Mõtetu käik arstile

Täna käisime arsti juures. Või siis kui väga täpne olla õe juures. Nüüd on nimelt selline süsteem, et igal kuul ei peagi käima arstil vaid kohati vaid tema õe juures. Minule kui emale on sellised ettevõtmised väga tähtsad, kuna siis saan ju profi käest teda kas kõik on korras ja normis. Miski pärast mul aga nende visiitidega eriti ei vea, kuna alati läheb seal jubedalt aega.
Eelmine kord oli meil hästi vähe aega kuna pidime issile auto viima. Jooksin siis praktiliselt MUGUL ja kompsud (mida on miljon) kaenlas ühe teise perega võidu aga kahjuks kaotasin. Nende issi oli minust kiirem ja nad said ennem arsti uksest sisse. Ei tahtnud seal nagu lamenti kah tegema hakkata, et mis mõtttes ja mis kell neil siis aeg oli jne. Ise olin minuti pealt täpne. Jäin viisakaks! Asi tol korral lõpes nii, et meie issi ootas (väga vihaselt) õues ja minu närvid olid kah seega päris pingul. Jube tobe, kui ei saa lubadustest kinni pidada ja siis kannatavad juba täitsa kolmandad isikud. Nimelt oli tal väga tähtis kohtumine ees. No lõpp hea, kõik hea! Jõudis!
Täna siis aga algas asi nii, et registratuuris ei leitud üldse MUGULa nime üles ja meid nagu justkui polnudki kirjas. No mismõttes ma küsin? Viisakalt paluti istuda. Kuulsin siis küll kuidas nad omavahel arutasid, et ei tea kus nad siis kirjas on jne. Lõpuks selgus, et inimene kes mind telefonis registreeris oli pannud meid kirja inimese juurde, keda täna üldse tööl polnud. No anna kannatust! MUGULal oli sellel ajal veel tuju normis aga peagi hakkas tudu peale tulema ja ma ka nagu ei viitsinud seal päeva veeta. So, leiti üks teine õde, kes meid pidi siis kaaluma ja mõõtma. Ennem meid aga teatas ta, et võtab siin paar prouat ka veel ette ja et noh, teil on ju ikka aega oodata. No heakene küll siis. Kohale oli juba ju siiski tuldud. Kui siis lõpuks meie aeg kätte jõudis magas mu MUGUL. Äratasime üles....kahju oli. Riidest lahti ja kaaluma (6200g) ja mõõtma (58 cm) siis küsiti nii muuseas ja kiiruga, et kas mul on muresid või küsimusi ja kuna mul polnud siis sellega see visiit lõppes. Üks arst veel jõudis selle kahe minuti jooksul meie tuppa astuda ja õega riielda, et mis ta jokutab...järjekord on ukse taga. APPI! Ma sain siis küll shoki! Õde kokkutas, et noh beebi pandi kirja .... inimest pole ....ma kohe tulen... Ma olin nii solvunud. Teisipäeviti on seal veel 12.30ni imikute aeg ja nüüd siis mingite penskarite pissiproovid on tähtsamad kui minu MUGUL. Leian, et sellised visiite poleks üldse mõtet teha. Kaalumist ja mõõtmist on muul moel kah võimalik teha. Saab siis näha mis järgmine kord juhtub.

Pärast seda aga läksime ühele mu sõbrannale külla ja seal ma rahunesin maha. Väga lahe oli teda ja tema väikest printessi üle pika aja näha. Tegime veel lõpus ühe jalutuskäigu ja leppisime kokku, et lähme koos ja pildistame oma lapsi. Ootan seda juba väga!

Tehtud!

Nüüd on küll kirjutamisega suur vahe sisse jäänud. Vahepeal on meie MUGUL juba kahe kuuseks saanud. Nimelt eile siis oligi meil väga tähtis sünnipäev. Pidasime seda ka väga väärikalt. Kogu suguselts oli kutsutud pidulikule lõunale. Kuna ka mina paraku vananen igal aasta ja seda juba kohe, siis pidasime nö 2in1 pidu :) Väga vahva oli. Kõik said "tuti-plutitada" ja MUGULat sai hüpitatud nii et vähe pole. Kui nüüd kristallselt aus olla siis ta oli päris läbi pärast ja närvis ka. Kujutage ise ette kui korraga ca 3 nägu on sinu näost 20 cm kaugusel sind imetlemas :) Mis teha...kõik me oleme selle kunagi läbi teinud ja see on ju tegelt paratamatu. Usun, et mu beebi on nagu iga teine laps, kes tunneb oma emme ja issiga ennast siiski kõige paremini. Imelik ka kui see kuidagi muud moodi oleks. Kui lõpuks kolmekesi jäime siis oli MUGUL nii suures jutustamise tujus, et rääkis meile "kõik lood ära" :) See oli vaieldamatult eilse päeva parim osa.

Eelmisel reedel käisime me aga Tallinna Raekojas, et pidulikult saada kätte MUGULa sünnitunnistus. Väga vahva üritus! Läkisn sinna kuna sõbranna soovitas mul seda teha. Pidi hea tort olema. :) OLIGI! Sünnitunnistuse saime härra linnapea käest. Väga uhke ah? Hiljem tegime pilti ka. Jubedalt oleks tahtnud tal paluda visata pöial püsti ja hüüda TEHTUD, aga hoidsin ennast tagasi. Meie beebi pidas ennast väga hästi üleval. Üldislt oli mul selline tunne, et meie laps oli kõige suurem sellest kambast kes sinna kokku oli tulnud. Samal päeval sündinud lapsed olid märksa väiksemad ja enamasti magasid. Meie oma seletas kõva häälega ja kui üle viskas siis pidin temaga kõndima ja siis vaatas huviga inimesi. Samas...äkki ma tahan ainult sedasi mõelda ja näha! Eniveis....oma laps on ikka ju kõige tublim ja targem :) Kõigile Tallinna emmedele ma soovitan igatahes sellest üritusest osa saada. Natuke pidulikust meie argipäeva!

Nüüd on nii, et mul on MUGULast nii palju seltsi, et ma ei vajagi enam palju teistega suhtlemist. Ta juba nii tublisti koogab ja jutustab oma keeles mulle oma jutte. Äärmiselt põnev. Kusjuures kohe on aru saada kas tuju on kurb ja vaja midaga kaevata või rõõmus. Veel olen täheldanud, et teda nö ära osta ei saa. Kui ikka vaja kaevata ja emme samas suure suuga naeratab siis ta kaebab edasi. Lahe tegelt...pole need beebid midagi nii lükata ja tõugata kui algul tunduda võib.

Seda rõõmu enne ei mõista,

kui ükskord ta endal on käes.

Võid mistahes lahinguid võita,

kuid neist seda rõõmu ei näe.

Esmakordselt kui näed ta palgeid

ja kuuled ta hõiskavat häält.

Vanad rõõmud on halekas valged

ja see üks on see ainus, mis jääb.

Täna kui autoga koju sõitsin ja MUGUL mu kõrval nii magusalt magas tundsin järsku nii suurt rõõmu sellest, et mul on POEG. Kui ma algul tahtsin tütart, siis nüüd ei kujutaks ma oma elu enam teisiti ettegi. Poiss sobib mulle imeliselt ja olen juba suht kindel, et ta saab endale peagi venna ja siis pisikese õe. Sellised mõtted tulevad mulle täitsa "lambist" ja just siis kui on vaikus ja omaette olemise aeg. Minu mõtted on ainult MUGULaga seotud teemadel ja ma ei tunne sellega seoses üldse häbi. St. võib olla keegi arvab, et segi keeranud ja enam muud ei räägigi. Vot ei räägigi, sest nii on mul hea!

Minu naerulind

Kuidas MUGUL endale uue kodu sai

Mina kui väga organiseeritud, täpne ja kohusetundlik inimene elasin täna läbi midagi uut ja huvitavat. Ütleme nii, et eks elule peab vahest ju vürtsi lisama.
Nimelt oleme me just vahetamas kodu. Mis teha....meie ilus korter on kahjuks liiga väike meie pere jaoks ja juba praegu kummist. Varsti on MUGULal oma tuba vaja ja kohta kus mänguasju hoida jne. Seega teatas siis issi ühel ilusal päeval kuu tagasi, et on leidunud ühe hea pakkumise ja me võiks seda kohta vaatama minna. Olin nõus...läksime. Ilus oli! Meile mõlemale meeldis. Väga palju me aga sellest ei rääkinud pärast kodus ja seega oli mulle väga suureks üllatuseks kui sain teada üks päev, et me ostamegi selle ära. No mis siis ikka. Rõõmustasin! Natuke on muidugi kahju ka oma praegusest kodust. Siin kõik nii uus ja ma pole üldse veel tüdinud. Sai siis kokkulepitud, et veebruari alguses on notar ja teeme diili ära.
Pangast teatati, et neile sobib ideaalselt selle nädala neljapäev notariks. Saatsime siis maaklerile vastava maili ja ta vastas, et okei...jaja...teeme siis niii..ja bookis notari 7.02 kell 12.00. Kirjutasin sujuvalt märkmikusse, et neljapäeval kell 12 on tehing.
Täna (kolmapäeval) lahkusin kodust koos MUGULaga juba hommikul linna asjatama ja issi jäi koju magama. Kell 11.57. olin ma meie uues kodus (võtmed on meil juba ammu käes) ja ootasin sinna ühte köögi inimest ja oma sõbrannat, kui äkki helistab mulle meie issike ja teatab, et täpselt kolme minuti pärast on meil vaja olla notaris, kuna 7.02. kell 12 on täna mitte neljapäeval nagu me olime rääkinud. Assamait! Katastroofen! Ma olen koos magava MUGULaga väga mugavalt plaaninud oma päeva ja nüüd selline lops. Dokumentidest kaasas vaid ID Kaart. Issil kodus autot pole, kuna meie olime sellega teises linna otsas. Kiire kõne sõbrannale, et ÄRA TULE! Jummel....teine oli juba oma jonniva printsessi riidesse toppinud ja teel. Jube häbi! Köögi naisele ka kõne, et jääb ära. Autol gaas põhja ja minek. Veel oli meile notarisse kaasa vaja võtta minu vanaema, kes oli tööl. Kuna ta on arst, siis palusin jumalt ennem temale helistamist, et tal just patsienti pole. See soov läks täide. Palusin tal visata kasukas peale ja tulla õue, kust ma ta peale saan võtta. Samal ajal korjas issi kodust dokumente kokku, tellis takso ja sõitis linna. Parkisin auto, haarasin MUGULa ja tõttasin ummisjalu kuhugi poole. Kuhugi poole just selles mõttes, et olime maa aluses parklas ja tõesti mul polnud aimugi kuhu poole joosta. Eesmärk oli saada välja. Kusjuures minu vanaema, kes on väga peen proua ja tal on sõna otses mõttes kasukas oli meil ju kannul. Nagu ikka, ajastus ideaalne, hakkas ta just siis rääkima mulle kui õhukeselt ma riides olen ja kas ta saaks mulle rääkida natuke mütsidest (lihtsalt mul ununes just nüüd müts autosse) + tuli tal meelde, et mul oli puus haige ja tundis muret kuidas sellega nüüd on. Palusin viisakat tal lihtsalt mulle järgneda ja lubasin temaga sellest kõigest sobivamal ajal rääkida.
Jõudsime kohale 12.30. Super tulemus mu arvates. Palusin vabandust ja hakkasime lepingut lugema. Umbes teise lause ajal ärkas MUGUL ja hakkas nutma, kuna ta tahtis süüa. Ulatasin ta oma vanaemale, et ta jalutaks teda natuke ja seejärel aitas meid ka issi. MUGUL oli absoluutselt endast väljas. Ma ei kujuta ette mis ta võis mõelda. Tema restoran ei reageerinud enam tema hüüetele!
Üks tehing tehtud tuli välja (meile muidugi juba ette teada kuna olime ju päevaga puuse pannud), et vanaema vajalikud dokumendid tal kodus. Mis siis ikka. Autole hääled sisse ja järgi. Mina jäin MUGULaga notarisse ja kuna mul teist võimalust polnud, siis toitsin oma MUGULat seal samas notari toaletis. Hiljem vahetasin ka mähet seal samas hoides oma tibu süles. Oli see vast kogemus.
Siis saabusid puudu olevad dokumendid ja me saimegi endale uue kodu!

Prosta super ma ütleks!

Elu õpetab

Täna panen suure vihaga kirja enda tegemistest mõned read. No uskumatu tüüp ma ikka olen.
Kuna mu kallis MUGUL on juba nii suur poiss, et osad riided on juba väiksed, siis alustasin nende pesemist. Esmalt (eelmisel reedel) pesin nii hoolega (kõik enda arust hästi puhtaks) et avades pesumasina avanes mulle suur kuhi roosasid riideid. Nimelt olin ma pesule lisanud ka oma väikse roosa topi. Ja masin vuras 60 kraadiga. Ilmselgelt andis värvi. Aga, et sellest veel küll polnud, avastasin ka pesu hulgast issi valge (enne) ilusa pluusi, mis oli nüüd roosa. Oi ta polnud õnnelik. Algas operatsioon "päästmine". Ostsin poest siis seda värvunud riiete pesemis vahendit. Nüüd masin vurab. Seekord 40 kraadiga. Aga oh seda imet. Taas olin ma väga kaval ja panin veel mõne heleda hilbu sekka, et need kah puhtaks saada. Nüüd vaatan seda pesu läbi masina akna ja no mis ma näen. Helesinine on muutunud kollaseks, beez on muutunud väga koledaks pruunikas-kollakaks ning erksad värvid on tuhmunud. Oh, ma olen nii õnnetu! Mul pole põhimõtteliselt riietest kahju, aga mul on lihtsalt kurb olla LOLL.

Ainult üks positiivne mõte mis mul selle pesu jamaga tuli on, et ehk keegi annab mulle märku, et järgmine laps on tüdruk :) Sinisest sai ju kollane!

Esimest korda ilma emmeta

Reedel oli MUGUL esimest korda oma vanaema juures hoida nii, et meie ise läksime välja sööma. Kui aus olla siis pabistasin ikka küll ennem, et kuidas ta on ja kas ikka lepib. Selles ei kahelnud ma üldse, et temaga hakkama ei saada. Vanaema on ju siiski ise ka ema! Varusin siis MUGULale süüa ja viisime ta hoiule.

Kui aus olla siis see mõjus mulle väga hästi. Kohati olin nii lõdvestunud, et ununes ära muretseda kuidas neil nüüd seal kodus on. Tegin ka kokkuleppe, et ise ei helista vaid mulle helistatakse kui asi hull. Kõnet ei tulnud. Siis kui mul jälle mure oli kontrollisin kas mu telefon levib. Levis. Keegi ei helistanud. Kui olime juba 2 tundi istunud siis hakkasin ma küll juba ära kibelema. Muutusin eriti rahutuks! Tegelikult aga selleks põhjust polnud kuna kui me oma MUGULale järgi läksime siis ta juba tudus. Natuke olla ka nutnud ja siis vanaema juba mõtles, et helistab aga nutt läks üle. Võttis ilusti lutipudelist süüa ja oli rahulik. Oeh, kivi kohe langes südamelt. Vanaema oli nii rahul, et oma MUGULa talle hoida tõime, et tahtis kohe teda iga päev õhtuti endale :) See teeb ka mulle rõõmu, sest loomulikult igal õhtul me seda rõõmu talle võimaldada ei saa, aga vahest ju ikka.

Järgmisel päeval proovisime ka teise vanaema oskused ära ja seal taas kõik toimis. Mis mul ikka üle jääb kui oma imelist poja kiita. Ta on mul nii tubli. Ja vanaemad ka tasemel!

Pean ka veel ära mainima, et MUGUL tegi oma teise trenni otsast lõpuni kaasa. Isegi treener oli imestunud, et tal nii palju jaksu ja kannatust oli. Ma olin nii uhke ja kiitsin MUGULat taevani!

Üldse muutub ta ikka iga päevaga! Nüüd me juba saame mängida peitust nii, et talle see super palju lõbu pakub. Emme peidab oma näo kätega ära ja siis tuleb jälle välja. MUGUL aga imestab ja rõõmustab. Ka suhtleme me juba omavahel. Nutt on asendunud koogamisega. Eriti jutukas on ta siis kui pepu paljaks võetakse. Siis jätkub juttu kauemaks. Puhas rõõm!