Keeramise õnn

Juhuuuuuu.....MUGUL hakkas keerama. :) Tegelikult on ta seda juba teinud viimased 2 nädalat, aga nüüd on see jube väga profi beebi keeramise moodi. Kui ta seda esimest korda tegi olin natuke kurb ka...kus mu beebi on? Miks ta nii kiiresti kasvab? Nüüd olen uhke, et ta mul nii tubli on. See, et ta juba nelja kuuselt aktiivselt keerab tähendab, et ta areneb kiiresti. Igatahes parem kui vastupidi. Nüüd koolitan ennast ettevaatlikusele. Kuulen pidevalt oma sõbrannadelt, et varem või hilhem ta kuskilt ennast maha keerab ja haiget natuke saab. Teen kõik, et minu MUGULaga seda ei juhtuks. Kahju, et ma siin selles blogis ei suuda edasi anda seda õnne tunnet mida MUGUL tunneb kui ta on ennast ümber keeranud. Ta on meeletult uhke ja õnnelik sel hetkel. Õnneks jääb seda meenutama video.



Üks päev käisime väikse Nööbiga ja tema emmega Kadriorus jalutamas ja kajaks sihtis mu ära. Lihtsalt ilma häbenemata lasi mu täis. :) Naljakas oli! Samas kift...see toob ju õnne. Tähendab, et kõik läheb veel paremaks.

Kvaliteetaeg Copenhagenis

20.04.2007 kell 18.10. väljus lennuk Tallinnast Copenhagenisse ja mina koos MUGULaga olin selle peal. See oli MUGULa päris esimene lennukis lendamis ja olemis kogemus. Kui aus olla siis ma ei pabistanud üldse. Ta pole ju siiani mind veel kordagi piinlikusse olukorda pannud. Ja nagu hiljem selgus möödus ka see ettevõtmine meil nagu kord ja kohus. Kui oli vaja olla turvavööga kinni ja paigal istuda siis nii ta ka oli nõus tegema. Lend kestis 1h ja 30min. Terve selle aja oli ta heas tujus ja muudkui jutustas teistega. Naeratas ja lalises. Kui maandusime siis jäi magama! Olime viimased kes lennukist lahkusid! Lihtsalt lapsega läheb kauem aega stardini! Olin üllatunud kui paljud mulle oma abi olid pakkumas. Täitsa võõrad inimesed. See oli meeldiv...aga ma ei saanud neid kahjuks ära kasutada. Olin lihtsalt kõik nii organiseerinud, et saan ise hakkama. Tallinnast tulev lennuk peatub igas maailma lennujaamas kuhu ta lendab kõige kaugemas väravas. Seega oma kompsudeni jõudmine võttis oma 15 minutit kiiret kõndi. Kui kohale jõudsime oma lindini olid me kompsud just meie poole teel ja olime valmis väljuma.
S. oli meil lastega vastas. Hästi tore oli neid üle pika aja näha. Kui olime nende kodust 100 meetri kaugusel helises minu telefon ja seal üks naine nõudis oma kohvrit. Üllatus, üllatus...ma olin kiiruga rabanud mingi võõra koti ja sellega siis ajama pannud. Oeh...blond beebiga :) Ega siis midagi. Läksime ja vahetasime kohvri õige vastu.
Edasi veetsime tõelist kvaliteetaega. Meil ei olnud kuhugi kiiret. Tegime mis tahtsime ja joondusime eelkõige oma lastest. MUGUL pidas kõik meie käigud suurepäraselt vastu. Väike tagasilöök oli vast see, et MUGUL jäi nohusse. Esimene kord! Aga vaatamata sellele oli tal tuju hea ja saime kõik asjad tehtud. IKEAst sai MUGUL endale mänguasja kasti ja 2 mänguasja riiulit. Pluss ostsin ma talle ja tema sõpradele valmis juba serviisi ja noad-kahvlid-lusikad, millega nad võivad tulevikus head ja paremat nautima hakata. Kõige peale peab ikka inimene mõtlema. Külastasime ka kesklinna ja vaatasime üle kus elab kuningas. Sõitsime rongiga, mis oli MUGULale taas üks järjekorde "esimene kord" :). Üldiselt läks see nädal väga kiiresti ja nüüd olemegi juba kodus tagasi. Nüüdseks on ka vanaema sünnipäeval ära käinud ja kõigile sugulastele ennast näidanud.

MUGUL vaevleb ikka veel nohus, aga usun, et see läheb tal kiiresti mööda. Teen kõik mis võimalik, et nii oleks. Hetkel oleme kahekesi kodus ja ootame kannatamatult hommset päeva. Siis tuleb issi kaugelt maalt tagasi ja me oleme jälle kõik koos. Pole teda juba 10 pikka päeva näinud.

Vahepeal on siin kodumaal palju juhtunud. Oeh, võtab sõnatuks. Sõitsin täna koos MUGULaga natuke linnas ringi, et kogu seda jama näha. No oli ikka kahju küll. Linn oli rahvast tühi...ainult politseid ja kinni müüritud aknad.

Vaadates tagasi läinud nädalale on mul super hea meel, et mul nii fantastilised sõbrad on. Tõesti....teiega võib iga kell luurele minna. Loodan, et ka minu MUGUL saab kunagi endale sama head sõbrad. Siis on elu palju kergem ja ilusam....kvaliteetelu!

Retro laupäev

Eelmine nädalavahetus oli fantastiline. Ma lihtsalt ei oskagi midagi mõnusamat tahta kui see mis siis kõik toimus.

Laupäeval käisime oma väikse perega jalutamas. Seni kuni MUGUL magas arutasime me issiga kõik teemad läbi. Ilm oli super. Tuju oli hea. Kui koju jõudsime otsustasime, et anname MUGULa vanaemadele hoida ja veedame õhtu ilma lapseta, aga õnneks see meil ei õnnestunud. Kõigil olid omad käigud juba ees. Otsustasime siis sõita oma uude kodusse korraks kuna oli vaja natuke asjatada. Seal kohtasime sõpradega ja edasi viis meid tee juba TOP RESTORANI. Nimi paraku ei tähenda, et koht oleks superlux. Nimelt on tegu TOP Hotelli juures asuva restoga. Seal siis lubasime väikse oote endale ja sädistasime. MUGUL oli seltskonnas nagu kord ja kohus. Käis ühe sulest teise ja kui ära väsis jäi magama.

Edasi suundusime TELETORNI. Seal kõrgel...ennem pilvi...on restoran GALAXY. Oi kui retro. Meiega ühinesid veel kaks sõpra ja seal me siis kõik seitsmekesi hakkasimegi õhtustama ja ilusat päikeseloojangut nautima. Fantastiline! MUGUL oli super rahul! Veel oli 2 inimest kes teda pidevalt lõbustada tahtsid. Mulle meeldis selle restorani juures see, et kõik on säilinud nii nagu nõuka ajal. Sellel on oma võlu. Loomulikult väsis MUGUL jälle varsti ja lubas endale väikse uinaku. Samal ajal aga alustas seal bänd oma esinemist. No need mehed ja nende stilistika oli kah umbes seal samas ajas kinni. Ja siis minu suureks üllatuseks võttis issi mind tantsima. :) Korra oli tunne nagu oleks me nüüd need soomlased seal laeval kes sussi lohistavad, aga ma ikkagi läksin. Hiljem koju sõites olin nii rahul, et seda ei anna üldse seletada. Ma armastan oma peret ja mulle meeldivad meie sõbrad. Elu on ilus!

Magama jäämine

Kuna ma kirjutan seda blogi eelkõige enda jaoks, siis vaatasin, et pole veel üldse kirjutanud sellest kui tublisti MUGUL magama jääb.

Esimesed 3 nädalat olin veendunud, et mul on nö "Rock me baby". Kandsin teda kätel...tunde! See ei olnud minu jaoks probleem. Aga paraku polnud see parim uinumis asend MUGULale. Seega peale 3 nädalast kõikumist otsustas ta mulle koha kätte näidata. Panin ta lihtsalt tema enda voodisse kui uneaeg tuli ja siis seal ta ise uinuski. Ma ei suutnud seda uskuda! Kuidas nii hästi? Alati on see magama panemine vanemate jaoks olnud suur proovikivi. Mõni nädal hiljem kingiti MUGULale ka kaisutekk, millega saab ta oma näopeal sududa seni kui uni tuleb. See tekk on imeline. Pehme ja hea! Ja sedasi siis ta meil magama jääbki. Oma voodis, lutt suus, kaisutekk peas ja tekk peal. Ta on preemiat väärt!

Issi sünnipäev ja kino

Eile oli issi sünnipäev. Hommikul me MUGULaga laulsime ta ikka ilusti üles ja andsime kingituse. Hästi armas oli. Sellistele sündmustele annavad ikka lapsed nii palju juurde. Endalgi tuli pisar silma. Mõelda vaid, et su poja tuleb ja soovib sulle hommikul õnne. Kirjeldamatu!

Pärast käisime esimest korda kinos. Vaatasime Mr. Bean´i uut üllitist. Film oli nagu ikka...ei miskit eriskummalist. Aga MUGULale oli see ju esimest korda kinos käija. Vahva vahva! Ta oli väga rahul. Tema rahulolek väljendus selles, et ta vaatas esialgu uudistavalt ring, kui film algas vaatas veidi algust ja siis uinus. Algul oli talle ikka hämming väga suur, et kuidas nii suur ekraan ja valju hääl. Aga ta ei kartnud. Kogu selles müras sai ta ideaalselt magada ja siis lõpus veel 10 min filmi vaadata. Jäime rahule ja teeme selle iga kuiseks traditsiooniks.

Kahjuks polnud mul fotokat kaasas, seega seda "esimest korda" jäävad meenutama mälupildid ja see blog.

Absoluutne teineteise mõistmine ja nautimine

Nii. Pühad peetud ja taas argipäev! Pool eelmist nädalat veetsime Nõmmel minu vanemate juures, kuna issi oli meil Taanis ja ma ei tahtnud nukralt siin kodus kah olla. Vanaema ja vanaisa olid muidugi hästi õnnelikud, et MUGUL neid oma pika kohalolekuga õnnistas. Mina olin ka väga õnnelik...kasutasin korduvalt juhust olla omaette ja lasta kellegil teisel lapsega tegeleda. Mõnus oli! Üle pika aja sain ma Eesti Ekspressi lugeda neljapäeval (siis kui ta ilmub) mitte 2 või 3 nädala pärast :) Kasutasin ka võimalust käija natuke kaubanduses ilma kellegita. See osutus muidugi veaks ja suureks stressiks mulle. Olen MUGULAga nii ära harjunud, et jooksin ummisjalu poest poodi ja ei suutnud midagi korda saata. Paaniliselt vaatasin telefoni, et ega ema mulle juba paanikaga ei helista. Loomulikult seda ei juhtunud ja kõik oli absoluutselt korras kui ma tagasi läksin (jooksin). MUGUL oli isegi ilusti lutipudelist piima joonud. Huvitav, et sellistel hetkedel ei meenu fakt, et minu ema on ka ju EMA ja teab väga hästi kuidas lapsega käituda.

Täna võtsin üle pika aja taas aja maha üheks tunniks ja lihtsalt vaatasin teda kui ta ennast lõunaunele pusserdas ja kuidas ta õndsas rahus pärast magas. Ülim rahu! See oli maailma kõige ilusam vaatemäng.

Meil on MUGULaga absoluutne teineteise mõistmine. Ta teab täpselt mida ta tegema peab, et ma tema soovist või murest aru saaks. Üldiselt olen ma seda sorti ema, et teen mida iganes, et mu laps oleks õnnelik. Vanasti vaatasin veidi altkulmu inimesi, kes avalikus kohas oma lapsega sodi-pudi keeles vestlesid ja igasugu imelike liigutusi tegid. Nüüd olen ise kloun valmis! Täna olin äärepealt keel suust väljas puristama hakkamas kui avastasin, et polegi oma kodus. Oh jummel küll. Ja igasugu ütlemised ja liigutused...kõik on muutunud. Igatahes tean ma täpselt kuidas oma kallist pojakest ideaalselt lõbustada.

Näen kuidas ta päev päevalt aina rohkem minusse kiindub. Ja seda juttu ei räägi ma siin enda ego upitamiseks. Näen kuidas ta rõõmustab kui ma temaga tegelen või samas ruumis viibin. Näen kuidas teda vastupidine kurvastab. Näen kuidas ta püüab mu tähelepanu võita ja kuidas ta mind lõputult uurib. Näen kuidas ta naudub kui ma talle põsele musi teen ja ta varbaid ikka ja jälle üle loen. Talle meeldib oma sõrmekestega mu nägu uurida. Ta kuulab tähelepanelikult mis ma talle räägin ja siis ka vastab. Me oleme absoluutselt ühel lainel! Ja see on maailma parim laine :)

Iga päev on midagi uut

Lapsed kasvavad kiiresti! Usu või ära usu aga oma silm on kuningas. Nüüd on siis nii, et enam ei taha ta sugugi oma väikesesse vanni ära mahtuda. No ta põhimõtteliselt mahub aga siis kui siputab käib pea kolks ja kolks vastu plastmassist vanni seina. Seega otsusatsin katsetada suurt vanni. Lasin vee sisse ja läksin sinna ise koos temaga. Oi! Nii rõõmsat poissi annab otsida. Ta oli sillas. Algul ei saanud aru kuidas nii palju ruumi on ja kuidas ta kõhuli on vee sees, aga harjus uue olukorraga ruttu ja isegi liiga hästi. Vann tehtud oli vaja välja minna ja oma tavapärased toimetused ära teha. MUGUL üllatas meid siis suure solvunud nutuga. Mokk rullis ja pisarad väljas. No ta oli nii solvunud, et see mõnu katkestati. Streikis isegi söömisega. Lubasin talle, et nüüd käime siis 2x nädalals suures vannis, 1x saunas ja ülejäänud õhtud väikses vannis. Täna on jälle suure vanni päev. Eks siis näis mis ta täna asjast arvab.

Alates tänasest on ta ka hakanud pidama pikemaid vahesid magamisel. Tema jaoks pole enam probleem olla üleval 2 tundi ja veel rohkemgi järjest. Kahtlustan, et see ei ole ainult tänase päeva nali. Nii nüüd vist jääbki. Teadsin, et see päev millal ma pean hakkama aina rohkem ja rohkem endast andma on kohe kohe siin, aga ikkagi on kuidagi harjumatu. Vaja nüüd hakata mänge välja mõtlema. Mõnes mõttes ootan juba aega kus ta hakkab vankris istuma. Viin ta siis kohe loomaaeda. Miski pärast arvan, et seal talle meeldiks. Pealegi tahan talle juba kõike siin maailmas näidata ja tutvustada.

Just mürasin temaga ja esimest korda naeris ta häälega. Lagistas. Nii nalja tegi kui emme teda hüpitas. Issand, ma olin ise ka nii õnnelik nagu väike tüdruk. Mõelda vaid...TAL ON MINUGA TORE!