Veetsin nädala maal (Porkunis) oma vanaema juures lastega. Ideaalne! Kuna liiklust on vähe seal külas siis sai MUGUL lipata sisse ja välja nii nagu süda lustis. Järelvalve all siiski, kuna seal on järv. Peenralt sai süüa maasikaid ja herneid ning maitsta sai ka veel tooreid sõstraid. Käisin MUGULaga metsmaasikaid ka korjamas. Oh seda rõõmu lapsel. „Emme, näe siin on ka maasikas...jälle maasikas...anna ma hoian ise topsi!“
Tähistasime ka väga pidulikult Emma 9 kuu mini-sünnipäeva. Küpsetasin shokolaadi toorjuustu tordi ja koos MUGULaga korjatud metsmaasikad said tordile kaunistuseks. Kirjutasime sinna „Emma 9“. Tordi söömiseks sõitsime Innule vanaema vanemate tallu, kus meid ootas tema krapsakas õde. Tuba oli soe ja puhas seega meie pidu oli väga eeskujulik. Emmaga ei ole endiselt mingeid probleeme. Ta on ilmselt maailma kõige leplikum laps. Kuna tema vend on pehmelt öeldes „pöörane kahene“ siis võivad kõik endale ise ette kujutada Emma elu. Pidevalt juhtub midagi. Vend istub tal seljas, kallistab nii, et hing jääb kinni, „kogemata“ astub peale, katsetab mis siis juhtub kui Emmale näpp silma panna, hüüatab täitsa juhuslikult läbilõikava häälega just siis kui Emma tudub ja nii edasi ja edasi. Emma on hetkel super memmekas. Ma käisin 1,5 tundi metsmaasikal ja terve aja oli mu väike printsess mind otsinud ja nutnud. Venna magas. Kuna aga nutt läks aina valjemaks siis ärkas ka MUGUL. Oli toast välja tulnud ja küsinud Mamma käest "Mis ta karjub siin?". Mamma siis selgitas, et emme on metsas ja Emmal on kurb olla. MUGUL proovis siis teha kõike mida ta oskas, et Emmat maha rahustada, aga sellel korral ei õnnestunud. Solvunult võttis ta oma tudulapi ja teatas Mammale "Mina lähen ja magan edasi!".
Kõige raskem selle aja jooksul oli teha 70-85 aastastele selgeks, et MUGUL on 2 aastane ja ta ei kuula sõna. Ta ei tee asju mida palutakse, kui ta ei taha, ta ei söö siis kui ta ei taha, ta ei tule siis kui ta ei taha, ta ei räägi siis kui ta ei taha. Ja kui ta tahab siis ta teeb mis ette juhtub ja pähe kargab. See ei tähenda sugugi seda, et talle oleks kõik lubatud, aga mis ma siis teha saan kui ta hetkel lihtsalt täisvõimsusel piire katsetab. Vanurite jaoks on mul loomulikult „paha laps“. Oeh, umbes viiendal päeval viskas mul ära. Tundus kuidagi kergem olla kodus ja seda pidevat soigumist ja riidlemist mitte kuulata. Laps põhimõtteliselt ei või mitte midagi teha ja peab istuma ja juured alla kasvatama. Emma andis muidugi selle seigaga ka veel volüümi juurde, kuna ta ju katsub hetkel kõike ja paneb suhu ka veel. Oh seda õudust eksole kui selline juhtub elamises olema. „No kuidas ta aru ei saa?“ Tõstan käed ja annan alla. Olen endiselt arvamusel, et kõik kasvatavad oma lapsi ise ja nii nagu nad oskavad. Pluss olen veendunud, et nende endi elu hetkel kodus istudes on lihtsalt nii mugav, et kui sellised 2 „hullu“ elamisse lahti lasta siis tundubki asi VÄGA HULL.
Vanaema helistas mulle järgmisel päeval koju ja ütles, et ma olen ikka rakkes küll ja ta annaks mulle medali kui saaks. Tema väsis juba paljast vaatamisest ära. Nüüd laseme Mammal natuke puhata ja siis läheme jälle külla :)
