MUGUL on otsustanud, et teda enam tema pärisnime järgi kutsuda ei saa. 50% päevast on ta Ämblikmees, 45% ahv ja 5% robot. Ja ega ämblikmehed, ahvid ja robotid ei tee kõike sugugi nii nagu inimesed. Nad ei söö, ega räägi. Ahvid ei ütle kunagi tere ja neile ei meeldi mitte midagi. Ma ei tea kas õe kiusamine käib ka nende tegelaskujudega kaasas, aga see on nüüd küll MUGULA põhitegevus kodus. Küll on vaja Emmat poksida, koksida, lühata, tõmmata, "aga ma tahan talle haiget teha" jne. Varem seda jama polnud. Ausalt ka! Nüüd aga siis mütaki ja ongi olemas. Ja Emma muidugi solvub absoluutselt iga asja peale ära. Emma on hulka maad õrnem kui MUGUL. Temaga on vaja hellalt käituda. Aga üks korralik Ämblikmees seda juba ei mõista. 2 nädalat tagasi põdes MUGUL angiini. Päris vastik! Alguses tõusis kõrge palavik mis oli lõpuks ligi 12 tundi pidevalt üle 39 ja ma lõpuks kutsusin kiirabi. MUGUL oli nii läbi omadega, et sonis juba. Kui kiirabiarstid voodi kõrval seisid siis MUGUL ehmatas ennast üles ja karjatas "Mis siin toimub?" Situatsioon oli hetkeks väga koomiline, aga järgmisel hetkel hüppas ta mulle sülle ja hakkas nutma. Kiirabiarst ütles, et mandlid on väga suured ja kurk tulipunane. MUGUL sai esimest korda elus pepule süsti. See võttis hommikuni palaviku ära ja siis saime perearsti käest antibiootikumikuuri. See oli ka esimest korda tema elus. Siiani olen alati muud moodi hakkama saanud, aga angiin vist muidu küll ei taandu. No jah siis! Jälle palju esimesi kordi.
MUGUL räägib:
Naabripoiss on ukse taga ja kutsub teda välja.
MUGUL teatab "Aga ma ei viitsi!".
Naabripoiss "Sa pead kohe õue tulema, sest muidu teinekord mina ei viitsi".
MUGUL pika pilguga "No jah siis...tsau"
Täna tuli ta lasteaiast ja teatas mulle "Helgi Sallo".
Lasteaiaga on meil nüüd kõik väga hästi. Hommikul läheb suure rõõmuga ega punni üldse vastu.
Emma kõnnib juba täitsa vabalt (paar päeva on proovinud jooksmist) ja käputab väga vähe. Nii vahva, nii vahva! Lõpuks ometi on kleitide ja mantli kandmise aeg käes. Mulle nii meeldivad väikesed tüdrukud kleidi ja seelikuga. Vastav garderoob on meil juba olemas ka :). Kaks päeva tagasi hakkas Emma nö telefoniga rääkima. Loomulikult ei ole vahet mis vidin see telefon on, aga peamine, et oleks kasvõi 1 nupp peal. Jonn on ka juba peal. Emma on päris kõvast puust. Ma ei mäleta, et MUGUL juba nii noorena oleks kõhuli ja sellili maas jonninud. Emma aga juba teeb seda ja näib, et suurima hea meelega :).
Ennem Emma sündi hakkasin internetis suhtlema emmedega kelle on ka oktoobris 2008 sündinud lapsed ja nüüd sellel laupäeval (26.09) oli meil suur oktoobrilaste sünnipäev. Hästi palju lapsi tuli üle Eesti kokku ja nii vahva oli neid väikesi tüdrukuid ja poisse näha. Emma on ka tänu sellele tekkinud juba omad kindlad sõbrad. :) Nende sõpradega käime koos Musamari muusikatunnis, ujumas ja loovustunnis. Korra nädalas hakkame ka kogu perega ujumistrennis käima.
