Pikk paus kirjutamises ei ole mitte tingitud sellest, et mitte midagi ei oleks kirjutada. Vastupidi. Kirjutada oleks olnud palju palju aga kuidagi on ajast ja mis seal salata ka viitsimisest puudu. Väga piinlik. Aga kirjutan siis nüüd natuke millega tulevane Hello Kitty (Emma tahab tulevikus saada) ja robot (MUGULa unistus) tegelevad. Tegelikult tahaks MUGUL hakata ka mereröövliks, aga ainult siis kui ta saab hea mereröövel olla.
Hetkel on meil aga suvi täieshoos ja lapsed puhkavad pea kõik kolm suvekuud lasteaiast ka. Mõned päevad nad siiski peavad käima, kuna ma olen seotud ühe töise projektiga ka vahelduse mõttes :). Juunikuu olime kõik koos Pärnus ja siis läksid lapsed ka meie Kloogaranna suvilasse. Nüüd pendeldame Pärnu ja Tallinna vahet. See on meil esimene suvi kus me peaaegu, et polegi kodus ja ma näen, et lapsed tegelikult tahaks kõige rohkem just kodus olla. Nüüd viimane kord Pärnus käis iga päev üks jutt, et millal me juba koju lähme ja kui üldse midagi küsida, et mis me teeme, siis on selge vastus „lähme koju ja ma tahan siis ainult kodus olla“. Oma naabrilaste järgi on ka hirmus suur igatsus.
Päevad mööduvad meil peamiselt vaieldes ja ma olen hirmus tüdinenud sellest. Endiselt ei ole meil mitte mingeid raudkindlaid reegleid ja see on väga väsitav. Süüdi olen selles mina ja kogu ülejäänud maailm. Kõige enam häirib mind see, et lapsed nõuavad vahet pidamata üllatusi (kommid, näts, mänguasjad jne). Näiteks viin nad päevaks lasteaeda ja kui järgi lähen siis on esimene küsimus, et "kas sa üllatust ka tõid?". Eks jah, tihti mul on midagi ka olemas ja nad on saanud. Nüüd on aga asi nii, et PEAB olema. Täna oligi mulle MUGULaga pikk vestlus teemal "erinevad nõudmised". Tema on veendunud, et kõike võiks saada ja kohe. Mina olen endiselt seisukohal, et lastel võiks olla ideaalis 1 päev nädalas kus nad saavad kommi ja muud jama nii palju kui tahavad ja ülejäänud nädal on rahu majas. Sellist mudelit nägin kord siis kui olin ise väike ja käisime Soomes oma peretuttavatel külas. Tundub igatahes väga mõistlik. Olen seda ka proovinud, aga siis ei mängi näiteks sugulased seda mängu koos minuga kaasa ja tuleb muid vääratusi.
Teine suur ebameldivust tekitav tegevus on vaidlemine ja mitte sõna kuulamine. Ma ei saa aru ja ilmselt ei hakkagi mitte kunagi aru saama kuidas lapsed ei saa aru asjadest mida ma nüüdseks juba tõesti umbes 458 korda olen rääkinud. Palun.....kuidas see võimalik on? KUIDAS? Miks ma pean paluma vaikust ja tegema seda malbes, käskivas ja lõpetades karjuva tooniga ennem kui keegi reageerib? Miks ma üldse pean karjuma ennem kui keegi midagi kuuleb? Vaatavad otsa ja saavad aru, aga ära ei lõpeta. Mul on ausõna ülepäeviti närvid täitsa kapi otsas. Samas näiteks just hetkel istub MUGUL minu kõrval diivanil ja on maailma kõige armsam väike poiss kelle peale ei tahaks iialgi häält tõsta.
Mis teema see üldse poistega on, et pisar on kohe väljas kui midagi ei saa? Emma on palju taltsam ja tal on suht ükskõik. MUGUL aga on võimeline ka nätsupadja pärast terve ookeani nutma. Ma ei saa ju targutada, et mehed ei nuta, kuna see pole tõsi, aga nii ka pole äge.
Kuidas see võimalik on, et suvel nad ei suuda õigel ajal magama minna vaatamata sellele, et lõunauni on ära jäänud? Kuidas nad jõuavad? Ma olen pooled õhtud juba ammu ennem neid silmad kinni pannud. Nii vana olen või?
Seoses Emmaga on ka üks mure. Emmal tekkis siin talvel millalgi üks nutukrambi atakk millele on järgnenud veel 3 samasugust. Esimesel korral hakkas ta jonnima ja kange nagu ta on, järgi ta ei andnud. Võtsin siis lapse sülle proovides aru saada mis juhtus ja ta kaotas teadvuse, silmad läksid pahupidi, huuled siniseks ja keha täitsa kõvaks krampi. Absoluutselt kirjeldamatu tunne. Ma ei taha sellest isegi pikalt rääkida. Järgmine kord oli nii, et ta tegi pahandust ja ma kurjustasin. Preili solvus nii ära, et jälle krambis. Siis tõmbas kõik oma näpud uksevahele ja sai nii haiget, et tõmbas hinge kinni ja taas kramp. Ühesõnaga ma nüüd ikkagi panin neuroloogi juurde aja ja lähen igaksjuhuks kontrollin üle mis toimub. Ilmselt pole midagi hullu, aga no ma ei suuda seda enam küll üle elada.
Ilusaid asju juhtub meil ikka ka. Näiteks on MUGULast saanud maailma kõige suurem kallistaja ja Emmast musitaja. Ja see on nii maru armas.
LAPSESUU
Carl näitas eile mööduvale autole keskmist sõrme. Ütlesin, et see on väga kole ja häbi ja nii ei tohi kunagi teha. Carl: "Kui nii teha ei tohi, siis miks see sõrm üldse olemas on?" :):):)
xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
Carl: "Emme, kas sina enam ei kasvagi pikemaks?"
Mina: "Ei!"
Carl: "Aga kas sa siis ei saagi kunagi vanaks?"
Mina: "Vanemaks saan ma kahjuks kyll, aga enam ma ei kasva."
Carl: "Aga kas sa vanaemaks saad?"
Mina: "Ikka!"
Carl: "Aga kust sa tead?"
Mina: "No siis kui sina ja Emma omale lapsed saate siis ma saan vanaemaks. Mitu last sa Carl saada tahad kui sa issiks saad?"
Carl: "No mina abiellun Emmaga ja me saame koos 32 last! Kui tuleb vähem siis ei ole ka midagi hullu!"
Carl: "Emma, kui sa oma putru ära ei söö, siis sa naiseks ei saa ühelegi mehele!"
xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
Selgitan lastele, et sõidan neljaks päevaks Londonisse. Esiteks on suur nutt, kuna Carl tahab minuga koguaeg rääkida, aga siis ta ju ei saa ja kui saab, siis äkki on tal meelest läinud! Awwww. Teiseks tuleb süüdistus: Carl "Aga sul on ju veel 2 koolipäeva." Jah, tean...ups. Kolmandaks pärib ta miks ma sinna üldse lähen ja väidan, et tuulutama. Selle peale teatab Carl "Kuule, tuult on ju siin ka!". :):):)
xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
Ja ongi aeg käes kus meie peres tuntakse huvi kust lapsed tulevad!
Carl: Emme, kui mina sain 1, siis sul oli paks kõht onju?
Mina: Ei siis mul veel polnud, aga kui me suustamas käisime Austrias siis hakkas kõht juba kasvama.
Carl: Aga kui Emma minu sünnipäeval sinu kõhus polnud, siis kus ta oli?
