TUULERÕUGED.
Peale 1,6 aastat ootamist ja 3 valehäiret on siin nüüd tuulerõuged põetud. Ja absoluutselt otseloomulikult laitmatu ajastusega nii nagu kõik muud tõved ja hädad meie majas. 1 jama ajab teist taga. Nimelt jäi MUGUL täpselt 1 päev ennem Jaanipäeva haigeks ja kahe nädala pärast teisipäeval haigestus Emma. MUGUL seega sai absoluutselt terveks (arvestades, et selle haigusega võideldakse üldiselt 2 nädalat kuni täieliku paranemiseni) ja Emma häda algas. MUGUL põdes tuulerõugeid suhteliselt lihtsalt. Palaviku ei olnud, isu oli hea, tuju oli hea ja ainus mis haigusele viitas olid punnid/villid. Neid ei olnud palju, et siiski piisavalt saamaks imuunsus. No nii vähemalt räägivad asjatundjad. Emmal aga oli kolm päeva vahelduva eduga üle 38 palavik, punne väga väga palju ja ta tundis end ka kehvasti. No lõpp hea, kõik hea. Möödas!
SUVILA
Muidu on meie suvi olnud väga hea ja ilus. Nimelt üle mitme aasta sättisime oma suvekodu Kloogarannas jälle eluks valmis. Olin juba pikalt rääkinud oma emale ja ämmale kui ebaaus see on, et meie lastel ei ole maal elavat vanaema kelle juures suvitada. Meie ju oma lapsepõlve suved olime kõik maal ära. No ja minu kallis emme otsustas nüüd siis maavanaemaks hakata. Sobib mulle nii ideaalselt! Lapsed olid pool suve seal ja said tunda nö "maalaste" rõõme. Lipata paljajalu õues, süüa marju otse põõsast jne jne. Ühel päeval külastasime ka VembuTembuMaad. Oi kui tore seal oli! MUGUL ja Emma on mõlemad alla meetri tüübid, seega oli ka hea odav seal sellel aastal käia. Sissepääsu hinnas oli kõigi atraktsioonide külastus ja see rõõmustas me meelt eriti. MUGUL sõitis oma 20 korda erinevate elektriautodega, meie Emmaga karuselli ja rongiga. Hüppasime batuudil, mängisime mänguväljakul ja ujusime. Ainus asi mis võiks minu arvates seal parem ja suurem olla ongi see ujumise osakond. Ilusa ilmaga on see ikka nii punnis täis, et otsi kohta kus sa saad. Aga järgmine aasta lähme uuesti!
SOOME
Kuna meie algne perereis Soome jäi MUGULa tuulerõugete pärast ära siis võtsime selle ette hoopis juuli lõpus. Käisime kõigepealt Raumal kus issi tööasju ajab. Kuna laste Papa (vanaisa) ka seal elab siis oli muidugi mul ka väike puhkus. Papa tahtis väga lastega aega veeta ja lapsed temaga ka. Mõnus on ju kui keegi teeb kõike seda mida sa tahad. Nt soovis MUGUL jäätist ja voilaaa kohe sai! Siis avaldas soovi minna hamburgerit sööma ja kohe mindi. Millalgi oli nätsu vaja...seda sai ka kohe kioskist. Mina ei heida midagi meie Papale selles osas ette. Nad ei näe teineteist nii tihti, et selline tegutsemine taunitav on ja no las need lapsed siis mõnulevad. Tagasiteel käisin lastega "Sea Life" muuseumis ja lõbustuspargis. Muuseum meeldis meile kõige rohkem. MUGUL sai seal merisiili katsuda ja oli maru uhke selle üle. Ka nägime haikalu. Ega need muuseumi inimsed ka rumalad ei ole...väljapääs avaneb lõbustusparki. No ja siis ei saa ju mitte mingitel tingimustel sinna minemata jätta. Vantsisime siis siia ja sinna ja kui olime soovitud sõidu välja valnud asusime pileteid ostma. Peagi selgus, et 18.- EURi(!!!!!) on 1 sõit! APPPPIIIIIII! Tähendab mu lapsed on nii väiksed, et kui nad selle klassikalise karuselliga sõita tahavad on kummagile pilet 6.- EURi ja ma pean kaasa minema ja ka 6.- EURi maksma. Jääb ära ma ütlen. Tule taevas appi! Lubasin siis MUGULale, et ma lähen temaga mänguasja poodi ja ta võib valida mida ta tahab ning ma ostan talle selle asemel, et maksta 18.- ühe tobeda sõidu eest. Natuke oli viu, aga kuna mänguasjad meeldivad ka, siis sündis ka kohe diil! Poest ostetud pilaprillid ununesid järgmisesse poodi, seega lõppkokkuvõttes viskasin selle raha ikkagi sisuliselt maha. Oeh....
LASTE ARENG
Emma on meil alates 17.08.2010 ametlikult lasteaia laps. Mõlemad vennaga käivad Viimsis "Väike Päike" nimelises lasteaias. Täpselt nii nagu MUGUL jäi ka Emma kohe lasteaeda pikaks päevaks. See on lihtsalt super kui hästi neile lasteaed sobib. Julgen öelda, et nad on lasteaia jaoks loodud. Ei ühtki pisarat ega jonni. Sööb kenasti, teebe tegevusi kaasa, seltsib teiste lastega, magab jne. Ainus asi mis on, et potile ikka veel ei taha. Tema kindel vastus on "EI!". Õnneks ta jälgib teisi potitajaid suure huviga. Ehk ikka hakkab varsti käima. Emma on oma rühmas kõige noorem, aga ma ei muretse sellepärast üldse. Ta on väga tragi ja tubli. Eks see annab ka palju juurde, et MUGUL seal samas käib. Nad näevad teineteist süües ja õues. Ka on lubatud neil teineteise rühmades mängimas käia kui suur igatsus peale tuleb. MUGUL on nii uhke, et Emma nüüd lasteaias käib. Ta muudkui räägib kõigile: "Kas sa tead, et minu väike õde käib ka juba lasteaias!"
Emma kordab juba palju sõnu järgi. Vastupidiselt vennale ei taha tal väga "R" täht tulla, aga harjutame pidevalt ja 1 kord ikka juba tuli. Ka on tekkinud tal 2 sõnapaari mida ta kokku seab "mina ka, kalli (Carl) ka, emme ka, issi ka" jne, ning "issi oma, emme oma, kalli (Carli) oma" jne. Emma on endiselt 100% tüdruk. Kui ta hommikul ärkab siis teatab peale pesu, et "keidi (kleit) ka" ja hakkab oma kapis tuhlama. Juba on meil vaja kaasa võtta kõikjale tema "koti" (kott). Ühel korral oli meil vaja lahkuda koos tita ja turvahälliga onu Tommi sünnipäevale. "Tita kaaa" nõudis Emma. Kui Emma näeb, et mina ennast kreemitan siis on tal ka kohe vaja. Või kui ma küüsi lakin siis ta käib nagu kass ümber palava pudru "kaa, kaa". Küüsi ma tal siiski veel ei laki. Teeme mängult.
MUGUL on juba nii suur, et tema igapäevast arengut enam nii hästi ei märka. Täna on mul aga väga sobiv moment tema arengust adekvaatselt siin kirjutada, kuna ma just saabusin lasteaiast arenguvestluselt. Nimelt on temaga kõik korras. Olin kahtlustanud, et äkki tema keskendumisvõime ei ole piisav, kuna ta peab pidevalt midagi siblima, aga see osutus mõtetuks mureks. Oma vanuse kohta on kõik normis. Kui aus olla siis olin ka valmis kuulma seda kuidas MUGUL nt teisi lööb või ropendab (need on meil nüüd 2 uut asja mida selgitades välja proovime juurutada), aga minu suureks imestuseks oli kõik hoopis teisiti. Väidetavalt on ta üks südamlikemaid poisse üldse. Kohe kui keegi saab haiget siis jookseb tema lohutama ja kui vaja nutab koos sõbraga. Ta ei räägi kunagi kellegist pahasti ega ole kasutanud väljendit "mina pole enam sinu sõber". Ta on kõigiga semu. Tema on suur organisaator...MUGUL ütleb mis mäng on ja siis teised mängivad. Ise ta teiste mängu väga ei lähe, aga organiseerib omi mänge. Tähelepanu keskpunktis meeldib olla. Karistust oskab kanda. Kui ta on pahandusega hakkama saanud, siis istub rahulikult kasvataja kõrval ja lahkub kui luba antakse. Ta oskab eristada pikka ja lühikest, peenikest ja paksu, suuremat ja väiksemat jne. Kasutab käändeid õigesti ja ei puterda. Tunneb suurt huvi käelise tegevuse üle ja on väga hea füüsisega. Oskab öelda võõrale kohe mis ta nimi on: Carl Ronald Ilves ja kui vana ta on: koos kolme näpu näitamisega "kolm". Oskab rääkida, et tal venda ei ole, aga tal on väike õde Emma Eliise. Kui tema käest küsiti mida su emme ja issi tööks teevad siis ta vastas "Emme vaatab arvutit ja issi parandab asju mis on katki". :) Lapsesuu! Ta küsis kusjuures just eile minu käest millal ma tööle lähen. Kasvataja oli siis ka uurinud kelleks ta saada tahab ja ta oli teatanud "Ma tahan saada issiks. Ma tahan, et mina oleksin issi, Greete (naabritüdruk) oleks emme ja Mimmu (teine naabritüdruk) oleks tädi. Siis ma tuleksin siia lasteaeda ja näitaksin teile kui suur ma olen ja ma ei peaks siin enam käima". Issand ma pidin nutma puhkema. Nii armas! Kõik see ju viitab sellele, et keskond kus ta kasvab meeldib talle. Isegi lasteaias kus on ta suur sõber Rasmus, mäletab ta oma koduseid tüdrukuid ja mänge. Ka oli palutud tal valida värve vastavalt emotsioonile: rõõm, kurbus, turvatunne, viha, häbelikkus jne. , ning kirjeldada mis need tema arvates on ja kus ta neid tunneb. Iga vastus oli eranditult KODUS. Sellel hetkel tundsin end veidi kohmetuna, kuna ma ei taha, et laps tunneks kurbust või viha kodus, aga hiljem selgus, et see on just hea. Tema jaoks on kodu kõige turvalisem koht ja ainus koht kus ta kõige rohkem olla armastab. Ja nii tegelt ongi. Ta tahab pidevalt koju. Ta kangesti ootab, et me kellegi sünnipäevale läheks või nt ujuma aga ta hakkab õige pea koju tahtma. Ühesõnaga ma veendusin täna absoluutselt selles, et meie lapsed ajavadki oma ema-isa vahetevahel hulluks, aga tegelikult on nad sisimas ime armsad ja hellad tegelased. Ma tõin kaks nädalat tagasi vitsa kapi peale seisma, kuna mulle tundus, et ma ei saa ikkagi ilma hakkama, aga olgu mul siiski nüüd nii palju mõistust peas, et ma seda kunagi ei kasutaks.
NALJA KA
Eile rääkis MUGUL Emmale (ma kuulsin juhuslikult pealt): " Tead Emma, kui me suureks kasvame, siis on nii, et mina lähen trenni ja sina lähed shoppama. Nii käibki, et issid on trennis ja kõik naised shoppavad!" VOT! :) Kes ei teadnud, siis nüüd teate!
