Ühel ilusal päeval sain oma sõbranna Katrini (ta käib tööl) käest kõne. Sisu oli selline "Tsau, kle kas sa ei tahaks MUGULaga koos 8-15 mai Türki puhkama sõita? Ma siin mõtlesin, et mulle oleks nii väga puhkust vaja ja ma võtaks Henry (sama vana kui MUGUL) kaasa ja läheks poistega ah? Konks on selles ka, et kohe praegu sellel samal minutil pead ära otsustama kas tuled või ei. Aega pole. Hotell on 5 tärni, kõik hinnas ja lastel peaks palju põnevat olema. Pliis ära ütle, et sa ei tule..." Ja ma loomulikult läksin! Unustasin ära, et võiks ikka teha eeltööd, kuna eelmine kogemus Egiptusest oli ju kohutav. Akna taga oli parasjagu ilm päris hall ja mõte Türgi päiksest ajas mu pakkima. Tegelikult oligi seda väga vaja just MUGULal. Kui ikka kaks last on nii väikse vahega saadud siis on ju täitsa selge, et kord on ühel tähelepanu vähe ja siis jälle teisel. Ema-poja kvliteetaeg oligi tegemata. Emma jäi issi, vanaemade, vanavanaemade ja hoidjatädiga siia. Minu suureks üllatuseks ei küsinud Emma selle nädala jooksul kordagi minu kohta midagi. Ju tal oli nii põnev. Issi sai ka tütrekesega esmakordselt nii palju ise koos olla, et neil on nüüd hoopis teine suhe. Meie aga MUGULaga sulistasime basseinis, päevitasime, magasime lõunat, sõime, jõime kokteile (kõigile sobivaid) ja ostlesime. See oli super nädal. Ma ei taha siin üldse sellest rääkida kui palju MUGUL ja Henry omavahel kaklesid. Sisuliselt 24/7. See pole üldse oluline. Oluline on see, et me saime olla täitsa kahekesi. Järgmine kord lähen Emmaga.
Kui me Tallinnas maandusime võtsin kohe Allanile kõne, kuna mul oli Emma igatsus juba nii meeletu ja ma tahtsin teada, et nad on lennujaamas kohal. Mu süda jäi ausõna hetkeks seisma kui Allan ütles: "Emmaga ei ole praegu väga hästi. Keegi ei tahtnud sulle helistada, aga ta on haige. Tal on kõrge plavik ja ta on terve päeva oksendanud". Mismõttes? Ma ei tea kas ma üldse midagi rääkisin kui me lennujaamast Mana juurde sõitsime. Astusime kolmekesi uksest sisse ja Emma oli kohe vastas. Ta kukkus istukile kui meid nägi ja hakkas kohutavalt haledalt nutma. Ausõna. Ta sai shoki ma arvan. Ma ei kujuta ette mida ta sellel hetkel võis mõelda. Äkki ta kartis, et emme oli ta jätnud? Võtsin ta sülle ja kaisutasin nii palju kui sain. Istusime diivanile ta näitas kohe mis ta õppinud oli. Hakkan nina nokkima ja siis teatas "koll"! :) Päris vaimukas preili. Ja uskumatu nagu see kõlab...mu laps sai terveks. Mana isegi ütles, et lapsel on elu tagasi. Ennem oli ta loid ja magas, aga nüüd mängis ja lollitas. Võib olla oli ta stressis sellest, et ma ära olin? No oli mis oli. Ma loodan, et ta seda ei mäleta ja ma ei teinud talle liiga. Järgmine kord koos temaga.
MUGUL käis esmaspäev, teisipäev lasteaias ja siis kolmapäeva öösel kell 3 hakkas tema oksendama. Ja ikka julmalt. Iga 15 minuti tagant. Hiljem olid vahed kuni 2 tundi ja lõppu ei tulnud. Õhtul kell 18.00 otsustasin, et tagumine aeg on minna haiglasse. Nakkushaiglasse jõudes selgus, et tal on ka palavik tõusnud 37,7 ja kellegil ei tekkinud kahtlust ka, et ma oleks nt valel ajal vales kohas. Kuna lasteaias möllavad tuulerõuged, siis isoleeriti meid boksi. Fantastiline ah? Me istusime lihtsalt 10 ruudu peal kinni. MUGULale pandi kohe kanüül ja tilguti tilkuma. Ta oli väga õnnetu olemisega juba ja ma võtsin ta endale kaissu tuttu. Järgmine päev oli juba parem ja me olime rõõmsad, et reedel saame välja. Kõik aga ei lähe alati nii nagu arvad või loodad ja reede hommik algas suure okseralliga. Ta elas tilgutist tilgutini. Laupäeva hommik saabus jälle oksendades. Minu meeleheide aina kasvas ja kasvas, kuna diagnoosi ka ei olnud. Rota ja Norwalk olid välistatud. Veri ka korras. Samas mis see diagnoos mulle ikka annab? Psühholoogiline asi on see vist ainult, et nime on vaja teada. Põhiline on ju tegelt ainult see, et arstid mu lapse terveks teeks. Nüüd oli lisaks oksendamisele ja kõhulahtisusele veel ka kohutav kõhuvalu (gaasidest). Ma pole tükk aega juba nii palju nutnud kui ma tol laupäeva õhtul seal haiglas nutsin. Mul oli ausõna tunne, et ta ei saagi enam terveks. Kes on MUGULat näinud see teab, et see poiss ei püsi pudelis ka paigal ja nüüd ta oli juba mitmendat päeva pikali ja tõusis vaid siis kui toaletti oli vaja minna. Ta magas päevad läbi tilgutiga ja kui ärkas siis nuttis kuna tal oli paha ja valutas ka. Ma oleksin sellel hetkel olnud võimeline mägesid liigutama, kui ta ainult terveks saaks. Midagi teha ei oska. Kaisutasin teda ja nutsin vaikselt nii, et ta aru ei saaks. Pühapäeva hommikul oli tema esimene lause "Emme mu kõht väga valutab". Kõik! Aitas! Tehke mu laps terveks! Kutsusin arsti ja nõudsin uusi proove ja selgitusi. Arst tuli ja katsus ja kuulas ja vaatas ja teatas, et lihtsalt gaasid ja see on normaalne ja läheb üle. Läkski! Lihtsalt sellel samal momendil tuli puuks ja mu laps oli voodis püsti. "Hakkame mängima!" Nüüd mõtlesin nutta rõõmust, aga hoidsin end tagasi. Esmaspäeva hommikul oli tavaline MUGUL tagasi ja arst arvas, et me võime kohe kindlasti koju minna. Emma oli kogu selle aja olnud minu ema ja vanaema juures ning sellel korral oli ta ikka juba väga palju mind küsinud. Emme oli ju vaid 3 päeva olemas ja läks jälle pikaks ära. Ja jälle koos MUGULAga.
Täna on kolmapäeva õhtu. Teine päev kodus ja Emmal on 38,1 palavik. Lastetud....kas unistate minu elust?
