Kolmapäev 11.12 ja neljapäev 12.12.

Kolmapäeval jätkasime oma koduranna nautimist ja ühtlasi otsustasime, et see on viimane päev, millal me seda teeme. Soomlannadel oli eile pikemalt läinud ja üks oli päris väsinud. Sünnipäevalaps on täielik erak ja polnud harjunud oma sünnipäeva tähistama. Vaatamata kõigele oli ta õnnelik, et me olemas oleme. :) Lastel on tekkinud siin olles palju esistensiaalseid küsimusi. Näiteks uuris Emma: "Kui ma suureks kasvan, siis kas sa oled ikka minu emme?" Carl teavitas, et: "Ma oleksin tahtnud siin maal sündida ja pruun olla." Seoses "sinu nägu kõlab tuttavalt" saates tehtud heategevustega seletasin neile mis see heategevus üldse on ja siis uuris Emma:" Miks Pipi lastekodus ei ela? Ta isa on ju lõunamerel ja ema taevas ingliks! Lapsed ei saa ju üksi elada?" Ka tundis Carl muret, et miks andrea Bocelli pime on. Ta on päris mures tema pärast. Selgitasin, et kui ta oli 12 siis ta sai jalgpalliga pähe ja jäi pimedaks. Selle peale kohe asjakohane küsimus: " Kas keegi selle eest kaardi ka sai?" Seoses Emma tujude ja erinevate väikeste asjade peale solvumisega tekkis Carlil probleem: " Miks sa üldse sünnitasid mulle sellise õe?" Ühesõnaga ma üritan neile siin selgitada kõike. Ma ei tea kui palju kordi ma seda jubam aininud olen, aga nad on reaalselt maakera kõige ägedamad tüübid! Käsitlesime ka koju naasmist. Kui aus olla, siis see siin erilisi emotsioone ei tekita. Emma arvas, et kui ta saaks korraks lumememme teha, siis võiks tagasi tulla. ;) Kui me rannast koju jõudsime olid lapsed nii väsinud, et jäid magama. Ma korraks ehmatasin, et äkki sai päikest liialt, aga õnneks see polnud teema. Kell 7 õhtul olime jälle rivis ja läksime soomlastega sööma. Mina tegin ettepaneku minna siia ühte Soome restosse. Kui aus olla, siis lastele see Tai toit väga ei meeldi ja ma lootsin, et äkki saab kuskilt lihapalle ja kartuliputru. Õnnestus. Kõik sõid ja olid õnnelikud. Suuremat shoppajat kui Carl ma vist ei teagi. Kui rahakott oleks tema käes, siis oleks meil uskumatu kogus igasugu manti mille hulgast leiaks Tai poksu püksid, sest ainult nendega saab poksida, mingi vastuku puidust mao, konna mis meil juba kunagi oli, aga viisime lasteaeda ja nüüd selgub, et on maailmalõpp, igasugu vilkuvaid vidinaid, pambusest suupill jne. Tegime siin juba algusest peale kokkuleppe, et tema saab endale kõik metallraha. Ta nüüd kogub. Kahjuks või õnneks on see raha nii väike, et tal ei jagu millegiks. Üllatan vist teda sünnipäeva hommikul millegiga. Täna, neljapäeval ärkasime jälle vara ja valmistusime päevaks merel. Kavas oli siis purjekaga seilata kuulsatele Phi-Phi saartele. Nagu ikka olid minu lapsed ainsad lapsed sel reisil. Purjeka peale saamiseks oli vaja võtta see nö pika sabaga puupaat siit. See on kohati täitsa jube ja Carl arvas esialgu, et ta ujuks ka kiiremini kui see paat. Õnneks pandi mootor käima ja Carl ei pidanud purjekani ujuma. Võtsime kohe kohad varjualuselisel katusel sisse. Õnneks kõik teised tahtsid päikse käes olla. Olin varunud kaasa värviraamatuid ja muid lõbustusi. Etteruttavalt pean ütlema, at nad olid super tublid. Ei ühtki probleemi. Filmist " The Beach" tuntud Ma Ya Bay on meil nüüd nähtud ja kogetud. Suplesime ja päevitasime seal . Nii kui mina vette sain oli kari pilusilmi minu laste ümber pildistamas. Carl hüüdis vahepeal, et " Küsi raha! " varsti vist hakkangi küsima. Edasi seilasime Bamboo saarele kus sai kohe kalda lähedal snorgeldada ja hiljem ehitasime liivalossi. Juhtus jälle sama. Mina olen vees ja pilusilmad tegelevad pildistamisega. Albumist näete pilte. Emma kartis alguses kalu, aga hiljem ujus ja snorgeldas nende sees nagu vana kala. Siin on nii, et pea ükski pilukatest ujuda ei oska. Eriti jaapanlased. No ja siis võite arvata kui huvitavad on nende jaoks sukelduvad viie ja kuue aastane. Nad sisuliselt tarduvad igakord. Tagasi purjetasime päikseloojangul. Imeilus oli! Olin lubanud lastele, et täna lähme jälle massaaži ja lubadust peab hoidma. Lapsed sõid kiiresti ühed lihapallid kartulipudruga ja läksime. Võtsin lastele Aloe Vera "After beach" mudimise ja endale selg-õlad-kael-pea. Peale esimest 10 minutit mõlemad magasid ja Carl jõudis veel mainida, et see massaaži tulek ei olnudki nii hea mõte, sest ta kohe hakkab väsimusest ära surema. Pluss, et kui me koju jõuame, siis ei taha ta ühtegi sõna pesemisest teada. Saime ikka hambad pestud ja uni tuli tõesti momentaalselt. Hotellis kohutsin liftis ühe naisega, kes on ilmselt soomlane, aga ta hakkas minuga puhtas eesti keeles rääkima. Tema sõnum oli see, et nad on oma mehega mind jälginud ja ei saa aru kuidas ma jõuan kahe väikse lapsega siin üksi askeldada. Ütlesin, siis et see pole üldse keeruline, lapsed oskavad ujuda ja minu töö on ainult valvamine. Siis ta arvas, et no jah, aga merre ju ikka ei lähe. Kui kuulis, et vastupidi...hüppame avamerel paadist vette ja snorgeldame, siis tal polnud enam midagi lisada. Pärast tuli üks mees lobbis juurde, et oi kui tore on eesti keelt kuulda. Nemad olid just kaks päeva tagasi jõudnud. Uuris, et kas minu mees magab toas, et ma lastega üksi olen... :) Ka tema ei mõistnud kuidas ma siiani olen jõudnud omadega elusalt. Ühesõnaga ei mõista ma ikkagi mis siin imelikku on. Kvaliteetaeg ju! Homme võtame siit paadi ja põrutame päevaks kas Railay Bay randa või Podale. Ma olen palju reisinud ja paljude erinevate inimestega, aga mulle hakkab tunduma, et sellest võibki reaalselt saada üks minu elu parimaid reise. Minu kaaslasteks on kaks kõiga vastuvõtlikumat ja energilisemat selli, kes tahavad kõike huvitavat teha. Elu ei pea käima ainult ühes kohas. Vahest võibki olla nii, et täna siin ja homme seal. Carlil on suur-suur soov ja kui keegi meie kodustest seda loeb, siis palun täitke väikemehe unistus. Ta unistab, et kui me koju jõuame, siis ta saab kohe borši suppi süüa. Ta nii väga soovib! Aitäh :)