Peale MUGULa sünnat tulid ju kohe Jõulud. Oi oi oi. Oli meil vast suur sündmus see sellel aastal. Kokku said kutsutus kõik suguvõsad ja pidu oli suur. Laud oli pikk ja nalja sai palju. Jõuluvana tõi nii palju kinke, et ta ei jõunud neid ära jagada ja lõpud saime niisama kätte. Tal oli teiste laste juurde ka vaja jõuda. Igatahes sai MUGUL ette näidata kuidas ta plaksutab, suuga põristab, trepist ronib ja nalja teeb. Mul oli tegelt plaanis talle üks väike laste salm/tants/laul õpetada aga ta oli siis veel liiga osavõtmatu mu pingutustest seda iga päev harjutada. Nüüd kus ta on juba kuu vanem, siis tahab küll seda koos minuga teha.Kohe peale Jõule põrutasime Pühajärvele lõõgastuma. MUGUL oli oma õnne tipul, kuna ta sai iga päev ujuda. Ta oli ausalt nagu pisike plika ja karjus õnnest. Värises. See oli nii hirmus armas. Uus aasta saabus MUGULal Tallinnas koos oma vanaema, tädi, vanavanaema ja vanavanaisaga.
Uus aasta algas meil ka esimese sõnaga. Selleks on APPI! :) Täiesti uskumatu aga minu laps "karjub" pidevalt appi. See on meil siin juba üleüldine nali. Muidugi rääkis ta ka ennem juba, et mäm-mäm, da-da aga tõeline sõna on siiski APPI.
Kuna aasta algas kuidagi nii kähku, siis ei jõudnud me ka sellel kuul beebikooli. Aga seda viga me parandame juba veebruaris. Siis lähme laulma, tantsima, võimlema ja ujuma. Tundub, et tants ja laul meeldib talle eriti. Väga osavaid poognaid võtab ta juba muusikat kuuldes. Ka oskab ta juba endale unelaulu laulsa. Väga meisterlikult laulab....mõmm mõmm. :) Kõndimine on nii käpas, et juba sörgib mööda tuba. Väga oskuslikult avab kappe ja sahtleid ja pillub nende sisu mööda elamist laiali. Kui aus olla siis mulle jääb arusaamatuks miks naised räägivad, et esimene aasta on jube raske. Tühjagi pole. Teine aasta on ikka hullem, kus sa pead pidevalt tal kannul käima ja kus ta ei püsi enam pudelis ka paigal. No igatahes meil on nii. Üks negatiivne uus asi on meil JONN. Ja seda harrastab MUGUL ikka mõnuga. Aga ainult minuga. Viskab ikka kohe silda, pikali maha. Täismäng! Kui mina olen kodus siis magama ei saa minna on vaja jonnida, aga kui mind pole siis magab nagu nott. Ja selliseid näiteid on veel. Mis seal ikka, eks lapsed jonnivadki oma emaga. Positiivset on ikka kordaes rohkem. :)
