Ei teagi kuidas nüüd välja vabandad seda, et ma siia nii kaua pole midagi kirjutanud...kirjutan vast siis lihtsalt kõigest nüüd.
Emma on hästi tubli tüdruk. Ta on nüüd juba 6,5 kuud vana ja roomab. Kaalu on tal 9,5 kg (aastase lapse kaal) ja pikkust on ca 70 (viimane kord ei mõõdetud). Ühesõnaga on ta paras pontsik. Ta on sama hea beebi nagu MUGUL oli. Jälle täna mu isa küsis kas ta üldse kunagi nutab ka. Eeem...mitte eriti! Tal on ju endiselt kõik hästi. Kõht on täis ja püksid kuivad. 17.märts sai Emma esimest korda püreed ja see maitses talle hästi. Tänaseks päevaks sööb ta juba 2 korda päevas lisatoitu. 25.aprill sai ta viimast korda rinnapiima. Nüüd joob suure istuga rinnapiima asendajat ja pole tal sest mitte midagi. Ta sööb kõike! Anna ainult ette. :) Hambaid tal ei ole. 2 korda on tal ka juba õnnestunud potti kakada. Eelmisel nädalal viisin ta üheks tunniks oma vanaema juurde hoida ja selgus, et ta on võõrastama hakanud. See on natuke jama. Üldse need 2 viimast kuud on meil väga kiired olnud. Emma on palju reisinud. 16. märts käisime me (tüdrukud ainult) Helsinkis päeva veetmas. 20-22. märts käisime me (jälle tüdrukud) Rootsi kruisil Stockholmi ja nüüd 30. aprill kuni 3. mai käisime kogu perega Copenhagenis sõpradel külas. Kuna Emma oli ka reisides rahulik ja rõõmus siis eeldan, et ta jäi rahule :)
MUGULal on 1 uus hammas. Neljast viimasest hambast tuli nüüd üks vasakule alla ära. Suure palaviku ja nutuga. Alul ma ei saanud üldse aru mis toimub, kuna siiani on tal hambad ju nii muuseas suhu tulnud. Aga nüüd siis nii. Kui ma aru sain viimaks mis toimub siis oli ta muidugi hiljem hästi rõõmus ja uhkeldas kõigi ees, et tal on uus kiku! :) Nii palju kui tervis lubab käib ta lasteaias. Vabatahtlikult ta sinna ei lähe, aga samas kui ta sinna juba jääb siis pole tal häda midagi ja kogu päev möödub rõõmsalt mängides. Ta on hästi hästi rõõmus kui ma talle õhtul järgi lähen. Jookseb vastu ja hõikab juba kaugelt " Minu emme tuli!". Rääksin talle ühel hommikul, et ära nuta lasteaias, et emme tuleb ju sulle varsti järgi ja nüüd iga kord kui tal kurb tuju seoses lasteaiaga tuleb siis korrutab tasasel häälel endale "ära nuta!". Minu väike nunnukene. Kasvatajad kiidavad, et MUGUL on oma rühma kõige viisakam laps. Ta ütleb alati tere ja headaega, palun ja aitäh. Ka hakkab ta kohe õige tegevusega tegutsema kui kasvataja ütleb mida järgmiseks tehakse. Nt õue minekul hakkab riidesse sättima, sööma minekul käsi pesema, tuttu minekul riidest lahti võtma jne. Ühesõnaga pole temaga mingeid probleeme! Ka pidavat tal olema oma rühma kõige parem "R" häälik. "R´i" põristas ta mul juba beebina muidugi. Kui MUGULa käest küsida kas ta on nt Memmi kallis, siis ta vastab, et "Ei! Emme kallis olen!" Eks me siin ikka vahest tülitseme ka ja lained löövad peapeal kokku, aga rõõmu on ikka korades rohkem. MUGUL on tugevat huvi hakanud nüüd tundma käelise tegevuse vastu (voolimine, joonistamine, värvimine jne). Ka huvitavad teda kõiksugu muusikariistad mida ma talle ka hankinud olen. Nüüd räägib ta mulle viiulist :) Siiani oli ta rohkem kitarride peal. Lemmik plaat mis meil hommikust õhtuni mängib on "Ruja POP". Seda nõuab ta "Emme ma tahab loodit!"
Huvitav on vaadata kuidas kahe aastane ja kuue kuune juba omavahel klapivad. Nt suudab MUGUL suurepäraselt Emma meelt lahutada. Viskab ennast ka käpukile maha ja roomab eest ära, teeb mingit kummalist häält Emmale või mida iganes muud. Emma on kohe nii õnnelik ja lagistab naerda. MUGUL hoiab Emmat väga! Seda on nii armas vaadata. Kui Emmat ei ole (nt siis kui ma teda hommikul lasteada viin jääb Emma issiga koju) siis ta alati küsib, et "kus minu Emma on?". Kui Emma ärkab siis on MUGUL endiselt esimene tema juures ja suurest rõõmust karjub ka mulle, et "Emme kuule, Emma ärkas üles!". Kui MUGUL lasteaiast saabub siis Emma ka elavneb silmnähtavalt. Ühesõnaga sõnu ei olegi üldse vaja kui neid kahte omavahel vaadata. See on kohe selge kui kokku nad selle poole aastaga juba kasvanud on ja kui tähtsad nad teineteisele on. Võtsingi mõni aeg tagasi vastu otsuse, et neid ei saa enam eraldi hoida anda. Kui, siis koos. Lastel on turvalisem. Esiteks Emma võõrastav ja siis on MUGUL nö oma ja teiseks MUGUL igatseb (kui me issiga ühe nädalavahetuse Pariisis olime siis ühel õhtul ta lausa nuttis, et "kus on minu Emma?"). Loomulikult on ka vaja juba lahutada kaklusi. MUGUL arvab, et absoluutselt kõik asjad on tema omad ja nii rebib ta isegi kõige titekamad kõristid Emma käest ära. Emma ei tohi üldse tema asju katsuda. MUGUL käib ja kitub mulle mida Emma just parasjagu katsub. Proovin talle mitu korda päevas selgitada asju, aga tean, et see on vanusest tingitud eripära.
Üldse täna on ju emadepäev! Ma sain ka hommikul lilled. Minu isa ütles täna jutu sees nii ilusa lause, mis tegi minu jaoks sellest päevast väga erilise päeva "Me üks päev emaga mõtlesime, et sa oled ikka väga tubli küll, et vastu pead". See oli minu jaoks väga suur kompliment!
