"MINA KAKS"

Ja ongi jälle üks aasta ümber saanud ja minu kulla-kallis MUGUL sai 18.12 täpselt poole vanemaks kui ta ennem oli. Nüüd on ta kaks aastat vana.

Hommik algas meil traditsiooniliselt sellega, et emme laulis sünnipäevalaulu ja filmis kuidas MUGUL virgub. Andsime üle oma kingituse ja õpetasime talle selgeks, et ta on 2. Kogu ülejäänud päeva ta siis röökis rõõmsalt ( ei tea miks selline hääletoon vajalik oli) "MINA KAKS" vibutades näpuga oma rinnale. Hästi armas.

Ma olin otsustanud, et valmistan kõik (va kartulisalat) õhtuseks peoks ise. Ja teate, ei olnudki üldse hull! Sattusin lausa nii hoogu, et otsustasin küpsetada ka leiva ja saia peo jaoks ise. Ja tulid isegi välja. :) Rahvast oli palju. Täiskasvanuid ca 40 ja lapsi ca 25. Pidasime MUGULa sünnipäeva ja Emma katsikut koos Tibu Mängutoas Viimsis. Lapsed said nii palju kingitusi, et OI OI OI. MUGUL oli hästi vahva ja tõmbas välisukse kõrval olevale lavale väikese tooli ja asus siis seal oma külalisi vastu võtma. Täitsa huvitav kus ta sellise kuningliku idee peale tuli. Õhtu nael oli see, et lastega tuli mängima LOTTE. Ma vaatasin, et see läks igas vanuses lastele peale ja minu suureks üllatuseks võttis ka MUGUL ta väga soojalt vastu. Kohe tegi kõike kaasa ja isegi võttis käest kinni ja istus sülle. Emma oli kogu peo äärmiselt rahulik ja nautis oma sugulaste seltsi. Lihtsalt rahulikult vaatas ringi ja uudistas. Ei mingit kisa.

Mina jäin ise peoga väga rahule. Kõik said kõhud täis ja millegist ei tulnud puudust (see on äärmiselt oluline peo õnnestumise seisukohast). Lastel oli lõbus ja vanemad olid rahul, et mängutuba oli nii suur ja avar, et see mass ei tundunudki liigse massina.

Kui koju jõudsime siis tuli muidugi suur pingelangus peale ja tohutu õnnetunne. MUGUL isiklikult mängis selles suurt rolli. Ta oli nii nii pai sellel õhtul. Hästi rahulik. Ei jonninud. Ütlesin talle, et kui ta tahab siis võib täna õhtul emme kaisus uinuda. Loomulikult polnud tal selle pakkumise üle vaja kaua mõelda ja kaisus ta oligi. Lutt suus ja lapp peas muudkui aga korrutas "Emme musi, emme pai, emme kalli-kalli". Siiani kisub pisara lahti. Nagu oleks osanud tänada toreda päeva eest.

Pilte sünnast saab vaadata siit: http://picasaweb.google.com/evakristina.mill/CR2JaEEKatsik#

Jõulud Nublus

MUGULal oli täna esimene Jõulupidu juba sellel aastal. Lastehoius! Ma ootasin seda päeva väga kuna mõelda vaid, et minu laps on juba nii suur, et laulab ja ehk isegi lööb tantsu. Olin väga ärevuses. Lõime ennast Emmaga ikka korralikult üles ja läksime peole. Issi tuli ka. MUGUL oli väga sharmaant. Mulle väga meeldib kui lapsed on pidupäevadel ikka ilusti riides ja selleks puhuks saigi siis soetatud täitsa uus garderoob. MUGUL keeldus mütsist. Igatahes mida rohkem rahvast sinna peole tuli seda häbelikumaks minu sell muutus. Järsku sobis ainult emme opa. Teised lapsed läksid kõik ilusti kuuse juurde istuma ja laulma aga MUGUL otsustas kogu üritust eemalt jälgida. Iga laulu ajal vaatas häbelikult näpp suus minu poole. Ehk, et ta teadis ju igat laulu aga ei julgenud ilmselt kaasa teha. Ühe laulu ajal õnnestus siiski kasvatajal ta teiste laste hulka saada, aga ta istus endiselt näpp suus. Kõva mees! Emma istus väga vapralt kogu kontserti minu süles ja nautis väga. Alles siis kui laulud otsa said ja Jõuluvana tuli otsustas ta silma kinni lasta. MUGUL Jõuluvana ei kartnud üldse, kuigi ma olin arvanud, et kardab. Oli kohe esireas, et ei tea kas saab kommi või? Muuseas lastehoius olid kõik lapsed avaldanud oma soovid Jõuluvananale ja MUGUL tahtis kommi ja muna :) Päris naljakas! Ma arvan, et muna on üllatusmuna, aga mine tea. Esimene kingitus kingikotist oligi kohe talle. Vapralt lõi ta vanale patsu ja võttis oma kingituse vastu. Siis istus kasvataja sülle ja vaatas mis edasi saab. Kui kõik kingid olid jagatud, siis ei pidanud ta paljuks astuda Jõuluvana juurde ja peadpidi tema kotti sukelduda. Ilmselt oleks veel kingitusi tahtnud. Kui ta aru sai, et enam ei saa, siis hakkas tal igav. Asus künnlaid kustutama. "Emme, tuli puhut" ja plaksutama endale. Kasvataja käis ja süütas jälle püüdlikult aga tuletõrje ei maga ju kunagi. Edasi sõi ära mõned piparkoogid ja siis otsustasime koju tulla. Issand ta on tegelt ikka jube armas. Tundub jube kõva mees vahest, aga sellel üritusel oli ta küll minu seelikus kinni. Kodus muidugi näitas mulle jälle korralikult koha kätte ja peletas isegi 6 aastase naabritüdruku minema. Eks ta oli väsinud ka. Mitte midagi ei sobinud. Panin täna lapsed varakult magama, kuna homme on meil väga väga tähtis päev. MUGUL SAAB 2!!!!!!!!

Soome trip

Tänasel päeval elan ma koos ühe väikse MUGULAga kes on "terrible 2" ja ühe armsa roosinupuga kes on ka 2 aga kuud ja pole "terrible". Ühesõnaga kui otsite oma igavasse ellu seiklusi siis võin oma vanemat last teile laenutada.
DAY 1.
Kolmapäeval kimasime Soome. Issil on meil sinna vahest töö pärast asja ja me siis nüüd läksime kaasa. Nii kui me laeva jõudsime hakkas üks traali-vaali peale. MUGUL ainult jookseb ja mürab! Ta on super sotsiaalne. Ta läks mängutuppa ja siis igale lapsele teeb "Tsau" mõnda tervitab "ah, sau", mõnda "ah tita siin". "Tita" on tihti 2 või enam korda temast vanem. Ühesõnaga tal pole üldse vahet kas ta kedagi ennem oma elus näinud ka on või mitte. See on natuke hirmutav ka kuna kardan, et äkki läheb mõnega kaasa. Jumal tänatud, et laste jaoks on nüüd enamus kohtades mängutoad. Ma oleks muidu temaga pidanud jooksma mööda treppe. Kuigi seda pidime ka veel tegema. Õnneks oli issi ja saime nö vahetustega valves olla. Kui mängutuba üle viskas siis oli vaja jubedama vingaaliga tõmmata mänguautomaatide peale. Sealt edasi treppidele ja sealt siis kajutite vahelisi koridore mõõtma. Need on ju nagu labüründid ja sealt enam naljalt last üles ei leia. Eks siis tuli jalgadele valu anda. Ma ei saa aru kuidas ma piitspeenike ei ole? Ma olen pidevas liikumises. Täitsa arusaamatu. Õnneks oli meie laev Helsinkis just siis kui MUGULal uni tuli. Kell 13.00. Emma pidas ennast laeval ja ka hiljem üleval hindele 5+. Nii mõnus oli vaikuses sõita ja omavahel jutustada. Täitsa kvaliteetaeg minu elus hetkel. Esimene peatus oli meil Turku linnas. Siis virgusid ka lapsed ja esimene asi mis MUGUL teatas tagapingilt oli "Emme poodi" ma siis, et "varsti", ta et "emme kommi", ma, et "no ennem peame sööma" ja siis ta "kaka sisse pikis" (loe pissis püksi). APPI! Turvatool ja kõik ju märg. Tõeliselt ebamugav olukord. Ta on ju meil juba mähkmevaba ja nüüd selline jama. No egas midagi....Hesburgeri tualetis vaheatsime siis kogu kostüümi, sõime friikaid (mida ma talle üldse anda ei taha), mängisime jälle pallimeres (õnneks Soomes on absoluutselt kõikjal laste peale mõeldud...isegi bensukas) ja sõitsime edasi. Kuna Emma oli nüüd natuke tujust ära siis ma istusin koos temaga taha ja MUGUL sai issi kõrvale ette laiama. See oli totaalne viga! Õues oli juba pime ja kehva oli sõita ning MUGUL näppis absoluutselt iga nuppu mida sai. Kuidagi kavalalt manööverdab ta oma käed turvatoolis lahti ja siis annab aga minna. Issi proovis heaga ja siis ka natuke kurjemalt aga ei midagi. Lasi edasi. Siis helises issi telefon ja just sellel hetkel oli vaja MUGULal hakata oma "auto seiga" mängima (politseiauto). See teeb meeletut müra. Selle eemaldamine tähendas meeletut kisa. Ehk, et siis me seal olime nii, et issi vaevu kuulis mida talt küsiti ja MUGUL tsillis omas maailmas. Kell 17.30 jõudsime Raumale. Ennem korterisse minekut käisime sõprade juurest läbi. Neid polnud veel kodus aga me saime sisse ja ootasime 15 min kuni nad saabusid. MUGUL oli teinud selle ajaga juba põhjaliku inventuuri perepoja mänguasjadega. Ütleme nii, et kui ennem oli tuba korras, siis nüüd enam polnud. Hakkasin siis koristama. Perepoeg kes on 1,5 aastame Tomas on oma ema ja isa jutu järgi väga aktiivne ja püsimatu. Peale seda kui nad meie MUGULaga kõik need päevad veetsid võtsid nad oma kukununnu pärast sõnad tagasi. Nad lihtsalt vahtisid ja imestasid. Isega Tomas oli üllatunud kui eestlasest tornaadot kohtas ja oli peaaegu koguaeg vait. Õnneks oli MUGUL õhtuks nii väsinud, et uinus kohe. Palju aitas kindlasti kaasa ka see, et magada sai meie kaisus. Ja nüüd kõige tähtsam uudis. Emma otsustas siiski anda mulle mõne vaba tunni õhtul ja uinub koos vennaga ca 9 õhtul. See on lihtsalt super!
DAY 2.
Hommik algab Emmal 7.30. Seni kuni me kahekesi üleval oleme naudime teineteist. Emmal on hommikul nii hea tuju. Ta naeratab nii palju ja on juba koogama hakanud. Siis me seal palja pepuga siputades räägime kõik jutud ära. MUGUL ärkab vahest ka siis, vahest 30 min pärast ja vahest veel hiljem. Hommikud on ka temal rõõmsad ja rahulikud. Siis on aega uimerdada. Esimese asjana on vaja kontrollida kas "piku" (päkapikk) on käinud. Kuna meil sussi kaasas polnud siis panime saapa aknale ja piku pani sinna õhtul ühe kommi. MUGUL ei leidnud seda ja tuli mu juurde "tihi, ei ole piku kommi". Ma siis, et "vaata ikka korralikult". Siis keeras saapa tagurpidi ja komm kukkus välja. Oi seda rõõmu! Meie Emmaga saime sellest osa ja siis läks ta oma rõõmu ka magava issiga jagama. Issand kui armas ta ikka on! Hommikul on tal aega ka "vennale pai" teha. Miski pärast on ta otsustanud, et Emma on venna. Ma pidevalt parandan, et õde. Siis kordab järgi aga eksib järgmine kord jälle.
Kui me söödud ja riidesse saime siis issi viis meid Tomase juurde jälle mängima. Tomase emme oli kõik päevad endal vabaks jätnud, et meiega tegeleda ja oli suht üllatunud kui kuulis, et ma ei tahagi midagi teha, ega kuhugi minna kuna mul on 2 last kaasas. Aga no tõesti....kodus on ju lihtsam. Leppisime siis kokku, et laupäeval lähme ja pojad jäävad issidega. Tol päeval aga käisime lastega pargis mängimas ja pärast läksimegi koju lõunaunele. Ma magasin ka. 3 h põõnasime kõik kolmekesi. Nii mõnus oli. Peale und rüüstas MUGUL veel Tomase mänguasju ja kodu, hüppas diivanil ja Tomase isa peal, sõi tühjaks Tomase Jõulukalendri ja kustutas ära kõik küünlad mis põlesid ning plaksutas endale. "Emme tuli puhut!" Õhtul tuli jälle hea uni. Ja Emmal ka.
DAY 3.
Läksime jälle Tomase juurde ja mõtlesin, et nui neljaks lähme ikka linna, et mis me passime siin. Mõeldud tehtud. Emma panin kõhukotti, et käed oleks vabad (meil käru ei mahtunudki Eestis üldse autosse ja jäi koju) MUGULaga toimetama. MUGUL on kõva poodleja. Nii kui autost väljusime oli MUGULal kohe vaja sinna samma poodi minna mis meil nina ees oli. Mingi suvaline riiete pood ja kuna ma ei tahtnud sinna minna siis hakkas ta röökima "sinna poodi ja sinna poodi". APPI! Rääkisin ta ümber, et lähme ikka teise. Kuna ta siis otsustas sada korda ümber kas ta tahab pissida või mitte siis ma olin juba higine. Olin koguaeg valmis kuhugi sisse hüppama. 50 m pärast ei viitsinud ta enam kõndida ja hakkas sülle nõudma. Proovisin selgitada, et emmel on Emma süles ja suur kott ja ma lihtsalt ei suuda teda ka võtta. Siis ta protesteeris ja hakkas nö süldistama ennast. Et vältida märgumist ja porist olukorda võtsin ta sülle. Nagu koormaeesel. Ühtegi poodi polnud veel jõudnud. Olime enam-vähem parklas veel. Otsustasin, et ma ei viisti ega taha enam sellest linnas olemisest midagi kuulda ega näha ja teatasin Tomase emmele, et läki hoopis kohvikusse. Kohvikus oli vaateaknal Jõuluvana. Mingi elektriline kes lehvitas. MUGUL siis juba tänaval viipas vanale ja sees pidi koguaeg ta kõrval olema. Kuna mingid soome naised istusid selle Jõuluvana juures lauas siis me sinna kohta ei saanud ja istusime teises kohviku otsas. Kui aus olla siis ma lasin lihtsalt MUGULal seal olla ja jälgisin lihtsalt, et ta välja ei läheks. Kuna Emma oli mul kõhukotiga jaki peal siis istusin seal nagu kubujuss. Ei viitsinud teda äratada ja pealegi mul polnud teda kuhugi panna ka. Oleks ta veel seal karjuma hakanud... Kui kohvi joodud ja kook söödud hakkasid poisid sealse kohviku kappe mööda käima ja sahtleid avama. Otsustasime, et lahkume. Kõrval lauas istus noormees kellel ilmselt kadus igasugune laste saamise isu ära kui ta nägi mind ja mu elu :) Kui kohvikust väljusime ja Jõuluvanale veel viipasime läbi klaasi avastasin, et MUGUL oli ära söönud selle kohviku aknakaunistused. Seal rippusid südamekujulised piparkoogid aga nüüd on neist järel vaid riismed ja mõned poolikud südamed. Seda ta seal hüüdis koguaeg, et "emme kipis" (küpsis). Ma ei viitsinud ennast liigutada. Igatahes see seik oli mu arvates päris naljakas ja naersime kohe Tomase emmega mõnuga. Edasi läks päev nii nagu eelminegi, aga lõppes suure saunatamisega sõprade pool. Kuna meil vanni kodus pole siis MUGUL nautis nende saunas olevat mullivanni ikka nö kogu raha eest. Saatsin ta issiga sinna ja ise lobisesin Emmaga. Ta vaeseke saab nii vähe tähelepanu kuna suurem vend röövib kogu show ja minu energia. Kui me lõpuks MUGULa vannist välja saime läksime koju tuttu. Uinusin mõttega, et homme on vaba päev. MUGUL jääb issiga ja ma lähen Emmaga teise linna (Porisse) shoppama. Issi lubas MUGULaga midagi siis teha.
DAY 4
Hommikul ärgates selgus, et issil on plaanid muutunud ja ta ei saa MUGULaga olla. Dziisus kraist! Ma olin seda päeva nii kaua oodanud ja nüüd nii. Mõtlesin siis, et nii kõva mutt olen küll, et lähen ikkagi. Laenasin Tomase kergkäru MUGULa jaoks ja läksin siis jälle kahe lapsega. MUGUL istub hea meelega kärus aga ega ta ei viitsi ilmtingimata käija neis poodides kus mina ja siis on siuke pidev ving üleval. Et seda lärmi vaigistada olin ma sunnitud talle kommi andma. See on MUGULa doping. Ma vihkan, et see nii on aga no vahest on muud moodi võimatu. Ja no saaks ta siis aru, et kui ma ütlen, et ma annan siis ma annan ka ja pole enam vaja küsida. Ta paneb aga kogu vingaaliga "EMME KOMMI". Krahmasin siis H&Mist asjad mida tahtsin/oli vaja ja tegin minekut. Oleks tahtnud palju rohkem vaadata. Emma ei saanudki midagi. MUGUL sai aga ilusaid asju küll. Emmaga on see jama lugu meil, et kuna ta on suht suur tüdruk, siis ta kannab juba 62cm asju aga tundub, et ka need on juba kitsad. Ehk, et ma ei taha midagi väga palju osta ennem kui mõni suurus oleks natuke püsivam. 62 alles 2 nädalat tagasi sai parajaks ja juba väike. Pooled asjad pole selgagi saanud. Peale seda poodi vihastas MUGUL totaalselt kuna ma keeldusin oma kahe lapse, käru ja kottidega eskalaatoriga sõitma minema. Selle solvumise tulemusena viskas ta oma saapad jalast ära. Ma lubasin, et kui ta on hea laps ja laseb emmel natuke asju vaadata siis ma ostan talle trelli. See on ta suur unistus. Kuna Emma ärkas siis läksin ema-laps tuppa teda toitma ja toimetama. MUGUL uuris seni mis seal toas on. Seal meenus mulle, et Emmal on ju täna 2 kuu sünnipäev. Hea, et üldse meenus. Sealt lahkudes oli kohe me nina ees mänguasjapood. Nii kavalad on ikka kaupmehed. Teevad keldrisse ema-laps toa kõrvale kohe mäguasja poe. No sai MUGUL siis oma trelli sealt. Olin blond ja arvasin, et see aitab. Tühjagi! Jonn jätkus. Trellist oli küll rõõmu aga kommi oleks veel tahnud ja ma ei tea mida. See kuramuse käruloks oli ka mega ebamugav. Mu arvates ta esimesed rattad mitte ei veerenud aga lohisesid ees. LOOBUSIN! Üritus oli juba eos hukule määratud. Järgmised tund aega seisin nagu vapper tinasõdur kohas kus me Tomase emmega pidime kohtuma (tema oli ilma lapseta) ja toitsin MUGULat kommidega. Üks töötaja seal kaubamajas küsis kas mul on palav. Mõtlesin, et mõrvan ta. Mul olid kõik asjad sel hetkel. Totaalne kopp. Ma olin meie issi peale ka nii pahane, et jaotasin juba mõttes me maist vara kaheks. Ma tahtsin koju ja kohe! Helistasin issile ja teatasin, et ta muudku me pilet tänaseks kuna me lahkume. Koju jõudes ma andsin talle lapsed ja läksin dushi alla. Teatasin mis see asi talle kõik maksma läks...trell ja jutud...ning võtsin ühe kosutava dushi. Õhk hõrenes ja me ei lahkunudki tol õhtul. Õhtul läks issi MUGULaga jäähokit vaatama ja meie Emmaga kohvikusse tema sünnat tähistama. Nautisin momenti. Ostsin ennem poest ikka küünlad ka ja panin tordilõigule põlema. Nii ilus oli kõik. Selgus, et ka jäähoki ei huvita MUGULat ja palju mõnusam on mööda treppe üles alla käija. Turvamehed tassisid siis teda issile muudki tagasi. MUGUL oli aga selles suhtes kift olnud, et kui värav tuli ja rahvas rõkkas siis ta röökis ka kaasa. Olla kogu kerest värisenud. Nii hinge võttis. Plaksutas kui vaja jne.
DAY 5
Ärkasime, sõime ja lahkusime. Turkus peatusime Ikeas. Olin arvestanud, et seal on lastetuba ja MUGUL saab seal mängida seni kuni me asju vaatame. Ühed sõbrad olid andnud tellimuse sisse ja no mulle ka meeldib seal luusida:) Aga no arvestades minu õnne, võeti sinna tuppa lapsi alates 3 eluaastast. Mõtlesin valetada, et ta on 3, aga no vaevalt et see läbi oleks läinud. Õnneks täna oli issi ka meiega. Tsenaarium oli aga kõik sama. MUGUL karjus "VEEL KOMMI, EMME KOMMI" ja me proovisime siis joosta läbi selle kaubamaja krabades lennult asju mida vaja. Lasteosakonnas peatusime pikemalt ja lasin seal MUGULal asju testida. Otsustasime, et lõunatame seal aga vahetustega. Nii on kergem. Lasin issi sööma kuna tahtsin seal lasteosakonnas ringi luusida. Alguses oli kõik ilus aga siis viskas ära kui ma pidin ikkagi teise osakonda MUGULale järgi jooksma Emma jäkke kõhukotiga süles. Raju tüüp ma ütlen. Käru peale istudes hakkas nutma, et tema ei taha ja saapaid ka ei taha. Oi mul sai mõõt täis! Teatasin issile, et mina süüa ei taha ja ta söögu ära ja lahkume. Isegi kahekesi oli raske. Tegime esimeses bensukas peatuse, et ma saaks mingi söögi võtta ja Emmat toita. Seal oli jälle õnneks lasteala ja MUGUL siis toimetas seal. Emma kakas 2 korda selle aja jooksul püksi mis me seal olime ja mul oli siis vastavalt vaja 2 korda temaga toimetada. Kasutasime inva tualetti selleks. Seal oli mähmimislaud. Viimasel korral tuli MUGUL ka koos issiga kaasa kuna poiss tahtis pissida. Järsku oli keegi töötaja paanikas häälega ukse taga ja küsib kas ta saaks sisse. Issi vastab kohe, et "ei saa". Ma, et "no tee ikka lahti", et mis siis on nüüd. Selgus, et neil oli häire peale läinud, et seal inva tualetis juhtus justkui midagi. Issand jumal M U G U L! Ta oli seal selle häire nupu sisse lükanud. APPI...dziisus kraist superstaar! Tegime näo nagu me ei teaks midagi. Kogu see kohvik ja bensukas undas vastikut vilet. Palju õnne neile kes sõid. 3 töötajat käis vaatamas, et ei tea kas lühis või mis. Nad ei saanud seda maha. Emma otsustas ka röökima hakata. Ideaalne ajastus. Astusin sealt sirge seljaga välja, otse autosse ja sõitsime tuimalt ära. Mina sõitsin ja teised kõik magasid. Mul ei ole lihtsalt sõnu! Laevas kordus kõik see mis minnes. Meeletu möll. Õhtune uinumine oli puhas põrgu, kuna nii hea oli ju emme-issi kaisus tududa ja miks nüüd peab oma voodis olema. Aga õnnestus ikka mul oma sõna maksma panna ja nüüd nad magavad nagu väiksed inglikesd üleval ning mul on aega asjad kodus jälle korda panna. No küll on ikka hea kodus olla. Ma ausõna ei lähe enam kahe lapsega üksi mitte kuhugi peale sellist kogemust. Istun nüüdsest elulõpuni kodus.

Kas ma olen halb ema?

Üldiselt on meil kõik hästi, aga täna on mul jälle selline tunne, et ma olen halb ema. Mõnel päeval suudab MUGUL kõik nii korraldada, et vint jookseb hooga maha. Ja mõnel päeval olen ma lihtsalt nii apaatne ise, et ei jaksa ega suuda teha asju mida ilmselt tegema peaks. Aga keegi pole täiuslik...lohutan ennast sellega kuigi ei suuda. Ütlen kohe alguses ära, et kuna MUGULal on endiselt suur EMME periood, siis issi ei kõlba pea millegiks elutähtsaks toiminguks. Vahest mõtlen, et äkki see on sellest et issi ei ole väga aktiivne kasvataja? Issi käib tööl ja temaga saab ainult onni mängida ja mürada vahest. Issil on meil kahjuks selline töö mis jälitab teda päeval ja ööl ja raske on pastakat õhku rippuma jätta. Kuigi nüüd arvan, et on viimane aeg seda teha.
Hommik algab meil suundumisega vannituppa. Esmalt vabastan Emma mähkmetest, pesen pepu ja jätan ta õhuvanne võtma. Muuseas Emma on meil väga tubli tüdruk. Ta kosus esimese kuuga tervelt 1744 g ja on juba 55 cm pikk. Alguses oli mul hirm, et pile piisavalt piima aga selgub, et on küll ja veel. Aga...siis on MUGULa kord. Silmade ja hammaste pesu ning riided selga. Minu kord. Nägu ja hambad puhtaks ning kreem näkku. Siis on Emma vaja korda sättida. Selleks ajaks on kindlasti MUGUL mingile kreemile juba küüned taha saanud (ei ole harv ka juhus kus kreem on juba kuhjana laotunud ka ta näole). Esimene EI TOHI tuleb kohe üle mu huulte. Ma ei saa aru lihtsalt...olen talle miljon korda rääkinud, et neid ei tohi puudutada. Räägin nagu seinaga! Siis suudnume kõik kolmekesi alla, et süüa hakata tegema. Teine väike riid riid on kohe trepil, kuna ta tahab seal veiderdada ja hüpata. Kui söök on valmis siis neljal korral viiest on kolmanda tüli allikaks see, et ta ei taha süüa või solgib sellega. Olen nüüd muidugi otsustanud, et kui laps ei söö siis ei söö ja ega ta nälga sure. Ainuke asi on see, et mulle meeldiks teatud rutiin selles asjas. 3 korda päevas võiks ikka ilusti sooja toitu süüa ja laua taga istuda. Viimasega on meil ka probleeme. Mõnus on ju süüa kui samal ajal saab mööda tuba ringi joosta ja vahest isegi emme ajab lusikaga taga. Silmad maas mainin ära, et ka lasteaias on laua taga söömisega väike probleem. Eile siis juurutasin sisse süsteemi, et ta istub nagu suur poiss laua taga koos emme ja issiga. Oleme kõik võrdsed. Korraks toimis! Pärast sööki on mängude aeg. Alguses kõik toimib, aga siis mõne aja pärast on kindlasti mõnest köögisahtlist vaja midagi "EI TOHI VÕTTA" välja rebida või siis elutoa riiuli otsas turnida või siis diivanil sooritada kõiksugu hüppeid seades ohtu oma väikse õe elu ja tervise. Siis võtan võimalusel (kui Emma pole tissi otsas) ette rahustava ringi. Vaatame raamatuid või pilte. Vahest võime nii tunde istuda aga vahest on kaks lehte ja kõik. Hüpped jätkuvad. Ma keelan ja hurjutan, et kukkuda võib ja siis on väga ai ai, aga see on jälle jutt seinale. Täna oli juba mitmes kord kui ta diivanil jooksmise lõpetas alla kukkumisega....vorp jälle näos olemas. Edasi proovime õue minna. Üleeile tegin talle lumememme. MUGUL seisis nagu õnnetuse hunnik ja hüüdis ikka opa ja opa. Ta ei ole nõus lume peal kõndima. Ta ei taha lund katsuda. TALLE EI MEELDI LUMI! Tegime kelguga ka ühe ringi ja seni oli kõik okei kuni kelk mingi konarluse taga kummuli käis. No sain oma memme valmis ja läksime siis tuppa tagasi. Aga kui lund pole siis mängime liivakastis ja sõidame rattaga. Õues on enam-vähen okei juba olla. Enam MUGUL väga ei jookse suvalises suunas aga tuleb ka seda ette. Toas proovime süüa kui kõlbab ja siis mängime veel natuke ennem lõunauinakut. Olen otsustanud, et laps tuleb magama panna siis kui tal on uni. MUGUL õnneks ise ütleb tuttu ja seega on magama minek meil nüüd väga stressi vaba. Üldiselt kui üks laps uinub siis teine ärkab aga kui mõlema magamine klapib siis magan ise ka vahest. Peale magamist on energiat MUGULal topelt. Siis üldiselt sööb. Ja läheb lahti keelatud asjade tegemine. Nende üles lugemine siin oleks lõputu. Kuna ma ei taha olla mingi vastik kaagutav mutt siis ma pidevalt ei keela. Ainult siis kui elu on ohus. Võtan Emma diivanilt ära la lasen MUGULal seal joosta. Ta jookseb seal non-stop. Sellel lapsel on enneolematu energia ja see ei ole ainult minu arvates. Kõik sugulased ja sõbrannad kellel lapsed arvavad sama. Selleks hetkeks päevas olen ma veel väga rahulik, aga õhtu kogub tuure. Päevas on ka mitu korda vaja tegeleda Emmaga. Tissitada ja mähkmeid vahetada. Jalutada ja võimelda. Seega ei ole kogu mu tähelepanu võime võimeline haarama MUGULa tegemisi ja tihti sünnib just neil hetkedel järgmine "EI TOHI". Ma tean, et ta tahab tähelepanu aga 24/7 see ei ole võimalik. Ma proovin mitu korda päevas teda kallistada ja rääkida talle kui kallis ta mulle on ja kui palju ma teda armastan. Nii tore on tõdeda, et ta juba saab mu sõnadest aru ja kui ma küsin ta käest kas ta on kallis, siis ta vastab "mhmh". :) Toaletis käimine on nüüd MUGULa mega ajaviide. Seal on siis vaja lõputult käia ja istuda ja susserdad. Sinna ei saa teda üksi ka jätta, kuna muidu on käsi potis kohe. Seal tuleb "EI TOHI" mitu korda üle huulte. Peale oma "furnituuri" katsumise on ta ka nüüd suutnud toaleti seinalt minu ilusad moonid alla kiskuda...ta teadis, et "EI TOHI". Siis algab nt kriiskamise ring mille peale ehmun isegi mina ja rääkimata Emmast. Rahustada üritan siis nt "Lotte" multikaga. Samas ei taha ma, et ta palju TVd vaataks. Seega on nokk kinni ja saba lahti situatsioon. Päevas mitu korda on vaja nuttu lohutada ja valu ära puhuda, kuna keelatud ronimine nt on tekitanud vigastuse. Huvitav on see, et kui MUGUL nutab siis hakkab ta mõne aja pärast köhima nutu sees ja siis tekib tal okserefleks. Seega nutt on vaja kiiresti maha rahustada. Kui tundub, et ööuni hakkab tulema siis lähme vannitama. Seal on siis võimalus tal ennast veel välja elada ja vahest arvab ta, et vee loopimine mööda vannituba laiali on super idee. Nii...nüüd ma olen ise ka juba päevast väsinud ja võtan kurjemaid toone. Seda enam, et olen ise juba ka märg ja vaip on märg ja kui see sodimine kohe ära ei lõppe siis sureb Emma nälga. Ta ka veel vaja vannitada ja koos seda teha ei saa. Korra tegin ja see lõppes totaalse jamaga. MUGUL oli rõõmsalt abis ja lõpuks tõmbas oma abistava käega vannil punni eest ära ja kõik vesi oli mööda vannitoa põrandat jne. Olin näost lilla. (see tohman kes siin kunagi plaatinud on ei ole normaalset kallet teinud ja siis juhtub teadagi mis...see pole MUGULa süü, aga tekitab mulle kiirel ajal lisatöö). Raske on rahulikuks jääda. Magamistoas on vaja veel meie voodil hüpata, asju mööda tuba laiali loopida ja õde kiusata. Kui ma ta peale häält tõstan siis ta hakkab nutma. Ma lasen tal õde paitada ja kallistada nii palju kui ta tahab va siis kui Emma magab. Tema aga loomulikult soovib õde pidevalt äratada ja see mulle ei meeldi. Vahest on mul vaja teda päeva jooksul ka paar korda tutistada vaikselt, kuna ta ei allu üldse. Nt haarab lillepotist kivi ja proovib sellega kedagi või midagi sihtida ja ei kuula mida ma talle räägin. Lihtsalt naerab ja teeb. Kui ma ta lõpuks voodisse saan siis olen täitsa laip. Vahest harva saab issi ta magama, aga üldiselt nõuab ta mind ja nõuab nii, et oleks olla. Kuna ta ei taha oma toas magada enam ja saabus meie kaissu juba kell 11 õhtul siis otsustasime paar nädalat tagasi, et Emma voodil on vaja põhi jälle alla lasta ja MUGUL kolib meie tuppa tagasi. Emma kolis siis meie voodisse. Igatahes nii magame me kõik paremini. Edasi hakkab Emma vannitamine ja söötmine ja vaatamine "mis edasi saab". MUGUL on alati läinud magama ca 9 õhtul aga preili on teiset puust ja soovib olla kuni 11 või 12ni üleval. Kui lapsed magavad on mul aga päeva üle järgi mõelda ja siis langeb raskus südamele ja pisar kisub silma. Vaatan oma magavat MUGULat ja imetlen kui armas ja kallis ta mulle on. Ma ju läheks tema pärast maailmalõppu ja veel edasi tingimusteta. Miks ma sellise väikse armsa olevusega riidlen? Mõtlen, et kas ma olen paha ema, et pean pidevalt pragama? Mida ma varem juba valesti olen teinud? Kas mu väike poeg arvab, et ma kogu aeg riidlen temaga ja ta ei kõlbagi enam millekski? Ja siis uinun mõttega, et homme ei riidle üldse, tegelen MUGULaga terve päeva ja ainult kallistan teda. Homme aga ei pruugi see mul õnnestuda...

Saame hakkama

Emma on juba 3 nädalat koos meiega olnud ja me elu ilusamaks ja roosamaks teinud. Minu ema on ristinud ta SAMETPEAKS. :) Ta on nii pehme ja nii õrn. Nii ilus! Ja ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ta on võrreldes MUGULaga hoopis miniatuursem ja õrnem oma olemiselt ka. Kuigi olid sündides ju samas mõõdus ja kaalus. Ikkagi tüdruk! :) Seoses Emma sünniga ma lubasin endale, et ei hakka MUGULale stressi tekitama jutuga "kui suur tema juba on ja mis kõik suured poisid teevad ja teha ei tohi ja bla bla bla". Ta on ju tegelikult ikka veel väike. Minu väike nupsik. Mis siis, et ta tundub beebiga võrreldes nüüd kolossaalselt suur :) MUGUL enam mähkmeid ei vaja va. siis kui tudume siis panen alla. Ja see mähkimine siis toimub nii, et ma ikka imestan kui suur poiss ta on. Tõstab jalad üles ja nagu suurt meest mähiks tõesti.... No proovime ka neist peagi loobuda. Põhjus miks ma seda teen on see, et ta tuleb öösel meie kaissu ja ma ei tahaks seal siis koos temaga ujuda.

Algne armukadedus oli meil väike aga nüüd pole seda enam pea üldse. Luban tal beebit iga päev mitu korda kallistada ja pai teha ja see veeb ta jonni kohe suure kaarega aknast välja. Imeravim :) MUGUL oli terve eelmise nädala kodus, kuna tatti tuli. Sel nädalal tuleb edasi aga viisin ta ikkagi hoidu. Esiteks selleks, et tal pole palvaiku, ta sööb korralikult ja tal on tuju hea. Teiseks selleks, et olen ainuke nohik-ema kes saab ja tänu sellele hoiab oma last kodus haigusega, kusjuures lasteaed on tatiseid ninu täis. Esmaspäeval ei kurtnud ükski kasvataja, et ta oleks haige. Kolmandaks selleks, et tal on seal hiiglama lõbus. Esmaspäeval oli kasvatajal lõvimask ees kui ma järgi läksin ja lapsed täitsa pöördes seal mürasid. MUGUL keeldus koju tulemast. Täielik ime! Tänaseks oli kahjuks see vaimustus kadunud ja hommikul tuli ikka pisar korraks kui ma ära läksin. Issiga minemised on paremad, aga issi on meil põskkoopa põletikus ja kodus teki all.

Nädalavahetuse tippsündmus oli minu vanaema 80 juubel. Mõtlesin seal mitu korda kui vahva on ikkagi vanaks elada ja ma olen nii õnnelik, et ta minu lapsi on näinud. Kui teaks kuidas seda oleks ka mul võimalik saavutada teeks kohe järgi. Mäletan, et kui ma käisin üheksandas klassis siis suri üks minu vanaisa ja ma nutsin silmad peast välja. Üks põhjus oli see, et ma ei saa temaga oma pulmas tantsida. :) Tundub võib olla naljakas aga nii ta oli. Reaalsus on aga see, et oma pulmas pole ma isegi tantsida saanud....eksole....ootan muudkui. Äkki saan oma laste pulmas.

Emma saabumine

Millalgi jaanuaris 2008 arutasime niisama jutu jätkuks, et millal meil teine laps võiks sündida ja arvasime mõlemad, et ootame veel natuke. Ka otsustasin ma kõik MUGULa riided ära müüa. Müük läks kiirelt ja valutult. Ära osteti absoluutselt kõik mis mul oli kuni suuruseni 74 cm. Sokke isegi taheti ja need andsin niisama kauba peale.

Ca 12 veebruar kui mul oli sõbranna Rootsist külas siis kurtsin, et jube imelik on olla, et rinnad nagu natuke valutavad ja veits nagu paha on ka. Lõõpisime, et rase! Tema lahkus Eestist 14.veebruar ja nali jäi naljaks. Mul oli aga ikkagi imelik tunne ja ma otsustasin 16. veebruar testi ikkagi ära teha. Ma vist ei pidanud minutit ka ootama kui testile ilmusid ikka väga rasvased 2 triipu. Vaatasin vannitoas seda testi ja ennast peeglist ja mõtlesin, et nii palju siis nüüd sellest "ootame natuke veel". Kui aus olla ma ei teadnud mis reaktsioon issil on. Tol hommikul magas ta kauem ja kui ärkas siis ma lihtsalt ikka veel praadisin oma uudist endas. Imelik, aga ma ei julenud öelda. Lasin tal korralikult ärgata ja siis nii muuseas teiste juttude vahel mainisin uudist ja hakkasin ise automaatselt pillima, et "mis nüüd saab?" A. vaatas mind, naeratas, siis kallistas ja küsis, et miks ma nutan, et see on ju tore uudis. Ütlesin, et ma pole kindel kas ta tahab seda üldse ja ta vastas, et loomulikult.....kellega siis veel kui mitte minuga ja leidis, et kui ta tahab tulla siis las ta tuleb. Ei saa salata, et see oli ikka väga ilusti öeldud ja ääretult armas moment. Kinkis isegi lilled õhtul...suure kimbu kollaseid tulpe.... mis ei ole meie peres väga "kombeks". Ja sealt edasi läks kõik nii nagu iga tavalise raseduse ajal. Alguses oli paha olla ja iiveldas. Sellel korral rohkem kui eelmine kord. 17ndal nädalal läksin lausa haiglasse tilgutit saama kuna oksendamine ei lõppenud ega lõppenud. Peale seda olin aga suhteliselt rõõmus ja roosa paksuke. Proovisin nii palju kui vähegi jõudu ja energiat oli MUGULale hea emme edasi olla. Eks ma olin natuke laisk ja lasin tal mõned halvad kombed sisse harjuda aga tänaseks oleme neist taas vabad. Viimane kuu oli raske....emotsionaalselt ja füüsiliselt. Oled suur nagu munamägi, midagi teha ei viitsi, kuskil käija ei viitsi. Peeglist ennast vaadata ei taha. Nägu on ka imelik. Lihtsalt eksisteerid.

Tähtaeg oli 20.10. Libakaid polnud nii nagu eelmine kordki. Aga 13.10. hommikul kell 5 ärkasin selle peale, et midagi nirises. Sellel ööl olin pidanud MUGULat tassima unisena 3 korda edasi ja tagasi. Meie voodisse ja oma voodisse tagasi jne. Lihtsalt MUGULal hetkel on väga tugev EMME period ja issi ei sobi alati. Ja siis kell 5 hommikul oli voodi märg. Esimene mõte oli, et veed ja teine, et äkki tead põis vedas alt. Aga ei! Esimene variant osutus tõeks. Veed olid ilusad selged ja nirisemine jätkus. Valusid aga ei kusagil. Läksin siis dushi alla, et ennast korda teha tähtsa päeva jaoks. Pärast seda haarasin Libero raamatu ja oma läpaka, et lugeda mis siis nüüd teha kui veed läinud ja valusid pole. Sain teada, et 6 tundi võib sellisel juhul veel kodus olla ja siis haiglasse. Kell 7 hommikul helistasin igaksjuhuks ka Keskhaigla sünnitustuppa ja sain loetule kinnitust + sain teada, et ämmaemand kes minu sünnituse juurde oli lubanud tulla on juhuslikult just öövahetuses tööl. Leppisime siis temaga kokku, et ta käib kodus ära ja kell 11.00. kohtume haiglas. Issi viis MUGULa lasteaeda ja ma leppisin oma emaga kokku, et ta toob poisi õhtul ära. Kuna mul valusid ei tulnud siis kell 11.00. vormistasime haiglas paberid ja suundusime sünnitustuppa nr 5. Kohe tehti KTG ja see näitas, et lapsega on kõik korras aga emakas ei tööta kaasa. Avatus oli 3 cm, emakakael ilus lame juba ja veekott oli tõesti läinud. Kell 12.00. sain tilguti, et emaks tööle hakkaks. Kohe olidki regulaarselt 2,5 min kuni 3 min valud platsis mis muutusid järjest tugevamaks. Ämmaemand palus käija palju toaletis, liikuda ja istuda järil. Tegin seda kõike, kuna olemine oli hea. Lobisesime seal kuidas nö raamatu järgi sünnitus käib……et emakas avaneb ca 1 cm tunnis ja kui on 10 cm avatus, siis lapse pea laskub veel ca 2-4 tundi ja alles siis on vaja nö pressida. See siis kõik raamatu järgi. Häälestasin ennast selleks, et mul läheb siis ikka õhtuni siin välja. Kell 15.00. tundsin, et nüüd on küll epiduraali jaoks õige aeg, kuna uu ja aa olid juba täitsa koos häälega. Avatus oligi 5 cm ja seega ideaalne epiduraali tegemiseks. Kohe saabus ka arst. Dr. Levin (ta tuli tõesti KOHE) ja tegi protseduuri ära kiiresti ja valutult. Äärmiselt meeldiv inimene. Seletas mis teeb jne. Seda süsti ma tegelikult väga kartsin kuna see tehakse nii õrna kohta, et kui midagi valesti läheb siis…… Igatahes hakkas mul hea. Valu ajal tundsin vaid oma nö alumist osakonda. Ämmakas kiitis, et see on väga hea, et ta mind täitsa tuimaks ei teinud, et tunnen siis vähemalt presse. KTG näitas vahepeal, et lapse toonid hakkavad kaduma, kuna valu ajal jäi nabanöör ilmselt emaka ja lapse vahele. Siis paigaldas ämmaemand lapse kolba külge hoopis anduri ja teise minu reiele. Nii oli tal parem last jälgida. Ca kell 16.00. astus meie toast läbi arst kes uuris kuidas läheb ja vaatas seda KTG asja seal natuke. Kiitis kõik heaks ja jäi rahule. Kui siis äkki ma röögatasin kuna mul oli lihtsalt surmavalu. Palusin Allanil tulla mulle lähemale ja anda käsi. See oli hull valu. Ja sellele järgnes sarnaseid ridamisi. Ämmakas katsus ja ütles, et täisavatus on ja lapse pea on ära laskunud. Mõtlesin, et misasja? Tund aega tagasi oli alles pool avatud ja kõik see raamatu järgi jutt? Ühesõnaga ma tegin ikka juba väga kõva häält, väänlesin ja töötasin kõikidele nö sünnitus seaduste vastu. Tahtsin jalgu kokku panna, ei tahtnud hingata jne. Siis ämmakas rääkis mulle, et kui tunnet tahet pressida siis pressi ilusti valu ajal kaasa. Palusin arstil aidata oma jalgu hoida kuna ma ise ei suutnud. Mul on ilmselt ikka väga väike valulävi. Allan oli näost suht kaame ja arst küsis kas tal on paha? Ta vastas, et on küll jah. Siis palus arst tal ära minna, et pole vaja kangelane olla, kui ikka ei suuda. Ta astus veidi eemale, kuid ei lahkunud ruumist. Ja nii me siis seal olime mõnda aega……mina töötasin kõige ja kõigi vastu ja nemad aina noomisid ja kutsusid mind korrale. Jumal tänatud, et nad nii teevad. Järsku ütleb ämmakas, et pool lapse pead on väljas, et nüüd järgmise valu ajal punnita kõvasti ja ongi korras. Et ma jumala pärast pead tagasi ei laseks, kuna ta ei saanud veel hästi sellest haarata. "Eva võta nüüd ennast nüüd kokku ja lõpeta enda peale mõtlemine ja mõtle oma lapse peale". No ja siis ta tuligi. Kell oli 16.40. Nii pehme ja soe. Nii vaikne ja nii lootevõiene. Nii täiuslik. Vaikselt oli mu kõhul ja ma tegin talle pai ja rääkisin kui kaua ja kui palju me oleme teda tahtnud ja enda juurde oodanud. Loomulikult kamanadsin veel Allanit ka filmima ja pildistama. Emma kaalus 3706g ja oli 52 cm pikk. Agapar 9. Sündis nii, et käsi oli põsel. Ca 1 h pärast hakkasime tissitama ja ta kohe sõi ilusti. Ühesõnaga mu suurim hirm epiduraal tegi mulle 1:0 ära ja kiirendas minu sünnitust sellise pauguga. Ise jäin terveks. Perepalatisse saime 18.45. (5 korrus ja palat nr 7)ja esimesed külalised juba ootasid meid. Need olid vanaema Katrin ja tädi Triin. Kohe peale neid tuli Nõmme vanaema Katrin ja tõi meile süüa. Kebabi...see oli nagu päästerõngas kuna ma polnud terve päeva söönud ja mul oli kõht jube tühi. Kui külalised lahkusid läksin ma dushi alla ja tegin ennast jälle korda. Emma magas esimesel ööl terve öö. Hommikul hakkasin kohe ootama süüa ja inimesi kes meid üle vaataks kuna ma tahtin võimalusel koju minna. Lõpuks saimegi nii ämmaemanda kui ka lastearsti käest heakskiidu ja nad kirjutasid meid välja. Olime vähem kui 24 h sees. Ma sain sünnitamisest vastupidiselt teistele mega energia laksu. Eks see ole tänu sellele ka, et ma pidin ju kõhuga pidevalt ühte selli taga ajama. Nüüd ikka poole kergem olla. Ennem kui issi meiel järgi jõudis, käis ka Hanna-Liis veel meie juurest läbi ja vaatas Emma üle.

Haiglast sõitsime kohe MUGULale järgi. Ta oli linnas vanaema juures ja vanavanaema hoidis teda. Kui me sinna jõudsime siis MUGUL magas. Kui ta lõpuks ärkas siis oma unise peaga oli ta ikka väga kohkunud nähes minu süles väikest õde. Ega ta õnnelik küll ei olnud. Tahtis ise opa ja natuke tegi nuttu ka. Aga no mis seal salata....moment oli ka kehva....teine oli just ärganud.

Nüüd siis tegelen siin kodus oma perega. Eks elu ikka paras katsumus on kahe väikese lapsega, aga me same kindlasti hakkama. Vaikselt harjutame sisse mingit rütmi ja reziimi. Eelkõige me endi jaoks, et kuidas me jaguneme erinevate tegevuste tegemisel. Hetkel kõik sujub hästi. Loomulikult on MUGUL kohati närvilisem kui ennem. Nt siis kui ma beebit toidan siis ta üldiselt hakkab ise kohe opa tahtma ja nt kõva häälselt midagi nõudma. Kui Emmal kõht täis siis jääb ta issiga ja mina tegelen MUGULaga edasi. Õnneks pole ka õe sünd veel lasteaias käimisele mingit mõju avaldanud. MUGUL läheb sinna täitsa rõõmuga. Täna just küsisin ta käest kui lasteaiast koju sõitsime, et kas sul on seal tore ja kas tädid on vahvad? Ta vastas "mhmh" :)

Proovin nii palju kui võimalik MUGULat meie tegevustesse kaasata. Nt on tal juba väga käpas, et kui ma beebil mähkme ära vahetan on see vaja ära visata. See on tema töö. Siis ta teatab mulle nina endal krimpsus "pähh" ja viib selle prügikasti. Täna tahtis ta just siis potile kui Emma sõi ja kuna issi oli trennis siis ma ütlesin talle, et ta võtaks oma sukapüksid ära ning võtaks toaletist oma väikse poti ja pissiks sinna. Ta tegigi täpselt nii! Ma olin nii hämmingus....kuidas see võimalik on, et ta järsku nii suur ja mõistlik poiss on?

Täna külastas meid ka korralise visiidi korras perearst ja kiitis Emmat. Ta polevat nii rahuliku last juba tükk aega näinud. Selles suhtes on meil tõesti vedanud, et lapsed vähemalt beebina on rahulikud. Söövad, magavad ja kakavad nii nagu peab.

Aga mega armas on küll kogu olukord ja kui saaks 1 soovi veel siin elus soovida mis ka täituks siis ma lihtsalt sooviks, et praegu jääks aeg seisma. Nii võikski alati olla!

Titale pai

Täna kogesin ma midagi nii armsat, et hakka või nutma. Kui siiani on MUGULal olnud suht suva kas emme kõhus on keegi või mitte ja ta pole allunud kunagi mu keelitustele, et "tee titale pai", siis täna see juhtus. Ja juhtus nii, et ma lamasin diivanil ja ta tuli täitsa ise, tõstis mu topi üles, ütles "tita pai", paitas ja siis kallistas. Pani oma kõrva minu kõhu vastu ja naeratas. Ütlesin, et tehku siis juba musi ka, aga no siis jäi ikkagi meheks ja saatis vaid õhusuudluse :) No niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hirmus armas.

1. september 2008

MUGULa esimene päev lasteaias. Jõudsime lasteaeda kell 9 hommikul just siis kui oli hommikusöögi aeg. Kõik lapsed pandi laua taha istuma ja pudipõlled ette. MUGUL pole sellise asjaga harjunud. Vahtis nagu ilmaimet. Loomulikult ei söönud ta ise midagi. Ei tahtnud ka siis kui ma teda toitma läksin. Siis aint vingus, et see põll talt eest ära võetaks. :) Üldiselt selle ise söömisega ongi meil kehvad lood. Osati või siis täielikult minu süü. Lihtsalt toidan teda ise. Hea ja puhas töö. Vahest ta nõuab küll ise ka lusikat aga mitte tihti ja siis ka on tagajärjed nii, et lusikal olev toit maandub sülle ennem suhu jõudmist. Aga nagu iga asjaga....kui ei harjuta ega siis ei oska ka. Eks ma siis nüüd üritan talle seda asja tutvustada. Peale sööki läksin korra ära, kuna olime unustanud sussid koju ja issi tõi need järgi. MUGUL jäi rahulikult oma luti ja lapiga sinna. Kui tagasi tulin oli just paras aeg minna õue. Olin õues koos temaga ühe tunni ja siis proovisin kauemaks ära minna. Kasvatajatega oli kokkulepe, et nad helistavad kohe kui nutt lahti ja rahustada võimatu. Tulin koju ja olin väga ärevil. Pidevalt kontrollisin kas telefon ikka on sees ja kas ikka heliseb. Ja uskuge või mitte ......ei helisenud. See tähendab, et MUGUL oli seal nõus sööma ja magama ja mängima. Kell 16.00 läksin järgi ja sain teada, et ei mingit probleemi polnud temaga olnud. Täitsa uskumatu! Läksime siis panime riidesse, tegin paar pilti ja tulime koju. Olin nii õnnelik. Ei julenud siin sellest õigel päeval kirjutada kuna kartsin ära sõnuda.

Täna oli MUGULal teine päev lasteaias ja see õnnestus ka suurepäraselt. Jätsin ta sinna kell 9 hommikul ja läksin kell 5 järgi.

Oh, kui hea oleks kui vaid nii jääks. Aga ehk jääb, kuna ta ei käi meil seal iga päev. Ainult esmaspäev, kolmapäev ja reede. Seega vahepeal jõuab kodus puhata ja emmega ka olla.

Kui aus olla siis arvasin ma, et kui laps lasteaiast tuleb on ta väga väsinud ja suurt midagi teha ei jõua. MUGUL on aga nagu tulekera siis. Jookseb ja möllab ja seletab ja itsitab. Ühesõnaga ilmselt on ta illi-kuku-pai seal ja siis kodus tuleb ja mürgeldab ennast välja. No mis seal ikka. :)

MUGULa lemmik tegevus on laulmine. Ta laulab kõikjal ja igas situatsioonis. Iga tegevusega kaasneb laul. Ootan juba kui ta päris õige laulu ära laulab. Ehk sellel aastal Jõuluvanale. Peame varsti õppima hakkama. Olen juba vaikselt meie issit ja vanavanaisa valgustanud, et ärgu nad nüüd 100% jalkameest siit oodatu. Tegu võib pigem olla hoopis toreda laulu- ja tantsumehega :)

Oma toas magamisega on asjad nii ja naa. Kuna ma olen super unemati siis ma lihtsalt ei suuda ise öösiti sada korda ärgata ja teda maha rahustada. Kusjuures see on jube keeruline, kuna ta ei rahune üldse. Seega andsin ise siin eelmisel nädalal öösiti alla ja tõin ta meie kaissu. Et ainult magada saaks. Alates üleeilsest ööst sai aga mu karikas lõpuni täis ja kuhja ma enam ootama ei jää. Nüüd on asjad nii, et MUGUL magab oma toas ja tema voodi ees on madrats koos patjade ja tekiga, kuhu ma siis öösiti ennast magama asetan kui asi hull. Tänae öö oli esimene ja pidin 2 raksu seal magama. Igatahes õnnestus see tehnika ja ärkasime alles kell 8 hommikul äratuse peale. Me kõik kolm vähemalt magasime korralikult ennast välja.

Nüüd igatahes tean ma kui suur on harjumuse jõud ja uue MUGULa panen ikka jupp maad varem vennaga ühte tuppa. Mida varem seda parem. Kui natuke sügavamalt mõelda siis on see väikese lapse elu ikka jube raske küll. Alguses harjutatakse imema lutti ja kasutama nö kaisulooma ja magama kaisus ja mida kõike veel. Ja siis juba ennem kui sa jõuad suureks meheks/naiseks kasvada on sellest kõigest heast ja armsast vaja loobuda.

Sõnad

EI TAHA
ANNA
APPI
ALLA = ka üles on ALLA
UUA = juua
ÄMMÄ= emme
ISSI
KATI
ANNI= naabrite koer Fänny
AUTO
PII-PII = ka auto
MAMMU
MÄM-MÄM
KOMM
SIIA
HEIDI = hea sõbranna aga ka kõik teised lapsed
AATA = vaata
KOOK = liivakastis tehtud liivakook
KAKA
PISS
PÄÄ = nii pea kui ka müts
TAPA= papud
AI
OPA
ONU
LA-LA = laul, muusika, muusikariisatad
OI
OLLO = telefon
KINNI = ka lahti
SEE
TUTTU
AKEI = okei
PÄH
DADAA
TÄDI
NÄE
TOM=vanavanaisa
TÕNNU= vanaisa
TITA=emme kõhus ja raamatus

...jätkub

Esimene öö üksi....ei õnnestunud

Nagu ma eile siin kirjutasin uinus MUGUL esimest korda eile oma toas. Kell pool kaksteist õhtul tuli aga esimene nutt...sain maha rahustatud. 5 minuti pärast jälle....issi rahustas maha. Varsti jälle....siis läksin jälle mina. MUGUL oli püsti oma voodis ja aina osutas ukse suunas, et tuttu. Ehk, et ta teab väga hästi kus on meie tuba ja kus ta tududa tahab. Ei tahtnud ta oma lutti, ega tudutekki. Minu lohutused olid lootusetud ja ma võtsin ta lõpuks sülle ja tõin meie voodisse rahunema. Ta oli momendiga loomulikult vait kui sukk ja ei liigutanud ka üldse. Leppisin siis issiga kokku, et kui magab siis viin tagasi. Mis aga juhtus oli see, et jäin ise magama ja hommikul ärkasime kõik koos :) Ühesõnaga hetkel MUGUL juhib 1:0
Ei oskagi nüüd öelda kas ta on äkki liiga väike, et meist lahti lasta? Samas kuna ta kohe rahunes siis oli oma osa ka kindlasti lihtsalt jonnil. Hästi raske on. Emotsionaalselt ja füüsiliselt. Aga täna on jälle uus päev ja ma üritan edasi.

Oma toas

Juuli möödus meil põhiliselt kodus. Kui ilm oli ilus siis olime nii palju kui võimalik õues ja mängisime sõpradega. Juuli lõpus lubasin mina endale 5 päeva sõbrannadega puhkust Saaremaal. MUGUL oli siis kõigi sugulaste hoida. Peale seda viite päeva veetsime oma pere ja sõpradega veel 4 lahedat päeva Muhus. Oi kuidas MUGUL nautis bassus sulitamist ja õues jooksmist. Sõbrad Heidi ja Ronan olid ka seltsiks. Üldiselt sattusime sinna just siis kui olid ka selle suve kõige ilusamad ilmad. Seega kõik oli super!

Nüüd on aga ilmad juba täitsa sügisesed ja meil ka esimene nohu käes. Täitsa jama kohe, kuna MUGUL pidi tegelt esmaspäeval juba esimest päeva lastehoidu minema. Nüüd siis alustame 1. september. Ma siiralt loodan, et talle seal meeldib. Kui ta vaid teaks kui igav tal muidu minu ja beebiga iga päev kodus istudes oleks ja ilmselt ma ise läheks ka ühel hetkel hulluks. MUGUL on nüüd nagu tõeliselt suur poiss juba ja saab ideaalselt aru mida teha tohib ja mida mitte. Mul on siuke tunne, et kuna ma ise olen aina suurem ja suurem ja aeglasem siis talle käib see närvidele ja ta meelega korraldab sigadusi. Nt pole ta kunagi loopinud vannist vett välja. Nüüd aga on meelega vaja seda mööda vannituba pilduda. Siis on vaja ronida mööda kapiuksi üles ja ise ta teab, et on ebamugav ja kui ma kohe ei päästa siis ta kukub. Loomulikult võivad nüüd kõik mulle hakata rääkima, et ta vajab tähelepanu, aga tegelt on nii, et ma ainult kogu aeg panengi tähele ja tegelen temaga. Vä. siis kui ma teen süüa....TALLE....või käin toaletis. Ühesõnaga asju millest talle on miljon korda räägitud, et teha ei tohi, teeb ta suurima mõnuga.

Samas väga positiivne on see, et ta hakkas nüüd mähkmeid vihkama ja selle esemel, et mähkmega olla ütleb ilusti millal häda käes. KAKA.....kõik on kaka. Vahest muidugi läheb nihu ka, aga üldiselt kasutame nüüd mähet ainult magades ja toast väljas. Selles osas loodan nüüd küll, et tagasilööki ei tule.

Sõnu mida ta ütleb on juba palju. Ma teen siia üks päev nimekirja. Hakkan homme kirjutama iga sõna mida ta ütleb ja kui list valmis siis panen üles. :) Ainus sõnapaar mida ta ütleb on EI TAHA. :)

Kõik lapsed on igatahes Heidid. Ei tea, aga selle sõbranna on ta eriti omale südamesse võtnud ja nüüd on ta ise ka omastarust Heidi. Vaatame tema pilte ja ta vaimustunult räägib, et Heidi :) Rimi kataloogis on Heidi ja kõik poisid on ka Heidi.

Suur suur kiindumus on nüüd issi vastu. Täitsa kohe nõuab ja tahab issit. Väga positiivne muidugi.

Täna.....26.08.08.....on meie peres väga suur päev. Nimelt magab täna MUGUL päris esimest korda oma toas....üksi. Päeval lihtsalt otsustasin, et aitab. Kaua me magame kolmekesi ühes voodis ja varsti on meid ju neli. Kõik me magaks poole paremini kui kõigil on oma ase. Nüüd ma siis parasjagu istungi tema toas ja ootan, et ta uinuks. Kõva röökimine oli ka, aga siis panin lastelaulud ja ta rahunes. Nüüd juba on pikali. Näis mis öö toob ja kaua me siis nii harjutame. Muidu on tal tuba juba ilusti sisse seatud. Kohe kui ta on nõus oma toas magama ilma suurema jamata siis vahetame ka voodi suurema vastu välja ja võrekas jääb õele. Oh, magabki. 35 min läks. Pole paha. Olen ise süüdi, et sellega varem algust ei teinud, aga nüüd proovin mitte murduda. Räägitakse kolmest raskest ööst...ma pean vastu. Mõelda vaid, et ma saan nüüd ennem uinumist vaadata ka TVd või lugeda raamatut (selle asja mõiste on juba ammu mul ununenud). Uskumatu aga tõsi...vähemalt mõneks ajaks jääb nii.

MUGUL...my HeRo

Veetsime vanaema Katrini ja vanaisa Tõnise ning nende sõbra Aarega mõnusa nädalavahetuse Narva-Jõesuus. Tähendab mõnus oli ta, kuna vahest ära käia on täitsa vahva aga kõik muu oli suht raske juba mulle. Esiteks on MUGUL laps nagu laps ikka...aktiivne. Mina aga olen paks nagu paks ikka...aeglane ja väsinud. Seega meie koostöö sujub aga on natuke närvilisem kui tavaliselt. Ma ei jõua enam väga talle järgi joosta + MUGUL ei austa absoluutselt seda, et emmel on vahest kõht tühi ja siis oleks hea 10 min paigal istuda kuni emmel kõht täis ja siis võime edasi minna. Ühesõnaga see asi meil ei suju. Süüdistada pole kedagi ega midagi...küll me üle elame.

Õnneks vanaema viitsis MUGULaga ilusti basseinis sulistada ja kuidagi saime me siiski ka korda-mööda söödud. Ilmad olid super head. Linnas vist sadas aga seal paitas päike me ihu ja toonis veidi pruunimaks.

Täna just ennem ära sõitu läksin mina koos MUGULaga vanaisa autosse mängima. Nimelt oli vaja vanaema oodata 30 min. Lasin MUGULal vabalt möllata ja ise nautisin veidike rahu. Ühel hetkel otsustasin istuda rooli ja sõita spa treppi, et seltskond peale võtta. Astusin autost välja ja kui juhiust avama hakkasin selgus, et uksed on lukus ja võti jäi sisse. Üllatus üllatus.....sees oli ka MUGUL. Ausalt ma ei teadnud kas naerda või nutta. Proovisin igat ust ja siis helistasin isale. Ega tal mulle midagi rõõmustavat ja lahendustpakkuvat pakkuda polnud. Varuvõtmed olid Keilas. Minu ainuke mure oli arusaadavalt MUGUL. Proovisin säilitada rahu ja suhtlesin läbi akna MUGULaga. Palusin tal võtta võtmed maast ja hakata nuppe vajutama. Uskuge või mitte aga ta absoluutselt tegi kõik nii nagu ma palusin va see, et ta vajutas nuppu KINNI, mitte LAHTI. Proovisime igati teda juhendada kuid asjatult. Siis asus ta tuuseldama vanaisa asjadega. Lagedale ilmus välgumihkel (seda proovis ts süütelukku sobitada), auto miski lambipirn (otse suhu), köhatabletid, tolmuhari, kommid jne. Vahepeal sain MUGULa nii kaugele, et ta proovis ust avada seest. Ei õnnestunud. Siis läks ta taha pingile ja sõi ühe nektariini. Helistasin autoabisse ja sain teada, et nemad seda autot avada ei suuda...liiga uus ja ma ei tea mis sada häda. Siis hakkas ka rahvast me auto ümber juba kogunema. Teatasin isale, et autoaken on vaja sisse lüüa. Sain teada, et see ei õnnestu, kuna seda on kiviga raske teha. MUGUL oli rahul ja chillis autos. Sellel hetkel ma lihtsalt võtsin oma viimase õlekõrre...helistasin Allanile ja kandsin kõik ette millega ma hakkama olen saanud. Puhkesin lohutamatult nutma ja teatasin, et minu poolest lennaku kõik vastu taevast aga mul on vaja MUGUL sealt kätte saada. Naasesin auto juurde suure kiviga. Meelitasin lapse tahaistmele ja käsikisin isal purustada juhipoolne aken. See tõesti ei õnnestunud. Seda tegevust nägid aga juba kohalikud klemmid ja astusid kohe lahkesti juurde abi pakkuma. Välja toodi traadid ja trossid ja kirves ja muu. MUGUL oli selleks ajaks autos viibinud juba üle tunni. Uni tuli peale. Palusin tal võtta oma lutt ja lapp ning suunduda oma turvatooli tuttu. Ta tegi kõik nagu ma ütlesin ja juba 3 minuti pärast sell magas. Õnneks hakkas siis vihma sadama ja tuli vähemalt seegi kergendus mu hinge, et päike ei lõõska selle auto peale. Kohalikel auto avamine ei õnnestunud aga siis juhtus see mis juhtub alati. Kellegil oli sõber, kellel oli sõber, kellel oli sõber ja siis selle sõber oli nõus tulema. Lõpuks oli neid sõpru seal kahe autoga. Selleks ajaks olin ma juba eemaldunud autost ja vaatasin eemalt pealt mis toimub. Vihma kallas nagu oavarrest ja MUGUL magas rahulikult. Ma ei teagi kaua aega läks, aga ühel hetkel oli uks lahti. Jooksime autosse. Kinnitasin MUGULa turvatooli ja hakkasin lihtsalt ära sõitma. Kokku läks see pull meil 1700 eeki ja pudel shampust maksma. Auto jäi terveks ja mis peamine MUGULaga on kõik korras. Ta on mul tõeline Robinson. Olen nii uhke tema üle!

Auto hull

MUGUL talus meie lahusolekut suurepäraselt, ega nutnud kordagi. Vähemalt nii need sugulased siin rääkisid. Huvitaval kombel ei olnud ta ka väga jonnine kui taaskohtusime. Pigem ronib aina tihemini sülle ja kallistab. Kallistused muutuvad iga päevaga aina tugevamaks ja see on äärmiselt armas. Ikka tugevasti kaela ümbert kinni.

Uusi sõnu on meil päris palju juurde tulnud. Esiteks on ta hakanud ütlema/küsima "AH" ja nii iga asja peale. Omamoodi on see päris koomiline kuna ta nägu on täitsa ´AH´i nägu seal juures. Ka on lisandunud "OKEI", auto on "PII-PII", "KUKKUS", "KATKI", "KINNI", "MAMMA", "KUUM" jne. Aina paremini ja meelsamini kordab ta sõnu järgi. Ikka proovib korrata kui palud :)

Ostsime MUGULale jalgratta. Kolmeka! Sellise mida saab tagant lükata ja ise juhtida. Ta on super tähtis kui sellega sõidab. Kui ta just ei põrista sõitmis häält siis laulab valju häälega. Väga nõudliku häälega nõuab ta ka turvavöö sulgemist ennem rattaga sõitmist. See teeb mulle muidugi rõõmu. Mõtlesin, et järgmisena ostan kiivri ja harjutan selle kandmise ka juba sisse.

Väga suur lemmik on auto....päris suur sõiduauto. See päästab iga olukorra. Kui tuju paha või miskit muud huvitavat teha pole siis lähme ja istume autos ja mängime seal kõigi nuppudega. Imeliselt teab ta kuhu käib võti ... õnneks me autol võtit vaja ei ole. Sinna auku ta topib siis hetkel koduvõtmeid:) Roolib suure innuga samal ajal endal jalad mööda seljatuge ülesronimas. Vahepeal proovib käigukangi sikutada. Ja siis paneb ikka muusika ka mängima. Ega ilma muusikata ongi ju igav sõita. See mäng võib meil vabalt kesta tunni, kuid kahjuks ma tavaliselt ei viitsi nii kaua ise autos istuda. :) Igatahes pole kordagi veel laps sellest ära tüdinenud. Muudkui aga "Pii-Pii ja pii-pii"!

MUGUL nr 2 saadab juba üle kuu meile endast signaale. Need signaalid lähevad aina tormakamaks ja jõulisemaks ja vahest ma mõtlen, et kui ta nüüd peale sündi ka nii aktiivne on siis küll ei oska midagi kosta me elu kohta. Nt täna öösel ta vist ainult tantsis. Minu mäletamist mööda vaikust polnud :) Issi nägi täna ka juba kõhupealt ära tema mürgeldamise. Ma proovin mõelda ka juba MUGUL nr 2 nime peale. Kahjuks siiani pole meil issiga suutnud midagi otsustada, kuna minu kauaaegne lemmiknimi talle ei kõlba ja tema suht huupi pakutud nimi ei sobi teps mitte mulle. Aga aega ju on veel. Sünnini 4 kuud ja nimeni max 5 :) Meile on nüüd juba 3 korda kinnitatud, et tüdruk. Ükski arst pole jätnud miskit võimalust selles kahelda kuna nende vastus on olnud raudkindel. Eks siis elame ja näeme. Loomulikult loodan ma ise sama, kuna enam ju ideaalsem olla ei saakski. Igatahes reisilt ostsin ma juba palju roosasid asju ja kleite, mitme hooaja trikood ja kuldsed kingad kividega :) Kangesti oleks neid kasutada vaja!

MUGULale räägin ka juba, et emme kõhus on tita ja luban pai teha. Ta muidugi vaatab mu kõhtu ja naerab. Pole veel pai teinud. Titat pole ju näha! :) Muidu teiste titadega on MUGUL väga armas. Muudkui kallistab ja musitab, pakub lutti ja istub ning imetleb. Lööma pole veel hakanud. Ootan kangesti, et saaks juba lastetuba kujundama hakata. See meil suvel plaanis. Teen sellest kohe toa nii poisile kui ka tüdrukule. Lastel jääb nii väike vanusevahe, et neil on paras koos ühes toas üleskasvada.

Suur igatsus

Oi kui suur igatsus on peal. Oleme nüüd juba 7 päeva ilma MUGULata reisil olnud ja kui aus olla siis enam ei taha olla. Ei jõua hommset õhtut ära oodata millal ta kaissu juba saaks. Oeh, ma ei saagi rohkem kirjutada. Liiga kurvaks kisub ära...

Suur venna

Nüüd on asjad nii, et elu on olnud kiire, kuid samas seisnud paigal. Huvitav eks, aga nii ta on. Kohe selgitan.

MUGUL saab juba absoluutselt kõigest aru mida talle räägitakse ja reageerib käsklustele väga hästi. Emme ootab aga kangesti, et ta rääkima juba hakkaks. Meil tulevad vaid üksikud sõnad aga ritta veel kahte sõna ta ei pane. Ilmselt on see siiski kõik vaikus ennem tormi ja varsti pean ma postitama siia sissekande, kus on kirjas, et MUGUL räägib mu surnuks :) Igatahes toob ta jooksujalu mulle oma papud kui ma ütlen, et lähme õue ja kus on su papud. Ta teeb pai ja kalli ja musi. Ka on tema suur uus kirg autos rooliga ja kõigi nuppudega mängimine. Kui seda teha ei saa siis on ausalt öelda jonn ka lahti ja suuuuuuured krokodilli pisarad. Uskumatu...ilmselt see meeste asi on siiski neil juba kohe veres. Tõin talle ka ühe nuku koju, et hakkame mängima titaga. Paneme tuttu ja anname süüa ja riidesse ja nii. Noh, et laps samastaks tegevusi mida temaga tehakse jne. Aga no üldiselt võin ma selle nukuga siin ise oma lapsepõlve meenutada. Ainuke positiivne seik MUGULA jaoks on see, et see hakkab aegajalt laulma :)

Vahepeal on tulnud 3 purihammast (kaks alla ja 1 üles), olnud kõrge ja suhteliselt ilma põhjuseta palavik (max oli 39,9) ja ka on pidanud MUGUL sobitama oma elu ja liikumist veidi rohkem emme pilli järgi kui vastupidi. Nimelt läheb me elu aina põnevamaks ja oktoobris saab MUGUL suureks vennaks :) Sellega seoses oleme pidanud elama nii nagu emme tervis just parasjagu lubab ja kui on hea olla siis käime ja teeme asju aga kui mitte siis peame kahjuks olema kas kodus või on MUGUL olnud sootuks sugulaste hoida. Viimane pole aga sugugi negatiivne tegevus/olemine talle. Talle see kõik väga meeldib. Saab siis näha kuidas talle suure venna roll meeldib ja sobib kui ta ise alles alla-meetri-mees on :) Igathes on oodata väikest õde ja emme ei väsi mainimast, et jällegi on meie blogis sisalduv pealkiri sulaselge tõsi. Unistused täituvad! Olen alati unistanud pojast ja siis tütrest. Nüüd on vaja nimi leida ja kapp roosasid asju täis osta. :)

Järgmine nädal on MUGULA jaoks esmakordne kogemus olla terve nädal ilma emme-issita. See on ka meile esmakordne olla ilma temata. Me lähme puhkama ja nagu ma varem juba kirjutasin jäi suusareis mõneks ajaks MUGULa viimaseks. Me lähme ja puhkame korra veel ennem pere suurenemist. Tont seda teab millal jälle saab.

Suusareis

Märtsi esimese nädala veetsime perega Austrias suusatamas. Olgu juba kohe alguses öeldud, et mina ei suusatanudki lõpuks. Väheke olin ise süüdi ja siis teiseks oli ilm süüdi. Igatahes oli MUGUL kohal nagu viis kopikat. Veetsime oma päevi kevadises suusakülas ringi uitades, ujumas ja niisama puhkamas. Ühel päeval kui päike jälle taevas siras käisime ikka mäel ka ära. Rentisin MUGULale kelgu ja siis üritasin ta meelt seal lahutada. Kui aus olla siis ta aint virises ja hiljem siis selguski, et hammas oli tulemas ja ta oli ragul ainult siis kui midagi suua sai. Nii ta siis seal kelgu peal paranka suus lebotas. Igatahes iseloomu tal on. Istus kelgule nagu vanamees üks jalg kelgul ja teine maas. Ma siis kohendasin ka teise jala kelgule ja ta kohe jälle viskas selle üle ääre :) On sell. Tema moodi või üldse mitte mingit moodi :)

Üldiselt sai MUGUL kõigi kaasreisijate käest pidevalt kiita. Nimelt mis seal salata kui sa ikka oma väikese lapsega puhkuselennule sisened siis on nii mõnigi pilk sind pinksalt jälgimas, et noh kuhu sa nüüd oma vääksuva väänikuga istud. Kõik kardavad, et seda lendu ja hilisemat transfeeri hotelli saadab üks hirmus lapsekisa. Aga kõigi üllatuseks pole MUGUL sugugi kisaja laps ja juba harjunud reisima. Hiljem siis kõik imestasid, et kuidas on võimalik reisida aastase lapsega samas lennukis ja bussis kuulmata kordagi tema nuttu või protesti. No vot meie MUGULaga on. Ilmselt ma ei reisiks temaga kui nii ei oleks. Aga vaatama sellele oli meil endil seal reisil ikkagi päris raske. Kui laps on üle aastane ja jalad all, siis on ikka karm reaalsus see, et puhkus ei ole puhkus koos temaga. Seega otsustasime, et järgmised reisid teeme kahekesi ja MUGUL jääb koju oma sugulasi lõbustama. Nüüd on juba käidud ka....soojas ja külmas ja city-break´il. Lisasin siia lõppu ka nüüd ühe korraliku suusa beebi pildi. Õhtune kraanikausivann koos Jäägermeistriga :)

Kogu ülejäänud kuu oleme olnud absoluutselt kodused, kuna meil on hetkel pere peale ainult üks auto ja see teeb liiklemise raskeks. Aga mis seal ikka. Nii palju kui võimalik käime väljas ja kutsume inimesi endale külla. Olen ikka MUGULale rääkinud, et kui meil jälle rattad all (äkki juba järgmine nädal) siis põrutame kuhu iganes süda lustib :)

Emme kaisus

Kuna meil on issi olnud sellel nädalal ära komandeeringus ja nagu ma siin juba ennem olen maininud meeldib MUGULale kangesti kaisus tududa, siis otsustasin, et las tudub kõik need ööd ja päevad mil me kahekesi. Oi kui mõnna! Esiteks ma panen tuled kustu ja ilma mingi piuksuta tuleb uni....mul ka muide :) Siis ta keerab ennast mulle nii kaissu kui vähegi saab. Otsib hirmsasti lähedust. Vahel paneb oma pea minu pea peale ja siis me seal mõnuleme põsk vastu põske. Öösel ta vahest otsib oma pehme ja sooja käega kas ma ikka olen seal. Ja siis kui ma hommikul ärkan siis ärkab tema samal ajal (ca kell 9) ja esimene asi on suur ja lai naeratus läbi uduste silmade. Ja siis mõnuleme veel nii kaua kuni näljast hakkab pilt eest ära minema. No see on kõik nii armas, et ma ei tahagi seda üldse katkestada...aga mingi hetk peab. Pealegi on varsti MUGULal oma isiklik tuba ja suured poisid hakkavad oma toas magama :) Õnneks jäävad meile meie mälestused ja need on nii armsad.

Köha...

Asi hakkab nüüd kiskuma selliseks, et rohkem kui 1 sissekanne kuus siin blogis on võimatu :) Põhjus on ainult ja ainult aja puudumine.
Minu jaoks on tõesti see ütlemine, et "esimene aasta on kõige raskem" arusaamatu. Asi läks alles nüüd raskemaks. Poiss ei püsi pudelis ka paigal ja ma olen juba mitu korda seisnud silmitsi mõttega kuidas ma talle midagi selgeks teen ilma, et närvi minna. No ega ma ju vitsa ei hakka lapsele andma. See käib minu põhimõtete vastu. Aga kuidas teha aasta ja kahe kuusele selgeks, et köögis laua peal käimine on keelatud ja ohtlik? Kuidas teha selgeks, et kui sa oled diivani peal tantsides juba 15 korda kukkunud siis on päris kindel, et tuleb ka 16s kord, kui sa ära ei lõpeta? Hetkel ma üritan ikka heaga....rääkimise...seletamise jne meetoditega. MUGUL ainult naerab mulle vastu ja teeb oma kelmikat nägu. Igatahes tunnistan üles, et viimase kahe kuu jooksul olen oodanud millal MUGUL magama läheb ja tundnud sellest suurt kergendust. Varem ma ei uskunud, et selline aeg tuleb...aga tuli. Olen õhtuks läbi nagu laip. Lisaks sellel päevasele trallile on ta nüüd otsustanud, et emme ja issi kaisus on kõige vahvam magada. Nimelt ronib ta üle oma võrevoodi ääre (põhi on kõige madalamas asendis) ja lihtsalt rullub meie voodisse. Arusaamatu kust nii väike mees võtab selle jõu, et sealt äärest üle tulla. Kui ma tagasi tõstan siis ta on 10 sekundi pärast tagasi. Selle asjaga peab midagi ette võtma. Hakkasin ka tihedalt ujumas ja mängutoas MUGULAga mängimas käima, kuna on ilmselgelt selge, et tal on minuga kahekesi igav ja ta ka vajab vaheldust. Mõlemad tegevused meeldivad talle väga.
Vahepeal lisandus MUGULA sõnavarasse NÄE, ANNA ja mulle hakkab tunduma, et AI on aitäh. Ühel hommikul vaatas ta meie perepilti ja mulle tundus, et ta ütles ISSI. Kuna ta seda korranud pole siis oli see ilmselt juhus. Oma pudikeeles vestleb ta soravalt ja osavalt :)
7.02. sündis MUGULA kõige väiksem ja värskem sõber RONAN. Väga ootame juba temaga kohtumist, kuid ilmselt jõuab ennem kevad me õuele, kuna vaja terveks saada. Tervitused tema perele. :)
Eelmisel nädalal käis MUGUL esimest korda juuksuris. Lasime veidi tukka ja lakka piirata. Nüüd on tal kohe suure poisi pilk :) Veetsime ka 5 vahvat päeva koos tädi Mari ja Agnesega Rootsist.
Hetkel on MUGUL haige. Küll see on kole aeg, kui laps on haige. Esimest korda on meil korralik köha. Nohu ja aeg-ajalt palavik veel peale selle. VIIRUS! Aga see köha on nagu vanal mehel, kes 50 aastat suitsetanud. Täna on neljas päev ja ei midagi paremuse poole. Annan Prospani ja määrin hanerasvaga. Arstil käisime ka ja ega temagi oska muud soovitada. Ütles, et kui palaviku pole siis minge õue. Vot ei lähe. Kuidas ma lähen oma köhast paukuva lapsega õue? Nohuga veel, aga köhaga küll NO WAY! Igatahes oleme nüüd väga kodused ja kõik plaanid lähema kahe nädala jooksul on külmutatud. Loodetavasti saab MUGUL esimeseks märtsiks terveks, kuna siis viib issi meid Austriasse suustama. Lõpuks ometi saab ka meie MUGUL lund näha ja kelgutada. See tegevus meeldib talle väga, väga. Aga arvestadaes meie talve on ta seda vaid 2 korda proovida saanud. Meiega tulevad kaasa ka Nõmme vanaema ja vanaisa koos oma sõpradega.
Hetkel aga hoian pöidlad pihus, et haigus kaoks kui nõiaväel!

"APPI"

Iga päev olen umbes 2 korda mõelnud, et täna peaks jälle blogi kirjutama ja siin ma siis nüüd olen. Kuu aega oli vaikus. Viimane aeg asjad kirja panna. Ei tohi laisaks jääda.



Peale MUGULa sünnat tulid ju kohe Jõulud. Oi oi oi. Oli meil vast suur sündmus see sellel aastal. Kokku said kutsutus kõik suguvõsad ja pidu oli suur. Laud oli pikk ja nalja sai palju. Jõuluvana tõi nii palju kinke, et ta ei jõunud neid ära jagada ja lõpud saime niisama kätte. Tal oli teiste laste juurde ka vaja jõuda. Igatahes sai MUGUL ette näidata kuidas ta plaksutab, suuga põristab, trepist ronib ja nalja teeb. Mul oli tegelt plaanis talle üks väike laste salm/tants/laul õpetada aga ta oli siis veel liiga osavõtmatu mu pingutustest seda iga päev harjutada. Nüüd kus ta on juba kuu vanem, siis tahab küll seda koos minuga teha.

Kohe peale Jõule põrutasime Pühajärvele lõõgastuma. MUGUL oli oma õnne tipul, kuna ta sai iga päev ujuda. Ta oli ausalt nagu pisike plika ja karjus õnnest. Värises. See oli nii hirmus armas. Uus aasta saabus MUGULal Tallinnas koos oma vanaema, tädi, vanavanaema ja vanavanaisaga.



Uus aasta algas meil ka esimese sõnaga. Selleks on APPI! :) Täiesti uskumatu aga minu laps "karjub" pidevalt appi. See on meil siin juba üleüldine nali. Muidugi rääkis ta ka ennem juba, et mäm-mäm, da-da aga tõeline sõna on siiski APPI.



Kuna aasta algas kuidagi nii kähku, siis ei jõudnud me ka sellel kuul beebikooli. Aga seda viga me parandame juba veebruaris. Siis lähme laulma, tantsima, võimlema ja ujuma. Tundub, et tants ja laul meeldib talle eriti. Väga osavaid poognaid võtab ta juba muusikat kuuldes. Ka oskab ta juba endale unelaulu laulsa. Väga meisterlikult laulab....mõmm mõmm. :) Kõndimine on nii käpas, et juba sörgib mööda tuba. Väga oskuslikult avab kappe ja sahtleid ja pillub nende sisu mööda elamist laiali. Kui aus olla siis mulle jääb arusaamatuks miks naised räägivad, et esimene aasta on jube raske. Tühjagi pole. Teine aasta on ikka hullem, kus sa pead pidevalt tal kannul käima ja kus ta ei püsi enam pudelis ka paigal. No igatahes meil on nii. Üks negatiivne uus asi on meil JONN. Ja seda harrastab MUGUL ikka mõnuga. Aga ainult minuga. Viskab ikka kohe silda, pikali maha. Täismäng! Kui mina olen kodus siis magama ei saa minna on vaja jonnida, aga kui mind pole siis magab nagu nott. Ja selliseid näiteid on veel. Mis seal ikka, eks lapsed jonnivadki oma emaga. Positiivset on ikka kordaes rohkem. :)