Kandelina

Kuna beebi tahab olla palju süles ja ma talle seda ka võimaldan, siis otsustasin katsetada kandelina. Tore oleks ju samal ajal midagi teha kui ta süles on. Näiteks süüa, lugeda või pesu kuivama panna. Sättisin siis sammud Looduspere poodi ja sain seal selged juhised kuidas lina siduda (see pole üldse raske) ja otsustasin esialgu rentida neilt lina. Nüüd olen super õnnelik, et ma ei ostnud vaid rentisin. Nimelt mu laps vihkab seda. Täitsa uskumatu! Mulle küll tundub, et seal on igati mugav olla. Aga nüüd siis asjad nii kaugel, et ta ei taha seda lina mu arvates enam nähagi. Noh, ega ma siis enam ei paku ka...lapse piinamisega ma üldiselt ei tegele. Eks siis peab kõhukotti kasutama. Ma väga loodan, et see sobib. Vastasel juhul mul kukuvad juba varsti käed otsast ära. Pea kah, kuna kael on kange ja annab alla.

Esimene trenn

Täna saadame koos MUGULaga suured kallid-musid-paid väiksele printsessile kes sündis eile ja tema tublile ja ilusale emmele Brüsselisse! Ootame juba teiega kohtumist!


Nüüd algavad meie hommikud ekstra armsalt. MUGUL lihtsalt räägib ja vääksub ja vähkreb oma voodis kuni ma siis oma silmad lahti teen ja veendun, et enam magada edasi ei saa. Mulle meeldib nii palju rohkem ärgata kui nutu peale. Olen siis salaja jälginud ikka mis ta teeb. Naeratab ja jutustab! Tahaks nii väga teada mida ta mõtleb. Usun, et kuni naeratab on ta rahul :)

Tänasest hakkasime võimlemas käima. Rõõmu nii MUGULale kui ka emmele. Kuna issi on oma pojale seadnud juba väga kindlad sihid elus, siis oli ka viimane aeg hakata spordiga tegelema. Tal on vaja juba varsti kõigile ära teha! Esimene trenn kujunes muidugi välja nii, et oli natuke nuttu ja ma pidin andma süüa ja jalutama temaga ringi, samal ajal kui teised kõik võimlesid. Meie vabandus oli muidugi see, et oleme ju alles nii tillukesed ja teised kõik olid juba 4 ja 5 kuused. Pluss oli neil kogemusi juba mitme trenni jagu. Igatahes ei lasknud ma sellest ennast heidutada ja lähen järgmine nädal jälle. Nii kergesti ei saa alla anda. Õnneks treener ütles, et kuuu vanuste lastega ongi nii. Pealegi nii palju kui me kaasa saime teha tundus küll MUGULale meeldivat see ettevõtmine. Panen siia meie spordipoisi pildi :) (koos abitreeneriga)


Tahaksin veel ära mainida, et see kuidas üks ühe kuune väänik suudab juba oma vanematega manipuleerida on ikka imeline. Nuttu ei tule ju kohe. Algul hakkab seda nuttu nö välja köhima ja siis köhib seni kuni väike väike, tiba-tilluke pisar on silmas. Samas kui ma esimese köhimise peale ta sülle võtan on kõik okei. Üldiselt ma väga lapsel ikka nutta ei lase. Nüüd siis ongi nii kujunenud, et kui ta midagi tahab hakkab köhima oma nuttu välja:) Lõpetuseks mainin veel, et ta on nii jube armas kui ta oma alumise moka rulli ajab ja kurvaks muutub. Täitsa siiralt kohe! Nii rullis mokka pole ma kellegil varem näinud.
Väikse lapse nutt on väikse lapse jutt!

Esimene kuu ... esimene naeratus

Meie MUGULa esimene elukuu on nüüd täis. Pean taas mainima, et aeg läheb ikka kiiresti küll. Samas olen ma pidanud kinni oma lubadusest nautida iga momenti. Olen seda ... käsi südamel ...teinud. Võin esimest korda elus tunnistada, et sellel inimesel kellega ma 18.12.2006 esmakordselt näost-näkku kohtusin pole vigu...ta on täiuslik!!!! Mulle meeldib kõik tema juures. Pole veel kordagi tundnud, et ma olen väsinud ja enam ei taha ega jaksa. Paar korda on vaid tulnud natuke lootusetu tunne, kuna pole osanud ehk leida nutule lohutust, aga see käib asja juurde. Just täna mu käest küsiti, et kas see lapsega jändamine tundub mulle hetkel nagu puhkus või nagu töö. Ei kumbagi! See kõik on nagu nii loomulik. SEE ONGI NÜÜD MU ELU!

Esimese kuuga sõi meie MUGUL ennast juba viie kilo raskusaeks ja oli 4 cm pikemaks kasvanud. Emme oli igatahes uhke ja rahul. Laps on söödetud, pestud ja rahul. Nüüdseks oleme me ka tagasi jõudnud oma esimeselt reisilt "maale". Nimelt veetsime nädalavahetuse perega ja kahe sõbraga Pühajärvel. Väga vahva oli. Mina lubasin endale mõned protseduurid ja muidu nautisime seal olemise mõnusid. Veendusin nüüd omal nahal, et laps ei ole mingi takistus. Käis koos meiega bowlingus, restoranis, pubis ja ka kõrgel tornis kohvikus. Ühesõnaga tegi ta kõik asjad koos meiega kaasa. Last peabki kõikidesse oma tegevustesse kaasama. Tahan olla nii lahe ema, et mu poeg tahab ka 15 aastaselt (siis kui vanemad hakkavad jube "lollideks" muutuma) meiega koos tegutseda ja oma nädalavahetusi veeta. Kohtasime seal ühte perekonda kellel on asjad just täpselt nii. Lapsed on 15, 13 ja 11 ning nad teevad alati kõike koos ja veedavad KÕIK nädalavahetused Otepää maakodus. See on elustiil, mitte peale sunnitud tegevus.

Eile....laupäeva hommikul ... sain ma oma MUGULalt esimesed teadlikud naeratused kätte. Ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja naeratas. Natuke nagu häbelikult aga arusaadavalt. Olin õnnelik nagu väike tüdruk. Kirjeldamatu tunne on kui su laps sulle esimest korda naeratab. Ootan juba hommset hommikut...


Vaatama sellele, et mul on kael kange ja puus haige (kõik lapse tõstmisest)...vean nimelt oma vasakut jalga nagu lombas järel...olen ma maailma kõige õnnelikum inimene hetkel!

Carl Ronald

Täna sai meie MUGULast CARL RONALD! Sai siin neid nimesid valitud ja vaadatud, aga ikkagi jäi nii nagu alguses oli kohe mõeldud. Paljud räägivad, et vaatad oma lapsele otsa ja siis saad teada mis ta nimi olema peaks. Ütlen ausalt ....ega ikka ei saa küll. Proovisin, et kas ta on JOOSEP .... oli sama palju Joosep kui Carl Ronald. Pealegi meie issikene ei taha muudest nimedest midagi kuulda.

Aga see nime lugu on nüüd nii, et issi vanaisa oli Ronald ja kui me saime teada, et poja sünnib siis ta teatas kohe pidulikult, et tuleb RONALD. Küll siis tuli kriitika rahet suguvõsast, aga ei lasknud ei mina ega ka tema sellest ennast eriti häirida. Otsustasime küll algul, et lapsel ei pea olema rohkem kui üks nimi aga kuna seis oli suht tuline, siis pakkusin välja CARL. Just Cga! Mulle ei meeldi lihtsalt endale K tähte kirjutada ja nii on ka kirjapilt ilusam. Aga see Carl tuli sellest, et minu vanavanaisa oli Karl ja juba aegade algusest peale olin minu kinnisidee panna oma pojale see nimeks. Issi oli nõus! Nüüd olime me mõlemad saanud oma tahtmise! Aga ikkagi polnud suguvõsa väga rahul! Siis tegime kenasti kõigile selgeks, et MEIE saame lapse ja paneme nimeks mis me tahame ja kõik fertiilses eas naised võivad ju veel sünnitada ja nimetada oma maimukesi kuidas tahavad. Mis veel puutub nimesse Karl siis peale sünnitust sain teada, et issi teine vanaisa on Karl :) Oeh, vähemalt on kõik vanaisad ja vanavanaisad siis nüüd kõrvust tõstetud!

Minu jaoks jääb ta ilmselt MUGULaks igaveseks!

P.S. Ka minu teine soov läks täide ja lutt on nüüd meie sõber! Dreams do come true!

Teksad :)

Yessssssss....täna, kolm nädalat peale MUGULa sündi, lähevad mulle taas vanad teksad jalga!!!!

Uskumatu tunne kas teate! Elu nagu algaks jälle pihta ja nüüd võin küll kõik need paksude nö. "langevarjud" põlema panna. hihihihihi! Oi mul on mega hea olla. Panin MUGULale kah täna esimest korda teksad ja nüüd lähme linna laiama.

Elu on ikka üks väga ilus lill!

"Ärgake üles...kell on juba 6 hommikul"

Oeh...nüüdsest ärkame kell kuus, kuna sell arvab, et nii on lahe! Ei sobi nagu eriti mulle....eriti üldse mitte ütleks lausa. Aga no siis algab mingi uskumatu omaette pugisemine mis lõppeb väikse appi hüüdega mida pole võimalik lasta kõrvust mööda ja no nii ma siis peangi koos temaga hakkama tegutsema. Kuna MUGUL on alles kolme nädalane siis kahjuks ei saa ma talle öelda, et ole pai mine mängi oma asjadega või vaata DVD´d. :) Mis puutub mänguasjadesse siis neid meil pole kah. On 1 kõristi, 1 kummijulla mida närida ja siis mängumatt.
Hommikul on beebid muidugi ekstra armsad. Nad on nii super rahulikud siis. Uudistavad kõike nagu näeks jälle ja jälle uusi asju enda ümber. Nii siis meie päev algab...vahetame mähkmed....varem olin kindel, et mähkmete vahetamine on suht vastuvõetamatu tegevus, aga pole hullu midagi. Pole veel kordagi tundnud, et vot ei taha vahetada. Lapsepõlvest on mul küll selle tegevusega seoses üks lustakas lugu. Nimelt oli mul hoida onu 1,5 a tütar. Ise olin 11 vist. Hommikul kui ärkasime selgus, et preili on kuni rinnuni (ilma liialdamata) ennat täis laskunud nr. 2te. Oeh....imeline eks! Kuna kedagi kodus polnud siis mõtlesin välja ideaalse plaani kuidas laps puhtaks saada. Lasin kaussi vee, panin kummikindad kätte, käisin tõmbasin õues kopsud õhku täis, jooksin ja võtsin lapse ning asetasin ta keset seda vanni seisma. Käisin tõmbasin kopsud uuesti õues õhku täis. Alustasin survepesu. Nimelt otsustasin, et käsi ma küll kasutama / määrima ei hakka ja otsustasin teda sihtida kaugemalt dushiga. Ega ikka ei aidanud küll. Pealegi nüüd laps ikkagi nuttis juba nagu hull, kuna talle jäi ilmselt arusaamatuks see uus pesemis tehnika. Käisin tõmbasin oma kopsud jälle õhku täis ja jätkasin kuni olin tulemusega rahul. Tundus nagu võigas hakata teda kätega pesema. Ühesõnaga....sellest olen ma nüüd välja kasvanud ja sedasi ma oma kullakest küll ei pese. Ka olen juba korduvalt oma tegtud tembu pärast andeks palunud ja ka andestuse saanud :) Nüüd see meil suguvõsas pigem nali.

Peale mähkmete vahetamist jätkub meie päev väikse värskenduse ja rõivastmisega. Selle järgneb kerge eine. Siis mugiseme ja pugiseme ja käime mööda tuba ringi ja räägime niisama tähtsaid jutte. Ja sedasi ca kaks ja pool tundi, kuni saabub jälle uni. Ja siis jälle kõik otsast peale ainult, et toast tuppa tammumine vahetub õues jalutamise vastu. Ja siis jälle otsat peale. Eks ta üks ja sama ole kui aus olla päevast päeva ja kui ikka väga ära viskab siis teeme midagi. Käime külas või poes. Poes käimine ei meeldi talle muidugi ... mees ju ikkagi...ka ei meeldi talle tegelt olla turvatoolis aga seal ma küll talle allhindlust ei tee. Natke nutab ja siis jääb magama. Mis nutmisesse puutub siis ma olen igasugu tarkadest raamatutest lugenud, et kuni ühe kuuseks saamiseni ei tule beebil pisaraid. Khm..khm..khm ... tulevad küll. Päris nagu krokodilli omad ikka ja alahuul läheb moodsalt rulli ka.

Ootan juba seda, et saaks hakata võimlemas ja ujumas käima. Võimlema lähme veebruari algusest ja ujuma siis kui kolme kuused oleme.

Õhtuti teeme vanni ja natuke nutame veel, kuna gaasid vaevavad meie MUGULat. Siis proovin temaga võimelda ja kõhtu natuke mudida, et tal parem hakkaks. Eks lõpuks ikka hakkab ka. Igatahes õhtuks olen ma ise päris läbi ja siis pole nagu mõtet minuga arvestada. Proovin minna magama koos oma MUGULaga, et sättida ennast tema rütmi.

Ma unustasin eelmisel korral kirjutada suure õhinaga, et mul oli teine soov kah veel uueks aastaks....ma tahan, et ta hakkaks lutti võtma...väga tahan. Just praegu ta magab lutt suus aga ärgates võib see taas meelest läinud kõik olla. Ma nii loodan, et mitte .......

Värvilisi unenägusid!

Head Uut Aastat Sõbrakesed

Nüüd on kirjutamisega jäänud päris pikk vahe, aga pühad olid ju ja tegemist küllaga. Pealegi ma pole ikka veel väsinud vaatamast ja imetlemast oma väikest väänikut. No uskumatu ikka kui armas võib üks tegelane olla. Ma vaatan teda isegi siis kui ta magab. Kõik need näod ja emotsioonid on siis nii siirad ja vahetud. Need naeratused mida ta teeb siis kui kõht täis ja uni peal ja no ma võiksingi siin nüüd edasi jaurama jääda kõigest mida ma imetlen ja näen.

2007 tuli koduselt. Meil olid külalised ja toimus suur sööma ja TV vaatamine. Väga vahva oli. Mina ja MUGUL veetsime muidugi enamus aega kahekesi teises toas. Beebi ikkagi tajub kui on rohkem rahvast majas ja võõraid lõhnu ning nägusid. Ma olen ikka täitsa kindel selles. Seega vajas ta ka rohkem minuga kahekesi olemist ja mul polnud selle vastu küll mitte midagi. Siis kui õues algas nö "sõda", magas meie MUGUL emme-issi voodis õntsat und ja paugutamine teda ei morjendanud üldse.

Veel tahan ma ära mainida, et kui ma siin bloggi kirjutamist alustasin siis teatasin, et päkapikkudesse tuleb uskuda ja näete ma uskusin ja nad tulid ja täitsid mu soovi. Nüüd oli mu Uus Aasta soov, et MUGULa nabaväät ära tuleks ja uskuge või mitte juba ennem kukke 1.01.2007. oli see ära. :) Ühesõnaga minu soov läks täide. Ise mõtlen, et alati räägitakse kuidas oma soove ei tohi kõva häälega välja öelda, et siis need ei täitu. Ma neist kahest soovist rääkisin alati kõigile ja näe....läksid täide. So....go figure! :)