Hullumaja vol 2 on nüüd meie majas alanud. Emma on osutunud sama pööraseks nagu MUGUL seda selles eas oli ja kogu see mõte juba järgnevast aastast ajab hirmu peale. "Ei takista vallid, ei takista kraav". Ta turnib mööda mööblit ilma hirmu tundmata, ta kiusab MUGULat, ta jonnib, ta solvub jne jne. Eelmisel kolmapäeval pidime eemaldama alumiselt korruselt trepipiirde, kuna ta lihtsalt nihutas sinna juurde tooli ja ronis üle. Esimene kord kui ma ta sellist tooli-trepi trikki tegemas nägin, siis katsetas ta seda üleval korrusel. Mu süda jättis lööke vahele sel hetkel. Milline kohutav õnnetus oleks võinud juhtuda! Eks siis nüüd peab ta kiiresti ära õppima ilma käsipuuta trepi kasutamise. Ka sõuab ta nende samade toolidega mööda ülejäänud elamist ringi ja tihti leian ta kraanikausist või laua pealt või riiulist või TV otsas rippumas. Kraanikausis tegeleb ta igasugu jälkustega kui võimalus antaks. Sööb nt jääke ja joob klaasist kus parajasti midagi sees on. Sõna otseses mõttes ÕUDNE! Solvumise MMi esimene kuldne koht on Emma oma juba ammu ja jäädavalt. Ma pole veel kunagi kedagi nii hirmasti solvumas näinud. Ta kangestub. Hing jääb kinni. Häält ei tule. Suu on pärani. Nägu punakas lilla. Ja siis....möirgab. Pisarad pritsivad. Kahel korral on ta nii ära solvunud, et kaotanud tasakaalu ja kukkunud sirgelt ninali maha. Solvumised tulevad siis peamiselt sellest, et ma neid eelpool nimetatud tegevusi tal teha ei luba. Nt kui ma piisavalt valvas ei oleks siis ta varastaks kohe mul sahtlist kõik noad ja käärid. Kuidas võiks sellist asja lubada? Aga Emma solvub kohe hingepõhjani. Areng on olnud ka verbaalses tsoonis. Eelmine neljapäev 11.03. ütles ta esimest korda "Emme". Mõned päevad varem teatas "Komm". "Pall" on endiselt "äll". Täna ütles ilusti "Carl", "issi" ja "kurk". Tundub, et talle siiski meeldub rohkem ulakusi teha ja turnida kui rääkida.
Õues meeldib Emmale väga olla. Mul pole kunagi vaja talle kaks korda öelda, et lähme õue. Ennem kui ma reageerida jõuan on proual juba saapad jalas :) Selle aasta talv on olnud imeline ja sellega seoses oleme saanud palju kelguga sõita. Kelgud on Emma suur kirg. Tal ei ole mingit vahet kus see kelk on...toas või õues...ikka on vaja sõita. Nii kui ta õue saab siis käib ja veab naabrite kelgud keset õue. Piiluja on ta ka. Talle kangesti meeldib vaadata naabrite akendest sisse. Ta surub oma nina ja suu lausa lössi aknale, et kedagi näha. Siiani on kõik sõbralikult seda võtnud.
MUGUL on aga osutunud tõeliseks rüütliks. Ega naljalt Emmale ligi ei saa. Käisin lastega basseinis ujumas ja seal üks teine väike poiss arvas, et Emmal on maru mõnus lükata vees. Emmal oli swimtrainer seljas, jalad põhja ei ulatanud ja ise ta nautis seda väga. Siis aga saabus MUGUL. Ise ta kartis ujuda, aga swimtraineri abiga võttis end kokku ning teatas sellele poisile "Kuule, sa ei tohi lükata teda. Tema on minu väike õde Emma!" ja astus otsustavalt selle poisi ja Emma vahele. Sellega oli see teema lõpetatud. Siis käisime Rebecca-Mia ja tema emmega GO Spaas, Saaremaal puhkamas ja seal tekkis mängutoas miski lelu pärast seis kus MUGUL kargas ligi ja teatas, et "Sellega mängis minu Emma!". Maru armas! Minu vanaema ütles mulle täna, et "Eva, sa arvesta et sellist armastust nagu MUGUL sinu vastu hetkel tunneb ei koge sa elus kunagi. Ainult nüüd!" ja see on nii õige. Nii ongi! MUGUL on absoluutselt veendunud, et meie temaga oleme igavesti koos. Ta räägib mulle, et kui ta suureks kasvab ja juba ise autoga sõidab, juukseid peseb, dushi enam ei karda, siis ta ikka magab oma emme kaisus. Ja ta ei taha kuulda ka, et nii ei hakka olema. Teda ei huvita üldse, et issi nt oma emme kaisus enam ei maga. Tema kavatseb seda küll teha. Endiselt ei kõlba suurt keegi mitte millekski. Ikka on emmet vaja. Pidevale pikkuse mõõtmisele on lisandunud nüüd ka vajadus mõõta tublidust. Ma pean pidevalt talle rääkima kui tubli ta on. Olen seda muidugi alati teinud, aga nüüd ta vajab seda kuidagi eriti palju. Korrutan pidevalt lastele, et kui üks või teine toiduasi maha kukub, siis seda enam süüa ei tohi. Nüüd lõpuks on MUGUL sellest aru saanud, ega korja ka enam kodus toitu maast suhu. Viieline!
Oma voodis magamisega on nüüd meil lood nii, et ma luban talle igal hommikul anda ühe nätsu kui ta oma toas magab. Hetkel see motiveerimiseks täitsa piisab. Ma nimelt keelasin tal nätsud muidu täitsa ära. Ta lihtsalt ühel päeval oli nii äss, et sülitas nätsu omale sülle (ilma mulle ütlemata, et tahab sellest vabaneda) ja see kleepis talle kombeka ja turvatooli külge. Sama päeva õhtul kordus sama asi meie diivanil. Ma vahest lihtsalt ei saa aru, kuidas nad ei saa aru!!!!!!
