MUGUL kadus ära.

Mul juhtus Emma sünnipäeval 13.10. kohutav lugu. MUGUL kadus ära. Hakkasin lastega õue minema ja meil on alati nii, et MUGUL saab kõige ennem riide ja tema väljub esimesena ja hakkab maja ees oma rattaga sõitma. Meil on räägitud sada korda, et kuhugi kaugemale minna ei tohi ja ta on sellest ka alati kinni pidanud. Usaldasin teda. Siis ma panen ruttu Emma ja enda riidesse ja välja. No ja siis kui välja läksime polnud MUGULat kuskil. Arvasin, et ta pani siin meie tänaval lihtsalt naabrite juurde, aga ei. Ma lihtsalt jooksin oma rajooni käruga koos läbi ja röökisin pidevalt ta nime ja ei midagi. Meil siin on väike miski oja ja no võite arvata mis ma mõtlesin. Mitte ühtki inimest ei olnud, ega autot. Tormasin siis koju tagasi ja võtsin auto, et kiiremini liikuda. Juba haudusin plaani kellele helistada ja mida ma teen kui teda ei leia. Vererõhk oli muidugi laes ja süda tagus nii, et tahtis välja karata. No ja siis jõuan suure tee äärde (suht palju liiklust ja rekkad ka vahest) ja teda pole. Appikene! Meie kodust ca 400 meetrit on üks väike putkapood ja siis näen, et ta tuleb sealt nurga tagant välja. Müts viltu peas ja väntab oma veloga. Ausõna ma olin nii vihane, et ma tõstsin ta ühe liigutusega autosse, palusin olla liikumatult ja velo lendas pagassi. Ta hakkas muidugi nutma kui ma püüdsin selgitada mis kõik juhtus ja juhtuda oleks võinud, aga ma tulin koju ja andsin pepule laksu. Kurjam küll! Ta vastas mulle, et ta teab, et ta ei tohi minna, aga läks "sellepärast". Nüüd on muidugi selge, et ma julge oma lapsi enam minutiks ka mitte kuhugi mitte kunagi jätta. MUGULal on see juba ju mitmes kord kui ta vehkat paneb. Kevadel kadus ta ära Kopenhageni lennujaamas. Lihtsalt tormas läbi turvakontrolli, mitte keegi teda kinni ei pidanud (on tohmanid) ja meid Allaniga otsiti nö läbi samal ajal. Ma siis vabanedes jooksin ummisjalu talle järgi, aga ega see lennujaam mingi väike asutus pole. Muidugi ei vastanud ta mu hüüetele ja lõpuks leidsin ta poest mingi mänguasja leti juurest. Suvel kadus ta ära laevas siis kui Rootsist koju seilasime. Läksime mängutoast välja ja ma palusin tal mind oodata kuni Emma on kärus ja ma oma jalanõud jalga saan (neetud paelad). No ja siis kui asi korras polnud poissi enam kusagil. Küsisin seal samas seiva tädikese käest kas ta nägi "littel boy´d" aga no ta ei näinud muidugi. Pidin siis valima vasaku või parema poole kuhu joosta. Võtsin parema ja leidsin ta show-baari teiselt korruselt rokkimas. Konkreetselt tantsis ja viskas näppu. Nii hull olukord. Ma ei tea. Ketti panna või midagi. Muidugi olen ma ka ise süüdi, et usaldan kahe aastast, aga no millal see mõistus küll pähe tuleb? Ma ausõna terve õhtu läbi värisesin ja isegi nüüd hakkavad käed värisema kui siin seda kirjutan. Ma ei ole üldsegi nii kindel, et need head lapsed ikka ilma vitsata kasvavad...

MUGUL teatas lasteaias:
"Ma teen nüüd suitsu ja joon õlut. Õlu maksab poes 5 krooni ja ma ostan lihtsalt"...ma ütlesin Allanile, et ma ei lähe enam sinna lasteaeda mitte kunagi. Nii häbi on, et jube. Esiteks me kumbki ei suitseta ega joo õlut. Kust ta selle jutu võtab? Ja tal pole rahast aimugi. Tal pole seda kunagi olnud.
Ühel päeval teatas kasvataja, et ta ütles "Tü*a". Jummel kui häbi!
Eile mängutoas hakkas järsku kõva häälega seletama surmast. Kust see veel tuli? Sellisest asjast pole kunagi meil kodus juttu olnud, ega ka kogemust.

Ühesõnaga...ma ei tea enam midagi...

Elu esimene abieluettepanek!

Nii. Minu käest on nüüd lõpuks ometi küsitud kas ma tahaksin naiseks tulla. See oli nii armas ja võiks isegi öelda, et täiusik. Sõitsime oma perega autos sõpradele külla ja järsku tuli tagant pingilt "Emme, mina võtan sinu endale naiseks". Issi kehitas ainult kulmu. Siis järgnes "Ma võtan Emma ka endale naiseks". Korralik mees ma ütlen. Kohtleb kõiki naisi võrdselt. Ja mina ausõna pole talle sellist asja õpetanud, ega abiellumisest temaga ega tema ees rääkinud. See tuli tal puhtast südamest.
Küll aga räägin ma oma lastele pidevalt, et ma armastan neid ja nüüd MUGUL juba armastab mind ka. Elu on lill! :)