Esmaspäev 16.12.

Huh...äratused muutuvad siin nüüd aina varasemaks. Täna hommikul teatas Carl juba kell pool seitse, et tal on kõht tühi. Venitasime kuidagi veel tunnikese lebades, aga siis tuli tegutseda. Kell 9:30 olid meil juba sõbrad respas valmis tänase päeva matkaks. Otsustasime võtta taas paadi ja minna siin lähedal olevale Reiley Bayle. See on poolsaare tipp kuhu saab ainult mööda vett ja seal on vahva rand kuhu soovitatakse minna just peredega. Ja oligi! Tore oli olla vahelduseks rannas kus oli ka teisi lapsi ja minu omad ei pelga ju võõraid. Kohe said nad ühe Rootsi perega hakata seal liivalossi ehitama ja Carl joonistas liivale jalkavâljaku ( meie Krabi vanaema oli ostnud talle palli). Jalkat sai ta mängida nii, et ma teatasin tema vastasele, et kui too on väsinud, siis öelgu julgelt. Ega seal päikse käes lihtne pole seda palli taguda. Päris läbi võtab. Kui siis vastane väsis teatas Carl, et kui jalka siis olgu aus mäng ja paus on nii nagu peab... 15 minutit. Otsustasime, et vees on ka tore palliga mängida ja loopisime siis mitu korda seda palli seal. Kell kaks oli meie sohver valmis meid tagasi viima. Oli ka aeg. Mina suutsin ennast sellel korral korralikult eest ära praadida. Ega siis otseselt päevitada ei suuda. Oled pidevalt liikvel või vees, aga no ikkagi hakkab peale. 30SPF on selgelt vähe. Lõunatasime mererannas ja siis kutsus meie Krabi vanaema meid oma hotelli külla. Nimelt on ta meile rääkinud igasugu põnevaid lugusid oma hotellist mis asub sisuliselt dzunglis. Laste jaoks oli see mõte nii põnev, et nad olid kohe nõus. Mina koos Jaanaga läksin meie hotelli, et sealt võtta kaasa veekeetja, kohvitassid ja kohvi. Seal dzunglis sellist luksust ei ole ja prouad soovisid kohvi. Toas avastasin, et meie voodile oli jäetud ilus peegliga karp millest lookles välja pärlikee ja juures oli kiri "Sinule, Jin' ilt". Mul pole aimugi kes see on, aga ma kahtlustan, et see on meie toateenija. Kee on imeilus ja sobib mulle nagu valatult. Otsustasin homme jätta talle tänukirja. :) See hotell kus Juanita elab, oli väga armas ja oligi palju floorat ja faunat. Öösel on seal muidugi kahtlemata õudne, sest igasugu elukaid ( ka ahve) kalpsab ringi. Jõime kohvi ja lapsed sai ujuda. Väga õdus hotellike oli see. Märkamatult sai kell 6 ja oligi aeg minna oma hotelli, et dushitada, kreemitada, sättida uus kee kaela ja minna õhtusöögile. Olime plaaninud täna proovida seda tänaval valmistatavat toitu, aga nagu kiuste tuli just kell 7 selline padukas, et vaene Juanita jõudis meie hotelli nagu uppunud kukk. Ega midagi. Õnneks on siin kohti nii palju, et sobiv koht leidus kiviviske kauguselt. Linna me täna ei läinud. Lihtsalt ei jõudnud enam. Carl on otsustanud, et homme on tema sünnipäev siin ja seega kutsus peale minu ja Emma veel 3 külalist. Tema soov on oma sõbrad viia jäätist sööma. Maru armas ja seda me teeme homme õhtul kohe täitsa kindlasti! :) P.S. Täna öösel tulevad päkapikud ka.... ;)

Pühapäev 15.12.

Siin tänavatel liikudes on mitmel õhtul väljas olnud nö drag queenid ( nemad on siis mehed kes on end naiseks teinud). Loomulikult on nad nii üles löödud, et neist ei saa mööda kõndida ilma vaatamata. Emma on eriti huvitatud neist ja väikse raha eest oleks võimalik nendega pilti ka teha. Õnneks ta tahab neid ainult vaatada, aga puudutada ei julge. Üks isend proovis küll distantsilt Emmat moosida, et tule ja nii ja nunnu ja naa, aga Emma raputas otsusekindlalt pead ja ei läinud. Mulle tegi see muidugi headmeelt. Kogu selle sugude segadusega siin on lastel muidugi korralik segadus ja nad suutsid eile mind ikkagi korraks nii suurde häbisse panna, et ma oleks tahtnud meie viienda korruse toa põrandast läbi vajuda. Nimelt on siia hotelli ( nagu ma juba varem kirjutasin) saabunud üks eesti mees. Carl otsustas eile, et ta on Mr. Beani näoga ja no selle info endale hoidmine oleks ju selge raiskamine. Ikka otse ja omadega kohe kandis talle selle ette. Esiteks proovis seda basseinist karjuda, aga see mees oli nii kaugel, et ei kuulnud ja siis hiljem teatas siin hotelli koridoris. Lisaks soovis ta uurida, et miks tema naist nii vähe näha on ja selle peale lisas Emma kohe:"Kuule kas sa läksid lahku ja nüüd musitad meestega?" Issand jumal! Ma olin täiesti lilla näost. See mees muidugi ei vastanud midagi, naeratas viisakalt ja siis ma vabandasin, et siinne sugudesõda on minu laste maailmapilti veidi paigast ära nihutanud. Kui aus olla, siis toas said sellid uut ja vana ning meil oli vaja pidada maha koosolek edasise käitumise suhtes. Ühesõnaga on iPadi ja telefoniga mängimise keeld aasta lõpuni ja veel kuhjaga käitumis ettekirjutusi. Aga muidu pühapäeval juhus meiega veel asju. Käisime James Bondi filmist "The Man with the Golden Gun" tuntud saarel. Seal siis filmiti sellest filmist osa ja no nii kohutavat kogemust ikka annab otsida. Olin shokis juba hommikul! Buss tuli meile 15 min kokkulepitud ajast hiljem järgi ja sellest veel 15 min hiljem sain ma aru, et see reis on üks suur viga. Nimelt teatas juht, et reläks ja sit bäk ja nüüd sõidame selle minivänniga mingi poolteist tundi ja siis oleme kohal. Appi kui valest ma ikka kõigest olin aru saanud ja kui aus olla siis polnud seda infot ka kuskil reisi ostes kirjas. Mina ei osanud ka ettekujutada, et mingile saarele on vaja minivänniga minna kui me ise siis otse rannas elame. Teised bussis olid sama hämmingus. Poolel teel uuris juhtu, et all okei? Moor 30 minuts! Umbes selle aja pärast peatus buss mingi Monkey Cave asja juures. See ponud üldse programmis, aga juht palus meil nüüd seal 20 minutit veeta. Sain kohe raha kulutada ja lastele banaane osta, et nemad nendega pärdikuid saaks toita. Ise ma neid ahve kardan kui aus olla. Seal kubises neist! Terve kalju äär oli neid täis ja nad kõik ruttasid noosile. Saatsin lapsed tandrile ja ise olin tagaplaanil. Peale seda oli nö koosolek kus juht palus meil oma plätud monkey shitist puhtaks teha (dziisus ma ei pannudki tähele, et me olime ju sisuliselt nende pärdikute sita sees seisnud) ja meie koosolekuga lisandus veel üks mees kes oli teise bussi giid. Tema omapära seisnes selles, et tal oli "Krabikäsi". Reaalselt! Tal olid kõik sõrmed nii kokku kasvanud, et need moodustasid tüüpilise krabikämbla. Olin õnnelik, et keegi eestikeelt siin ei mõistnud, sest pärijatelt tuli küsimusi rohkem kui 1. "Krabikäsi" (see nimi on muuseas Carli pandud, kuna ta järeldas, et äkki tema ongi ennem Krabi olnud ja elab Krabil:) ) teatas siis meile, et me oleme hästi welkom siia ja nüüd on asi nii, et buss inimestega Phuketist jääb natuke hiljaks ja meil on vaja minna mingisse Fruit Gardenisse puuvilju sööma. Veel 10 min bussiga ja olime kohal. Ainukesed! Ühtegi puuvilja ei olnud! Reaalselt olid kõik ära korjatud! Siis suruti meid seitsmekesi ühte väisesesse lehtlasse istuma ja paluti oodata. Istusime kuumas nagu silgud püttis. Mulle hakkas sellel hetkel see nii nalja tegema, kuna üks brittidest gei paarike oli higist leemendades hirmus ärevil oma välimuse pärast. Kahjuks ei saanud nad ka omavahel midagi väga rääkida, kuna me oleksime kõik sellest aru saanud. Pühkisid erinevate salvrättidega seal siis erinevaid piirkondi ja püüdsid hakkama saada. Järsku saabusid puuviljad taldrikud. Vau! Sõime siis arbuusi, ananassi ja mingit õuna-piri-kuusepuu maitselist vilja. Edasi hakkas kiire! Ilmselt oli buss Puketist siiski jõudnud. Kiirustasime sadamasse ja esimest korda jagati kõigile päästevestid. Isegi laste jaoks sobiv mõõt oli olemas. Istusime paati ja reis mööda jõge saarele algas. Vesi oli kole ja roheline, just selline nagu loodusfilmides on kui krokodille näidatakse. Ümbrus oli samuti just vastav. Kui me saarele jõudsime siis veendusin täielikult kui suur mull kogu selle asja ümber on puhutud. Seal oli nii metsik konveier ja nii mega palju rahvast, et ma oleks hea meelega paati jäänud. See aga ei tundunud olevat võimalus. Ka ei ole ma veel ennem siin näinud nii väiksel alal nii palju kauplejaid ja kui agressiivsed nad olid! Muidu on siin ikka täitsa rahulik, aga need võtsid kohe käest kinni ja hakkasid rebima. " I like you, come to look!" Fui! Seda kohutavust oli meile siis nautimiseks antud nii 20 minutit. Lõpuks sain ma endale kolm ilusat pärlitest käevõru ja Carl sai oma haikala hamba kaela. Uuesti paati! Kui ma arvasin, et no nüüd on kõik-sööma ja koju, siis oh ei! Giid teatas, et kõik peale meie bussi seltskonna on ostnud endale ka kanuutamise ja sellega seoses on tal väga sorry olla, aga me peame nüüd ootama kuni teised ära kanuutavad. Oi ma oleks ta hea meelega ära kägistanud. Seda enam, et kell oli üks ja lapsed oli näljased ja janus. Midagi seal ei pakutud ka. Istusime siis vihastena mingi praami peal keset jõge kuni teised aerutasid. Õnneks olid teised meie bussi omad ka vihased. Geid ja Indud meie bussist trügisid ka kanuusse, et mina lastega ja üks soome paar jäime vihastuma. Järsku, nii ca 50 minuti pärast, ma vaatasin seljataha, et oh, geid ronivad paati ja hüüdsin meie omadele, et kähku muidu nad lähevad ilma meieta. Ega neil teistel pilukatel ju vahet ei tee, aga geisid ma juba teatsin. Siis oli "Krabikäel", et "oh sorry, you too!" Tere hommikust tõesti! Lõuna pidi toimuma mingis iidses külas ja ma ei osanud nüüd enam midagi loota sellest. See iidne küla oli majade kompleks jalgadel, jõeääres vee peal. Seal oli nüüd neid samu paate nagu meie oma mustmiljon ja turiste kubises. Meid juhatati lauda, laud kaeti kiiresti ja täpselt 10 minutit oli söömiseks aega. Söök iseeneset käis kah! Edasi oli selge, et saab koju. Paat, buss ja veel 1,5 tundi kohutavat loksumist koju. Oi ma olin tige. Ma ei rääkinud ka kellegagi. See oli kõige kohutavam asi mis siis juhtuda sai. Ju siis nii pidi ka siin korra juhtuma. Nüüd on vähemalt jälle eksole põhjust kaevata ja raha tagasi nõuda. Ma teen seda täiesti kindlasti, kuna mind ei informeeritud milline see asi välja näeb. Kohutavalt tigedama maandusime oma basseini ääres kell viis, vahetasime riided, võtsime kerge dushi ja läksime ujuma. Edasi juhtus see Mr. Beani lugu. Õhtusöök sõpradega toimus ikka nagu kord ja kohus ning ma pean tunnistama, et lastega rääkimisest oli kasu küll. Oskasid olla. Kohvinali muidugi kordus. Emma näitas Juanitale oma sõrmedega ette kui väikse tilga ta kohvi juua võib, sest lastel on nüüdseks neid sente juba hulgim kogunenud ja neil oli vaja poodi minna pulgakommi ostma. Päkapikud pole juba 3 ööd käinud.... Mure ongi, et äkki on nad meid täitsa ära unustanud?

Laupäev 14.12.

"Tore" on hotellis vaadata kus üks hästi shik abielupaar igal hommikul ca kell 9 istub basseini ääres oma rõdul ( neil on selline tuba, et saab otse basseini) ja soob juba õlut. Mitte, et nad purju end jooks, aga no mis teema sellega on? Ja jäägermeistrit peale. Ma ei saa aru kas nad on omast arust suusareisil? No igatahes laupäeval otustasime, et päike ei ole meie sõber ja chillisime bassu ääres kuni päike meie toolidele paistama hakkas. Edasi olime paar tundi toas ja siis läksime lõunatama. Juhuslikult astus just sellel hetkel sama lokaali eest mööda meie Krabi vanaema ja tuli ka seltsi. Päike polnud ka täna tema sõber. Käigupealt tekkis plaan, et lähme ja vaatame selle kohaliku pealinna Krabi siin ka üle. Ma ei teagi kui kaugel see õieti siin meie kohast asub, aga nii ca 30 min saime kohaliku bussiga sõita. Kohalik buss ei ole muidugi buss. See on kastiauto mille kastis me siis istusime. Katus oli õnneks peakohal ( veits suurem isend kui tuk-tuk). Igatahes oli see soodsaim viis sinna minekuks. Maksime 50.- per nägu 1suund. Takso oleks olnud 500.- per suund. Kui kohale jõudsime siis astusime kohe sisse kohalikku shopping-malli. No katastroof kuubis. Sealt võib osta vaid igasugu saasta ja mitte midagi mõistliku. Kohutav sodi hunnik. Soomlane arvas, et kõlbab küll ja siis otsustasime, et anname talle aega seal luusida ja ise läksime oma teed. Carl tahtis kangesti valida endale sünnipäevaks midagi. Kohalik kaup on aga nagu see kõige odavam kraam mis Eestis sisuliselt on keelatud. Lõpptulemus oli, et Emma sai endale kontsakingad ja plätud ja Carl siis üle lelu. Pull on see, et ta sellega nüüd ennem kolmapäeva ei mängi ja ootab, et me selle talle kingiks. Pidevalt nillib, aga ei katsu :). Asusime läbi ka kohalikust jäätisekohvikust. Sellised kohad võiks Eestis ka olla! Kontrollisime ka kaubanduskeskuse ümbruses olevad "butiigid" üle, aga ka need on äärest ääreni sodi täis. Kuna siin ( eriti seal linnas) on meeletu palav, siis kaua me vastu ei pidanud ja istusime "kasti", et tagasi sõita. Lapsed said hotellis tunnikese magada ja siis oli juba õhtusöögi aeg. Proovisime India toitu. Mina tellisin kana massala ja ütlesin, et tehku mild mitte spicy. Tulemukseks ma sisuliselt kärrsasin ära. Täitsa õudne. Teenindaja küsis, et kas mulle ei maitse? Mis siin üldse rääkida...kutsuge ambulants. Saime 20% alla. Lapsed korraldasid seal korraliku stseeni. Küll valas keegi kellegile rohkem kui teisele ja siis oli kana kibe ja siis oli Carl vale koha peal ja siis sai iPadi aku tühjaks ( seda ma muidu kaasa ei vea, aga eile võtsin, kuna ennetasin tegevustetusest tulenevat jonni) jne, jne. Soomlane lihtsalt sõi ja ütles, et " on külla kova meinikni päällä!" Kõige lõpuks otsuastas Carl, et ta peaks kindlasti peale söömist natuke laulma ( mina muuseas ei kõlba emana mitte kuhugi, kuna ma ei luba kunagi laulda söögilauas) ja Emma otustas oma kontadega hakata tantsima. Soomlane ütles ainult, et " ne toiset ei külla varmasti tükka nüüd semmosest medelist!" Arvad? Laste jaoks oli õuduste tipp see, et nagu ikka tellis ta kohvi. Carl arvas, et jätame ta lihtsalt sinna ja lähme ära. Emma leidis, et ta sööb nagu tigu ja tal tuleb juba uni peale ja jalad valutavad. Saatsin nad siis arvet küsima ja see käib neil nüüd nii, et kuna nad ei suuda kokkuleppida, et kumb on juba rohkem arvet saanud küsida, siis lähevad koos ja ütlevad kõlavalt ( terve asutus kuuleb) " one, two, three....check please!" Ma alati maksan ära ja enam kellegile otsa ei vaata. Hea asi ongi see, et enam ei näe ju ka neid inimesi kunagi + no kui ikka täiesti aus olla, siis lapsed kes on nagu muumiad on palju jubedam ( räägin ma nüüd kus lapsed nii armasti ja vaikselt magavad mu kõrval). Edasi otsustasin olla ka ise jonnipunn ja vot ei võtnud tuk-tuki koju. Lasin neil kõndida nii ca 2km koos meiega. Emmal pidid jalad alt ära kukkuma ja kui meie poodides olime, siis tema istus väljas plastiktoolil ja haletses enda kohutavalt rasket elu. Viimase lõpu kõndis ta nii, et oli minu külge sisusliselt liimitud. Ta äratab siin uskumatult palju huvi inimestes ja kõik tahavad teda näppida. Arvestades Emma iseloomu, siis teate isegi kui väga ta seda päeva lõpuks vihkab.

Reede 13.12.

Ma olen täiesti ära unustanud kirjutada Emma nahast. See on absoluutselt veatuks siin muutunud ja me ei kasuta mitte ühtegi kreemi mida meil kodus igapäevaselt vaja läheb. Ainus määre on päikesekreem ja kui massaažis käime siis Aloe Vera või õli. Vahetult ennem reisi ma võtsin ära Emmal kõrvarõngad. Selleks ei olnud mitte mingit põhjust, aga paari päevaga olid ta kõrvaaugud kapitaalselt tuksis. Ma ei oskagi kirjeldada mis protsess seal toimuma hakkas, aga ilus see polnud igatahes. Ei aidanud ka viinaga puhastamine ega muu. Siin aga on kõik korras....nagu võluväel. Ühesõnaga sellel viimasel arstil kelle juures ma Emmaga nahaga käisin oli tuline õigus - Emmale ei sobi Eestis elada! Reede hommikul otsustasime siis Boda saare kasuks. Kohe siin meie tee nurgas hüppas üks naine ligi ja pakkus paati. Huvitav, et see just nüüd juhtus kus meil teda vaja oligi. Saime siis kaubale, et 2000 BAHTi ( ca 50 euri) ja paat on meile viiele terveks päevaks. Ei viitsinud väga seal vaielda, kuna mineku soov oli suur. Ilmselt oleks odavamalt ka saanud. Lõime igatahes käed. Samal ajal üritas üks ahv siin mind rünnata. Ülimalt ebameeldiv. Sisuliselt hüppas pähe ja hiljem selgitas mulle soomlane, et neid pidavat ärritama punane värv. Mul oli kärts punane suur 20 liitrine kott :). Kohalikud siis proovisid teda minema peletada. Saarele sõit oli paras katsumus, kuna ei tea kust oli tõusnud tuul ja sellega seoses loksutas see vana romu ikka väga korralikult. Kui me lõpuks siiski randusime olime kõik läbimärjad. Olin õnneks just hommikul ostnud meile uued ja vett pidavad kotid. Seest tasus ennast kohe ära ja ma olin väga õnnelik selle otsuse üle. Kõik üldiselt kasutavad siin neid, kuna pidevalt on vaja arvestada märgade oludega. Saarel oli tõesti väga ilus valge liiv ja klaar vesi. Jälle oli põhjus snorgeldada. Mingil kummalisel põhjusel nimetab Carl seda tegevust speikerdamiseks! Ja ta ei suuda ära õppida õiget väljendit. Meie Krabi vanaema kes on 63 ja kelle nimi on Huanita oli nii lahke ja viitsis seal saarel lastega lustida. Näiteks viis ta neid minu jaoks mitte sümpaatseid pärdikuid vaatama ja hullas vees. Vesi oli seal mõnus. Kaks sammu ja kohe oli sügav ning temperatuur oli ka jahedam kui siin. Ühesõnaga ega sellest saarel käigust midagi väga palju rogkem kirjutada ei olegi. Rannas nagu ikka rannas! Vahe oli ainult selles, et päikest oli liiga palju ja varju oli vähe. Lastele mätsin ma mitu korda päevas 50SPF kreemi peale ja nemad ära ei põlenud, aga minu 30SPF küll oma tööd hästi ei teinud. Olgugi, et oleme siin juba ju päris mitu päeva "töötanud". Igatahes õhtune Aloe Vera massaaži oli kindlamast kindlamini juhtumas. Lapsed soovisid foot-massage' t. Said ja olid maru rahul.

Kolmapäev 11.12 ja neljapäev 12.12.

Kolmapäeval jätkasime oma koduranna nautimist ja ühtlasi otsustasime, et see on viimane päev, millal me seda teeme. Soomlannadel oli eile pikemalt läinud ja üks oli päris väsinud. Sünnipäevalaps on täielik erak ja polnud harjunud oma sünnipäeva tähistama. Vaatamata kõigele oli ta õnnelik, et me olemas oleme. :) Lastel on tekkinud siin olles palju esistensiaalseid küsimusi. Näiteks uuris Emma: "Kui ma suureks kasvan, siis kas sa oled ikka minu emme?" Carl teavitas, et: "Ma oleksin tahtnud siin maal sündida ja pruun olla." Seoses "sinu nägu kõlab tuttavalt" saates tehtud heategevustega seletasin neile mis see heategevus üldse on ja siis uuris Emma:" Miks Pipi lastekodus ei ela? Ta isa on ju lõunamerel ja ema taevas ingliks! Lapsed ei saa ju üksi elada?" Ka tundis Carl muret, et miks andrea Bocelli pime on. Ta on päris mures tema pärast. Selgitasin, et kui ta oli 12 siis ta sai jalgpalliga pähe ja jäi pimedaks. Selle peale kohe asjakohane küsimus: " Kas keegi selle eest kaardi ka sai?" Seoses Emma tujude ja erinevate väikeste asjade peale solvumisega tekkis Carlil probleem: " Miks sa üldse sünnitasid mulle sellise õe?" Ühesõnaga ma üritan neile siin selgitada kõike. Ma ei tea kui palju kordi ma seda jubam aininud olen, aga nad on reaalselt maakera kõige ägedamad tüübid! Käsitlesime ka koju naasmist. Kui aus olla, siis see siin erilisi emotsioone ei tekita. Emma arvas, et kui ta saaks korraks lumememme teha, siis võiks tagasi tulla. ;) Kui me rannast koju jõudsime olid lapsed nii väsinud, et jäid magama. Ma korraks ehmatasin, et äkki sai päikest liialt, aga õnneks see polnud teema. Kell 7 õhtul olime jälle rivis ja läksime soomlastega sööma. Mina tegin ettepaneku minna siia ühte Soome restosse. Kui aus olla, siis lastele see Tai toit väga ei meeldi ja ma lootsin, et äkki saab kuskilt lihapalle ja kartuliputru. Õnnestus. Kõik sõid ja olid õnnelikud. Suuremat shoppajat kui Carl ma vist ei teagi. Kui rahakott oleks tema käes, siis oleks meil uskumatu kogus igasugu manti mille hulgast leiaks Tai poksu püksid, sest ainult nendega saab poksida, mingi vastuku puidust mao, konna mis meil juba kunagi oli, aga viisime lasteaeda ja nüüd selgub, et on maailmalõpp, igasugu vilkuvaid vidinaid, pambusest suupill jne. Tegime siin juba algusest peale kokkuleppe, et tema saab endale kõik metallraha. Ta nüüd kogub. Kahjuks või õnneks on see raha nii väike, et tal ei jagu millegiks. Üllatan vist teda sünnipäeva hommikul millegiga. Täna, neljapäeval ärkasime jälle vara ja valmistusime päevaks merel. Kavas oli siis purjekaga seilata kuulsatele Phi-Phi saartele. Nagu ikka olid minu lapsed ainsad lapsed sel reisil. Purjeka peale saamiseks oli vaja võtta see nö pika sabaga puupaat siit. See on kohati täitsa jube ja Carl arvas esialgu, et ta ujuks ka kiiremini kui see paat. Õnneks pandi mootor käima ja Carl ei pidanud purjekani ujuma. Võtsime kohe kohad varjualuselisel katusel sisse. Õnneks kõik teised tahtsid päikse käes olla. Olin varunud kaasa värviraamatuid ja muid lõbustusi. Etteruttavalt pean ütlema, at nad olid super tublid. Ei ühtki probleemi. Filmist " The Beach" tuntud Ma Ya Bay on meil nüüd nähtud ja kogetud. Suplesime ja päevitasime seal . Nii kui mina vette sain oli kari pilusilmi minu laste ümber pildistamas. Carl hüüdis vahepeal, et " Küsi raha! " varsti vist hakkangi küsima. Edasi seilasime Bamboo saarele kus sai kohe kalda lähedal snorgeldada ja hiljem ehitasime liivalossi. Juhtus jälle sama. Mina olen vees ja pilusilmad tegelevad pildistamisega. Albumist näete pilte. Emma kartis alguses kalu, aga hiljem ujus ja snorgeldas nende sees nagu vana kala. Siin on nii, et pea ükski pilukatest ujuda ei oska. Eriti jaapanlased. No ja siis võite arvata kui huvitavad on nende jaoks sukelduvad viie ja kuue aastane. Nad sisuliselt tarduvad igakord. Tagasi purjetasime päikseloojangul. Imeilus oli! Olin lubanud lastele, et täna lähme jälle massaaži ja lubadust peab hoidma. Lapsed sõid kiiresti ühed lihapallid kartulipudruga ja läksime. Võtsin lastele Aloe Vera "After beach" mudimise ja endale selg-õlad-kael-pea. Peale esimest 10 minutit mõlemad magasid ja Carl jõudis veel mainida, et see massaaži tulek ei olnudki nii hea mõte, sest ta kohe hakkab väsimusest ära surema. Pluss, et kui me koju jõuame, siis ei taha ta ühtegi sõna pesemisest teada. Saime ikka hambad pestud ja uni tuli tõesti momentaalselt. Hotellis kohutsin liftis ühe naisega, kes on ilmselt soomlane, aga ta hakkas minuga puhtas eesti keeles rääkima. Tema sõnum oli see, et nad on oma mehega mind jälginud ja ei saa aru kuidas ma jõuan kahe väikse lapsega siin üksi askeldada. Ütlesin, siis et see pole üldse keeruline, lapsed oskavad ujuda ja minu töö on ainult valvamine. Siis ta arvas, et no jah, aga merre ju ikka ei lähe. Kui kuulis, et vastupidi...hüppame avamerel paadist vette ja snorgeldame, siis tal polnud enam midagi lisada. Pärast tuli üks mees lobbis juurde, et oi kui tore on eesti keelt kuulda. Nemad olid just kaks päeva tagasi jõudnud. Uuris, et kas minu mees magab toas, et ma lastega üksi olen... :) Ka tema ei mõistnud kuidas ma siiani olen jõudnud omadega elusalt. Ühesõnaga ei mõista ma ikkagi mis siin imelikku on. Kvaliteetaeg ju! Homme võtame siit paadi ja põrutame päevaks kas Railay Bay randa või Podale. Ma olen palju reisinud ja paljude erinevate inimestega, aga mulle hakkab tunduma, et sellest võibki reaalselt saada üks minu elu parimaid reise. Minu kaaslasteks on kaks kõiga vastuvõtlikumat ja energilisemat selli, kes tahavad kõike huvitavat teha. Elu ei pea käima ainult ühes kohas. Vahest võibki olla nii, et täna siin ja homme seal. Carlil on suur-suur soov ja kui keegi meie kodustest seda loeb, siis palun täitke väikemehe unistus. Ta unistab, et kui me koju jõuame, siis ta saab kohe borši suppi süüa. Ta nii väga soovib! Aitäh :)

Teisipäev 10.12

Teisipäeval otsustasime jälle puhata ja mõtlesime, et lähme ja vaatame mis see meie kodune rand siin endast kujutab. Juhtus, aga nii, et läks nagu meile ikka kombeks. Käisime söömas ja maandusime kohe meie basseini äärde maha. Carl tahab olla MEES ja ta ongi. Päriselt ka. Ta pakkus välja, et läheb ise üksi tuppa ja toob kõik mis meil vaja on, et saaks basseini ääres olla. 10 minutit hiljem oli ta kraamiga kohal. Ütles, et tal läks kaua aega, sest ei leidnud meie ujukaid. Need kuivasid rõdul. Tõeline härrasmees. Uuris veel, et kui me vett soovime, siis võib uuesti minna. Läkski :). Kella kaheni pidasime vastu ja siis läks seal liiga palavaks. Mõnulesime tunnikese toas ja sammusime randa. Seal kohtusime oma soome sõbrannadega ja lapsed oli selle üle väga rõõmsad. Mina olin ka, kuna ma ennem ei arvanud, et rannas võib nii tore ja rahulik olla. Lapstel siin liivamänguasju polnud, aga täpselt 2 tundi mängisid nad segamatult sisuliselt mitte millegagi rannas. Carl leidis mingi puupulga millega ta ralliraja tegi ja hiljem moondus see pulk rallikaks. Emme tegi lossi nagu ikka. Siis otsustasin ma, et lähen ostan ämbri ja muu tavaari. Peale seda oli mängu veel pikaks. Vahepeal saime teada, et ühe soomlanna nimi on Jaana ja tal on just täna 50 aastane juubel. Õnnitlesime ja tegime ettepaneku, siis koos õhtustada. Soomlased on siiani aravanud, et mul on tohutult rahulikud ja head lapsed. :) Kelle pool s,eitse õhtul kohtusime nendega meie hotelli lobbis ja sünnipäevaline saabus shampusega. Nimelt oli Aurinko talle selle tuppa saatnud ja ta imestas ning oli väga õnnelik, et teda nii mees oli peetud. Hiljem sain teada, et see teine naine ( kelle nime ma siiani ei tea) oli sellest sündumest siiski ise reisiesindale eelmeval päeval teavitanud. Aga las see saladus jääda. Sünnipäevalapsel oli nägu naerul. Lahendasime siis selle suure shampuse siin juba kohe kolmekesi ära ja edasi kimasime tuk-tukiga restosse. Seal restos polnud peale meie ja ühe paarikese mitte kedagi. Ja nüüd alles show algas. Emma teatas, et kuna tema on printsess, siis istub just tema laua otsas. See meile sobis. Edasi käis suur servetide ( mis olid krooniks volditud) pähe proovimine. Algusest tegid seda lapsed, aga hiljem arvasid prouad, et miks mitte ka ise end printsessina tunda. Vau... See oli vist see shampus. Kihistasin naerda ja tegin pilte. Kuna ma lapsi siin lõunat magama ei sunni, siis otsustasid nad ühel hetkel kapitaalselt ära väsida. Kõik algas sellest, et nende toidud ei tulnud piisavalt kiiresti ja siis ma kuulsin lauseid nagu " Kas su oma lapsed pole siis sulle nii tähtsad, et sa neile süüa ei anna ruttu?" , " Kas sa tõid meid selleks siia reisile, et meid ära näljutada?", " Okei, ma saan aru, sul on ükskõik kui me ära sureme!" Edasi said teenindajad puid alla eesti keeles " millal meie toidud tulevad?" Jne. Siis järsku öeldi, et 3 minutit veel. Carl hakkas siin minu telefoniga aega võtma. Kolme minuti pärast oli laud ikka veel tühi ja Carli jaoks oli surm ainus väljapääs sellest olukorrast. Lõpuks need toidud siiki saabusid ja siis jäid meie sõbrad soomlased neile ette. Emma lukustas oma kõrvad ja karjus neile, et. Ta ei taha enam ühtegi soome keelset sõna kuulda jat emaga parem ärgu üldse räägitagu. Ühesõnaga kogu selle tralli jooksul said soomlased aru, et need lapsed on siiski suht energilised ja polegi nii kukupaid pidevalt. Söök sai söödud ja siis hakkasid mõlemas soomlannad kohvi tellima. See oli Carli õudusunenägu number kaks. " Me ei saagi nüüd siit kunagi minema, kift, et no ma ütlen, et MINA lahkun. Vaata ise kui hea on ilma minuta elada!" Oeh... :) emma käis ja kaagutas, et " Check please!" Lõpuks saime minema. Soomlased jäid linna veel dringile, meie võtsime tuk-tuki ja tulime tulema. Üldse see tuk-tukiga sõitmine on laste jaoks nii tore, et seda võiks nad vist 24/7 teha. Kodus jõudsime ära vaadata veel 2 " Sinu nägu kõlab tuttavalt" laulu ja uni tuli....momentaalselt.

Laupäev, pühapäev, esmaspäev 7.12-9.12

Lastega on ikka nii, et teed plaane ja siis tegelikult ei tea sa juba 10 minuti pärast, et kas mõni neist vett ka peab. Ühesõnaga reede vastu laupäeva öösel ärkas järsku Emma ja prõmmis mulle vastu selga, et tal hirmasti sügeleb. Panin siis väikse tule põlema ja vaatepilt oli suht jube. Terve tema selg, nägu (eriti silmaalused), käed ja no kogu ülakeha oli ühtlaselt väikseid ja suuremaid punaseid punne täis ja ta oli ennast tume punaseks juba kratsinud. Olin tõsiselt ehmatunud. Andsin Zyrtecit ja ta palus, et ma tema selga silitaksin kuni ta magama jääb. Tegin seda ja uni tuli mõne aja pärast. Siis ärkas Carl ja näitas mulle kui suure kala ta kavatseb püüda. Ma ei hakanud öösel tema illusiooni lõhkuma. Hommikul kell 7 helises kell ja ma lasin lastel edasi magada. Ise läksin alla respasse ja lasin neil helistada sinna büroose sellele "lady-boy' le" et me kahjuks ei saa täna tulla. Õnnestus. Kell 8 ärkas Carl suure hirmuga, et oleme sisse maganud. Teatsin siis talle olukorrast ja ta oli väga mõistev. Lootis, et Emma siis vähemalt oksele ei hakka :). Sõime hommikust ja võtsime tuk-tuki, et arsti juurde sõita. Seal selgus, et meie tervisekindlustus oli eesti keeles ja sellega seoses pidin ma kohapeal ise kõik kulud ( visiit ja ravimid) tasuma. Mul polnud ennem kunagi kindlustust vaja läinud ja seega polnud ka sellele varem tähelepanu pööranud. Arst oli kohe kindel, et see lööve on siin tavaline. Tingitud kas päiksest ( isegi sellisest mis on pilve taga) või ebapuhtast vees basseinis või higistamisest. Andis tabletid (roosad) ja kreemi. Maksin arve 1900 BAHTi ( ca 45.- euri) ja hakkasime tagasi vantsima. Teel koju jäi meile Aurinko reisibüroo esindaja ette ja ma otsustasin soetada veel 2 väljasõitu. Ühe pühapäevaks mille käigus külastame lähedal olevaid saari ja ühe järgmiseks pühapäevaks mille käigus külastatakse veel teisi saari, muuhulgas ka saart kus kunagi üks James Bondi film on filmitud. Edasi läksime koju ja hakkasime kreemitama ja mölama. Veetsime päeva meie basseinis. Väike lapsesuu ka vahele: Mina: "Carl palun ära pane oma märgade jalgade otsa neid nahast plätusid. Sa rikud need ära nii!" Carl: " No mis siis on? Inimene on ka ju nahast ja kui me märjaks saame, siis ei juhtu ju meiega midagi!" :) Õhtul oli Carli soov minna natuke shoppama, sest tal oli kindlasti vaja endale saada üks käepael ja Emma tahtis endal pea patse täis punuda. Käisime siis söömas ja täitsin laste soovid. Kuumus väsitab siin täitsa ära ja kell 9 õhtul on meil juba unejutt ja magamine. Ka minul enamasti :) Pühapäeval ärkasime juba kell 7 jälle, sest ees ootas meid päev merel ja erinevatel ilusatel lähisaartel. See oli Aurinko reis, seega kaaslasteks olid soomlased. Päris mõnus oli vahelduseks mõne täiskasvanuga suhelda. Huvitav on siin see, et kui me merel oleme, siis keegi ei kanna päästevesti. Vaatamata sellele, et minu lapsed oskavad ujuda oli ikkagi kuidagi kõhe ja me sain neile mingid täiskasvanute vestid ikkagi selgal monteeritud poolel teel. Esimene peatus oli täiesti üksikul saarel kus polnud peale meie mitte kedagi. Saar oli ise üks suur kalju mille küljes oli tükike randa. Väike tükk. Soomlased naersid, et no ju me 20nekesi sinna ikka ära mahtume. Mahtusimegi ja veetsime seal 45 esimest minutit päevitades ja ujudes. Kui ma laseks, siis lapsed korjaksid siit kottide viisi Manale merekarpe. Aga ma ei lase. Paadis olin ma hakanud suhtlema kahe naisega kes kumbki olid tulnud siia üksi ja tundus, et ka neile kulus suhtlemine marjaks ära. :) Edasi kihutasime Koh Hong saarele mis pidavat olema väike paradiisisaar. Sellel saarel on ka nö vihmametsa moodi mets kus on veel tsunaamis näha erinevaid paate ja risu puude otsas. Peamiselt sai seal muidugi ujuda ja snorgeldada. Paradiisiks seda pidada just ei saa, sest ühel hetkel täitus see meeletu koguse turistidega. Söime seal ka lõunat. Koduteel põikasime läbi ühest laguusist. No see oli küll ilus. Ma polnud ennem laguuni näinud. Väga ilus! Plaan oli minna kohe hotellis magama, sest üks neist soome naistest ( ma ei tea tänaseni tema nime ja ta vanus on nii ca 55) tahtis koos meiega minna õhtustama. Juhtus aga nii nagu ikka - laste arvates oli magamine puhas aja raiskamine ja me läksime basseini ujuma. Õhtusöögi ajaks olime me kõik sisuliselt muumiad, aga no oli ikkagi ju vaja lubadust pidada. Pealegi olin ma Emmale eelmisel õhtul ostnud uue roosa kübara ja see soomlane tahtis endale samasugust. Olime lubanud talle näidata kust seda saab. Lõpuks ta seda kübarat ei ostnudki, sest tal on sisuliselt kahe aastase lapse mõõdus pea ja kõik olid talle suured. Emma kübrat me talle ka selgelt maha ei müünud. Lastega siin tänavatel kõndida on omamoodi raske. Nad tahaks absoluutselt kõike osta ja igalepoole sisse minna. Kõik teavad meid juba. Emma on eriti tuntud tüüp ja teda hüütakse nimepidi palju. Ise on ta sellest absoluutselt tüdinud ja kes Emmat teab, siis teate mis nägusid ja krimasse ta neile teeb. Ma püüan kogu hingest seda olukorda siin ohjes hoida. Emma tahtis endale päris esimesel päeval ühte suvist vikerkaare värvidega kleiti ja nüüd käin sellega iga päev. See müüa kes meile selle müüs hüüab iga kord, et Emma on ta VIP klient kuna kannab toodet väsimatult. :) Kui minu sõna ei maksaks ja ka rahakott mitte, siis oleks Carl juba pealaest kuni jalatallani täis tatoveeritud. Ilmselt on see asi millega ma pean tulevikus arvestama, et seda ta teeb igatahes. Tal pole vahet ka, et kas see on mingi lohe, draakon või mõni labane tekst. Peamine, et tatoveeringu saaks. Juba uuris siin neid päris võimalusi ühes salongis mille kõrval meie shoppasime. Igatahes soomlasega jätsime ilusti hüvasti - ta on meie Krabi vanaema :), mängib lastega kaarte ja lubas neid hoida kui massaaži tahan minna, aga seda pole vaja, sest tüübid tahavad ju ka. Ehk näeme teda mõnel päeval veel. Kell 9 õhtul magasime kõik kolm nagu beebid. Esmaspäevane äratus oli 6:45. Täna toimus see meie varem ära jäänud kalastamine. Auto tuli jälle mugavalt järgi ja viis sadamasse. Siin on üldiselt nii, et ega kuivajalaga paati ei saa. Võtad oma kompsud pähe kui vaja ja ujud või astud nii sügavas vees kui vaja. Lihtsalt purret pole. Tuleb minna ise paadini. Riided on suht pidevalt märjad. Kõik imestavad, et mu lapsed ujuda oskavad. Siin osad täiskasvanud ujuvad vestidega. Üldse nad imestavad, et ma siin olen. Ühel päeval üks kohalik uuris, et kas ma olen üksi nendega siin ja kui kuulis, et jah, siis ütles, et ma olen very good mom! Ühesõnaga see kalastusretk oli jälle nii, et kõigil olid silmad punnis, et kuhu see nüüd nende imikutega tuleb. Vot tulen....maksan ja tulen. Ja hästi tore oli. Lapsed said mõlemad kala püüda, Carl sai isegi kätte ühe ja veel said nad segamatult mängida seal laevas oma piraadimänge. Mõelda vaid....terve suur laev ja nad saavad seda päriselt mängida. "Getter" polnud täna Getter.... Ta oli Arabella. :) Carl tahaks sinna jälle minna. Lõpuks hakkasid mulle ühed reiskaaslased hästi närvidele käima. Mingid Austaalia kodanikud ( koledad ) olid oma pulmareisil ja arvasid, et kui nemad just parasjagu seisavad väikses uksepilus, siis pole minu lastel õigust sealt siseneda ega seda ka oluliselt nõuda. Väljas oli aga palav ja see siseruum oli ainus viis saada viludasse ja natuke jahedamasse. Ma nägin seda kaugelt ja kui mu tüübid oleks suti tagasihoidlikumad kui nad on, siis ma oleksin pidanud sinna märatsema minema. Mis mõttes sa ei laste last sisse? Seal oli suur tühi ruum. Tõmba oma kõht sisse ja ole sõbralik. Ühesõnaga väga ebameeldivaks muutusid nad selle kuumaga. Naisel oli juba mitmendat päeva paha olla ka. Mees oli lihtsalt andetu. Kalu sai seal kambapeale täitsa hulga ja ma ei teagi mis neist hiljem sai. Ju need madrused grillivad siin nüüd neid kuskil oma jurtades. Vahetult ennem koduteele asumist hüüdsid need madrused, et õnged välja, kuna suur meduus on laeva juures. Oligi.....päris massiivne. Õnneks me ei ujunud just siis. Me ujusime just ennem seda, eelmises peatuses. Carl on ikka juba väga tubli ujuja. See kapten võttis mingi kõbla taolise asja, snorgeldamis maski ja sukeldus paadi külge mööda alla midagi "kõplama". Carli arvates oli see nii põnev, et ta tegi seda sama. Üldse oli seal vahva ujuda, sest palju-palju värvilisi kalu oli seal koos meiega. Kui hotelli jõudsime, siis ma lapsi lihtsalt enam ujuma ei lasknud. Lasin nad vanni nii tunniks. Ligunesid korralikult puhtaks sellest soolasest veest ja siis lubasin neile, et kui nad ilusti õhtusöögil käituvad, siis vaatame koos ennem magamist "Su nägu kõlab tuttavalt" finaali. Juhtus nii, et üle 4 laulu ei jõudnud kuulata. Jätkame homme.... :)

Reede 6.12

Täna olime suhteliselt igavalt oma hotellis. Laste jaoks on oluline, et saaks ujuda ja õnneks piilus täna ka päike pilve tagant välja ning me saime siin oma basseini ääres mõnusalt aega veeta. Carlil ja Emmal on välja kujunenud oma mäng - Carl on treener ja Emma (tegelikult Getter Jaani) on õpilane. Treener siis kamadab basseini ääres mida "Getter" tegema peab ja mina olen kohtunik, et kui "Getter" enam ei jaksa ja hakkab väsimustest uppuma, siis ma lõpetan selle mängu ära. Treeninguks kasutatakse põrkepalli mis põrkab vees - treener viskab ja "Getter" ujub järgi. Teine sats on lestade ja maskiga a la snorgeldamine. See vajab veel harjutamist ja kui täitsa aus olla, siis tuleb see kõik "Getteril" palju paremini välja. Ta ujub nüüd juba ka sellili. Trenn lõppeb sellega, et on võidu ujumine ja mina ütlen lõpus et on viik. Nii on aus ja kisa ei ole. Taplemisi tuleb ka ette. Ilmselt ei pea pikalt kirjutama miks ja millest. Üks solvub ja teine teeb valesti ja üks sai midagi rohkem ja teise kord oli tegelikult liftis nuppu vajutada ja teine tahab hoopis taksos raha anda ja päeva lõpuks tahaks mõlemad välivoodis koos magada kuigi Carl broneeris selle koha endale juba kohe esimesel päeval. Eks ma siin lahutan ja rahustan. Üldiselt on ikka tore ja harmooniline. Jumal tänatud, et neid kaks on. Nad on teineteise jaoks pidevalt olemas ja igav ei hakka ilmselt iialgi. Lõunaund me täna enam ei maganud ja lõunat sõime täitsa mere ääres ühes restoraanis. Seal sai nalja, sest meid teenindas nö "lady-boy". Lapsed vahtistid teda suud lahti ja õnneks keegi peale minu eesti keelt, ei osanud. "Emme kuidas sellel inimesel on naise keha ja mehe hääl?" Ma vastasin, et no siin maal on nii, et osad tahavad nii elada. Õhtul kui me hommseks endale kalastus retke merel ostsime, siis oli sama lugu sealse teenindajaga. No mis sa teed... Nautisime ka esimest korda siinset massaaži. Pean tunnistama, et Balil oli see tavaline, et lapsed ka käisid, aga siin pidin kahes kohas selgitama, et lapsed tahavad ka. Saime siis lõpuks. Alguses oli nagu ikka. Lastel nalja kuI palju ja meeletu kihistamine ja lobisemine, aga massaaži lõpuks magasid mõlemad. Sellest on albumis ka pildid :). Homme oleme merel. Carl tahab kala püüda. Eka näis mis sellest saab. Süüa ta seda kala igatahes ei kavatse. :) Kahju, et õhtul sadama hakkas. Siin sadas ikka nagu ämbriga oleks valatud. Ma muidu plaanisin minna soomlastega koos nende iseseisvispäeva õhtusöögile. Mitte, et ma siin ühtki neist tunneks, aga see Aurinko esindaja lahkelt kutsus kõiki. Vihmaga aga ei tahtnud kuhugi sammuda ja otsustasime süüa oma hotellis ning siis hiljem võtsime pannkooke tänaval. Need on üllatavalt head!

Krabi 2.12-18.12

Reis algas meil juba 2.12. millal me sõitsime lastega Helsinkisse. Otsustasime veeta seal natuke aega koos Margiti ja tema koeraga. Mõeldud tehtud. Igatahes 3.12. algas meie reis Krabile. Lend oli tegelikult hirmutava pikkusega 10 tundi ja 25 minutit ning seda kõike päevasel ajal. See tähendab, et ilmselgelt mitte keegi ei maga ja terve see aeg on vaja laste tuju üleval hoida ja ennast ka. Krabile jõudmine oli planeeritud ca 1:25 öösel Eesti aja järgi. Kohalik aeg oli siis 6:25 hommikul. Lihtne loogika ütleb, et see öö jäi vahele. Mõtlesin juba ennem valmis, et jõuame hotelli ja magame nii ca 5 tundi, siis oleme natuke üleval ja lähme õhtul vara magama, et kohe +5 tundi ajavahega hakkama saada. Ütleme nii, et see plaan läks mul vett vedama. Carli arvates oli siin ilm magamiseks liiga hea ja kui saab basseinis ujuda, siis tema valib iga kell selle tegevuse. Ega Emma ka magada ei tahtnud. Hotellis saime toa kohe ( selle eest kiidan hotelli väga, kuna tavapäraselt võiksid nad sellega venitada kuni kella kaheni päeval) ja suundusime ujuma. Bassein on siin mitte just kõige luksim, aga meie vajadused ajab ta ära. On puhas ja ilus. Ühel hetkel ma siiski otustasin, et on vaja pikali visata. Panin kella kolmeks päeval helisema ( eesti aeg 10 hommikul). Magasime kõik nagu beebid. Edasi otsustasime, et sööme jäätist ja jalutame natuke. Uurime kus me oleme. Olles päris palju ennem ka juba reisinud, siis ega siin esmamuljelt midagi jalustrabavat ei ole. Tavapärane lõunamaa. Ma ei taha selle ranna kohta ka ennem midagi öelda kui ma olen veendunud, et see ongi see nö paradiisirand. See mida meie nägime igathes kindlasti seda polnud. Edasi võtsime tuktukki ja sõitsime kohta kus Aurinko esindajad natuke siinsest elust rääkisid. Lunastasime elevantidega ratsutamise Emma suurel soovil ja purjekaga päeva merel mille jooksul külastame erinevaid saari ja ilusaid kohti. Kuna siin on hetkel periood millal veel sajab suhteliselt tihti, siis ilmselt ostame reise veel. Carl tahab kuumavee allikate juurde sõita. Laste tungival nõudmisel sõitsime ka tuktukkiga tagasi koju. See tundub olevat suurepärane meelelahutus siin. Öö algas nii ca 20:45. Arvasin, et panen lapsed magama ja siis naudin rahu ning pakin asjad lahti. Juhtus aga nii, et nemad panid mind magama hetkega ja ise vaevlesid tunde unetuses. Meil oli ka õnnestunud saada naabriteks umbes ( nii häälte järgi otsustades) ca kaheksane perekond soomlasi, kellel on samasugused lapsed nagu minul. Nad ei ole vait! Seinad on selgelt papist ja Carl oli neist väga häiritud. Lõpuks ta vihastas ja läks vannituppa magama. Ma olin nii väsinud ja unesegane, et ei suutnud reageerida suht millelegi. Edasi magas ta mingi hetke minu ja Emma vahel ja siis jälle oma voodis. Soomlased olid ka juba vaiksed. Ma loodan, et Carl sai aru kui ebamugav teistel on kui keegi pidevalt muliseb. Elame näeme :). Soomlased lendasid igatahes hommikul koju tagasi ja täna on vaikus. Hommikul ärkasime kõik oma voodites. Päkapikud olid ka käinud. Sõime hommikust ja läksime elevantidega ratsutama. Esialgul tundus kõik tore, aga see elevandi seljas safari võib olla ka tegelikult suht õudne. See loom astub sisuliselt põlvini mudas terve tee ja meie oleme ta selas nagu käpiknukud. Emma nautis selle hetkeni kuni tal ilus roosa kübas peast ära kukkus ja elevant sellele peale astus ning see suurde mudasse ära uppus. Carl röökis juba varem, et me Emmaga oleme täiesti peast segi kuna me siis tulla tahtsime ja palus meil pidevalt öelda oma viimsed sõnad, sest me pidavalt kohe ära surema. Nii õnneks ei läinud, aga lastel oli küll plaan see elevant vaibale võtta hiljem. Carlil oli probleem selle raja valikuga ja Emma tahtis et elevant ta kübara tagasi tooks. Mulle tegi see "kohutav" lugu hirmsasti nalja. Hiljem lõbustasid lapsed kohalikke. Emma aitas ühel naisel lõnga kedrata ja Carl tutvus. Selles suhtes pean tunnistama, et nendga ei ole raske üksi olla. Nad on teineteisele heaks kaaslaseks ja ei karda suhelda kui vaja. Ärge nüüd arvake, et ma samal ajal olen seljaga ja kõigutan jalga. Ma ikka valvan ja vaatan neid:). Tervitused Vantselile! Edasi sõitsime hotelli ja läksime basseini ujuma. Lapsed tahtsid oma snorgeldamis varustust testida mis me eile ostsime. Samal hetkel kui basseini jõudsime hakkas vihma sadama. Mõnus soe vihm. Meid see igatahes ei häirinud ja lapsed snorgeldasid mõnuga. Kohalikud tahavad lastega pidevalt pilte teha. Kui mul siin raha otsa saab siis hakkan sellega raha tagasi teenima. :) Ujumise lõpus toimus seega fotosessioon basseini baaris kus Emma ja Carl kordamööda erinevaid kujukesi käes hoidsid ja kohalik persponaal neid pildistas. Ka räägivad ja saavad üllatavalt palju inglise keelest aru. Mingil hetkel sai mul küll ja ma viisin nad tuppa ära. Edasi sõime siin samas, oma hotelli nurgataga lõunat. Just neid toite mida me tellisime (Emma tahtis sashlõkki ... isasse :) ) neil ei olnud, aga manager oli kohal ja teatas, et no problem. Ma jälgisin huviga mis toimuma hakkas. Kõik saigi teoks, sest ta käis korra ära ja tõi puudu olevad toiduained. Lauda tuues serveeriti seda kui väga special toit, väga special kastmes. Naersin ja sõin. Sashlõkk see ei olnud ja Emma oli pettunud. Edasi magasime lõunat (mina jälle ikka peamiselt). Ma ei saa aru mis toimub, aga ma magaks pidevalt. Õnneks on minu reisikaaslased mõistvad. Edasi otsustasime, et lähme massaazhi. Lapsed otsustasid käigupealt ümber, et tahavad hoopis oma jalgu kaladega täidetud vannis leotada. Eestis on see väga eksklusiivne teenus - kalateraapia. Siin on see suvaline jalavann. Maksin kokku kahe lapse 15 min jalavanni eest 3.- euri. Hästi kahju, et telefon koju jäi ja pilti ei saanud teha. Teeme mõnel teisel päeval järgi. Edasi siirdusime pidilikule õhtusöögile. Kogu pidulikus seisnes selles, et täna on kohalikul kuningal sünnipäev. Idee poolest peaks siin sellega seoses kõik seisma, aga tegelikuses tehti sellest sündmusest ainul ühe hotelli eest välja, kus oli kohalikus keeles mingi happening. Pean ka mainima, et toidud mida ettekanda siin maal serveerib kui et "little bit spicy" on hullult teravad. Õnneks ei pidanud lapsed seda sööma. See oli juba teine kord kui me tellime süüa puhtalt pildi järgi ja lauda tuleb täitsa teist värvi toit. Minu kana oli punases kastmes, aga sain kollase. Ühesõnaga teine päev on läbi. Lapsed magavad ja mina istun rõdul. Taevas on selge. Loodame, et homme paistab päike. :)

Mission possible!

Nädal tagasi neljapäeval, siis kui juba mitmendat päeva oli õues olnud külm-pime-kole kooslus, otsustasin mina, et midagi tuleb selleks ettevõtta, et päris ära ei masenduks. Kuna minu töö on hetkel selline hooajaline kiire-kiire-kiire ja siis on jälle tükk tühja maad, tuli võtta vastu otsus mis saab vabast detsembrist. Alati oleme me käinud kuskil soojal maal puhkamas ja sellel korral otustasin ma, et hakkan kohe uurima kuhu kõige soojemasse kohta põgeneda oleks võimalik. Ei läinudki rohkem kui tunnike ja reis oli broneeritud. Esmaspäeval 2.12. pühime kodumaa koleda ilma jalge alt ja silme eest ning põrutame Taisse, Krabile. Kaaslasteks on minu kaks parimat sõpra. Need kaks on need, kellega ma võiks minna kuule ja sealt edasi ka veel - Carl ja Emma. Mis seal salata, et kui inimesed minu plaanist teada said, siis olid nad enamuses arvamusel, et minuga ei ole kõik korras. Kuidas sa lähed kahe lapsega üksi? Kuidas sa viitsid nendega minna? Kas sa oled kindel, et see on hea idee? Mina arvan, et sa peaksid ikka keelegi kaasa võtma, kuna nii ei ole ju normaalne minna! HALLOOOOOOO! Mis mõttes ei ole oma lastega koos reisimine normaalne? Ma küsin, et kas on üldse midagi normaalsemat? Ühesõnaga ma lasin ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning teatasin, et ei ole mõtet rääkida, kuna ma lähen igatahes. Tehke mis tahate. Ju siis minu jaoks ei ole see raske ja ületamatu. Minu jaoks on see kvaliteetaeg mille sarnast ma siin oma lastega veeta ei saa. Mõtleks vaid, et me oleme teisneteise jaoks terve reisi. Emme ei tee tööd, ei korista ei tee süüa. Issand-äkki isegi on vahva mõte? IGATAHES! Äkki on mul jäänud midagi oma laste puhul kahe silma vahele ja ma saan nüüd neile täielikult pühenduda? IGATAHES! Emaks olemise aja jooksul on vaid loetud asjad, tegevused ja päevad olnud mul sellised kus ma ei ole pidanud midagi lastega tegema. Ma olen pidevalt olnud see inimene kes teeb. Pealegi jääb ära kogu see mõnes mõttes armas, samas ka väga väsitav jõulumöll. Igasugused peod ja üritused kuhu peaks minema. Kogu see tohuvapohu. Hetkel tegelengi asjade komplekteerimisega, mis kaasa ja mis maha jääb. Lapsed loevad päevi ja öid millal juba minna saab. Ma nüüd ei teagi siis, et kas mina olen imelik või on teised imelikud, et seda võimatuks missiooniks peavad?

Hambad, kool ja nahk

Kui ma viimati siia postitasin, siis oli umbes selline aeg kui MUGULal tulid viimased piimahambad suhu. Tänaseks on olukord nii, et sahtel on jälle tühi. Hetkel on puudu 5 hammast. 2 on juba uued kasvanud ja 1 vaikselt turritab välja. Emmal pole aga hambad veel vahetuma hakanud. MUGUL on hetkel 6 ja Emma 5. Aeg lendab…mul on kahju seda öelda, aga ta tõesti lendab. Kui MUGUl sündis siis olin ma absoluutselt kindel, et seitsme aastane poiss ei taha oma emast väga palju midagi teada ja pigem jookseb ümber maja ja mängib sõda. Täna julgen ma öelda, et ma eksisin. Mul on tunne, et mind ei ole tema jaoks kunagi liiga palju ja mind võiks olla veelgi rohkem. Mõnel päeval see hirmutab mind, mõnel väsitab, aga mõnel päeval ei suuda ma oma õnne ära tänada. Emme on see kes peab hommikuti süüa andma, lasteaeda viima, järgi tulema, trenni viima, õhtul pesema ja tuttu panema. Ideaalne oleks kui üldse lasteaias ka käima ei peaks ja saaks koguaeg emmega koos olla. MUGUL käib nüüd juba teist aastat Audenteses eelkoolis, Emma alustas sellel sügisel ja on vaimustuses. MUGULale meeldis seal eelmisel aastal väga, aga selleks aastaks on tal tema enda arvates kõik juba selge ja päevad kipuvad igavavõitu olema. Tegelikult oleks ta oma teadmiste poolest võinud juba sellel sügisel kooli minna küll, aga no milleks kiirustada? Miks röövida temalt (ja vabandage väga , aga ka minult) üks aasta suhteliselt kohustustevaba aega. Nimelt on meil hommikuste ärkamistega ikka väga raske. Ma ei kujuta ette kuidas ja kes hakkab järgmisel aastal ärkama, et ta koolis saaks. Kõige parem oleks kolida kooli kõrvale ja ta kohe üksi sinna minema õpetada. Ühesõnaga kogu see protsess on meil vaja ikka väga täpseks nüüd ajada ja ma olen päris kindel, et meil on vaja siit ära kolida. Tuleb kolida oma tugivõrgustikule lähemale. Peale hakkaste ja kooli on meil väga aktuaalne teema hetkel Emma nahk. Nimelt on Emmal juba 3 aastat atoopiline dermatiit ja sellele pole lihtsalt abi me saanud. Võib olla olen ma ka muidugi ise rumal olnud, et kõike neid hormoone oma lapsele peale ei taha määrida ja ma keeldun teadmast, et see pole mitte mingi söögiga seotud. Tänaseks on aga kõik testid negatiivsed ja ma just eile käisin uuesti arsti, kus määrati uus kreem ja ma siis nüüd kreemitan usinalt. Me peame selle olukorra kontrolli alla saama. Mina olen juba selle vaatepildiga harjunud, aga arsti jaoks paistis see natuke liiga kole. …päris mõnus on kirjutada. Jätkan peagi… :)