Laulupidu

Laulupidu...SUUR pettumus. Mul olid suured plaanid. Ostetud olid mõlemale kontsertile piletid ja ka tantupeole. Tantsupidu jäi nägemta, kuna Emmal tõusid reedel palavik. 37,5; 38,1; 37,3; 37,2 ja siis stabiliseerus laupäeval. Nohu on tal ka. Kuna palavik kadus siis läksid lapsed vanaema ja tädi Triinu hoolde ja meie issiga ikka käisime laupäeva õhtul laulupeol. Selle üle on mul hea meel, kuna kui ma sinna ei oleks läinud siis oleks ma läinud sinna täna lastega ja see oleks olnud suur suur viga. Seal ei olnud ühte sentimeetit ka ruumi liikuda. Käruga seal liigelda... VÕIMATU! Rahvast on nii palju, et MUGUL oleks esimesel minutil ära kadunud. Eestlased on enamasti ka väga ebaviisakad ja mitte keegi ei anna käruga emmele/issile teed. Joostake mööda ja üle. Aitasin seal üht hädas emmet. Mul jääb sõnadest puudu kui sellele organiseerimatule hullumajale mõtlen. Vahekäigud on seivaid inimesi täis ja kui sul on vaja liikuda siis vahitakse sind sellise näoga, et "mida sa tahad". Istuda pole mitte kuskil. Murul pole ühtki vaba juppi. Ühesõnaga ega ma ei ootagi, ega looda, et mulle keegi seal platsi jätaks, aga keegi võiks siiski organiseerida ja reguleerida seal natuke liiklust. Eelkõige hoida teed vabad. Oleksin lihtsalt siis nendega kasvõi ringi seal jalutanud. See jutt mida ma siin räägin ei ole võib olla enamuse arvates kuidagi seotud minu laste arenguga, aga minu arvates on. Mina tahtsin oma lapsed sinna viia. Ma tahtsin seda tratitsiooni jätkata ja neile ka näidata. Mis sest, et nad on veel nii väikesed. MUGUL saab juba kõigest aru ja tal oli ka Eesti lipp olemas mida lehvitada. Tahtsin, aga ei saanud! KAHJU!MUGUL teatas mulle ühel hommikul, et "Emme, Emma on ilus tüdruk". Ma küsisin, et on või? Ja ta kinnitas, et "Jaaa, väga ilus!". Ega ma vastu ei vaidle küll. On jah! :)

Suvi

Meil käib tihe töö ja suvitamine koos. Lastel on tavaliselt nagu ette nähtud ka väike puhkus lasteaiast suvel, aga ma ei saa seda MUGULale hetkel küll võimaldada. See on ainuke koht kus ta sööb normaalselt. Ma ei tea mis jama on, aga ma võin pea peal seista ja ta ei söö kodus. Vanaemade juures sööb ka, aga no seal ei saa kahjuks nii tihti olla, et pidevalt oleks kõht täis. No ja siis ma teengi nii, et saadan ta ka suvel ja ilusa ilmaga lasteaeda...SÖÖMA! Puhkepäevi teen siis talle vahele. Igavene jama. Muidu on ta maru ulakaks ära läinud. Täitsa üle käte. Absoluutselt kõik pahad sõnad mis kellegil üle huulte lipsavad on tal kohe selged. Nt "kurat" on juba iga päevases sõnavaras ja no ma ei saa sinna midagi teha. Kasutab ta seda sõna muidugi õiges kohas mitte ei karju niisama, aga no ikkagi...Oleks nagu teisiti tahnud. Nt. kui tal midagi untsu läheb siis vannub omaette "kurat küll" või "kuradi mees". Veel on ta hakanud kõva häälega komenteerima kes on ilus ja kes on kole või nt kes on paks. Ühele teenindajale teatas ta, et ta on "kole tädi". Ma ei teadnud kuhu poole joosta. Ausalt. Mina talle seda õpetanud ei ole ja maru häbi on. Siis tetatab ta nt ühele või teisele, et "ta on paks". Õnneks naistele jätab ta võimaluse, et "tita on kõhus".Päris hull. Pidevalt räägib ta mulle kui suur ta on. Hommikul me ärkame selle peale, et ta räägib sellest ja õhtul uinume. Mingit väikest meest pole enam meie majas :) Hästi vahva on see, et kui me räägime oma käikudest siis ta alati loeb mulle ette kes sinna tulevad või seal on. Mitte kunagi ei puudu "kal, Emma, Emme ja Issi" selle peale teatab ta, et "kõik koos lähme/oleme. Kõik peavad koos olema". Maru armas. Jõuluvana tõi MUGULale jalgpalli kaitsmed ja buutsad ja nüüd pole muud juttu ega tegemist kui nende kaitsmete peale panek ja buutsade proovimine ja siis jalka mäng. Tema on "jalkamees" ja muudkui aga lööb "tuff" seda palli "nii kõrgele". Esimene külastus golfi väljakule on ka juba tehtud. See on meil juba ammu, et ta teatab mulle kui musi-kalli-pai ta on, aga uudisena tuli mulle, et ta on "oma emme väike päike". Endiselt on tema lemmik paik kodu. Ükskõik kus me oleme või kuhu me läheme siis ta alati räägib, et ta tahab hoopis oma koju ja et hakkame aga kohe astuma. Eks ma siis üritan nii palju kui võimalik "kodune" olla. Vahva on ka see, et me õhtuti alati räägime mitu korda läbi kus me päeval käisime ja mis tegime. Siis lõpuks ta loeteleb mulle kõik need tegevused ja käidud paigad üles. Nubreid loeb ta ka juba soravalt, ainult nr 4 jääb vahelt ära. Värve tunneb ka, aga need on sassis tihti.

Emma on tõelise arenguspurdi meil siin läbi teinud ja ilmselt kohe teen postituse, et ta kõnnib. Nimelt on see meil siin juba vana nali, et ta tugede najal kõnnib. Juba üritab ta ka üht ja teist kätt lahti lasta. Ma endiselt ei tea kuhu tal kiire on ja ma võin ausalt öelda, et olen Emmaga selle 8 kuu jooksul ca 10 korda võimelnud. Seega ta ei ole küll üle nö arendatud. Pigem ma just tahtsin, et ta oleks kaua beebi. Aga no näed siis. Jälle üks müüt mul oma kogemusega ümber aetud. Räägitakse ju, et lapsega peab üht ja teist tegema, et ta asju tegema hakkaks, aga no ei pea ju. Keegi rääkis mulle, et ta ütleb "emme", aga ma ei usu. Igasugu lälinad ei ole minu jaoks sõnad ja ma ei usu üldse, et nii väikesed juba midagi räägiks. Need üksikud häälikud mida nad välja ütlevad on pigem lihtsalt niisama häälitsetud kui sönad. Sõna on selgelt ja valjult öeldud nagu seda tegi MUGUL. Tema esimene oli ju "appi". Väga tähtis on ka see, et esimene hammas ilmutas ennast. Alla. Parem esimene. Õnneks ilma nutu ja muu jamata. Loodame, et nii jääb. Kuna Emma liigub juba päris usinasti siis pole enam ju midagi kättesaamatu. Trepp ja lillepotid on tavaline. Mulda ja liiva sööb ta ka kohe kui võimalus tekib. Oeh...olen täitsa aus ja ütlen, et ootan kunas ta juba kõndima hakkab. Mulle üldse ei meeldi, et ta nö elav tolmulapp on. Ta õppis kallistamise ära ja no see on kirjeldamatu tunne kui beebi sul kõvasti, kõvasti ümber kaela kinni võtab ja kalli teeb.

Üldiselt on nii, et ma teen päevad läbi pidevalt midagi. Jooksen üles ja alla ja täidan kellegi soove. Keedan ja küpsetan. Koristan ja uinutan. Lohutan ja kallistan. Ja õhtul ei mäleta enam mis ma kõik tegin, et ma nii väsinud olen. Ma ei tea enam millal ma viimati mõnda saadet ja filmist rääkimata vaatasin nii, et keegi ei seganud. Ma ei tea enam mis on stressivaba reisimine. Ma olen alati nii pinges kui me oma kodus ei ole. Absoluutselt ei suuda lõdvestuda. Üldiselt on sul tunne nagu ma oleks mingi automaat reziimiga robot kes pidevalt midagi teeb. Kogu aeg on midagi teha ja pidevalt on nii palju asju mis on tegemata.