Friday, November 29, 2013

Mission possible!

Nädal tagasi neljapäeval, siis kui juba mitmendat päeva oli õues olnud külm-pime-kole kooslus, otsustasin mina, et midagi tuleb selleks ettevõtta, et päris ära ei masenduks. Kuna minu töö on hetkel selline hooajaline kiire-kiire-kiire ja siis on jälle tükk tühja maad, tuli võtta vastu otsus mis saab vabast detsembrist. Alati oleme me käinud kuskil soojal maal puhkamas ja sellel korral otustasin ma, et hakkan kohe uurima kuhu kõige soojemasse kohta põgeneda oleks võimalik. Ei läinudki rohkem kui tunnike ja reis oli broneeritud. Esmaspäeval 2.12. pühime kodumaa koleda ilma jalge alt ja silme eest ning põrutame Taisse, Krabile. Kaaslasteks on minu kaks parimat sõpra. Need kaks on need, kellega ma võiks minna kuule ja sealt edasi ka veel - Carl ja Emma. Mis seal salata, et kui inimesed minu plaanist teada said, siis olid nad enamuses arvamusel, et minuga ei ole kõik korras. Kuidas sa lähed kahe lapsega üksi? Kuidas sa viitsid nendega minna? Kas sa oled kindel, et see on hea idee? Mina arvan, et sa peaksid ikka keelegi kaasa võtma, kuna nii ei ole ju normaalne minna! HALLOOOOOOO! Mis mõttes ei ole oma lastega koos reisimine normaalne? Ma küsin, et kas on üldse midagi normaalsemat? Ühesõnaga ma lasin ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning teatasin, et ei ole mõtet rääkida, kuna ma lähen igatahes. Tehke mis tahate. Ju siis minu jaoks ei ole see raske ja ületamatu. Minu jaoks on see kvaliteetaeg mille sarnast ma siin oma lastega veeta ei saa. Mõtleks vaid, et me oleme teisneteise jaoks terve reisi. Emme ei tee tööd, ei korista ei tee süüa. Issand-äkki isegi on vahva mõte? IGATAHES! Äkki on mul jäänud midagi oma laste puhul kahe silma vahele ja ma saan nüüd neile täielikult pühenduda? IGATAHES! Emaks olemise aja jooksul on vaid loetud asjad, tegevused ja päevad olnud mul sellised kus ma ei ole pidanud midagi lastega tegema. Ma olen pidevalt olnud see inimene kes teeb. Pealegi jääb ära kogu see mõnes mõttes armas, samas ka väga väsitav jõulumöll. Igasugused peod ja üritused kuhu peaks minema. Kogu see tohuvapohu. Hetkel tegelengi asjade komplekteerimisega, mis kaasa ja mis maha jääb. Lapsed loevad päevi ja öid millal juba minna saab. Ma nüüd ei teagi siis, et kas mina olen imelik või on teised imelikud, et seda võimatuks missiooniks peavad?

No comments: