Reedel oli MUGUL esimest korda oma vanaema juures hoida nii, et meie ise läksime välja sööma. Kui aus olla siis pabistasin ikka küll ennem, et kuidas ta on ja kas ikka lepib. Selles ei kahelnud ma üldse, et temaga hakkama ei saada. Vanaema on ju siiski ise ka ema! Varusin siis MUGULale süüa ja viisime ta hoiule.
Kui aus olla siis see mõjus mulle väga hästi. Kohati olin nii lõdvestunud, et ununes ära muretseda kuidas neil nüüd seal kodus on. Tegin ka kokkuleppe, et ise ei helista vaid mulle helistatakse kui asi hull. Kõnet ei tulnud. Siis kui mul jälle mure oli kontrollisin kas mu telefon levib. Levis. Keegi ei helistanud. Kui olime juba 2 tundi istunud siis hakkasin ma küll juba ära kibelema. Muutusin eriti rahutuks! Tegelikult aga selleks põhjust polnud kuna kui me oma MUGULale järgi läksime siis ta juba tudus. Natuke olla ka nutnud ja siis vanaema juba mõtles, et helistab aga nutt läks üle. Võttis ilusti lutipudelist süüa ja oli rahulik. Oeh, kivi kohe langes südamelt. Vanaema oli nii rahul, et oma MUGULa talle hoida tõime, et tahtis kohe teda iga päev õhtuti endale :) See teeb ka mulle rõõmu, sest loomulikult igal õhtul me seda rõõmu talle võimaldada ei saa, aga vahest ju ikka.
Järgmisel päeval proovisime ka teise vanaema oskused ära ja seal taas kõik toimis. Mis mul ikka üle jääb kui oma imelist poja kiita. Ta on mul nii tubli. Ja vanaemad ka tasemel!
Pean ka veel ära mainima, et MUGUL tegi oma teise trenni otsast lõpuni kaasa. Isegi treener oli imestunud, et tal nii palju jaksu ja kannatust oli. Ma olin nii uhke ja kiitsin MUGULat taevani!
Üldse muutub ta ikka iga päevaga! Nüüd me juba saame mängida peitust nii, et talle see super palju lõbu pakub. Emme peidab oma näo kätega ära ja siis tuleb jälle välja. MUGUL aga imestab ja rõõmustab. Ka suhtleme me juba omavahel. Nutt on asendunud koogamisega. Eriti jutukas on ta siis kui pepu paljaks võetakse. Siis jätkub juttu kauemaks. Puhas rõõm!
No comments:
Post a Comment