Emma saabumine

Millalgi jaanuaris 2008 arutasime niisama jutu jätkuks, et millal meil teine laps võiks sündida ja arvasime mõlemad, et ootame veel natuke. Ka otsustasin ma kõik MUGULa riided ära müüa. Müük läks kiirelt ja valutult. Ära osteti absoluutselt kõik mis mul oli kuni suuruseni 74 cm. Sokke isegi taheti ja need andsin niisama kauba peale.

Ca 12 veebruar kui mul oli sõbranna Rootsist külas siis kurtsin, et jube imelik on olla, et rinnad nagu natuke valutavad ja veits nagu paha on ka. Lõõpisime, et rase! Tema lahkus Eestist 14.veebruar ja nali jäi naljaks. Mul oli aga ikkagi imelik tunne ja ma otsustasin 16. veebruar testi ikkagi ära teha. Ma vist ei pidanud minutit ka ootama kui testile ilmusid ikka väga rasvased 2 triipu. Vaatasin vannitoas seda testi ja ennast peeglist ja mõtlesin, et nii palju siis nüüd sellest "ootame natuke veel". Kui aus olla ma ei teadnud mis reaktsioon issil on. Tol hommikul magas ta kauem ja kui ärkas siis ma lihtsalt ikka veel praadisin oma uudist endas. Imelik, aga ma ei julenud öelda. Lasin tal korralikult ärgata ja siis nii muuseas teiste juttude vahel mainisin uudist ja hakkasin ise automaatselt pillima, et "mis nüüd saab?" A. vaatas mind, naeratas, siis kallistas ja küsis, et miks ma nutan, et see on ju tore uudis. Ütlesin, et ma pole kindel kas ta tahab seda üldse ja ta vastas, et loomulikult.....kellega siis veel kui mitte minuga ja leidis, et kui ta tahab tulla siis las ta tuleb. Ei saa salata, et see oli ikka väga ilusti öeldud ja ääretult armas moment. Kinkis isegi lilled õhtul...suure kimbu kollaseid tulpe.... mis ei ole meie peres väga "kombeks". Ja sealt edasi läks kõik nii nagu iga tavalise raseduse ajal. Alguses oli paha olla ja iiveldas. Sellel korral rohkem kui eelmine kord. 17ndal nädalal läksin lausa haiglasse tilgutit saama kuna oksendamine ei lõppenud ega lõppenud. Peale seda olin aga suhteliselt rõõmus ja roosa paksuke. Proovisin nii palju kui vähegi jõudu ja energiat oli MUGULale hea emme edasi olla. Eks ma olin natuke laisk ja lasin tal mõned halvad kombed sisse harjuda aga tänaseks oleme neist taas vabad. Viimane kuu oli raske....emotsionaalselt ja füüsiliselt. Oled suur nagu munamägi, midagi teha ei viitsi, kuskil käija ei viitsi. Peeglist ennast vaadata ei taha. Nägu on ka imelik. Lihtsalt eksisteerid.

Tähtaeg oli 20.10. Libakaid polnud nii nagu eelmine kordki. Aga 13.10. hommikul kell 5 ärkasin selle peale, et midagi nirises. Sellel ööl olin pidanud MUGULat tassima unisena 3 korda edasi ja tagasi. Meie voodisse ja oma voodisse tagasi jne. Lihtsalt MUGULal hetkel on väga tugev EMME period ja issi ei sobi alati. Ja siis kell 5 hommikul oli voodi märg. Esimene mõte oli, et veed ja teine, et äkki tead põis vedas alt. Aga ei! Esimene variant osutus tõeks. Veed olid ilusad selged ja nirisemine jätkus. Valusid aga ei kusagil. Läksin siis dushi alla, et ennast korda teha tähtsa päeva jaoks. Pärast seda haarasin Libero raamatu ja oma läpaka, et lugeda mis siis nüüd teha kui veed läinud ja valusid pole. Sain teada, et 6 tundi võib sellisel juhul veel kodus olla ja siis haiglasse. Kell 7 hommikul helistasin igaksjuhuks ka Keskhaigla sünnitustuppa ja sain loetule kinnitust + sain teada, et ämmaemand kes minu sünnituse juurde oli lubanud tulla on juhuslikult just öövahetuses tööl. Leppisime siis temaga kokku, et ta käib kodus ära ja kell 11.00. kohtume haiglas. Issi viis MUGULa lasteaeda ja ma leppisin oma emaga kokku, et ta toob poisi õhtul ära. Kuna mul valusid ei tulnud siis kell 11.00. vormistasime haiglas paberid ja suundusime sünnitustuppa nr 5. Kohe tehti KTG ja see näitas, et lapsega on kõik korras aga emakas ei tööta kaasa. Avatus oli 3 cm, emakakael ilus lame juba ja veekott oli tõesti läinud. Kell 12.00. sain tilguti, et emaks tööle hakkaks. Kohe olidki regulaarselt 2,5 min kuni 3 min valud platsis mis muutusid järjest tugevamaks. Ämmaemand palus käija palju toaletis, liikuda ja istuda järil. Tegin seda kõike, kuna olemine oli hea. Lobisesime seal kuidas nö raamatu järgi sünnitus käib……et emakas avaneb ca 1 cm tunnis ja kui on 10 cm avatus, siis lapse pea laskub veel ca 2-4 tundi ja alles siis on vaja nö pressida. See siis kõik raamatu järgi. Häälestasin ennast selleks, et mul läheb siis ikka õhtuni siin välja. Kell 15.00. tundsin, et nüüd on küll epiduraali jaoks õige aeg, kuna uu ja aa olid juba täitsa koos häälega. Avatus oligi 5 cm ja seega ideaalne epiduraali tegemiseks. Kohe saabus ka arst. Dr. Levin (ta tuli tõesti KOHE) ja tegi protseduuri ära kiiresti ja valutult. Äärmiselt meeldiv inimene. Seletas mis teeb jne. Seda süsti ma tegelikult väga kartsin kuna see tehakse nii õrna kohta, et kui midagi valesti läheb siis…… Igatahes hakkas mul hea. Valu ajal tundsin vaid oma nö alumist osakonda. Ämmakas kiitis, et see on väga hea, et ta mind täitsa tuimaks ei teinud, et tunnen siis vähemalt presse. KTG näitas vahepeal, et lapse toonid hakkavad kaduma, kuna valu ajal jäi nabanöör ilmselt emaka ja lapse vahele. Siis paigaldas ämmaemand lapse kolba külge hoopis anduri ja teise minu reiele. Nii oli tal parem last jälgida. Ca kell 16.00. astus meie toast läbi arst kes uuris kuidas läheb ja vaatas seda KTG asja seal natuke. Kiitis kõik heaks ja jäi rahule. Kui siis äkki ma röögatasin kuna mul oli lihtsalt surmavalu. Palusin Allanil tulla mulle lähemale ja anda käsi. See oli hull valu. Ja sellele järgnes sarnaseid ridamisi. Ämmakas katsus ja ütles, et täisavatus on ja lapse pea on ära laskunud. Mõtlesin, et misasja? Tund aega tagasi oli alles pool avatud ja kõik see raamatu järgi jutt? Ühesõnaga ma tegin ikka juba väga kõva häält, väänlesin ja töötasin kõikidele nö sünnitus seaduste vastu. Tahtsin jalgu kokku panna, ei tahtnud hingata jne. Siis ämmakas rääkis mulle, et kui tunnet tahet pressida siis pressi ilusti valu ajal kaasa. Palusin arstil aidata oma jalgu hoida kuna ma ise ei suutnud. Mul on ilmselt ikka väga väike valulävi. Allan oli näost suht kaame ja arst küsis kas tal on paha? Ta vastas, et on küll jah. Siis palus arst tal ära minna, et pole vaja kangelane olla, kui ikka ei suuda. Ta astus veidi eemale, kuid ei lahkunud ruumist. Ja nii me siis seal olime mõnda aega……mina töötasin kõige ja kõigi vastu ja nemad aina noomisid ja kutsusid mind korrale. Jumal tänatud, et nad nii teevad. Järsku ütleb ämmakas, et pool lapse pead on väljas, et nüüd järgmise valu ajal punnita kõvasti ja ongi korras. Et ma jumala pärast pead tagasi ei laseks, kuna ta ei saanud veel hästi sellest haarata. "Eva võta nüüd ennast nüüd kokku ja lõpeta enda peale mõtlemine ja mõtle oma lapse peale". No ja siis ta tuligi. Kell oli 16.40. Nii pehme ja soe. Nii vaikne ja nii lootevõiene. Nii täiuslik. Vaikselt oli mu kõhul ja ma tegin talle pai ja rääkisin kui kaua ja kui palju me oleme teda tahtnud ja enda juurde oodanud. Loomulikult kamanadsin veel Allanit ka filmima ja pildistama. Emma kaalus 3706g ja oli 52 cm pikk. Agapar 9. Sündis nii, et käsi oli põsel. Ca 1 h pärast hakkasime tissitama ja ta kohe sõi ilusti. Ühesõnaga mu suurim hirm epiduraal tegi mulle 1:0 ära ja kiirendas minu sünnitust sellise pauguga. Ise jäin terveks. Perepalatisse saime 18.45. (5 korrus ja palat nr 7)ja esimesed külalised juba ootasid meid. Need olid vanaema Katrin ja tädi Triin. Kohe peale neid tuli Nõmme vanaema Katrin ja tõi meile süüa. Kebabi...see oli nagu päästerõngas kuna ma polnud terve päeva söönud ja mul oli kõht jube tühi. Kui külalised lahkusid läksin ma dushi alla ja tegin ennast jälle korda. Emma magas esimesel ööl terve öö. Hommikul hakkasin kohe ootama süüa ja inimesi kes meid üle vaataks kuna ma tahtin võimalusel koju minna. Lõpuks saimegi nii ämmaemanda kui ka lastearsti käest heakskiidu ja nad kirjutasid meid välja. Olime vähem kui 24 h sees. Ma sain sünnitamisest vastupidiselt teistele mega energia laksu. Eks see ole tänu sellele ka, et ma pidin ju kõhuga pidevalt ühte selli taga ajama. Nüüd ikka poole kergem olla. Ennem kui issi meiel järgi jõudis, käis ka Hanna-Liis veel meie juurest läbi ja vaatas Emma üle.

Haiglast sõitsime kohe MUGULale järgi. Ta oli linnas vanaema juures ja vanavanaema hoidis teda. Kui me sinna jõudsime siis MUGUL magas. Kui ta lõpuks ärkas siis oma unise peaga oli ta ikka väga kohkunud nähes minu süles väikest õde. Ega ta õnnelik küll ei olnud. Tahtis ise opa ja natuke tegi nuttu ka. Aga no mis seal salata....moment oli ka kehva....teine oli just ärganud.

Nüüd siis tegelen siin kodus oma perega. Eks elu ikka paras katsumus on kahe väikese lapsega, aga me same kindlasti hakkama. Vaikselt harjutame sisse mingit rütmi ja reziimi. Eelkõige me endi jaoks, et kuidas me jaguneme erinevate tegevuste tegemisel. Hetkel kõik sujub hästi. Loomulikult on MUGUL kohati närvilisem kui ennem. Nt siis kui ma beebit toidan siis ta üldiselt hakkab ise kohe opa tahtma ja nt kõva häälselt midagi nõudma. Kui Emmal kõht täis siis jääb ta issiga ja mina tegelen MUGULaga edasi. Õnneks pole ka õe sünd veel lasteaias käimisele mingit mõju avaldanud. MUGUL läheb sinna täitsa rõõmuga. Täna just küsisin ta käest kui lasteaiast koju sõitsime, et kas sul on seal tore ja kas tädid on vahvad? Ta vastas "mhmh" :)

Proovin nii palju kui võimalik MUGULat meie tegevustesse kaasata. Nt on tal juba väga käpas, et kui ma beebil mähkme ära vahetan on see vaja ära visata. See on tema töö. Siis ta teatab mulle nina endal krimpsus "pähh" ja viib selle prügikasti. Täna tahtis ta just siis potile kui Emma sõi ja kuna issi oli trennis siis ma ütlesin talle, et ta võtaks oma sukapüksid ära ning võtaks toaletist oma väikse poti ja pissiks sinna. Ta tegigi täpselt nii! Ma olin nii hämmingus....kuidas see võimalik on, et ta järsku nii suur ja mõistlik poiss on?

Täna külastas meid ka korralise visiidi korras perearst ja kiitis Emmat. Ta polevat nii rahuliku last juba tükk aega näinud. Selles suhtes on meil tõesti vedanud, et lapsed vähemalt beebina on rahulikud. Söövad, magavad ja kakavad nii nagu peab.

Aga mega armas on küll kogu olukord ja kui saaks 1 soovi veel siin elus soovida mis ka täituks siis ma lihtsalt sooviks, et praegu jääks aeg seisma. Nii võikski alati olla!