Läbi raskuste tähtede poole

Kuna meie issi käib oma töö asjus palju Soomes, siis nüüd otsustas ta ka meid sinna kaasa võtta. Mõeldud, tehtud! Meie MUGULa esimene välisreis. Teisipäeval seadsime siis sammud M/S Rosella peale (kahjuks kiired laevad veel ei liigu). Peaks mainima, et meie kallid põhjanaabrid on tublid tantsu-ja laululõvid. Juba ennem väljumist oli tantsuplats rahvast täis ja käis tihe susside lohistamine. Päris piinlik oli seda vaadata. MUGUL magas. Peagi kuulutati välja karaoke ja oh seda pidu. Sommid jooksid tormi. Kõik proovisid esineda nii ilmekalt kui vähegi võimalik ja kui aus olla ajas see meid algul naerma aga lõpuks ikka hakkas piinlik jälle. MUGUL ärkas ka üles suure laulu peale. Filmisin showd, et MUGUL seda kunagi kindlasti näeks. 30 min ennem Helsinkisse jõudmist võtsime väljapääsu juures kohad sisse. MUGUL oli korralik ja pidas ennast ilusti üleval kuni siis 10 min ennem randumist viskas tal ikka korralikult see ootamine üle ja ta lasi kuuldavale ikka juba ka kõrgemaid noote. Kuna olime järjekorras esimesed siis olime tähelepanu keskpunktis. Oeh, päris keeruline situatsioon. Publik jäi suht rahulikuks ja üks pilusilm otsustas plaksutada siis kui MUGUL lõpuks vait jäi. Uksed avati ja väljas me olimegi. Järgnevalt otsustas toll meid korralikult läbi võtta ja kogu meie plaan olla essad väljas luhtus. Loomulikult midagi meilt ei leitud ja poleks ka põhjust olnud. Igatahes kiitis tolliametnik MUGULa passipilti. Mis seal salata, see on suurepäraselt õnnestunud.

Väljudes terminalist jooksime kiiresti parklasse kuhu issike oli eelneval neljapäeval oma auto parkinud, et siis sealt alustada teed Raumasse (3 tundi sõitu). Ütleme nii, et autot polnud. Ilma naljata! Tuli välja, et parkla oli suletud ja seal oli vaid mobiiliga võimalik parkida (seda aga meie issi suures ajanappuses ei märganud). MUGUL magas! Proovisime väljaselgitada kuhu meie auto viidud on. Absoluutselt mitte keegi ei teadnud teisaldamisest mitte midagi ja meile anti aina uusi ja uusi numbreid. Lõpuks siis selgus, et me seda autot ei saa nii või teisiti täna kätte ja meil tuleb jääda Helsinkisse. Hakkasime siis hotelli otsima. Pärast mitut kõnet ja konsulatsiooni sadama reisibüroos, selgus, et kõik Helsinki hotellid on täis ja meil pole mingit võimalust seal ööbida. APPI! Meil on väike 3 kuune MUGUL, auto teisaldatud, kell on 9 õhtul, taksot pole, terminal on juba inimestest tühi, õues on külm ja meil pole kuhugi minna. Otsustaime siis minna sadama kõrval olevasse hotelli (kus ka kohti polnud) lihtsalt lobisse sooja. Palusin veel issil uurida, et ehk ikka on mõni tuba. EI. Ükskõik mis tuba. EI. Meil on väike beebi ja pole kuskil ööbida. Ja siis leitigi meile üks tuba mis maksis küll hingehinda ja polnud seda sugugi väärt aga ikkagi. No, lõpp hea kõik hea. Keerasime kiiresti magama, kuna meie issil oli siiski vaja hommikul vara Raumasse sõita. Magasime kõik kolmekesi teineteise kaisus. Nii mõnus!

Hommik algas kell 6.30. ja siis kulus veel ca 25 kõnet kuni me lõpuks kell 9.30. saime teada kus meie auto on ja panime pada-vai taksosse ja sinna. 20 km Helsinkist. MUGUL oli vana rahu ise. Magas ja kui oli üleval siis uudistas rahulikult ümbrust. Meie õnn, et me nädala sees olime tulnud, kuna nädalavahetusel ei tööta seal keegi ja siis oleks me pidanud seal pikemalt passima. Nähes seda teisaldatud autode parklat sai selgeks miks nad nii vähe töötavad. Neil lihtsalt pole tööd!

Teel Raumasse otsustas politsei veel kontrollida dokumente ja juhi joovet. Loomulikult polnud taas mingit probleemi ja me jõudsime ilusti kohale. MUGUL on nüüd juba nii suur, et alati ta enam autos ei maga. Ta võib vabalt 2 tundi istuda ja vaatata mis meie teeme, oma mänguasju, välja jne. Seda omadust ma imetlen.

Veetsime ilmelised 24 tundi oma tuttavate juures. Issi sai kõik vajalikud kohtumised peetud ja ka meiega natuke aega veeta.

Ennem Helsikisse tagasi jõudmist otsustasime läbi astuda Vantal ühest korterist mille seisukorda oli vaja kontrollida. Saabudes selgus, et meil oli vale võti kaasas.

Pärast seda kui meiega oli juba absoluutselt kõik võimalik juhtunud läksime ja lubasime endale ühe jalutuskäigu Helsinki kesklinnas. Veendusime, et tänapäeva mood ei kõlba kuhugi ja pettusime sügavalt H&M poes. Vaid Mugul sai endale ilusa soge ja 2 särki.

Tagasi koju seilasime kohutavalt vana laevaga. Vana Tallinn. Ausalt....mulle jääb arusaamatuks miks see laev veel üldse sõidab. Pole iial midagi nii hullu ja jubedat näinud. Kuna laevas on suht igav loksuda siis sellel ajal kui MUGUL üleval oli tegin temaga ühe tantsu. Keegi nähtamatu DJ oli hea raadiojaama peale jätnud ja seda me nautisimegi siis seal.

Igatahes tõestasime ka selle reisiga, et laps pole mitte mingi takistus. Ei saaks öelda, et meil kõik väga plaani kohaselt ja libedalt läks. Sugugi mitte! Aga siiski....hakkama saime....ära käisime. Nüüd on siis ka MUGULal väike reisipisik juba sees ja täpselt 20ne päeva pärast lendame esimest korda lennukiga.

Pontsiku pikk päev

Täna käisime taas arsti juures. Poiss on nagu ponks. 6930 grammi ja 62 cm. Jälle oli ka süst varuks. MUGUL oli väga vapper ja ei iitsatanud ka, kui süst tehti. Pärast asetas õde veel talle popika pärdikutega lasteplaastri kintsu peale ja valmis me olimegi. Kõik oli justkui okei! Aga praeguseks hetkeks, kus süstist on möödas ca 12 tundi olen mina nii väsinud, et kukun jalapealt ära. Nimelt hakkas varsti pihta üks jorradi jorr....jorr...jorr...jor. Ei magatud ja ei söödud nii nagu peaks. Oeh, lõpuks nüüd siis tõusis veel palavik ka. 37,4. Väike, aga ikkagi. Loodan, et see asi on hommikuks unustatud ja homme on jälle hea päev. Lootusetu tunne oli küll mul juba ca tund tagasi peal. Igatahes olen õnnelik, et võtsin neist süstidest nö kallima variandi. Nimelt on nüüd võimalik valida kas tasuta või tasuline ja vahe olevat kvaliteedis. Imestama paneb eks? + kallimaga ei pidavat olema palavikku ja muid jamasid nii palju. Maksab ka ikka korralikult...480.- Ühesõnaga muidugi valisin ma oma lapse jaoks variandi kus ta peab vähem kannatama ja ega siis tema pealt ma nüüd küll kokku hoidma ei hakka. Seega kui ma nüüd oleks võtnud tolle tasuta süsti mille tagajärjed on justkui hullemad, siis oleks ma ilmselt hetkel juba hall. MUGUL on mind hea eluga ära harjutanud ja tagasilööke on väga raske taluda.

Aga kui nüüd vaatata tänast päeva natuke teise nurga alt, siis on ikka täitsa imeline see kui palju emme suudab oma lapsele lohutust pakkuda. Ainuüksi emme kohaolek on juba hea ja rääkimata sellest kui tema sülle saab ja musi saab ja kalli saab ja oma muret jagada saab. See kõik on nii armas, et vaatamata tema jorinale ja minu meeletule väsimusele suudan ma siin hetkel veel ka heldida momendiks. Ootan juba seda päeva kui mu poja teatab mulle, et ta tahaks minuga abielluda. :) Nii on see ju juhtunud iga poja emmega. See päev tuleb kord igatahes!

Kiire nädal

Nädal tagasi võimaldasin MUGULale 3 päeva GO SPA puhkust. Oh, seda mõnu! Heade asjadega peab juba varakult ju tutvust tegema. Tegelikult polnud see MUGULale esimene kord seal asutuses viibida. Nimelt kui ta veel kõhus oli siis sai ta kõike seda läbi minu kõhunaha tunda. Seltskond oli super, ilmad olid head, hoolitsused olid ülemõistuse head, toit oli fantastiline ja mis kõige tähtsam... MUGUL oli rahul. Sellise lapsega võin ma maailma lõppu rännata. No problem!

Peale väikest spa trippi külastasime MUGULa vanavanaema maal. Tema on ka ainuke sugulane, kes veel maal elab. Kui sellele mõelda siis hakkab jube kurb. Mina veetsin enamus oma puhkusi maal vanaema juures. Nüüd aga meie MUGULal enam seda lõbu ei ole. Kõik on linnas. Aga...seal oli mõnuz. Kõik kohalikud tähtsad näod käisid tegid MUGULaga tutvust ja muidugi vanavanaema oli liigutatud, et ta sai lapsega nii kaua koos olla. Paraku me lihtsalt sinna ja tema omakorda linna väga tihti ei satu. MUGUL pidas ennast väga eeskujulikult üleval.

Laupäeva hommikul kiirustasime koju, kuna meie issi saabus suusareisilt. Oh seda rõõmu! Olime selle päeva nimel juba terve nädala elanud. Õhtul viisin ma MUGULa esimest korda sauna. Ja mitte ainult vanni ja dushi aga me siiski istusime ka 2 korda saunalava ülemisel astmel. MUGUL oli nagu vana saunamees. Ülirahul! Nüüd hakkame seda mõnu talle iga nädal pakkuma.

Eile aga oli meil jälle sünnipäev. Nüüd on me kullake juba 3 kuud vana. Külalised käisid. Kingitusi sai. Torti oli. Tore oli.

Üldiselt läheb elu aina paremaks ja lõbusamaks. Naudin seda kõike ikka täielrinnal ja ei oska siiani eelistada oma elust ühtki teist aega praegusele. Kõik on täiuslik!

Tähtis tüüp!

Meie päevad on täis tegevust ja minekuid nii, et pole mahti üldse maha istuda ja natuke asju kirja panna. Seoses uue kodu soetamisega on sada asja vaja korda ajada ja loomulikult on MUGUL ju siiski juba kaasosaline ja käib minuga kõikjal kaasas. Ma ei väsi kordamast kui tubli ta on just momentidel millal tal on vaja eeskujulikult käituda. Avalikus kohas ta draamasid ei korralda ja seega teengi temaga kõike meelsasti koos.
Umbes nädal tagasi kogesin esimest korda seda kuidas ta siiski teab, kes ma olen. Nimelt oli ta oma vanaema süles ja nutt oli päris vali. Aga kohe kui ta minu sülle sai oli vaikus ja uni tuli peale. Ma ei taha siin midagi muud öelda kui vaid seda, et ma olin sellest nii liigutatud ja kõrvust tõstetud, et oi oi oi. See ei tähenda, et ma sel viisil nüüd oma ego upitaks iga päev, aga hea oli tõdeda fakti, et ma OLEN NII TÄHTIS KELLEGI JAOKS!
Natuke olen ta juba suutnud ära ka hellitada/harjutada endaga. Nimelt lutipudel on OUT! No ei taha enam seda ja kõik. Varem oli nagu okei ja sai ikka vanaemade juures sedasi külas oldud, et mina võisin korraks ära minna, aga nüüd enam mitte. Ei teagi nüüd mis teha. Jääb vaid loota, et see on ajutine protest. Kõik ju nii kangesti tahavad MUGULat hoida aga kui MUGUL üldse oma emmeta olla ei taha siis on see ju võimatu. Asi polegi nagu üldse selles, et mul nii hirmasti oleks vaja midagi ilma temata toimetada...sugugi mitte...aga just selles, et teised tahavad ju ka natuke kasuliku/vajalikud olla.

Veel on meie ellu ilmunud meeletu ilastamine ja oma käte lutsimine. Ega siin polegi ju tegelt midagi imestada....MUGUL kohe kolme kuune ja ju siis juba igemed sügelevad. Igatahes on vaja meil vahetus kostüüm kõikjale kaasa võtta.

Üldiselt on beebi väga tähtis tüüp. Esiteks pole nagu mõtet teda vankrisse suruda kui ta parasjagu ärkvel ja me nt. mõnes shopping paradiisis tuuseldame. Ta tahab olla süles, näoga teiste inimeste poole, püsti ja siis äärmiselt tähtsalt ja kiireste liigutustega vaatab paremale ja vasakule. Justkui kardaks, et midagi jääb nägemata. :) Pull tüüp. Ja kui siis kedagi tuttvat kohtame alustab ta tihtigi juba juttu. Mis siin ikka...teda peab juba nüüd kohtlema kui võrdset ja ma loomulikult lasen tal alati rääkida. Üritan mitte sekkuda tema mõtetesse.

Ei tea kas mõni ema on selline ka, kes pidevalt oma lapse tuleviku peale ei mõtle? Ma olen iga päev silmitsi erinevate olukordadega mida ma tulevikus võib olla kogema pean. Arvestades seda, et ta on poiss, saab ta varem või hiljem kolakat. See juhtub iga poisiga ja siin pole midagi imestada. Ma aga mängin juba nüüd oma peas neid situatsioone läbi ja no ni kahju hakkab, et jube. Juba praegu teeks sellele tulevasele rusikamehele tuule alla. + vahest avastan ennast mõtlemast kuidas tal küll koolis hakkab minema. See aeg on ju ometi maade ja merede taga aga siiski...oeh....kui vaid oskaks olla mõtlemata ja muretsemata.

Ja siis lõpetuseks tahaks tervitada MARI, kes sai just 24 tundi tagasi endale väikse printsess maade ja merede taga. Oi kuidas ma ootan nendega kohtumist! Suvel...