Carl Ronald 7 kuud

Mõeldud, tehtud

Sellel nädalal külastasime MUGULa vanavanaema Porkunis. Olin mõelnud, et see on just see koht kus ma saan kah PUHATA. Ei pea suurt midagi tegema, loen lehte, MUGUL mängib ja siis sööme vanaema maitsvaid roogi. Ilus ah? Sinna jõudes selgus, et torujürid olid just käinud ja mingi kanalisatsiooni toru ära vahetanud. Lisaväärtusena olid nad kogemata kukutanud mingi kivi sinna torusse nii, et kui me kas või tilga vett kuskilt kraanist lasime siis oli see meil kõik vannis, põrandal ja no igast august pritsis üles. Ütleme nii, et väikse lapsega olla sellises situatsioonis on suht nadi. Vanaema oli ahastuses. Lapsed tulid üle pika aja külla ja nüüd selline jama. Üritasin teda rahustada ja ajasin asjad kõik ise korda. Õnneks torujürid tunnistasid oma viga järgmisel hommikul ja tegid kõik heaks. Küürisin elamise puhtaks ja kõik oli nagu poleks midagi juhtunudki. Koristamise tipphetkel helises uksekell ja seal seisisis soliidne 70 a. härra tordi, likööri ja muu toidukraamiga (10 muna, leivad-saiad, vorst jne). Peagi selgus, et tegemist on kurdiga kes oli suvitama tulnud. Minu vanaema on olnud kurtidekoolis õpetaja ja härra arvas, et vana õpetaja juures oleks hea peatuda. No valis ikka hea aja. Kahju, et kurt telefoni kasutada ei saa...Seiklus Barcelona ma ütleks.

MUGUL oli väga mugavalt kõik need 3 päeva süles!!!!! Lihtsalt polnud võimalik teda kuhugi maha, kuna kõik käisid jalanõudega sees. Noh, mis siis ikka....natuke peab ju hellitama ja poputama kah last.

Kui koju tagasi jõudsime otsustasime, et meie nädalalõpp Pärnus jääb ära kuna ilma pole. Mis siis ikka. Tegime ennast korda ja viisin MUGULa vanalinna restorani sööma. Ilus oli see! Lihtsalt meie 2. Temaga on siiani hea käija. Ta ei jonni, ega protesteeri. Sööb ja joob isuga!

Järgmisel päeval kutsusid sõbrad meid oma uue uhke jahiga merele. Loomulikult MUGUL kaasa. Sättisin ta isegi meremehe riietesse. Ta oli ka fantastiline kaaslane merel. Mõelda vaid mida mina 7 kuusena tegin. Kindlasti kohe ei sõitnud ma jahiga merd ega rännanud mööda maailma. Mul on fantastiliselt hea meel, et aeg on nii palju muutunud ja mina juba oma lapsele saan pakkuda selliseid meelelehutus viise. Huvitav kas minu lapselapsed sõidavad kunagi kuule?

Pärast ilusat merereisi kosutasime ennast hea söögiga ja kuna MUGUL enam tissi ei söö/joo siis tekkis mul idee katsetada kas teda on ka juba võimalik ööseks vanaema juurde jätta. Mõeldud, tehtud. Vanaema super õnnelik ja mis seal salata....ka meie võtsime vabalt õhtult viimast. Kasutasime oma aega targalt ja jõudsime läbi käija kõik kohad mis huvi pakkusid. Hommikul ärgates oli tunne nii tühi. Pidin kohe helistama. Nagu ikka, MUGUL tundis ennast suurepäraselt. Magas kella 10ni!!!!!!!! Sellist asja kodus meil küll ei juhtu. Kui teda lõpuks nägin tahtsin ta katki kallistada. Ta oskab tuju sekundiga nii heaks teha oma kelmika naeratusega, et mitte midagi muud ei jää üle kui lihtsalt ära sulada. Nüüd ma siin olen ja vaatan kui ilusti ta magab ja kui armas ta mul ikka on. Homme hommikul näen esimese asjana jälle seda kelmikat naeratust. Selle nimel tasub elada!

Juba püsti!!!!!!

Oeh, MUGUL ei jõudnud roomamist veel lõpuni ära õppida kui ta juba eile otsustas püsti tõusta. Kuidas see siis nüüd kõik küll nii kiiresti läks? Teisipäeval hakkas roomama ja laupäeval on püsti.

Kiirelt lasime voodi kõige madalamale "levelile" ja ega nüüd mul muud teha pole enam kui ainult jälgida tema tegemisi. Täna on ta juba nii kõva mees, et kasutab mida tahes toena, et ennast püsti ajada. Meeletu areng! Varsti hakkab juba rääkima. Vaikselt õpetan talle sõnu.

Täna viime MUGULa laulupeole. Usun, et talle kindlasti meeldib seal.

PRIIMA BALERIINA!