Mission possible!

Nädal tagasi neljapäeval, siis kui juba mitmendat päeva oli õues olnud külm-pime-kole kooslus, otsustasin mina, et midagi tuleb selleks ettevõtta, et päris ära ei masenduks. Kuna minu töö on hetkel selline hooajaline kiire-kiire-kiire ja siis on jälle tükk tühja maad, tuli võtta vastu otsus mis saab vabast detsembrist. Alati oleme me käinud kuskil soojal maal puhkamas ja sellel korral otustasin ma, et hakkan kohe uurima kuhu kõige soojemasse kohta põgeneda oleks võimalik. Ei läinudki rohkem kui tunnike ja reis oli broneeritud. Esmaspäeval 2.12. pühime kodumaa koleda ilma jalge alt ja silme eest ning põrutame Taisse, Krabile. Kaaslasteks on minu kaks parimat sõpra. Need kaks on need, kellega ma võiks minna kuule ja sealt edasi ka veel - Carl ja Emma. Mis seal salata, et kui inimesed minu plaanist teada said, siis olid nad enamuses arvamusel, et minuga ei ole kõik korras. Kuidas sa lähed kahe lapsega üksi? Kuidas sa viitsid nendega minna? Kas sa oled kindel, et see on hea idee? Mina arvan, et sa peaksid ikka keelegi kaasa võtma, kuna nii ei ole ju normaalne minna! HALLOOOOOOO! Mis mõttes ei ole oma lastega koos reisimine normaalne? Ma küsin, et kas on üldse midagi normaalsemat? Ühesõnaga ma lasin ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning teatasin, et ei ole mõtet rääkida, kuna ma lähen igatahes. Tehke mis tahate. Ju siis minu jaoks ei ole see raske ja ületamatu. Minu jaoks on see kvaliteetaeg mille sarnast ma siin oma lastega veeta ei saa. Mõtleks vaid, et me oleme teisneteise jaoks terve reisi. Emme ei tee tööd, ei korista ei tee süüa. Issand-äkki isegi on vahva mõte? IGATAHES! Äkki on mul jäänud midagi oma laste puhul kahe silma vahele ja ma saan nüüd neile täielikult pühenduda? IGATAHES! Emaks olemise aja jooksul on vaid loetud asjad, tegevused ja päevad olnud mul sellised kus ma ei ole pidanud midagi lastega tegema. Ma olen pidevalt olnud see inimene kes teeb. Pealegi jääb ära kogu see mõnes mõttes armas, samas ka väga väsitav jõulumöll. Igasugused peod ja üritused kuhu peaks minema. Kogu see tohuvapohu. Hetkel tegelengi asjade komplekteerimisega, mis kaasa ja mis maha jääb. Lapsed loevad päevi ja öid millal juba minna saab. Ma nüüd ei teagi siis, et kas mina olen imelik või on teised imelikud, et seda võimatuks missiooniks peavad?

Hambad, kool ja nahk

Kui ma viimati siia postitasin, siis oli umbes selline aeg kui MUGULal tulid viimased piimahambad suhu. Tänaseks on olukord nii, et sahtel on jälle tühi. Hetkel on puudu 5 hammast. 2 on juba uued kasvanud ja 1 vaikselt turritab välja. Emmal pole aga hambad veel vahetuma hakanud. MUGUL on hetkel 6 ja Emma 5. Aeg lendab…mul on kahju seda öelda, aga ta tõesti lendab. Kui MUGUl sündis siis olin ma absoluutselt kindel, et seitsme aastane poiss ei taha oma emast väga palju midagi teada ja pigem jookseb ümber maja ja mängib sõda. Täna julgen ma öelda, et ma eksisin. Mul on tunne, et mind ei ole tema jaoks kunagi liiga palju ja mind võiks olla veelgi rohkem. Mõnel päeval see hirmutab mind, mõnel väsitab, aga mõnel päeval ei suuda ma oma õnne ära tänada. Emme on see kes peab hommikuti süüa andma, lasteaeda viima, järgi tulema, trenni viima, õhtul pesema ja tuttu panema. Ideaalne oleks kui üldse lasteaias ka käima ei peaks ja saaks koguaeg emmega koos olla. MUGUL käib nüüd juba teist aastat Audenteses eelkoolis, Emma alustas sellel sügisel ja on vaimustuses. MUGULale meeldis seal eelmisel aastal väga, aga selleks aastaks on tal tema enda arvates kõik juba selge ja päevad kipuvad igavavõitu olema. Tegelikult oleks ta oma teadmiste poolest võinud juba sellel sügisel kooli minna küll, aga no milleks kiirustada? Miks röövida temalt (ja vabandage väga , aga ka minult) üks aasta suhteliselt kohustustevaba aega. Nimelt on meil hommikuste ärkamistega ikka väga raske. Ma ei kujuta ette kuidas ja kes hakkab järgmisel aastal ärkama, et ta koolis saaks. Kõige parem oleks kolida kooli kõrvale ja ta kohe üksi sinna minema õpetada. Ühesõnaga kogu see protsess on meil vaja ikka väga täpseks nüüd ajada ja ma olen päris kindel, et meil on vaja siit ära kolida. Tuleb kolida oma tugivõrgustikule lähemale. Peale hakkaste ja kooli on meil väga aktuaalne teema hetkel Emma nahk. Nimelt on Emmal juba 3 aastat atoopiline dermatiit ja sellele pole lihtsalt abi me saanud. Võib olla olen ma ka muidugi ise rumal olnud, et kõike neid hormoone oma lapsele peale ei taha määrida ja ma keeldun teadmast, et see pole mitte mingi söögiga seotud. Tänaseks on aga kõik testid negatiivsed ja ma just eile käisin uuesti arsti, kus määrati uus kreem ja ma siis nüüd kreemitan usinalt. Me peame selle olukorra kontrolli alla saama. Mina olen juba selle vaatepildiga harjunud, aga arsti jaoks paistis see natuke liiga kole. …päris mõnus on kirjutada. Jätkan peagi… :)