal me õhku tõuseme? Millal me maandume? Kas me lähme kohe ujuma?“ Huh! Emma oli otsustanud kõik lapsed kes talle lennujaamas ette jäid läbi kallistada. Osad olid helded ja kallistasid vastu, osad jooksid kabuhirmus ja röökides oma emmede juurde. Emma siis muidugi vihastas ja kui nad järgmisel hetkel kätte sai pani korraliku tou. Häbi! Lennukis panin Allani nende juurde istuma ja me olime tegelt täitsa kindlad, et nad jäävad kohe magama. Noh, seda ei juhtunud. Need beebi ajad on nüüd ammu juba möödas, kus juba tõusul uni tuli. Edasi järgnes kaos. Emma ei püsi purgis ka paigal. Lendas ühest lennuki otsast teise. Ei aidanud jutt kurjast onust, tädist ega hundist. Küsisin, et kas sa tahad, et kuri hunt tuleks, siis ta vastas „Jah!“. Otsustasin lapsed lõksu panna. Vahetasin Allaniga kohad ära ja ei lasknud neid enam välja. Nüüd hakkas toolidel tõeline akrobaatika programm. Käetugedel turnimine, hüpped, igal võimalusel naabreid kõnetada ja üle nende peade kõõlumine. MUGULa taga istus poiss kes õnneks hoidis MUGULa tegevuses oma legode ja muude mänguasjadega. Pardal serveeritud juustu kolmnurkvõileib pääsab umbes viieks minutiks olukorra. Tundub, et lastel oli nälg ka juba natuke kallal, kuna nad istuvad paigal ja söövad. Kui kõht on täis siis hakkab uus vaatus. Mõne aja pärast nutab MUGUL, et ta tahab koju minna. Diagnoos: väsinud! Lasen Emma puurist lahti ja palun Allanil jälgida olukorda seni kuni ma MUGULa tuttu saan. Kell on 23.50 kui ta uinub. Noh mõnus. Tunnikese pärast me maandume ja siis on meil parimal juhul 1 magav laps ja kotid. Halvimal kaks magavat last ja kotid. Emma laseb mööda lennukit edasi ja tagasi. On inimesi kes naeratavad, aga osade pilgud võiks ka tappa. Mul on suur suva. Saagu hakkama endaga. Mul ei ole ka lihtne. Emmaga on see lugu, et ta ei karda mitte kedagi ega midagi. Nt läheneb ta prouale, kes loeb ajakirja siis siis hammustab seda lehekülge. Ise itsitab. Siis hammustab käepidet. Siis varastab ühelt lapselt palli ega kavatsegi seda tagastada. Moment istub minust kaks rida tagapool ühe naisterahava kõrval nagu nii peakski olema. 00.15 on Emma nii väsinud, et kukub ka ära. Lõpuks saan hakata oma planeeritud tegevusega pihta...filmi vaatama. Ebameeldivaks faktoriks on muidugi see, et olen lastekuja all. See lõbu kestis vast 30 minutit ja siis olid tüübid jälle üleval, kuna hakkasid ettevalmistused maandumiseks ja nad ei saanud enam pikali olla. Natuke jonni ka, kuna väsimus oli suur, aga ei midagi hullu. Lennujaamas läks meil kõik libedalt. Keegi oli ära võtnud meie käru (sarnaseid kärusid oli lennul 3...uskumatu), aga õnneks leidus see pere seal samas transfeer bussis kus meiegi olime. Kogu see bussitransfeer on kohutav. Esiteks peab nii meeletu kaua ootama. Viis korda loetakse inimesi ikka ja jälle üle, kõik saavad erineva arvu jne jne. Mainin ära, et kell oli pool 2 öösel. Kurjustasin ka ikka juba seal giididega. Kui me lõpuks liikuma saime, siis selgus, et kogu see bussi täis läheb samasse hotelli L´Ancora Beach Hotel (Kemer). See tundus äge, kuna seal oli mitu last ka.
Hotelli jõudes saime toa kärmelt. Emma oli mul süles jälle korra magama jäänud, aga nüüd toas virgus taas. Mitte keegi ei aidanud meil kotte tuppa tassida. Meil oli 2 suur kohvrit ja siis veel 3 väiksemat mis olid lennukis kaasas + käru. Allan tassis nagu segane neid. Etteruttavalt mainin ära, et asju meil kaasas ei ole liiga palju. Esimese päevaga on lastel juba kaks komplekti riideid ära ruunatud. Ma ausõna ei viitsi siin asju käsitisi pesema hakata. Toas oli: suur voodi millel puudus tekk või siis lina mille all magada. MUGULa voodil oli samuti tekk või lina puudu ja Emma voodis polnud ainsamatki asja. Kutsusin siis tegelinski kohale, et me puuduvad asjad saaks ja tuttu. Kell oli 4 öösel. Ta ei saanud mitte midagi aru, kuna peale oma emakeele ei vallanud ta mitte midagi. Saime siis respa abiga talle nimekirja edastada puuduvatest asjadest. Vennike jooksis siia ja sinna (mul oli toa uks lahti ma nägin teda) ja lõpuks saabus pidulikult ja võidurõõmsa näoga. Kaasa oli tal 4 suur tekki (ilma linata) ja 1 suur lina. Hmmm.. Otsustasime Allaniga, et magame kõik neljakesi suures voodis asjadega mis meil on ja hommikul siis ajame edasi. Olgu öeldud, et hotell oli umbes selline nagu mina olin arvanud ja aru saanud. Mitte, et mulle oleks meeldinud, aga Allan oli totaalses shokis.
Hommikul jõudsime kell 10.00. alla hommikust sööma, kuna lastel oli hirmus nälg ja oh seda imet. Juba söök läbi ja uus kate tuleb lõunaks alles. Hiline hommikusöök siin hotellis läbi ei läinud. Allan jooksis tuppa ja tõi laste jaoks eilsed võileivad. Nüüd nägime ka siis valges kuhu me sattunud olime. Bassein (mis on meie pere jaoks kõige olulisem, kuna siin on rand ja meri kivine ja sügav) oli sisuliselt sisetingimustes. St. katuse all ja restoraanis...jaaaa....sõid kohe seal bassu ääres. Laste bassein oli nagu jalapesuvann. Tundus täitsa võimatu sinna oma last panna. Liumäest basseinis võisid unistada. Seal polnud mitte midagi peale ujuva boi mille peal oli märk, et ujuda ei tohi. Võite ette kujutada mida Allan mõtles. Jälle oli ta toonud oma pere heast tahtest reisile ja jälle olime me sattunud kuhugi kus meist keegi olla ei taha. Suundusime siis väiksele jalutuskäigule. Kohe meie hotelli kõrval oli Burger King ja seal siis oli meie esimene hommikusöök. Sealsamas oli kohe lastele mänguväljak. See oli avalik, mitte hotelli oma ja seal siis lasid lapsed mõned liud ja kiikusid. Kõik oli jube must-must-must. Edasi liikusime randa kus oli ka väga must. Tühjad pudelid ja vanad paberid ja konid ja klaasikillud. Võeh! Kui midagi muud kui sellist olukorda näinud ei ole, siis ei ole sellest kindlasti midagi, aga kui oled, siis on ikka väga palju midagi. Allan teatas, et tema küll ei tea mis ta nädalaega siin hotellis teeb, kuna ta ei taha olla ei toas, bassu ääres ega rannas. Suundusime siis lobbysse kus interneteist otsisime paar hotelli millede kohta juba eelnevalt head olime kuulnud ja helistasime. Oli pühapäev. Esimesest hotellist Rixos Tekirova teatas inimene, et neil on tube küll, aga pühapäeval nad müügiga ei tegele. Helistade homme kell 9 hommikul ja siis räägime. Vau! Hästi elavad! Selge. Teine kõne oli hotelli Marti Myra Tekirovas ja sealt teatati kohe selges inglise keeles, et võtke takso ja tulge siia. Mõeldud tehtud. Kotid olid meil nii kui nii koos veel. Kell oli 12 ja me tegime check-outi. Meie grupijuhtu tuli just parasjagu sinna infotundi tegema ja ma ütlesin talle viie lausega, et me lahkume ja kuhu, jätsin meie numbrid ja adjöö. Ta oli üllatunud, aga ma ausõna ei viitsinud sellest pikemalt vestelda. Olime otsustanud nii ja kõik. Meie puhkus ja elu.
Marti Myra hotell ja see piirkond kus ta asus oli kohe selline millega me harjunud olema ja mida me ootasime. Vastvõttus olnud mees oli nii lahke ja pakkus kohe meile tavatoa hinnaga peretuba (2 tuba, suur veranda ja palju rohkem ruumi). Kuurorti siseselt sõidavad golfiautod ja sellega trantsporditi meid oma uude tuppa. Super! Millegi üle pole viriseda. Öeldi ka kohe, et toad vajavad renoveerimist ja see tehakse nüüd talvel ära, aga asi polnud üldse hull. Kohe saime süüa...siin saab süüa sisuliselt pidevalt mis on ka normaalne. Saad ikka puhata ja kui kõht tühi siis lähed sööma mitte siis kui on aeg minna. Kuurort on lastega ja ka mitte lastega puhkamiseks ideaalne. Basseine on palju ja need kõik on suured. Mängutuba/ala on lastel väga-väga suur ja rikkalik. 2 toa täit on neid ronimis radasid mis nt Juku keskuses on ja siis veel õues palju tegevust jne. Ühesõnaga siin kannatab olla isegi vihmaga ja oleks fun. Rand on ilus. Kivid on vaid vee pool, ülejäänud rand on liivane. On ka korralik purre kus saab päevitada ja vette minna. Ühesõnaga tip-top. Söök on rikkalik ja lastel on oma ala kus süüa ja oma menüü. Isegi beebidele on mõeldud ja neil on omad püreed seal valmis tehtud. Eile siis sisuliselt jalutasimegi mööda kuurorti ringi ja tutvusime olukorraga. Magasime kõik 3 tundi lõunat kuna öö oli ju lühike ja õhtul siis vaatasime programmi. Kuna hooaeg saab läbi siis suurt showd enam ei ettendata, aga kahes kohvikus on programm. Meid see ei häiri abslouutselt, kuna meile meeldibki puhata ilma trügimata. Uinusime siiski kõik ühes toas ja MUGUL meie kaisus, aga see oli nunnu.
Esmaspäev.
Hommikul ärkab Emma kõigepealt ja nõuab piima. Piima? Kuna mul piima pole siis pakun vett ja ta joob pool pudelit ära. Peast on ta higine ja märg ning uinub uuesti. MUGUL virgub ja nõuab teise tuppa magama. Teen talle voodi valmis ta uinub sinna uuesti. Ise jään üles. Kell on 8 hommikul. Mõne aja pärast ärkab jälle Emma ja ma saan aru, et tal ei ole hea olla. Kui võimalik siis ta ilmselt täna ennast ei liigutaks. Vabatahtlikult ja igatahes jalgu alla ei aja ja see on väga ebatavaline. Olen muidugi mures, kuna ei tahaks küll tegeleda nüüd mingite uute jamadega. Niigi MUGUL köhib nagu hobune (kodust juba kaasa toodud lisa) ja olin öösel õnnelik, kui kuulsin, et hakkab vist rögaseks minema. Emma kurdab kõhuvalu, samas nõuab süüa ja õue. Ajame kõik ennast riidesse ja lähme sööma. Näen, et Emmal käed värisevad ja ta hea meelega on minu süles. Mõlemad lapsed saavad Enteroli juba ettenägelikult. Hommikusöögiks sööb Emma ära terve pärsi saia..ilma naljata. Sisu maitseb eriti hästi ja koorikust jäävad vaid riismed ja siis veel umber 10 küpsist! Ega ma talle muud ei pakkunud ka, kuna kui juhtumisi on kõhuviirus sii on parem piima mitte tarbida. Olen hämmingus, aga näen, et laps muutub endiseks. Ei tea mis tal siis hommikul oli. Peale sööki lähme randa mängima ja lapsed käivad esimest korda ujumas.
Ma ei saa seda köhivat last sealt eemal hoida. Pealegi tal on juba täna parem ja siin on nii hea ja soe. MUGUL rääkis vees Emmale, et kala tuleb ja hammustab teda ja nüüd Emma enam ujuda ei julge. Juba nüüd mõtlen ma kui hea see ikka on, et lapsed on kaasas. Neil on ka ju siin nii tore ja soe ja nendega pole üldse raske. Igav oleks ilma nendeta. Pealegi pean tunnistama ja rääkisime ka sellest Allaniga, et me ei tegele iialgi kodus lastega nii palju kui siin, kus meil ei ole majapidamist ja ARVUTEID pidevalt kasutamiseks. Ausalt öelda on need arvutid küll meie pere laste vaenlased. No ei oska me neid kaasi kinni lüüa ja ära lõpetada. Siin kirjutan vaid siis kui lapsed magavad. Kell 12 nõuab Emma süüa ja tuttu. Tema käsk on minu kohus! Poisid jäävad randa ja meie Emmaga siis sööma ja tuttu. Magasime koos kaks tundi. Peale seda otsisime oma poisid üles ja jalutasime ühest kohast teise. Õhtu oli soe ja päikseline. Just selline peabki üks puhkus olema, kus midagi ei kiirusta sind tagant ja kõigil on hea.
Teisipäev.
Päeval tegelesime puhkamisega. Magasin koos lastega kaks tundi...ilmselgelt olen väsinud ja vajan seda puhkust hetkel väga. Õhtul otsustasime, et lähme linna vaatama mis seal toimub. Kuna kell oli pool seitse ja kell seitse hakkab õhtusöök siis me loomulikult ei suutnud ära otsuatada kas me lähme nüüd linna ja siis sööma või vastupidi. Emma tahtis süüa (millal ta ei taha), MUGUL ei tahtnud, mina tahtsin (mõeldes oma figuurile mida ma hetkel vihkan, et varem süüa on parem) ja Allan ei tahtnud (ta sööb ju iga kord üle ja tal ei lähegi kõht vist kunagi tühjaks). No ja siis me tiksusime oma otsustamtust. Ühel hetkel oli minul vaja minna toaletti ja seda ma ka tegin. Kui ma tagasi tulin, siis oli ees vaid Allan ja lapsi polnud. Küsisin, kus lapsed on ja sain imestava vastuse, et „kas nad siis sulle vastu ei tulnud?“ Apppppiiiiiii.....eiiiiii! Noh ma usun, et järgnevat võib endale ette kujutada ainult inimene kes on ise ema ja kellel võib olla on mõni kord laps ära kadunud. Otsuastasime teha ringi nii, et üks läheb ühelt poolt ja teine teiselt. Jube mõtekas muidugi praegu mõeldes, kuna ringikujulist liikumist siin väga pole ja mis ringist me rääkisime?? Igatahes kui mina olin oma ringi ära teinud (mis tundus terve igavikuna) ja helistasin Allanile, et kas ta leidis lapsed, siis selgus, et EI! Ma muidugi hakkasin nutma ja värisema ja mitte kõige ilusamaid sõnu kasutama ja Allan sai mööda päid ja jalgu. Ma ausõna ei teadnud kuhu poole joosta. Hakkasin siis küsitlema inimesi, et kas nemad on kahte väikest last näinud....EI! Apppiiii! Jooksin nagu segane. Siin ei ole palju rahvast ja nad oleks juba selle ajaga võinud olla kus iganes. Õues on pime, basseind, meri, mets. Absoluutselt võimatu olukord. Otsustasin joosta siis väljapääsu poole ja mida ma näen...lapsed shoppavad rahulikult komme. Ma väljusin absoluutselt kontrolli alt ja kui lapsed mind nägid, siis hakkasid juba ilma sõnadeta nutma. Tõstsin nad nagu kassid käru peale ja värisesin vihast. Lubasin hullu ja hullemat. Müüa tuli ja ütles mulle: „no problem!“ nagu MIDA? Mis mõttes no problem? Väga suur probleem! Siis läks ta poodi ja tõi mu nutvatele lastele pulgakommid. Samal ajal kui ma Allanile helistasin ja raporteerisin olukorda olid need kommid paberist lahti ja suus. Ühesõnaga...mul pole sõnu! Täiesti uskumatu, aga tõsi! Ma ei tea, aga kas ainult minuga pidevalt juhtub või juhtub teistel ka? Mul on hea meel, et mu lapsed mul jala küljes ei ripu 24/7, aga natuke võiks ikka midagi ja kedagi karta. Emma on ju veel super flirtija. Ta võtaks juba kaheselt kõik siin rajalt maha. Nii kui mõni onu temaga vestlusesse astub, siis hakkab kohe eputama. Seelik ülepea ja nägude tegemine. Siin on veel lisandunud keele näitamine. Kui ma teatan, et ma nüüd lähen ja "dadaa" siis ta lehvitab "dadaaa emme!" Kõigile turvadele jookseb sülle. Ega seda vist muuta väga ei saa enam jah?
MUGUL saab juba kahe inglise keelse lausega hakkama „apple juice please“ ja „Thank you!“ Tähtsa näoga käib ja tellib ise baarist.
Kolmapäev.
Poolest päevast läks ilm ära ja siis otsustasime kolida sisse. Siin saab sees ka ujuda ja saunatada. Just ennem sauna sisenemist otsustas MUGUL veel üks kord ära kaduda. Meie Emmaga olime aeglasemad ja kõndisime meeste tega. Mehed otsustasid baarist kõigile joogid sauna kaasa võtta. Sellel ajal kui issi jooke tellis otsustas MUGUL kuhugi mujale minna. Ma ei tea mis selle poisi peas toimub ja kuidas ta üldse ei karda? Igatahes kui meie Emmaga sauna jõudsime nägime issit kes uuris kus on MUGUL. Ma lihtsalt keerasin selja ja palusin tal see asi ise korda ajada, kuna ma lihtsalt ei kannata seda enam välja. Seniks kuni meie Emmaga ujukad selga saime oli MUGUL leitud. Ma loodan, et see oli nüüd ausõna viimane kord.
Õhtul leidsime ühe pere kes on Eestist. Nad olid eelmisel õhtul tulnud. Saime neilt infot, et siin ikka õhtune programm töötab ja töötaski. Ei tea kas pühapäeva õhtul oli siis paus või. Igatahes rohkem me seda uurimas ei käinud.
Neljapäev.
Hommik on udune ja hall. Päikest ei paista ühegi pilve vahelt välja ja me otsustame rentida päevaks auto. Kaardilt vaatasime, et valik on kas sõita paremale või vasakule. Kuna me paremalt tulime (seal on Kemer ja Antalya), siis otsustame keerata vasakule. Mind ärritab see, et lastel pole turvatoole ja see pole siin maal probleemiks ka. Noh paneme siis vööd peale ja lapselukud ustele. Ikkagi on nõme mööda neid kitsaid ja mägiseid teid sõita. Sõidame läbi kahe lähema asula. Uudistame jahte sadamas, inspekteerime kohalike elu mis kadestama küll ei aja, ostame kommi ja siis otsustame, et pöörame tagasi, lõunatame oma hotellis mis on tee peal ja siis sõidame vasakule. Umbes 30 kilomeetrit ennem meie hotelli seisab liiklus kapitaalselt. Kiirabid kihutavad ainult mööda. Kui siis mõne aja pärast liikuma saame selgub, et üks turistibuss ja sõiduauto on lauskokkupõrkkes olnud ja see mis seal nüüd oli ei kannata pikemat juttu. Inimesed kes pääsesid (tundusid araablased või sarnased) seisid kohvrite ja oma lastega tee ääres ning ootasid uut trantsporti.....ilmselt. Neid oli väha. Minu silm näga ca kümmet inimest ja arvestades kui palju seal kiirabisid oli, siis .... Suur buss oli kummuli teel. Kõik aknad katki. Autost polnud alles mitte midagi. Diisel voolas mööda mäge alla ja sinna peale visati just parajasti liiva. Mul kadus ära igasugune isu autoga edasi sõita. Õnneks Allan ka ehmus ning tagasi oma hotelli sõitsime nagu teod. Tuletan meelde, et lastel pole turvatoole (mitte, et need sellises olukorras midagi päästaks, aga ikkagi) ja kui vähegi võimalik siis nad tulevad turvavööde vahelt välja ja seisavad taga istme peal püsti.
Hotelli tagasi jõudsime just õigel hetkel. Kui restoraani jõudsime siis hakkas nii hirmsasti sadama ja välgutama, et elekter kadus. Õnneks ei kestnud see olukord kauem kui vast pool tundi.
Peale seda kui olime taas kord kogu perega maganud üle kahe tunni lõunaund, siirdusime Kemerisse. Sealne shopping oli muidugi kordades parem ja suurem kui siin Tekirovas ja me kõik saime endale ühe uue asja. Tagasi hotelli jõudsime just siis kui algas lastedisko ja mustkunsti show. See oli MUGULa jaoks täielik õnnestumine. Ta ei soovi oma sünnipäevale kedagi muud kui mustkunstniku.
Tähed on taevas...ehk on homme päikseline ilm.
Reede
Hommikul püüdsime rannas kinni viimased päiksekiired ja siis hakkas maru jälle pihta. Sellel korral müristas, sadas vihma nagu oleks viimane päev käes ja lõpuks sadas suuri, suuri rahe tükke ka. Fun ah, nii puhata „soojal maal“! Noh, homme saame koju. Kui vihm järgi andis, siis me Emmaga läksime shoppama ja poisid jäid tuttu.
Laupäev
Hommik on imeline. Päike lõõskab ja taevas pole ainsatki pilve. Lähme juba 9.45. randa ja oleme seal kuni 11ni. Ujuma enam ei lähe, kuna minu arvates oli see äike ikka õhu külmemaks müristanud ja ma ei taha millegagi riskida. Lapsed mängivad ilusti ja me Allaniga teeme plaani, et kui koju jõuame, siis anname lapsed minu isale üle ja lähme linna tantsima. Muide meie hotellis on ka mini loomaaed. Seal on igasugu linde, jänesed ja kilpkonnad. Iga päev käime lastega neid vaatamas ja nüüd lähme ütleme hüvasti. Kell 12 võtame oma hotellist takso ja sõidame oma Kemeri hotelli, et sealt lennujaama sõita. Seal kohutavas L´Ancora hotellis hakkab just siis lõunasöök ja kuna me oleme ju ka seal hingekirjas, otsustame süüa. Valida on nelja asja vahel: sodi-pudi kus on kõik juurviljad segamini pajaks tehtud, üle küpsetatud maitsetud kartulid, kala mille väljanägemine ei kutsu sööma ja riis. Lisaks siis ka salatit ja saia. Lapsed keelduvad kõigest peale saia. Allan ei söö midagi ja mina maitsen veidi riisi. Endiselt ujub basseinil boi mis teatab, et ujuda ei tohi. Teised uurivad kuidas meie puhkus läks ja mina uurin vastu ka, et kuidas nemad rahul on. Nad on rahul. Nad ütlevad, et: süüa oli iga päev täpselt üks ja see sama toit, toas ei käinud koristaja iga päev, hotellis puudus meelelahutus täielikult, basseinil oli pidevalt see boi ja nad käisid mitmel õhtul väljas söömas, et saada liha, kuna seda ei pakutud. Mind paneb väga imestama millega nad rahul on? Aga kuna ma ei viitsi seda teemat arutada, siis ma ei arenda seda edasi. Peamine, et me ise õnnelikud oleme. Lennujaamas läheb meil check-in libedalt ja me suundume transiit tsooni. Vahetult ennem seda kui on meie kord piir ületada ja oma passe näidata paneb Emma jooksu. Seal on umbes 10 rida inimesi ja keegi teda ei peata. Kõik lasevad t läbi ja ta ületab piiri ilma ühegi dokumendita. Kuna just parasjagu kontrollitakse meie passe, siis on olukord eriti nõme, sest meie oleme nö peaesinejad. Allan tormab Emmale järgi ja mingi aja pärast kuulen ma solvunud Emma nuttu ja näen kurja Allanit. Meid lastakse ikkagi läbi. Lähme kohvikusse ja ostame endale juua ning lastele chipse, et nad paigal istuks. Seda mõnu jätkub ca 5 minutit, kuni MUGUL Pringelsi karbi maha laiali valab. Näen, et tablool on meie lennu kohta kirjas, et "gate open" ja teen ettepaneku minna sinna, siis on asi lõplik ja keegi ei jookse kuhugi. Oh seda õnnetust kui avastame, et just sellel korrusel kus on meie värav asub lastel mängutuba. Vanasti ... kevadel veel....oli see tasuta, aga nüüd maksab iga liigutus. 1 laps mingi tobeda rongi peale maksab 3 Euri. Lapsed muidugi röögivad, et nemad tahavad ja Emma lausa väriseb erutusest, kuna just 1 ema oma lapsed sinna asetab. Mina ei anna alla. Ei ole neil kõike ka vaja saada. Lähme ostame poest komme lennukisse ja suundume väravasse. Ennem seda läbi veel ühe turva. Oi kui tüütu see on. Läpakad välja. DVD mängija välja, vööd ära, kellad ära. Joogid välja, lapsed ritta ja 1 haaval läbi, jälle näita passi ja piletit ja siis paki jälle kõik kokku. Just hakatakse ka lennukisse laskma ja me suundume sinna otsejoones. Ma ei unista muust kui Tallinna lennujaamast, oma isast ja dushist kodus. Lennukis on umbes sama olukord nagu minnes. Pole minutit ka rahu ja sellel korral ei maga kumbki laps. Ma panen täiesti tuimalt endale klapid pähe ja vaatan "Coco ennem Chanelli" filmi ära. Ma teen nagu see mürgel mind ei häiriks. Lõpuks ometi Tallinn!
...kell 1 öösel heliseb mul telefon (olen keset ööklubi) ja mu ema teatab, et Emmal on palavik 38,3. Kuna tal ei ole õiget rohtu ja minu süda ei anna rahu kui laps on haige ja ei ole minuga, siis torman parklasse, võtan auto, käin apteekis ja lähen oma Emma juurde. Palavikus on ta siiani!
...kuni järgmise reisini! :)
