Kuna mulle nii väga beebid meeldivad, siis ma ei saa oma postitust alustada lausega "lõpuks ometi sai minu kallis Emma 1!". Alustan hoopis nii nagu asi oli.
Emma sünnipäev on 13.10. ja minul olid suured plaanid. Sõnnipäevaks oli mängutuba üüritud ja isegi menüü juba valmis tehtud ka külalistele olid kutsed ära saadetud, kui äkki 8.10. heliseb mul telefon ja MUGULa kasvataja teatab "Tulge palun oma lapsele järgi, tal on tuulerõuged!". Ohoo...vahva, vahva! Kimasin siis apteeki ja lasteaeda. Kui MUGULa koju tõin siis värvisin tema 20 punni kohe roheliseks ja jäin ootele, et mis siis edasi saab temaga. Samal ajal tühistasin Emma sünnipäeva, kuna sellises seisus on ka tema nakkusekandja ja pole seda jama kellegile meelega vaja levitada. Kuna järgmiseks päevaks olnud ühtki punni juurde tulnud, ega ka palaviku, siis ma helistasin perearstile ja ütlesin, et sõidan autoga tema juurde ja ta tulgu vaadaku mu lapse punne autos (et mitte kabinetti nakkust levitada). Mõeldud tehtud! Selgus, et polegi tuulerõuged. Mul paluti laps rohelisest puhtaks pesta ja esmaspäeval tagasi tulla. Äkki on mollusk (issver kui vastik nimi). Esmaspäeval selgus, et ei ole mollusk ka. Diagnoos: punnid. Äge! Selgus ka muuseas veretesti tulemusena, et mul endal pole tuulerõugeid olnud, seega tegin kärmelt vaktsiini endale. See on päris karm täiskasvanuna põdeda.
Sünnipäev oli ära tühistatud ilma mõjuva põhjuseta. Mis siis ikka...võõrustasime 13.10. kõiki sugulasi enda juures. Tagant järele mõeldes oligi nii parem. Mulle väga meeldis olla sellel tähtsal päeval oma kallite inimestega koos ja kuna tegemist oli tööpäevaga siis oleks Emmal sünnipäeva pidamise mängutoas olnud väga vaevaline. Õhtul on ju väss peal. Igatahes meie kinkisime Emmale ilusa mänguköögi ja sugulased toetasid briljantkõrvarõngaste fondi. Ja ja...varsti teeme augud. Kõrvarõngaid ma veel ostnud ei ole, kuna ma ei ole leidnud sobivaid, aga nii kui leian teeme asja ära. :) Otsustasin siis pidada Emma sõpradega peo hoopis 1.11., kuna meie issiga olime ennem seda nädala ilma lasteta Türgis puhkamas. Puhkusest võib olla nii palju, et see oli esimene kord 3 aasta jooksul kus me olime terve nädala ilma lasteta. Vahva oli olla hands-free, nautisin seda väga...kuni kolmanda päevani. Siis tuli väga väga suur igatsus peale.
Kui me päev ennem Emma suurt pidu koju jõudsime olid lapsed silmnähtavalt rõõmsad. Minu arvates tuli MUGULal isegi pisar silma kui ta mind nägi ja kallistas ja Emma jooksis mulle sülle, vaatas ja katsus. Maha üldse polnud enam nõus minema. Olin andnud sugulastele käsu hoida lapsed terved, kuna Emma pidamata sünnipäev on vaja ära pidada ja seda nad olid ka teinud. Möllasin terve õhtu ja järgmise hommiku vaaritada ja küpsetada. Just siis kui tavaar oli autos ja lapsi oli vaja hakata peo jaoks riide panema, teatab issi, et kraadime MUGULa korra. Nimel väidab väikemees, et tal on külm ja ta on kuidagi kahtlaselt kuum. APPI! Ja kraadiklaas näitas 38,1. Otsustasime siis kiiresti, et issi jääb MUGULaga koju ja mina lähen Emmaga sünnat pidama. Emma oli terve.
Sünnipäev oli hästi lõbus. Mulle meeldis see mängutuba Ema Lapse Keskuses, kuna see oli piisavalt väike meie seltskonna jaoks ja Emma vanuses lastele väga sobilik. Päike paistis aknast sisse ja kuidagi väga hea oli olla. Tädi Margarita olin ma palunud appi, et lastega koos laulda ja pilli mängida. Emma tundub olevat ka muusika huviline. Tema puusa paneb nõksuma iga viisijupp ja pillimäng pakub ka väga suurt huvi. Lõpuks sõime torti ja siis varsti sain kõne issilt, et CR palavik on üle 39. Oeh, süda hakkas kohe valutama. Pakkisime asjad kokku ja tormasime koju. Palavik mis oli kohati 39,8 ja siis läks jälle madalamaks on nüüd olnud juba 5 päeva, kuni eile ilmusid keelele 3 valget punni. Stomatiit! No vähemalt saime diagnoosi, kuna kuni eilseni oli ikka väga kahtlane olla. Lihtsalt palavik. Ise ma veel plaksutasin käsi septembri alguses, et nüüd on MUGUL juba ühe aasta lasteaias käinud ja tervis tugevam. Midagi pole tugevam. Hoopis uued ja hullud haigused tal kallal. Angiin, "punnid", stomatiit...mis järgmiseks? Köha ja nohu pole enam mingi haiguski. Ühesõnaga töötas MUGUL ikka väga tugevalt Emma sünnipäeva mitte toimumise poolt. Aga vaatama kõigele sai printsessi pidu peetud ja mul on nüüd kodus 2 last. Beebisid pole!
Ma pole veel jõudnud sellest kirjutada, et lapsed on mul ka juba modellid :) Sain päris naljaka ja armsa pakkumise oma väga kalli sõbranna käest, kes lavastas Tartus "Moekuulutaja" nimelist üritust, et tal on vaja mind koos lastega lavale. Ma ei lasknud ennast mitu korda paluda, kuna mulle meeldib alati uusi asju katsetada. Lapsed olid väga väga tublid ja tegid kõik 3 päeva ilusti kaasa. Keegi ei hakanud jonnima show ajal, ega muid vigureid tegema. Emma isegi plaksutad kui oli defilee :) Minu väiksed armsad jõmpsikad. Nendega võib küll iga kell luurele minna :)
