Tehtud!

Nüüd on küll kirjutamisega suur vahe sisse jäänud. Vahepeal on meie MUGUL juba kahe kuuseks saanud. Nimelt eile siis oligi meil väga tähtis sünnipäev. Pidasime seda ka väga väärikalt. Kogu suguselts oli kutsutud pidulikule lõunale. Kuna ka mina paraku vananen igal aasta ja seda juba kohe, siis pidasime nö 2in1 pidu :) Väga vahva oli. Kõik said "tuti-plutitada" ja MUGULat sai hüpitatud nii et vähe pole. Kui nüüd kristallselt aus olla siis ta oli päris läbi pärast ja närvis ka. Kujutage ise ette kui korraga ca 3 nägu on sinu näost 20 cm kaugusel sind imetlemas :) Mis teha...kõik me oleme selle kunagi läbi teinud ja see on ju tegelt paratamatu. Usun, et mu beebi on nagu iga teine laps, kes tunneb oma emme ja issiga ennast siiski kõige paremini. Imelik ka kui see kuidagi muud moodi oleks. Kui lõpuks kolmekesi jäime siis oli MUGUL nii suures jutustamise tujus, et rääkis meile "kõik lood ära" :) See oli vaieldamatult eilse päeva parim osa.

Eelmisel reedel käisime me aga Tallinna Raekojas, et pidulikult saada kätte MUGULa sünnitunnistus. Väga vahva üritus! Läkisn sinna kuna sõbranna soovitas mul seda teha. Pidi hea tort olema. :) OLIGI! Sünnitunnistuse saime härra linnapea käest. Väga uhke ah? Hiljem tegime pilti ka. Jubedalt oleks tahtnud tal paluda visata pöial püsti ja hüüda TEHTUD, aga hoidsin ennast tagasi. Meie beebi pidas ennast väga hästi üleval. Üldislt oli mul selline tunne, et meie laps oli kõige suurem sellest kambast kes sinna kokku oli tulnud. Samal päeval sündinud lapsed olid märksa väiksemad ja enamasti magasid. Meie oma seletas kõva häälega ja kui üle viskas siis pidin temaga kõndima ja siis vaatas huviga inimesi. Samas...äkki ma tahan ainult sedasi mõelda ja näha! Eniveis....oma laps on ikka ju kõige tublim ja targem :) Kõigile Tallinna emmedele ma soovitan igatahes sellest üritusest osa saada. Natuke pidulikust meie argipäeva!

Nüüd on nii, et mul on MUGULast nii palju seltsi, et ma ei vajagi enam palju teistega suhtlemist. Ta juba nii tublisti koogab ja jutustab oma keeles mulle oma jutte. Äärmiselt põnev. Kusjuures kohe on aru saada kas tuju on kurb ja vaja midaga kaevata või rõõmus. Veel olen täheldanud, et teda nö ära osta ei saa. Kui ikka vaja kaevata ja emme samas suure suuga naeratab siis ta kaebab edasi. Lahe tegelt...pole need beebid midagi nii lükata ja tõugata kui algul tunduda võib.

Seda rõõmu enne ei mõista,

kui ükskord ta endal on käes.

Võid mistahes lahinguid võita,

kuid neist seda rõõmu ei näe.

Esmakordselt kui näed ta palgeid

ja kuuled ta hõiskavat häält.

Vanad rõõmud on halekas valged

ja see üks on see ainus, mis jääb.

Täna kui autoga koju sõitsin ja MUGUL mu kõrval nii magusalt magas tundsin järsku nii suurt rõõmu sellest, et mul on POEG. Kui ma algul tahtsin tütart, siis nüüd ei kujutaks ma oma elu enam teisiti ettegi. Poiss sobib mulle imeliselt ja olen juba suht kindel, et ta saab endale peagi venna ja siis pisikese õe. Sellised mõtted tulevad mulle täitsa "lambist" ja just siis kui on vaikus ja omaette olemise aeg. Minu mõtted on ainult MUGULaga seotud teemadel ja ma ei tunne sellega seoses üldse häbi. St. võib olla keegi arvab, et segi keeranud ja enam muud ei räägigi. Vot ei räägigi, sest nii on mul hea!