MUGUL on ajanud mu ummikusse. Põhjuseks on efektiivse karistuse puudumine. Mina ei ole oma lastele kunagi vitsa andnud, aga mul on ausõna siin ikka juba järjest ja järjest rohkem neid juhtumeid kus ikka katel keeb nii üle ja mõtted tahavad vitsa koju tuua. Olen lihtsalt üritanud kasvatada oma lapsi nii nagu tänapäeval kombeks on...rääkides ja selgitades tuhat korda...rahulikult ja maru rahulikult...aga ma ei saaks öelda, et see on palju vilja kandnud. Samas käsi ei tõuse üldse kohe vitsa andma, aga midagi peab ette võtma. MUGUL on väga ülbeks ja nõudlikuks läinud. Rääkides ämmaga ja oma emaga saan kinnitust, et me olime mehega ka sellised. No mis teha? Nurgas ei seisa. Sõna ei kuula. Karistust ei kanna. Vabandust ei palu. Üldse ei kuula kui sa midagi räägid. Ainult nõuab ja jonnib.
Mida olen juba proovinud:
Toolil istumine....ei toimi. Tõuseb püsti ja jalutab ära. Viin tagasi ja nii siis võib meil lõputult see pendel olla. Jonn sinna hulka, et „ma igatahes tõusen nüüd püsti ja lähen ära“ jne jne.
Nurgas seismine....sama nagu tooliga. Kokulepe on, et laps seisab nurgas nii mitu minutit kui vana ta on. Kogu see lugu on nagu hane selga vesi.
Oma tuppa kinni panemine. Hmmm...tundub jube julm panna laps kinnise ukse taha. Olen seda küll ikka väga-väga suure jama puhul teinud. Nt 13.10.2009 Emma sünnipäeval kui ta oma rattaga vehkat tegi meie maja juurest.
Oma käega laksu anda pepule...seda on ta ka saanud, aga kas emme käsi on ikka kõige perem selleks? See sama käsi teeb pai ja siis laksu ka. Hmmm...
Tutistamine...kasutan ka, aga ei toimi nii piisavalt, et enam ei teeks.
Issi kasutamine karistusel....kindel ei! Kui laps teeb pahandust issiga siis muidugi, aga mitte nii, et laps a la jonnib minuga ja siis issi karistab. Meie issit on niigi vähe näha, seega kui ta ainult karistaks sellel ajal oleks ikka julm küll.
Näen, et ega see oma käe kasutamine (tutistamine, laksu andmine) ei mõju lapsele ka selles mõttes hästi, et ta nüüd juba ähvardab mind vahest kui jonn on, et „ma löön sind“. No seda ma nüüd kindlasti ei tahaks tulemuseks.
Ja ma ei taha siis üldse tegelt mingit vitsa andmist propageerida...kaugeltki mitte, aga kuidas panna keskmisest aktiivsemad lapsed sõna kuulama? Lapsed on lihtsalt niiiiii erinevad. Mul osad sõbrannad räägivad oma "rasketest" lastest ja ma kohtudes ei saa aru kus see "raske" laps on. Ühesõnaga mul on siin parasjagu nuputamist kasvatusteemadel. Vanaema ikka toob mulle ajalehe väljalõkeid kus 60 aastane lapsterapeut või kes iganes räägib kuidas lapsi kasvatada, aga ausõna....no thank you...kes ise parasjagu sama probleemiga silmitsi ei ole, ei ole minu jaoks usutava jutuga. Jo Frosti (Supernänni) mina ausalt öelda küll miskit pühakuks ei pea. Number 1: ta on kasvanud ja elab täitsa teises kultuuris. Number 2: teooria ja sari on reaalsusest erinev. Keegi ei tea kuidas nende peredega siiski täna lood on. Aga nippe on tal kindlasti häid mida paljud ehk saavad rakendada, aga puhta kullana seda küll võtta ei saa.
Sellise pisikestega nagu Emma, pole ju veel miskit säärast muret enamusel, aga mida vanemaks nad saavad seda suuremaks need probleemid lähevad. Ma ausõna tahan, et mu lapsed minu sõna kuulaks ja mind austaks. Kindlasti ei taha ma last kes 15 aastaselt paneb mulle müksu (head juhul müksu, halvemal tou) jalaga ja nõuab mutilt viis sotti.
