Suvi on praktiliselt lõppemas ja meie oleme ka kodus ja aklimatiseerume suurtest mölludest. Kahe väikese lapsega iga väiksemgi minek ei ole kohe kindlasti VÄIKE ASI. Kompse ja pakke on rohkem kui vaja ja eeltöö on pikk, pikk, pikk.
Kuna ma ju tööl ei käi ja seega mul ei ole suvel (ega ka muul aastaajal) puhkust, siis otsustasin, et võtan selle puhkuse lihtsalt välja. Kui seda nii saab üldse nimetada. Jätsin MUGULa ka lasteaiast koju ja korraldasin lastega väiksemaid ja suuremaid väljasõite. Esimene suurem sõit oli Viljandi Folgile. Oi küll oli tore. Ilmad olid täpselt nii nagu vaja ja isegi leidus mõni lapsehoidja, et koos lastega ei peaks pidevalt traalima. Meil on seal oma elamine olemas. Onu Matu elab ja töötab seal teatris, seega see mure kohe vähem. Maja on super! Otse järve kaldal. 3 pikka päeva olid lapsed ka minu ema juures hoida. Päris värskendav kogemus. 5. augustil pakkisin aga oma lapsed autosse, auto maast laeni asju täis ja läksi üksi nendega Rootsi oma sõbrannale külla. Ammu on räägitud, et lähme, aga tegudeni pole jõudnud ja nüüd elan elu kus lubadused tuleb ka täita. Laevas oli meil kõik suurepärane. MUGUL ja Emma mängisid Lotte mängutoas ja lustisid pallimeres. Lapsed oleks justkui mõistnud, et kui emme on nendega üksi siis on vaja korralikult käituda. Kell 8 läksime oma kajutisse ja alusatasime õhtuste protseduuridega. MUGUL polnud siis muidugi olukorraga rahul, aga mis tal üle jäi kui alluda. Emma uinus peagi ja viimane asi mis ma mäletan oli see, et kell oli 9. Ma magasin. Läbi une kuulsin veel kuidas MUGUL minuga midagi räägib ja tuld kinni-lahti klõpsib, aga mul oli nii suur väsimus, et ma ei suutnud virguda. Ilmselt uinus ta ca 10 ajal. Kell 7 oli äratus ja hommikused toimetused.
Stockholmist ootas meid eest ca 5 tunnine autosõit ja seda ma kartsin alguses kõige rohkem. Ma ei talu kui mingi vingumine ja kiunumine terve sõidu ajal on. See on kõige õudsem asi mis olemas on. Aga polnud jällegi hullu. Käisime söömas ja siis lapsed jäid magama. Olime kohal nagu niuhtigi. Minu sõbranna Mari (lapsepõlvesõbranna) elab oma perega Skövde linnas. Neil on väga armas maja ka korras aed ning kõige selle krooniks imearmas tütar Agnes. Agnes on 3 kuud noorem kui MUGUL ja hoopis rahulikum. MUGUL suutis ennast Agnesele presenteerida kohe esimesel pärastlõunal külgedest mis neiule väga ei istunud ja ta olla oma emale öelnud, et "olen mures tema (MUGULA) pärast". Agnes on lihtsalt harjunud mängima rahulike mänge ja lugema palju raamatuid, aga siis saabus tuulispask külla kes hetkega kõik segi keeras. Emma oli pai nagu alati. Temast ei olegi kunagi midagi muud kirjutada kui, et ta on pai. Ta võib tunde ise üksi mängida. Ta magab ja sööb endiselt isuga. Ta on nõus suht kõigega.
Kuna ilmad olid suviselt kuumad siis läksime järgmisel päeval kohe veelõbustusparki ja kahe päeva pärast päris lõbustusparki. Mõlemad lapsed said seal juba üht teist lõbusat teha. Emmaga koos sõitsime nt paadiga kus oli ilus linnulaul, tantsivad jänesed jne. Emma nautis ja kilkas. MUGUL nautis ehk kõige rohkem lennukiga sõitmist. Seda oli meil vaja ca 5 korda läbi teha. Selle päeva õhtul lendas ka issi meile järgi ja edasi veetsime juba kogu perega sõprade juures kolm kvaliteetpäeva. Kõkkuvõttes oli super, va need ümbes-tõpselt kõik hommikud kui minu lapsed otsustasid kell 6 ärgata. Aga elasin üle. Otsustasin, et seda reisi hakkame igal suvel tegema.
MUGUL räägib:
"Emme, kui mina suureks saan siis hakkan ka suitsu tegema ja õlut jooma"
Kui ma olen kuskil ära käinud ja lapsed on hoida olnud või MUGUL lasteaias siis järgi minnes kuulen alati "Emme, aga mina nuttsin ja muretsesin kus sina oled"
MUGUL räägib oma mängutelefoni "Tere (ja mõne sõbra või sugulase nimi). Kus sina oled? Kodus jah? Ahahh. Kuule, tule meie juurde külla...mängima. Ah? Aitäh! Sau!"
"Emma on ka poiss siis kui ta endale noku saab"
"Mina hakkan jalgpalli mängima ja siis ma panen endale jalka särgi ja püksid ja kaitsmed ja puutsad ja siis ma löön palli nii ... tufffff"
"Emme, osta mulle motikas. Mina olen motikamees ja ma olen juba niiiiiii SUUR"
Kuna hetkel on TVs MM siis ta õppis ära madalstardi. Laseb ennast kätele ja loeb "Üks, kaks, seitse, kaheks, läks, start, jah!" ja jookseb!
Kes iganes võõrastest Emmat puutub see kuuleb"See ei ole sinu Emma, see on minu Emma!"
Kui Emma nutab siis ta kohe hüüab "Emma, ära nuta! Ma kohe tulen! Juba tulen!"
Emma räägib:
"Aitäh!"; "Da-da!"; "mämm-mämm"
Jube ebameeldiv on see, et MUGUL on hakanud tegema mingeid kaka nalju. Ma ei suuda tuvastada, et keegi meist või meie tuttavaist seda teemat oleks puudutanud, aga tal on see pidevalt keelel ja meelel.
Nüüd on aga "puhkus" läbi ja MUGUL jälle 2 päeva juba lasteaias käinud. Elame ma igapäevast elu edasi ja varsti varsti hakkame juba Emma suurejoonelist esimest sünnipäeva tähistama. Mul on suured plaanid! :)
