1. AASTANE

Oh seda pidu ja pillerkaart. Meie MUGUL on nüüd juba 1. aastane. Uskumatu, aga tõsi. Eile hommikul ma laulsin talle sünnipäeva laulu ja ta muheles mulle läbi oma luti ja tuduteki vastu. Kinkisime issiga talle tulipunase rallika. Ta oli väga õnnelik. Muudkui ooooooo ja prrrrrrr. :) Päev möödus meil suhteliselt koduselt. Korra ikka käisime väljas ka. Arst kaalus MUGULa 10,3 kg raskeks ja 75 cm pikaks. Raamatu järgi poiss! Kuidagi nii imelik oli täna olla "viimast korda" arstil. St. nüüd on vaja jälle minna alles aasta pärast.....2. aastaselt. Siiani oleme ju seda teed sõtkunud pea iga kuu. Nüüd aga MUGUL polegi ju enam beebi.....LAPS on.

Igatahes õhtul pidasime maha ühe suure ja vinge sünnipäeva mängutoas. MUGUL oli sinna kokku kutsunud kõik oma suuremad ja väiksemad sõbrad. Lastel oli seal nii vahva olla, et süüa ei tahtnud keegi. Ka MUGUL keeldus söömast, kuna ta vaimustus pallimerest kõige rohkem. Kui kogu selle kingituste kuhjaga koju jõudsime siis oli küll selline tunne, nagu kellegi pulmas oleks just käinud ja kõik kingid endale saanud. Meeletu hunnik. Tegime nalja siin, et me kodu on taas meile liiga väikseks jäänud ja vaja uus osta. Hahahahahaha! Igatahes otsustasin ma avada kingid koos MUGULaga hommikul ja nii see ka juhtus. Kiik, kelk, suur Jeep auto, puldiga rallikas, raamatuid, DVDd, igasugu mänguasju, esimesed pliiatsid jne. Ühesõnaga tegemist meil nüüd siin jagub ja ma pidin tooma ülevalt alla kolmanda mänguasja kasti, et asjad ära mahuks. Kunagi mäletan kui sõbrannaga kellel siis juba oli laps käisin poes ja noomisin, et mis sa ostad nii palju oma lapsele neid mänguasju. Nüüd tunnistan avalikult, et ma ostaks oma lapsele ka......kõik....tingimusteta.

Memmepoegade MM

Ma ei tea mis on lahti. Ma ei tea mis on juhtunud. Ma ei tea mis edasi saab.
MUGUL on hetkel memmepoegade MMil esimesel kohal. Ausalt öeldes on olukord hetkel päris keeruline. Ma tean, et lapsed mingis vanuses hakkavad nö kartma, et neid jäätakse maha. MUGUL ei ole kunagi maha jäätud ja ta on vaid 4 ööd meist kogu oma elu jooksul lahus olnud. Isegi reisil oli ta ju 24/7 meiega. Nüüd on aga alanud faas kus kõlban ainult mina kui ma vähegi nähtavuses olen. Sellest, et issi saaks lapse magama......kaisus....sellest võime vaid unistada. Sellest, et ma saaks kasvõi korraks minna ilma MUGULata teisele korrusele, õue prügi viima või vannituppa, ei ole mõtet ka unistada. Magama on ta nõus jääma ainult kaisus ja kui ma sealt siis ära hiilin kostub selline nutt, nagu sõda oleks lahti.
Ma väga loodan, et see on ajutine, kuna ma ei suuda lihtsalt vaadata oma last nii murest murtuna. Ma ei saa teha iga jumala liigutust koos temaga. Niigi olen ju tema ja ainult tema päralt.

Dominikaanis käidud!

Otsustasin, et ennem MUGULa esimest sünnipäeva peaks ikka mõned asjad veel kirja panema. :) Eelmisel kuul tuli 2 uut hammast. Ülemised. Ja nagu eelmiselgi korral, nii ka nüüd mõlemad korraga. Mingit nuttu, ega muud kummalist polnud. Hommikul olid hambad suus ja korras. Ka hakkas MUGUL täitsa vabalt kõndima. Ta nii naudib. Ja mina naudin ka. Nii nagu ma siin ennem lootsin, nii ka juhtus. Reisiks olid jalad all. Eks vahest on ikka roomamine ka veel popp aga enamasti saab nüüd ikka kõik käigud tipa-tapa ära tehtud.

20.11.2007 startisime siis oma kaua oodatud reisile Dominikaani. Kuna see on suht kaugel ja tundmata (minu jaoks) maa, siis mis seal salata olin ikka väga mures ja kaalusin korduvalt MUGULa koju jätmist. Seda enam, et kogu suguselts oli valmis teda hoidma, peamine, et last sinna "jubedasse urkasse" ei viidaks. Tõesti.....vahest oli mul tunne nagu nad arvaks, et stardime lapsega kuule. Käisin isegi nakkuskeskuses konsulatatsioonis ja ise süsti saamas. Kuna aga juba ammu sai otsustatud, et reis on nö lastega (sõpradel oli 6 k. poeg kaasas) siis otsustasime siiski MUGULa kaasa pakkida. Lend Frankfurti sujus meeldivalt. Imekombel magab MUGUL kõik tõusud ja maandumised. Imelik! Järgmisel päeval 12.30 läks lend sealt edasi Punta Canasse. Võtsin lennukisse kaasa terve kohvri mänguasjade ja muu vajalikuga. Lennukis instaleeriti MUGULale mugavalt voodi seinale ja seal ta siis mängis ja magas. Mis nii viga reisida. Kõik mugavused. Vahepel ikka tülitas kaasreisijaid ka. Ta on nüüd edvistama hakanud. Õnneks on kõik arusaajad ja mängivad lapsega kaasa. Ega kui neile ei oleks meeldinud, siis poleks mul ka midagi teha olnud. Lahkumine oli võimatu! :)

Kui maandusime, siis tervitas meid 30 kraadine soojus ja ainukene kes kohe suvised riided selga sai oli MUGUL. Paraku olin ainult tema peale mõelnud ja ise küpsesime oma sviitrites kuni hotellini. Hotell oli normaalne. Ma olin veidi pettunud alul, aga hiljem harjusin ära :) St. lõunamaades mu aravtes neid tärne õiglaselt küll ei panda. 5 on 3 ja nii. Edasi kulges me puhkus suht ühes rütmis. Hommikul kell 7 üles (ajavahe on -6 tundi), sööma, randa, magama, sööma, randa, ujuma, magama, sööma, jalutama ja magama. MUGUL natutis igatahes suvitamist täiel rinnal ja sõi liiva kg kaupa. Mis seal siis ikka. Igatahes olin ma väga rõõmus, et ostsustasime ta kaasa võtta. Temaga polnud absoluutselt raske ega ebameeldivalt tülikas. Loomulikult olime tema pärast suht paiksed (last ma sealt resortist väga välja viia ei tahtnud), aga paar korda käisime ikka väljas ka. Pealegi on ju teada, et lapsed on kõikjal suur hitt. Absoluutselt kõik kes seal olid pidid alati tuti-plutitama kui temast möödusid. Inimesesd on seal väga lahked ja teenindus super. Ainuke asi mis mind veidi kohutas oli see, et igal võimalusel taheti last oma sülle võtta. Ilma minu käest küsimata rabati sülle. Sellele aga järgnes tihti väike nutt, kuna MUGUL pole harjunud selliste tumedate tegelestega :) Lõpuks harjus ära. 2 nädalat sellist fantastilist lõõgastumist lendas kui linnutiivul. Eks selles on ka MUGUL süüdi. Tema ei lasknud sellel tripil igavaks minna.
Tagasi lendasime veidi vähem kui sinna aga oli kordades hullem ilm ja seega ka jubedam lend. Väga hea on jälle kodus olla!

Viimane kord!

Tänane sissekanne on lühike ja konkreetne. Eile õhtul kirjutasin siin just, et algas nohu aga juba paraneme. Täna hommikuks oli aga palavik platsis. Seda on mul ju varemgi siin juhtunud, et olen päev ette siin ära sõnunud MUGULa haiguse. Seega alates tänasest ma siia enam ühtki rida haigustest ei kirjuta...ainult tegudest ja käikudest. Siin haigustest tuututamine paistab olevat paha enne.

Esimesed 2 sammu TEHTUD :)

Eile, 23.oktoober, astus MUGUL oma esimesed sammud. Ma olin nii õnnelik! Hakkasin rõõmust hüppama ja higistama. Pidin hulluma! Absoluutne totu! Laps muidugi ei saanud midagi aru, aga ma olin pisarad silmas eufoorias. Nüüd käib meil pidev harjutamine....trenn. Tänaseks on selgunud, et ega ta käsu peale ei astu. Rohkem nagu mänguhoos ja ilma publikuta. Igatahes pole minu õnnejoovasts veel sugugi lahtunud :)

Vahepeal sai MUGUL 10 kuuseks. Loomulikult algas tal oma sünnipäeva ööl/hommikul nohu. See on nüüd juba nagu mingi firmakas meil. Aga ma hakkasin kohe rohtu panema ja õnneks hullu pole. Juba paraneb! Pühapäeval oli ka traditsiooniline kook ja külalised. Kogu see esimene aasta möödub suurte pidustuste raames.

Igal õhtul toimub neil nüüd müramine. Seda nagu varem polnud, aga nüüd enam selleta ei saa. Siis poeb ta kaissu ja hakkab kihistama. Tahab silda visata ja nalja teha. Eks ma siis loomulikult müran ja kaisutan teda. Lugesin targast raamatust, et MUGULa vanused lapsed kiinduvad väga oma vanemasse ja ei naudi enam nii väga teiste seltskonda. Nii ongi. Kui mind pole siis on natuke jama. Siis on lutt suus ja ei mingit naeru ega müramist. Üks suur otsimine käib. Eks ma siis pakun talle oma armastust ja lähedust nii palju kui võimalik. Kui aus olla siis rohkem vist polegi võimalik! Olen ju 24/7 koos temaga.

Esimeste sammude ootel

Sellel kuul hakkasime MUGULaga käima beebikoolis. Seal laulame ja tantsime ja mängime pilli. MUGUL on väga rahul. Vahest lausa kilkab. Tund kestab 30 min ja langeb natuke meie tuduajaga kokku, aga seda parem uni tulebki. Olen mõelnud, et kuna ta on mul väga aktiivne ja seltsiv, siis võiks katsetada ka võimlemist ja ujumist. Samas võib olla 3 korda nädalas on lapsele liiga väsitav nö trenni teha :) No igatahes kui asjaks läheb siis järgmine aasta. Sellel aastal enam ei jõua. Varsti lähme puhkama kaugele maale. Oh, kui MUGUL vaid mõistaks mida see tähendab. Kuna ta veel ei kõnni ise, siis ma väga loodan, et järgmise kuu jooksul ta siiski hakkab kõndima. Tobe nii mõelda ja loota ma tean, aga mu arvates oleks temaga palju lihtsam nii lennukis kui ka reisil, kui ta kõnniks. Esiteks ei ole ta siis pidevalt kätega mööda maad ja teiseks ei peaks ma siis teda pidevalt tassima. Kui aus olla siis 9,5 kg on juba piisavalt raske, et oodata neid esimesi samme.
MUGUL oli esimest korda oma Nõmme vanaisa hoida. Vanaisa küll veidi pabistas alul, kuid tuli tööga toime hindele VÕRRATU . Koos käidi vannis, mängiti, vaadati TVd, joodi piima ja lõpuks ka uinuti. Minu arvates pole midagi armsamat kui see! Ma küll seda ei näinud, aga kujutan ette. Igatahes julgen nüüd iga kell MUGULa vanaisa hoolde ja homme see taas kordub mõneks tunniks.
Kikusid on ka endiselt 2 aga ma juba vaikselt otsustasin tutvustada MUGULale tavalist toitu. Kartulipuder ja hakklihakaste oli täitsa okei. Siiski eelistas ta pärast oma püreed.

Homme on taas sünnipäev ja ma väga loodan, et eelmine ei kordu!
Head ööd!

Tabletibeebi

Tänase seisuga on me eelmise nädala haigus ehk lõplikul möödas. No oli ikka trall küll. MUGUL oli nn. tabletibeebi. Tema järgi sai hästi kella õigeks panna. Iga 6 tunni tagant pidi palaviku alandamiseks midagi ette võtma. Mingit seletust MUGULa haigusele polnud. Palavik oli küll kõrge täpselt 3 päeva aga arsti arvates see siiski haigus nimega "3 päeva palavik" ei olnud. Ei olnud tal ka mingeid muid haiguse tunnuseid kuni lõpuni. Homme hommikul saame vereproovi vastuse ja ma väga loodan, et see on normis.

Homme põrutame maale seenele!

Sügis tuli.....MUGULa esimene :)

9 kuu sünnipäev ja kõrge palavik

Oeh, see sünnipäev meil küll hästi pole alanud. Juba eile oli MUGUL natuke tujust ära. Aga ma ei osanud midagi haiguse laadset küll kahtlustada. Kui magamast tõusis siis nuttis natuke ja vahel ka täitsa lambist mänguhoos. Kui nüüd täpsemalt eilset meenutada, siis üldse oli ta suht palju minu süles ( ega ise kodus askeldades seda ju ei märkagi, refleksist võtad lapse sülle). Magama jäi ilusti õhtul aga kahe tunni pärast oli üleval ja nutt lahti. Kraadisin....37,7. Ja peale seda ta enam oma voodis magada ei suutnud. Ainult minu kaisus ja nii, et ma teda unele silitan. Kell 2 öösell oli palavik juba 38 ja ma panin talle küünla. See mõjus väga kärmesti ja seega sai ta ka natuke rahulikumalt tududa. Vähkremist oli muidugi palju ja mul suht magamata öö, aga see pole oluline. Nüüd me siis siin nüüd jändame kraadida.....37 hommikul....11.30 oli 38,2. Õnneks ta sööb ja joob ilusti. Kuna arst ütles, et alates 38,5 kraadisest palavikust alles kasutada küünalt siis nüüd peangi teda hoolikalt jälgima. Nii kahju on last vaadata! Nii väga tahaks kogu ta PAHA OLLA endale võtta. MUGUL vaatab mulle vesiste väsinud silmadega otsa ja paneb oma pea mulle sülle.....ja ma ei saa midagi teha, et tal momendist parem hakkaks. Ma väga loodan, et see ei ole midagi tõsist ja et me ikka saame sellest üle. Sünnipäev missugune!!!!!!!



...jätkub...

Nüüd on siis juba enam-vähem õhtu aga ega head küll midagi pole. Juba 2 korda on palavik olnud üle 39. Esimene kord õnnestus alla saada, vaatame mis nüüd saab. Magamine on rahutu, magama jäämine toimub ainult süles ja sealt ärkamine toimub suure nutuga. Ise ma ikka arvan, et ju need hambad on. Homme hommikul igatahes palun kohe perearstil siia tulla. Mis siis kui ei ole hambad? Oeh, süda lõhub sees.

2.päev
Palavik ikka üleval 39 ja nii. Seega on meil 4 tundi rahu ( siis kui kapsel mõjub) ja siis 2 tundi rahutust. Eks homme peaks selguma kas on 3e päeva palavik või miskit muud. Arst igatahes käis ja ütles, et kurk, kõrvad, kopsud ja pissiproov korras.
Paremale hommsele lootma jäädes,
MUGULa emme

Kõige paim laps maailmas

Minu MUGUL on kõige marudam tegelane keda ma tean. Oma vanuse kohta on ta super tubli ja ka iseseisev. Ta suudab suurepäraselt ise endale tegevust leida ja omaette mängida. Mulle meeldib see, et ma saan ilma mingi suure draamata ta kellegi teise sülle või hoida anda. Mulle meeldib, et ta sööb ja magab korralikult ja nende tegevustega ei kaasne meil mingit tsirkust. Mulle meeldib, et ma meeldin talle :)
Nüüd oskab ta juba keset põrandat täitsa ise püsti tõusta. Seda nägu mis tal sellel hetkel peas on ei oska siin sõnadega edasi anda. Ta tunneb vist sel hetkel ennast nagu olümpiavõitja. Veel oskab ta peaga juba raputada paremale ja vasakule. Mina muidugi arvan, et see tähendab EI. Pea raputamine toimub nt siis kui ta läheneb mõnele keelatub objektile, kõht hakkab täis saama või siis kui häda pott ära on tehtud. Veel on ta väga osavalt hakanud R-tähte põristama, mämm-mämm ja täh-täh-täh ütlema. Ootan juba seda esimest "EMMET"!

Kevadel lubasin MUGULale 3 imeilusat päeva täis lõõgastust ja mõnu GO Spas. Nüüd kordasin seda, aga sellel korral käisime Grand Rose Spas. Kohe kui tuppa jõudsime oli MUGULal vaja uurida läbi kõik nurgad, kapid, voodialune, kardinatagune ja dushiruum. Olles lõpetanud oma ringi otsustas ta jääda pikemalt kardina taha. Selgus et sealt näeb otse basseinidesse. Kuna eelmisel korral oli ta veel liiga väike et ujuda üldkasutatavad basseinis, siis nüüd leidsin, et võib talle seda mõnu juba tutvustada küll. Seal oli mõnus ja soe. MUGUL oli absoluutses ekstaasis kui ma ta vette panin. Asi lõppes sellega, et pidime lahkuma, kuna meie MUGUL kilkas rõõmust nii kõva häälega, et nii mitmedki teised külastajad pidid oma meeldivad vestlused lõpetama ja vaatama mis toimub. :) Muidugi ei jäänud see MUGULa viimaseks ujumiseks seal, aga ega korraga palju ei saagi. Ühesõnaga oli meil vahva ja lõõgastav nädalavahetus.

Homme on meil järjekordne sünnipäev!

8 kuud

Nii hirmus on mõelda, et suvi ongi juba kohe kohe läbi! Tahaks, et suvi oleks poole pikem. Nii palju oleme ringi sõitnud ja maal vanaemade juures olnud. Nagu kord ja kohus.

MUGULale väga meeldib õues mängida ja rannas käija ja isegi merd juba uudistada. Esimest korda randa jõudsime augusti keskel. Veetsime seal kohe pika päeva. MUGUL sõi liiva. Seda on vist iga laps teinud. Päris võigas oli vaadata aga no mis sa ikka teed. Igatahes võtsin kõik vormid ja ämbrid ja kühvlid kaasa ja natuke siis seal mässasime märga liiva teha ja sealt edasi vormida mõned koogid. Mis seal salata, see polnud MUGULa lemmik tegevus. Talle ikka meeldis enda ja Heidi vankri rattaid vaatada ja maitsta. Kuigi vesi oli suht karastavalt külm, loputasin ma siiski ta seal ära. Midagi hullu ei juhtunud.

Vahepeal sai MUGUL kaheksa kuuseks ja nüüdseks oskab ta juba tugede najal kõndida ja alates eilsest katsetab ka iseseisvalt seismist. See pakub talle ülimat rõõmu, et ta suudab. Laseb minust või diivanist lahti, vaatab mulle sügavalt silma ja siis hakkab itsitama kui tasakaal hakkab kaduma. Fantastiline! Kiidan siis teda kui tubli ta mul juba on.

Eelmisel nädadal olime 4 päeva lahus. Oi, need olid väga pikad 4 päeva. Me olime Roomas ja MUGUL oli siin koos Vantseli ja Co.ga. Selles ei kahelnud ma kordagi, et teda ei hoita korralikult. Vastupidi, teadsin, et seda tehakse isegi liiga korralikult. Laps käis iga päev korralikult potil, sõi kõik ära mis pakuti, mängis ja magas. Väidetavalt ei nutnud kordagi. Samal ajal olin mina kogu aeg mõtetes temaga ega jõudnud meie taaskohtumist ära oodata. Kui ma teda siis lõpuks lennujaamas nägin tuli pisar silma. Igatahes otsustasin, et seni kuni võimalik reisin edaspidi koos temaga. Sellele reisile kaasavõtmine oleks olnud suur lollus. Seal oli +37 kraadi sooja, seega ta oleks seal ennast väga kehvasti tundnud. Aga sellest ka siis moraal, et selliseid reise enam teha ei saa. :) Ei kujuta ette mis lollusega ta peaks hakkama saama, et ma ta jälle koju raatsiks jätta. Minust on saanud täielik kanaema ja mul pole sellest absoluutselt ei kahju, ega häbi. Vastupidi, rõõm on kedagi nii südamest armastada.

Minu ILVESED

Esimesed kikud ja kohe 2 korraga

YES! Eile, 31.07.07 ärkas MUGUL hommikul üles 2 alumist kikut suus. Olin neid juba oodanud. Poiss juba roomab, seisab püsti, teeb toe najal samme, sööb suure mehe toitu aga hambaid pole. Nüüd siis on :)

Kuna tanavune suvi on ilmade mõttes pehmelt öeldes kohutav, siis on MUGUL jälle nohus ja esimene köha on ka platsis. Jääb loota, et see on kõik hammaste pärast, aga no ega suurt vahet pole. Mis käes see käes.

Eelmine nädal suvitasime Viljandis. Paar ilusat ilma oli kah isegi. Mummi oli ka meiega ja nädalalõpus oli rahvast murdu, kuna algas Viljandi Folk. MUGUL oli super laps. Ei pidanud tema pärast keegi veetma unetut ööd või rääkima sosinal. Ta pidas kõigele vastu ja ei lasknud ennast millegist häirida. Külastasime ka mõnd kontserti. Vahva oli!

Carl Ronald 7 kuud

Mõeldud, tehtud

Sellel nädalal külastasime MUGULa vanavanaema Porkunis. Olin mõelnud, et see on just see koht kus ma saan kah PUHATA. Ei pea suurt midagi tegema, loen lehte, MUGUL mängib ja siis sööme vanaema maitsvaid roogi. Ilus ah? Sinna jõudes selgus, et torujürid olid just käinud ja mingi kanalisatsiooni toru ära vahetanud. Lisaväärtusena olid nad kogemata kukutanud mingi kivi sinna torusse nii, et kui me kas või tilga vett kuskilt kraanist lasime siis oli see meil kõik vannis, põrandal ja no igast august pritsis üles. Ütleme nii, et väikse lapsega olla sellises situatsioonis on suht nadi. Vanaema oli ahastuses. Lapsed tulid üle pika aja külla ja nüüd selline jama. Üritasin teda rahustada ja ajasin asjad kõik ise korda. Õnneks torujürid tunnistasid oma viga järgmisel hommikul ja tegid kõik heaks. Küürisin elamise puhtaks ja kõik oli nagu poleks midagi juhtunudki. Koristamise tipphetkel helises uksekell ja seal seisisis soliidne 70 a. härra tordi, likööri ja muu toidukraamiga (10 muna, leivad-saiad, vorst jne). Peagi selgus, et tegemist on kurdiga kes oli suvitama tulnud. Minu vanaema on olnud kurtidekoolis õpetaja ja härra arvas, et vana õpetaja juures oleks hea peatuda. No valis ikka hea aja. Kahju, et kurt telefoni kasutada ei saa...Seiklus Barcelona ma ütleks.

MUGUL oli väga mugavalt kõik need 3 päeva süles!!!!! Lihtsalt polnud võimalik teda kuhugi maha, kuna kõik käisid jalanõudega sees. Noh, mis siis ikka....natuke peab ju hellitama ja poputama kah last.

Kui koju tagasi jõudsime otsustasime, et meie nädalalõpp Pärnus jääb ära kuna ilma pole. Mis siis ikka. Tegime ennast korda ja viisin MUGULa vanalinna restorani sööma. Ilus oli see! Lihtsalt meie 2. Temaga on siiani hea käija. Ta ei jonni, ega protesteeri. Sööb ja joob isuga!

Järgmisel päeval kutsusid sõbrad meid oma uue uhke jahiga merele. Loomulikult MUGUL kaasa. Sättisin ta isegi meremehe riietesse. Ta oli ka fantastiline kaaslane merel. Mõelda vaid mida mina 7 kuusena tegin. Kindlasti kohe ei sõitnud ma jahiga merd ega rännanud mööda maailma. Mul on fantastiliselt hea meel, et aeg on nii palju muutunud ja mina juba oma lapsele saan pakkuda selliseid meelelehutus viise. Huvitav kas minu lapselapsed sõidavad kunagi kuule?

Pärast ilusat merereisi kosutasime ennast hea söögiga ja kuna MUGUL enam tissi ei söö/joo siis tekkis mul idee katsetada kas teda on ka juba võimalik ööseks vanaema juurde jätta. Mõeldud, tehtud. Vanaema super õnnelik ja mis seal salata....ka meie võtsime vabalt õhtult viimast. Kasutasime oma aega targalt ja jõudsime läbi käija kõik kohad mis huvi pakkusid. Hommikul ärgates oli tunne nii tühi. Pidin kohe helistama. Nagu ikka, MUGUL tundis ennast suurepäraselt. Magas kella 10ni!!!!!!!! Sellist asja kodus meil küll ei juhtu. Kui teda lõpuks nägin tahtsin ta katki kallistada. Ta oskab tuju sekundiga nii heaks teha oma kelmika naeratusega, et mitte midagi muud ei jää üle kui lihtsalt ära sulada. Nüüd ma siin olen ja vaatan kui ilusti ta magab ja kui armas ta mul ikka on. Homme hommikul näen esimese asjana jälle seda kelmikat naeratust. Selle nimel tasub elada!

Juba püsti!!!!!!

Oeh, MUGUL ei jõudnud roomamist veel lõpuni ära õppida kui ta juba eile otsustas püsti tõusta. Kuidas see siis nüüd kõik küll nii kiiresti läks? Teisipäeval hakkas roomama ja laupäeval on püsti.

Kiirelt lasime voodi kõige madalamale "levelile" ja ega nüüd mul muud teha pole enam kui ainult jälgida tema tegemisi. Täna on ta juba nii kõva mees, et kasutab mida tahes toena, et ennast püsti ajada. Meeletu areng! Varsti hakkab juba rääkima. Vaikselt õpetan talle sõnu.

Täna viime MUGULa laulupeole. Usun, et talle kindlasti meeldib seal.

PRIIMA BALERIINA!

6 kuud ja palju pilte

MUGUL sai kuue kuuseks. Seda päeva ma lausa ootasin, kuna paljud beebid on just siis kas saanud esimese kiku, hakanud roomama või miski muu suurega esimest korda hakama saanud. Ootasin ja ootasin ja ei midagi. Päev nagu iga teine. Panin MUGULa hommikul ilusti üleni lumivalgesse riietusse ja läksime asju ajama. Kuna õhtul oli meil issiga vaja linnas olla siis MUGUL lõpetas oma sünnipäeva vanaema ja vanaisa juures Nõmmel. Paari päeva pärast pidasime maha ka vinge peo. Panin isegi küünla tordile põlema. seda siis põletame nüüdsest jupiti kuni aastase sünnipäevani.
Jaanipäevaks otsustasime taas sõita Soome. Sealsetel sõpradel on ka hiljuti sündinud poeg ja neid me siis kaema läksimegi. Jummi jammi kui väike beebi! Tegelikult oli ta juba sündides suurem kui meie MUGUL aga siiski.... Ma ei mäletanud enam, et MUGUL oleks nii lödi olnud. See tähendab, et ta nagu absoluutselt ei olnud mingit pidi vormis. Pluss ei mäleta ma ka, et tal oleks silmad pidevalt kinni olnud. Huvitav...Kas meil siis polnud nii? Mu arvates oli ta ikka kohe natuke krapsakam tegelane. Kas tõesti ununeb kõik nii kähku? MUGULale oli see igatahes juba kolmas väismaa külastus ja ta pidas ennast üleval suurepäraselt. Soomlased kah kiitsid, et nii hea laps. Üks lasteaia kasvataja ütles, et selle poisiga on küll palju tegeletud. Sattusin natuke segadusse, ega teadnud kas see on positiivne või negatiivne. Hiljem siiski selgus, et positiivne. No ausalt öeldes ei kujuta ma ette, et ma vähem temaga tegeleda saaksin. Ju ta siis on ikka ise ka hea õppima. Põhimõtteliselt võib öelda, et ta juba roomab ja saab käega juba madalama lauaääre kätte. Kuulsin just täna, et seda võiks natuke tal pärssida, kuna kui ta nüüd püsti peaks juba seisma hakkama siis pidavat see jalgadele siiski veel liiga vara olema. Igathes Soomes oli vahva. Ilmad oli ka ilusad. Esimese õhtu veetsime jahiga merel. MUGUL vana meremees pidas kella kaheni öösel vastu. Eks ta oli natuke erutatud ka. Nimelt viibis meie kõrval jahil päris Pamela Anderson. hihihhiihih. Rahvas hullus. Siiani jääb mulle arusaamatuks miks ta Soomes oli. Räägitakse, et ta vanavanaisa olla olnud soomlane. No mida iganes. Panin selle loo kirja, et MUGUL siis kah seda ikka ilusti teaks. :)

Teisel päeval oli kõigil plaan minna sinna peole (linn kus olime on Rauma ja seal on Soome suurim Jaanituli.....ca 7 lava ja muud jutud). Mina otsustasin parem veeta kvaliteetaega oma MUGULaga kahekesi kui minna nautima (või siis mitte) saja tuhande purjus soomlase tegevust.


Eile jõudsime koju tagasi. Täna veetsime vanaemaga kvaliteetpäeva Viljandis. Absoluutselt suurepärane. Kui tagasi jõudsime ütles ka vanaema, et MUGUL on täiesti arvestatav reisikaaslane, kuna ta peab ennast ilusti üleval.

Nohust oleme lahti saanud aga nüüd kimbutab meid suu soor. Oeh, loodetavasti taandub see ruttu. Saime ka juba rohtu.

P.S. Esimene potil käik oli kah ära :)

Palju uut juuni kuus

Lõpuks ometi leian aega natuke ka kirjutada. Issi paneb MUGULat täna tuttu ja ma naudin enesega olemist. Kuulen, et teises toas käib mürgel. Issi mürab lapsega. No vaatame siis millal see tudu sedasi tuleb :)

Oeh, palju on vahepeal juhtunud.

Oleme juba alates 1. juunist elanud uues kodus. Kõik käis nii äkki. Asjad sai kokku pakitud kahe päevaga ja lahti sama kiiresti. Pärast oli ikka toss täitsa valjas. Kasutasin muidugi sugulaste abi MUGULa hoidmisel. Tõesti kõike korraga ei jõua. Ning siis lõpuks saabus see päev kus ma ei liigutanud lillegi ja tegelesin 100% MUGULaga. Mõnus oli. Tagasivaadates tundus justkui ma oleks ilma lapseta eelnevad 4 päeva olnud. Nägin teda vaid siis kui süüa oli vaja. Ta on nii super vahva! Ta on nii super õnnelik, kui ma tema poole vaatan...muud tal nagu vaja polekski. Vahest mõtlen, et kas minu armastus tema vastu on liiga suur? Kui suur on liiga suur?

Saime ka juurde 2 uut sõpra. 30.05 sündis Heidi ja nädal hiljem üks poiss kellel nime veel ei ole :) Igatahes oleme nende üle väga rõõmsad.

Käisime ka uue ja väga tähtsa restoraani avamisel. MUGUL pidas ennast ilusti ja eeskujulikult üleval kuni ta ärkas oma väiksest unest ja ei näinud selles ruumis kedagi. Oi, kui kurb ta siis oli. Ja minu süda hüppas rinnust välja kui teda kõõksuvalt nutmas nägin. Elu õpetas ka mind tol päeval....kus oli mu beebimonitor? Korralikult maha teda mul enam ei õnnestunudki rahustada ja me pidime sellelt ürituselt lahkuma ennem lõppu. Alles siis kui me kolmekesi oma koju jõudsime oli ta nagu väike päike. Jutustas ja lagistas naerda. Tõestus sellest kui väike on väikse inimese "circle of trust".

Nüüd siis aga naudime oma uut kodu ja võitleme taas nohuga. Arst määras MUGULale 10 korda ujumist, kuna jalad on toonuses. Saime 2 korda käija ja kõik....enam mina oma last ujuma ei vii. Tal on selgelt külm seal. Kõik peaks justkui spets olema, aga MUGULal on külm. Viimane kord oli keegi mõttehiiglane seal veel akna ka lahti jätnud ... seda paraku märkasin alles lahkudes. Eesmärk on Jaanipäevaks terveks saada kuna siis on taas ees sõit Soome sõprade juurde.

MUGUL hakkas juba ka käputama ning ennast õõtsutama ja ka lennukit tegema . Täna tõmbas ennast esimest korda poolde tuppa käte abil. Üht muna oli vaja kangesti taga ajada. Seega tundub mulle, et naudime viimaseid päevi liikumatust.

Lõpetuseks veel laste planeerimis oskusest. Minu hea sõbranna laps otsustas just sellel päeval haigeks jääda kui oli ees üks oodatud üritus ja minu MUGUL otsustas just täna, et ta tahab veel süüa ega kavatsegi issiga magama jääda. Nii palju siis kohustuste jagamisest. Isegi kui me ise väga tahame on kellegil veelgi paremad ideed :)

C´EST LA VIE

Viie kuuselt esimene püree

MUGUL on nüüd viie kuune. See sünnipäev oli nagu korralik juubel. :) Kuna sugulastega on ikka ju vahva iga kuu koos olla ja seda tähtsat sündmust tähistada siis nii juhtus ka sellel korral. Ainuke muudatus oli see, et ka sõbrad olid kaasatud. Inimesed saabusid suurte ja uhkete kingitustega. Vanaema Ilves kinkis väga moodsa ja ilusa jonnipunni, tädi Karin ja Sass uue ja popika dressipluusi, Jane ja Lauri kummist klotsid ja Krissu ja Ronn Karupoeg Puhhi raamatu. No mis võiks veel paremini minna :) Ei kujuta ette mis siis 18.06. juhtuma hakkab.

Olen olnud hästi tubli ja tugev ning kutsunud viimasel ajal oma last tema nime järgi. Otsustasin, et nii oleks vast korrektne kui mu laps reageeriks oma õigele nimele mitte ninnu-nännu nimedele. Ainult siin kasutan edasi nime MUGUL.

23.05.2007 otsustasin väga spontaanselt ja praktiliselt käigupealt, et hakkan MUGULale lisatoitu andma. Mõeldud tehtud. Esialgu pakkusin talle banaani mida ta sõi nagu vanamees ja oli ülimalt õnnetu kui see otsa sai. Eks ma ise ka hammustasin vahepeal, kuna 1 banaan on nagu liig esimese korra kohta. Küll aga tunnistan, et andsin talle rohkem kui lubatud (lubatud on 1 tl päevas esimene nädal). Olen arvamusel, et iga ema ise tunnetab oma last ja tema olemisi, seega oli igati okei see banaanine lõuna. Kuna see kõik oli ka minu jaoks ääretult huvitav siis otsustasin talle veel hiljem paar lusikat purgitoitu pakkuda. Riis pirni ja mustikaga. Kuna kõik käis nii äkki siis polnud ma ise vaaritamiseks asju varunud aga 1 purk oli olemas. MUGUL oli ekstaasis. Kui ma temast eemaldusin koos kausiga siis purskusid suured pisarad ja ta lõi oma käsi kahele poole külgi suurest ahastusest, et "miks sa mind karistad ja rohkem ei anna". No andsin siis veidike veel ja siis rahustasin ta tavalise toidukraamiga maha. Kokkuvõttes sobis see kõik talle väga ilusti. Mingeid tagasilööke pole. Eile pakkusin veidi kõrvitsat ja täna seda riisi mustika/pirni asja jälle. Piirdun nüüd nädalaks nende kahe maitsega ja siis pakkun kartulit. Süda on kohe rahul...laps sööb ja talle maitseb.

Muidu oleme oma päevi veetnud peamiselt õues. Seal meeldib meile mõlemale. Nüüd on ju MUGUL juba nii suur, et vankrikorv on juba vahetatud istumise vastu (ta ei istu veel aga pooleldi lamab seal) ning seal meeldib talle suurepäraselt uudistada maailma. Oleme tutvunud Tallinna vanalinnaga ja ma olen talle tutvustanud ilusaid kohti kus juba ka varem käidud ja ka kohti kus me tulevikus käima hakkame. Issi avab meil oma sõbraga kohe kohe vanalinnas restoraani ja no seal me hakkamegi elama. Püsikunded! :)

Alates tänasest annab MUGUL väga selgeid vihjeid sellest et hakkab peagi roomama. Kui ta varem suutis vaid peput kergitada ja siis peaga maad nühkides liikuda siis täna ajas juba käed kah tugevalt alla ja oli neljakäpukil. Küll veel liikumatult. Väga kift! Jälle sammuke edasi.

Suu on varbaid täis

Jipiiiiiiii....täna sai MUGUL esimest korda varbad suhu. Huvitav on see, et olen seda päeva salamisi juba oodanud. Minu arvates on see nii armas.

Kiilanemise MM

Kuulutan ametlikult avatuks kiilanemise MMi. Teadsin juba ammu, et juuksed hakkavad peast ära kukkuma siis kui laps on ca 3-4 kuud vana, aga lootsin nii väga, et seda minuga ei juhtu. Aga näe, juhtus! Sellest hoiatas mind juba mu juuksur kui MUGUL veel kõhus oli ja ka kõik teised. Oeh, ma olen hästi õnnetu. Kogu me elamine on mu karvu täis. Koristan iga jumala päev ja mitu korda päevas! Kui mu sõpradel Copenhagenis ilmnevad ummistused kanalisatsioonis, siis pole vaja süüdlast kaugelt otsida. Shoppasin täna apteekides. Igatahes odavam on hetkel osta kalleid ja kvaliteetseid mökse ning neid siis pähe määrida kui hiljem parukas osta.

Helistasin just sõbrannale ja kurtsin oma muret. Ta ütles, et veab sul, et hambad veel suus. APPI...mida küll naised kõik kogema peavad, et nende MUGULatel hea oleks.

Keeramise õnn

Juhuuuuuu.....MUGUL hakkas keerama. :) Tegelikult on ta seda juba teinud viimased 2 nädalat, aga nüüd on see jube väga profi beebi keeramise moodi. Kui ta seda esimest korda tegi olin natuke kurb ka...kus mu beebi on? Miks ta nii kiiresti kasvab? Nüüd olen uhke, et ta mul nii tubli on. See, et ta juba nelja kuuselt aktiivselt keerab tähendab, et ta areneb kiiresti. Igatahes parem kui vastupidi. Nüüd koolitan ennast ettevaatlikusele. Kuulen pidevalt oma sõbrannadelt, et varem või hilhem ta kuskilt ennast maha keerab ja haiget natuke saab. Teen kõik, et minu MUGULaga seda ei juhtuks. Kahju, et ma siin selles blogis ei suuda edasi anda seda õnne tunnet mida MUGUL tunneb kui ta on ennast ümber keeranud. Ta on meeletult uhke ja õnnelik sel hetkel. Õnneks jääb seda meenutama video.



Üks päev käisime väikse Nööbiga ja tema emmega Kadriorus jalutamas ja kajaks sihtis mu ära. Lihtsalt ilma häbenemata lasi mu täis. :) Naljakas oli! Samas kift...see toob ju õnne. Tähendab, et kõik läheb veel paremaks.

Kvaliteetaeg Copenhagenis

20.04.2007 kell 18.10. väljus lennuk Tallinnast Copenhagenisse ja mina koos MUGULaga olin selle peal. See oli MUGULa päris esimene lennukis lendamis ja olemis kogemus. Kui aus olla siis ma ei pabistanud üldse. Ta pole ju siiani mind veel kordagi piinlikusse olukorda pannud. Ja nagu hiljem selgus möödus ka see ettevõtmine meil nagu kord ja kohus. Kui oli vaja olla turvavööga kinni ja paigal istuda siis nii ta ka oli nõus tegema. Lend kestis 1h ja 30min. Terve selle aja oli ta heas tujus ja muudkui jutustas teistega. Naeratas ja lalises. Kui maandusime siis jäi magama! Olime viimased kes lennukist lahkusid! Lihtsalt lapsega läheb kauem aega stardini! Olin üllatunud kui paljud mulle oma abi olid pakkumas. Täitsa võõrad inimesed. See oli meeldiv...aga ma ei saanud neid kahjuks ära kasutada. Olin lihtsalt kõik nii organiseerinud, et saan ise hakkama. Tallinnast tulev lennuk peatub igas maailma lennujaamas kuhu ta lendab kõige kaugemas väravas. Seega oma kompsudeni jõudmine võttis oma 15 minutit kiiret kõndi. Kui kohale jõudsime oma lindini olid me kompsud just meie poole teel ja olime valmis väljuma.
S. oli meil lastega vastas. Hästi tore oli neid üle pika aja näha. Kui olime nende kodust 100 meetri kaugusel helises minu telefon ja seal üks naine nõudis oma kohvrit. Üllatus, üllatus...ma olin kiiruga rabanud mingi võõra koti ja sellega siis ajama pannud. Oeh...blond beebiga :) Ega siis midagi. Läksime ja vahetasime kohvri õige vastu.
Edasi veetsime tõelist kvaliteetaega. Meil ei olnud kuhugi kiiret. Tegime mis tahtsime ja joondusime eelkõige oma lastest. MUGUL pidas kõik meie käigud suurepäraselt vastu. Väike tagasilöök oli vast see, et MUGUL jäi nohusse. Esimene kord! Aga vaatamata sellele oli tal tuju hea ja saime kõik asjad tehtud. IKEAst sai MUGUL endale mänguasja kasti ja 2 mänguasja riiulit. Pluss ostsin ma talle ja tema sõpradele valmis juba serviisi ja noad-kahvlid-lusikad, millega nad võivad tulevikus head ja paremat nautima hakata. Kõige peale peab ikka inimene mõtlema. Külastasime ka kesklinna ja vaatasime üle kus elab kuningas. Sõitsime rongiga, mis oli MUGULale taas üks järjekorde "esimene kord" :). Üldiselt läks see nädal väga kiiresti ja nüüd olemegi juba kodus tagasi. Nüüdseks on ka vanaema sünnipäeval ära käinud ja kõigile sugulastele ennast näidanud.

MUGUL vaevleb ikka veel nohus, aga usun, et see läheb tal kiiresti mööda. Teen kõik mis võimalik, et nii oleks. Hetkel oleme kahekesi kodus ja ootame kannatamatult hommset päeva. Siis tuleb issi kaugelt maalt tagasi ja me oleme jälle kõik koos. Pole teda juba 10 pikka päeva näinud.

Vahepeal on siin kodumaal palju juhtunud. Oeh, võtab sõnatuks. Sõitsin täna koos MUGULaga natuke linnas ringi, et kogu seda jama näha. No oli ikka kahju küll. Linn oli rahvast tühi...ainult politseid ja kinni müüritud aknad.

Vaadates tagasi läinud nädalale on mul super hea meel, et mul nii fantastilised sõbrad on. Tõesti....teiega võib iga kell luurele minna. Loodan, et ka minu MUGUL saab kunagi endale sama head sõbrad. Siis on elu palju kergem ja ilusam....kvaliteetelu!

Retro laupäev

Eelmine nädalavahetus oli fantastiline. Ma lihtsalt ei oskagi midagi mõnusamat tahta kui see mis siis kõik toimus.

Laupäeval käisime oma väikse perega jalutamas. Seni kuni MUGUL magas arutasime me issiga kõik teemad läbi. Ilm oli super. Tuju oli hea. Kui koju jõudsime otsustasime, et anname MUGULa vanaemadele hoida ja veedame õhtu ilma lapseta, aga õnneks see meil ei õnnestunud. Kõigil olid omad käigud juba ees. Otsustasime siis sõita oma uude kodusse korraks kuna oli vaja natuke asjatada. Seal kohtasime sõpradega ja edasi viis meid tee juba TOP RESTORANI. Nimi paraku ei tähenda, et koht oleks superlux. Nimelt on tegu TOP Hotelli juures asuva restoga. Seal siis lubasime väikse oote endale ja sädistasime. MUGUL oli seltskonnas nagu kord ja kohus. Käis ühe sulest teise ja kui ära väsis jäi magama.

Edasi suundusime TELETORNI. Seal kõrgel...ennem pilvi...on restoran GALAXY. Oi kui retro. Meiega ühinesid veel kaks sõpra ja seal me siis kõik seitsmekesi hakkasimegi õhtustama ja ilusat päikeseloojangut nautima. Fantastiline! MUGUL oli super rahul! Veel oli 2 inimest kes teda pidevalt lõbustada tahtsid. Mulle meeldis selle restorani juures see, et kõik on säilinud nii nagu nõuka ajal. Sellel on oma võlu. Loomulikult väsis MUGUL jälle varsti ja lubas endale väikse uinaku. Samal ajal aga alustas seal bänd oma esinemist. No need mehed ja nende stilistika oli kah umbes seal samas ajas kinni. Ja siis minu suureks üllatuseks võttis issi mind tantsima. :) Korra oli tunne nagu oleks me nüüd need soomlased seal laeval kes sussi lohistavad, aga ma ikkagi läksin. Hiljem koju sõites olin nii rahul, et seda ei anna üldse seletada. Ma armastan oma peret ja mulle meeldivad meie sõbrad. Elu on ilus!

Magama jäämine

Kuna ma kirjutan seda blogi eelkõige enda jaoks, siis vaatasin, et pole veel üldse kirjutanud sellest kui tublisti MUGUL magama jääb.

Esimesed 3 nädalat olin veendunud, et mul on nö "Rock me baby". Kandsin teda kätel...tunde! See ei olnud minu jaoks probleem. Aga paraku polnud see parim uinumis asend MUGULale. Seega peale 3 nädalast kõikumist otsustas ta mulle koha kätte näidata. Panin ta lihtsalt tema enda voodisse kui uneaeg tuli ja siis seal ta ise uinuski. Ma ei suutnud seda uskuda! Kuidas nii hästi? Alati on see magama panemine vanemate jaoks olnud suur proovikivi. Mõni nädal hiljem kingiti MUGULale ka kaisutekk, millega saab ta oma näopeal sududa seni kui uni tuleb. See tekk on imeline. Pehme ja hea! Ja sedasi siis ta meil magama jääbki. Oma voodis, lutt suus, kaisutekk peas ja tekk peal. Ta on preemiat väärt!

Issi sünnipäev ja kino

Eile oli issi sünnipäev. Hommikul me MUGULaga laulsime ta ikka ilusti üles ja andsime kingituse. Hästi armas oli. Sellistele sündmustele annavad ikka lapsed nii palju juurde. Endalgi tuli pisar silma. Mõelda vaid, et su poja tuleb ja soovib sulle hommikul õnne. Kirjeldamatu!

Pärast käisime esimest korda kinos. Vaatasime Mr. Bean´i uut üllitist. Film oli nagu ikka...ei miskit eriskummalist. Aga MUGULale oli see ju esimest korda kinos käija. Vahva vahva! Ta oli väga rahul. Tema rahulolek väljendus selles, et ta vaatas esialgu uudistavalt ring, kui film algas vaatas veidi algust ja siis uinus. Algul oli talle ikka hämming väga suur, et kuidas nii suur ekraan ja valju hääl. Aga ta ei kartnud. Kogu selles müras sai ta ideaalselt magada ja siis lõpus veel 10 min filmi vaadata. Jäime rahule ja teeme selle iga kuiseks traditsiooniks.

Kahjuks polnud mul fotokat kaasas, seega seda "esimest korda" jäävad meenutama mälupildid ja see blog.

Absoluutne teineteise mõistmine ja nautimine

Nii. Pühad peetud ja taas argipäev! Pool eelmist nädalat veetsime Nõmmel minu vanemate juures, kuna issi oli meil Taanis ja ma ei tahtnud nukralt siin kodus kah olla. Vanaema ja vanaisa olid muidugi hästi õnnelikud, et MUGUL neid oma pika kohalolekuga õnnistas. Mina olin ka väga õnnelik...kasutasin korduvalt juhust olla omaette ja lasta kellegil teisel lapsega tegeleda. Mõnus oli! Üle pika aja sain ma Eesti Ekspressi lugeda neljapäeval (siis kui ta ilmub) mitte 2 või 3 nädala pärast :) Kasutasin ka võimalust käija natuke kaubanduses ilma kellegita. See osutus muidugi veaks ja suureks stressiks mulle. Olen MUGULAga nii ära harjunud, et jooksin ummisjalu poest poodi ja ei suutnud midagi korda saata. Paaniliselt vaatasin telefoni, et ega ema mulle juba paanikaga ei helista. Loomulikult seda ei juhtunud ja kõik oli absoluutselt korras kui ma tagasi läksin (jooksin). MUGUL oli isegi ilusti lutipudelist piima joonud. Huvitav, et sellistel hetkedel ei meenu fakt, et minu ema on ka ju EMA ja teab väga hästi kuidas lapsega käituda.

Täna võtsin üle pika aja taas aja maha üheks tunniks ja lihtsalt vaatasin teda kui ta ennast lõunaunele pusserdas ja kuidas ta õndsas rahus pärast magas. Ülim rahu! See oli maailma kõige ilusam vaatemäng.

Meil on MUGULaga absoluutne teineteise mõistmine. Ta teab täpselt mida ta tegema peab, et ma tema soovist või murest aru saaks. Üldiselt olen ma seda sorti ema, et teen mida iganes, et mu laps oleks õnnelik. Vanasti vaatasin veidi altkulmu inimesi, kes avalikus kohas oma lapsega sodi-pudi keeles vestlesid ja igasugu imelike liigutusi tegid. Nüüd olen ise kloun valmis! Täna olin äärepealt keel suust väljas puristama hakkamas kui avastasin, et polegi oma kodus. Oh jummel küll. Ja igasugu ütlemised ja liigutused...kõik on muutunud. Igatahes tean ma täpselt kuidas oma kallist pojakest ideaalselt lõbustada.

Näen kuidas ta päev päevalt aina rohkem minusse kiindub. Ja seda juttu ei räägi ma siin enda ego upitamiseks. Näen kuidas ta rõõmustab kui ma temaga tegelen või samas ruumis viibin. Näen kuidas teda vastupidine kurvastab. Näen kuidas ta püüab mu tähelepanu võita ja kuidas ta mind lõputult uurib. Näen kuidas ta naudub kui ma talle põsele musi teen ja ta varbaid ikka ja jälle üle loen. Talle meeldib oma sõrmekestega mu nägu uurida. Ta kuulab tähelepanelikult mis ma talle räägin ja siis ka vastab. Me oleme absoluutselt ühel lainel! Ja see on maailma parim laine :)

Iga päev on midagi uut

Lapsed kasvavad kiiresti! Usu või ära usu aga oma silm on kuningas. Nüüd on siis nii, et enam ei taha ta sugugi oma väikesesse vanni ära mahtuda. No ta põhimõtteliselt mahub aga siis kui siputab käib pea kolks ja kolks vastu plastmassist vanni seina. Seega otsusatsin katsetada suurt vanni. Lasin vee sisse ja läksin sinna ise koos temaga. Oi! Nii rõõmsat poissi annab otsida. Ta oli sillas. Algul ei saanud aru kuidas nii palju ruumi on ja kuidas ta kõhuli on vee sees, aga harjus uue olukorraga ruttu ja isegi liiga hästi. Vann tehtud oli vaja välja minna ja oma tavapärased toimetused ära teha. MUGUL üllatas meid siis suure solvunud nutuga. Mokk rullis ja pisarad väljas. No ta oli nii solvunud, et see mõnu katkestati. Streikis isegi söömisega. Lubasin talle, et nüüd käime siis 2x nädalals suures vannis, 1x saunas ja ülejäänud õhtud väikses vannis. Täna on jälle suure vanni päev. Eks siis näis mis ta täna asjast arvab.

Alates tänasest on ta ka hakanud pidama pikemaid vahesid magamisel. Tema jaoks pole enam probleem olla üleval 2 tundi ja veel rohkemgi järjest. Kahtlustan, et see ei ole ainult tänase päeva nali. Nii nüüd vist jääbki. Teadsin, et see päev millal ma pean hakkama aina rohkem ja rohkem endast andma on kohe kohe siin, aga ikkagi on kuidagi harjumatu. Vaja nüüd hakata mänge välja mõtlema. Mõnes mõttes ootan juba aega kus ta hakkab vankris istuma. Viin ta siis kohe loomaaeda. Miski pärast arvan, et seal talle meeldiks. Pealegi tahan talle juba kõike siin maailmas näidata ja tutvustada.

Just mürasin temaga ja esimest korda naeris ta häälega. Lagistas. Nii nalja tegi kui emme teda hüpitas. Issand, ma olin ise ka nii õnnelik nagu väike tüdruk. Mõelda vaid...TAL ON MINUGA TORE!

Läbi raskuste tähtede poole

Kuna meie issi käib oma töö asjus palju Soomes, siis nüüd otsustas ta ka meid sinna kaasa võtta. Mõeldud, tehtud! Meie MUGULa esimene välisreis. Teisipäeval seadsime siis sammud M/S Rosella peale (kahjuks kiired laevad veel ei liigu). Peaks mainima, et meie kallid põhjanaabrid on tublid tantsu-ja laululõvid. Juba ennem väljumist oli tantsuplats rahvast täis ja käis tihe susside lohistamine. Päris piinlik oli seda vaadata. MUGUL magas. Peagi kuulutati välja karaoke ja oh seda pidu. Sommid jooksid tormi. Kõik proovisid esineda nii ilmekalt kui vähegi võimalik ja kui aus olla ajas see meid algul naerma aga lõpuks ikka hakkas piinlik jälle. MUGUL ärkas ka üles suure laulu peale. Filmisin showd, et MUGUL seda kunagi kindlasti näeks. 30 min ennem Helsinkisse jõudmist võtsime väljapääsu juures kohad sisse. MUGUL oli korralik ja pidas ennast ilusti üleval kuni siis 10 min ennem randumist viskas tal ikka korralikult see ootamine üle ja ta lasi kuuldavale ikka juba ka kõrgemaid noote. Kuna olime järjekorras esimesed siis olime tähelepanu keskpunktis. Oeh, päris keeruline situatsioon. Publik jäi suht rahulikuks ja üks pilusilm otsustas plaksutada siis kui MUGUL lõpuks vait jäi. Uksed avati ja väljas me olimegi. Järgnevalt otsustas toll meid korralikult läbi võtta ja kogu meie plaan olla essad väljas luhtus. Loomulikult midagi meilt ei leitud ja poleks ka põhjust olnud. Igatahes kiitis tolliametnik MUGULa passipilti. Mis seal salata, see on suurepäraselt õnnestunud.

Väljudes terminalist jooksime kiiresti parklasse kuhu issike oli eelneval neljapäeval oma auto parkinud, et siis sealt alustada teed Raumasse (3 tundi sõitu). Ütleme nii, et autot polnud. Ilma naljata! Tuli välja, et parkla oli suletud ja seal oli vaid mobiiliga võimalik parkida (seda aga meie issi suures ajanappuses ei märganud). MUGUL magas! Proovisime väljaselgitada kuhu meie auto viidud on. Absoluutselt mitte keegi ei teadnud teisaldamisest mitte midagi ja meile anti aina uusi ja uusi numbreid. Lõpuks siis selgus, et me seda autot ei saa nii või teisiti täna kätte ja meil tuleb jääda Helsinkisse. Hakkasime siis hotelli otsima. Pärast mitut kõnet ja konsulatsiooni sadama reisibüroos, selgus, et kõik Helsinki hotellid on täis ja meil pole mingit võimalust seal ööbida. APPI! Meil on väike 3 kuune MUGUL, auto teisaldatud, kell on 9 õhtul, taksot pole, terminal on juba inimestest tühi, õues on külm ja meil pole kuhugi minna. Otsustaime siis minna sadama kõrval olevasse hotelli (kus ka kohti polnud) lihtsalt lobisse sooja. Palusin veel issil uurida, et ehk ikka on mõni tuba. EI. Ükskõik mis tuba. EI. Meil on väike beebi ja pole kuskil ööbida. Ja siis leitigi meile üks tuba mis maksis küll hingehinda ja polnud seda sugugi väärt aga ikkagi. No, lõpp hea kõik hea. Keerasime kiiresti magama, kuna meie issil oli siiski vaja hommikul vara Raumasse sõita. Magasime kõik kolmekesi teineteise kaisus. Nii mõnus!

Hommik algas kell 6.30. ja siis kulus veel ca 25 kõnet kuni me lõpuks kell 9.30. saime teada kus meie auto on ja panime pada-vai taksosse ja sinna. 20 km Helsinkist. MUGUL oli vana rahu ise. Magas ja kui oli üleval siis uudistas rahulikult ümbrust. Meie õnn, et me nädala sees olime tulnud, kuna nädalavahetusel ei tööta seal keegi ja siis oleks me pidanud seal pikemalt passima. Nähes seda teisaldatud autode parklat sai selgeks miks nad nii vähe töötavad. Neil lihtsalt pole tööd!

Teel Raumasse otsustas politsei veel kontrollida dokumente ja juhi joovet. Loomulikult polnud taas mingit probleemi ja me jõudsime ilusti kohale. MUGUL on nüüd juba nii suur, et alati ta enam autos ei maga. Ta võib vabalt 2 tundi istuda ja vaatata mis meie teeme, oma mänguasju, välja jne. Seda omadust ma imetlen.

Veetsime ilmelised 24 tundi oma tuttavate juures. Issi sai kõik vajalikud kohtumised peetud ja ka meiega natuke aega veeta.

Ennem Helsikisse tagasi jõudmist otsustasime läbi astuda Vantal ühest korterist mille seisukorda oli vaja kontrollida. Saabudes selgus, et meil oli vale võti kaasas.

Pärast seda kui meiega oli juba absoluutselt kõik võimalik juhtunud läksime ja lubasime endale ühe jalutuskäigu Helsinki kesklinnas. Veendusime, et tänapäeva mood ei kõlba kuhugi ja pettusime sügavalt H&M poes. Vaid Mugul sai endale ilusa soge ja 2 särki.

Tagasi koju seilasime kohutavalt vana laevaga. Vana Tallinn. Ausalt....mulle jääb arusaamatuks miks see laev veel üldse sõidab. Pole iial midagi nii hullu ja jubedat näinud. Kuna laevas on suht igav loksuda siis sellel ajal kui MUGUL üleval oli tegin temaga ühe tantsu. Keegi nähtamatu DJ oli hea raadiojaama peale jätnud ja seda me nautisimegi siis seal.

Igatahes tõestasime ka selle reisiga, et laps pole mitte mingi takistus. Ei saaks öelda, et meil kõik väga plaani kohaselt ja libedalt läks. Sugugi mitte! Aga siiski....hakkama saime....ära käisime. Nüüd on siis ka MUGULal väike reisipisik juba sees ja täpselt 20ne päeva pärast lendame esimest korda lennukiga.

Pontsiku pikk päev

Täna käisime taas arsti juures. Poiss on nagu ponks. 6930 grammi ja 62 cm. Jälle oli ka süst varuks. MUGUL oli väga vapper ja ei iitsatanud ka, kui süst tehti. Pärast asetas õde veel talle popika pärdikutega lasteplaastri kintsu peale ja valmis me olimegi. Kõik oli justkui okei! Aga praeguseks hetkeks, kus süstist on möödas ca 12 tundi olen mina nii väsinud, et kukun jalapealt ära. Nimelt hakkas varsti pihta üks jorradi jorr....jorr...jorr...jor. Ei magatud ja ei söödud nii nagu peaks. Oeh, lõpuks nüüd siis tõusis veel palavik ka. 37,4. Väike, aga ikkagi. Loodan, et see asi on hommikuks unustatud ja homme on jälle hea päev. Lootusetu tunne oli küll mul juba ca tund tagasi peal. Igatahes olen õnnelik, et võtsin neist süstidest nö kallima variandi. Nimelt on nüüd võimalik valida kas tasuta või tasuline ja vahe olevat kvaliteedis. Imestama paneb eks? + kallimaga ei pidavat olema palavikku ja muid jamasid nii palju. Maksab ka ikka korralikult...480.- Ühesõnaga muidugi valisin ma oma lapse jaoks variandi kus ta peab vähem kannatama ja ega siis tema pealt ma nüüd küll kokku hoidma ei hakka. Seega kui ma nüüd oleks võtnud tolle tasuta süsti mille tagajärjed on justkui hullemad, siis oleks ma ilmselt hetkel juba hall. MUGUL on mind hea eluga ära harjutanud ja tagasilööke on väga raske taluda.

Aga kui nüüd vaatata tänast päeva natuke teise nurga alt, siis on ikka täitsa imeline see kui palju emme suudab oma lapsele lohutust pakkuda. Ainuüksi emme kohaolek on juba hea ja rääkimata sellest kui tema sülle saab ja musi saab ja kalli saab ja oma muret jagada saab. See kõik on nii armas, et vaatamata tema jorinale ja minu meeletule väsimusele suudan ma siin hetkel veel ka heldida momendiks. Ootan juba seda päeva kui mu poja teatab mulle, et ta tahaks minuga abielluda. :) Nii on see ju juhtunud iga poja emmega. See päev tuleb kord igatahes!

Kiire nädal

Nädal tagasi võimaldasin MUGULale 3 päeva GO SPA puhkust. Oh, seda mõnu! Heade asjadega peab juba varakult ju tutvust tegema. Tegelikult polnud see MUGULale esimene kord seal asutuses viibida. Nimelt kui ta veel kõhus oli siis sai ta kõike seda läbi minu kõhunaha tunda. Seltskond oli super, ilmad olid head, hoolitsused olid ülemõistuse head, toit oli fantastiline ja mis kõige tähtsam... MUGUL oli rahul. Sellise lapsega võin ma maailma lõppu rännata. No problem!

Peale väikest spa trippi külastasime MUGULa vanavanaema maal. Tema on ka ainuke sugulane, kes veel maal elab. Kui sellele mõelda siis hakkab jube kurb. Mina veetsin enamus oma puhkusi maal vanaema juures. Nüüd aga meie MUGULal enam seda lõbu ei ole. Kõik on linnas. Aga...seal oli mõnuz. Kõik kohalikud tähtsad näod käisid tegid MUGULaga tutvust ja muidugi vanavanaema oli liigutatud, et ta sai lapsega nii kaua koos olla. Paraku me lihtsalt sinna ja tema omakorda linna väga tihti ei satu. MUGUL pidas ennast väga eeskujulikult üleval.

Laupäeva hommikul kiirustasime koju, kuna meie issi saabus suusareisilt. Oh seda rõõmu! Olime selle päeva nimel juba terve nädala elanud. Õhtul viisin ma MUGULa esimest korda sauna. Ja mitte ainult vanni ja dushi aga me siiski istusime ka 2 korda saunalava ülemisel astmel. MUGUL oli nagu vana saunamees. Ülirahul! Nüüd hakkame seda mõnu talle iga nädal pakkuma.

Eile aga oli meil jälle sünnipäev. Nüüd on me kullake juba 3 kuud vana. Külalised käisid. Kingitusi sai. Torti oli. Tore oli.

Üldiselt läheb elu aina paremaks ja lõbusamaks. Naudin seda kõike ikka täielrinnal ja ei oska siiani eelistada oma elust ühtki teist aega praegusele. Kõik on täiuslik!

Tähtis tüüp!

Meie päevad on täis tegevust ja minekuid nii, et pole mahti üldse maha istuda ja natuke asju kirja panna. Seoses uue kodu soetamisega on sada asja vaja korda ajada ja loomulikult on MUGUL ju siiski juba kaasosaline ja käib minuga kõikjal kaasas. Ma ei väsi kordamast kui tubli ta on just momentidel millal tal on vaja eeskujulikult käituda. Avalikus kohas ta draamasid ei korralda ja seega teengi temaga kõike meelsasti koos.
Umbes nädal tagasi kogesin esimest korda seda kuidas ta siiski teab, kes ma olen. Nimelt oli ta oma vanaema süles ja nutt oli päris vali. Aga kohe kui ta minu sülle sai oli vaikus ja uni tuli peale. Ma ei taha siin midagi muud öelda kui vaid seda, et ma olin sellest nii liigutatud ja kõrvust tõstetud, et oi oi oi. See ei tähenda, et ma sel viisil nüüd oma ego upitaks iga päev, aga hea oli tõdeda fakti, et ma OLEN NII TÄHTIS KELLEGI JAOKS!
Natuke olen ta juba suutnud ära ka hellitada/harjutada endaga. Nimelt lutipudel on OUT! No ei taha enam seda ja kõik. Varem oli nagu okei ja sai ikka vanaemade juures sedasi külas oldud, et mina võisin korraks ära minna, aga nüüd enam mitte. Ei teagi nüüd mis teha. Jääb vaid loota, et see on ajutine protest. Kõik ju nii kangesti tahavad MUGULat hoida aga kui MUGUL üldse oma emmeta olla ei taha siis on see ju võimatu. Asi polegi nagu üldse selles, et mul nii hirmasti oleks vaja midagi ilma temata toimetada...sugugi mitte...aga just selles, et teised tahavad ju ka natuke kasuliku/vajalikud olla.

Veel on meie ellu ilmunud meeletu ilastamine ja oma käte lutsimine. Ega siin polegi ju tegelt midagi imestada....MUGUL kohe kolme kuune ja ju siis juba igemed sügelevad. Igatahes on vaja meil vahetus kostüüm kõikjale kaasa võtta.

Üldiselt on beebi väga tähtis tüüp. Esiteks pole nagu mõtet teda vankrisse suruda kui ta parasjagu ärkvel ja me nt. mõnes shopping paradiisis tuuseldame. Ta tahab olla süles, näoga teiste inimeste poole, püsti ja siis äärmiselt tähtsalt ja kiireste liigutustega vaatab paremale ja vasakule. Justkui kardaks, et midagi jääb nägemata. :) Pull tüüp. Ja kui siis kedagi tuttvat kohtame alustab ta tihtigi juba juttu. Mis siin ikka...teda peab juba nüüd kohtlema kui võrdset ja ma loomulikult lasen tal alati rääkida. Üritan mitte sekkuda tema mõtetesse.

Ei tea kas mõni ema on selline ka, kes pidevalt oma lapse tuleviku peale ei mõtle? Ma olen iga päev silmitsi erinevate olukordadega mida ma tulevikus võib olla kogema pean. Arvestades seda, et ta on poiss, saab ta varem või hiljem kolakat. See juhtub iga poisiga ja siin pole midagi imestada. Ma aga mängin juba nüüd oma peas neid situatsioone läbi ja no ni kahju hakkab, et jube. Juba praegu teeks sellele tulevasele rusikamehele tuule alla. + vahest avastan ennast mõtlemast kuidas tal küll koolis hakkab minema. See aeg on ju ometi maade ja merede taga aga siiski...oeh....kui vaid oskaks olla mõtlemata ja muretsemata.

Ja siis lõpetuseks tahaks tervitada MARI, kes sai just 24 tundi tagasi endale väikse printsess maade ja merede taga. Oi kuidas ma ootan nendega kohtumist! Suvel...

Mõtetu käik arstile

Täna käisime arsti juures. Või siis kui väga täpne olla õe juures. Nüüd on nimelt selline süsteem, et igal kuul ei peagi käima arstil vaid kohati vaid tema õe juures. Minule kui emale on sellised ettevõtmised väga tähtsad, kuna siis saan ju profi käest teda kas kõik on korras ja normis. Miski pärast mul aga nende visiitidega eriti ei vea, kuna alati läheb seal jubedalt aega.
Eelmine kord oli meil hästi vähe aega kuna pidime issile auto viima. Jooksin siis praktiliselt MUGUL ja kompsud (mida on miljon) kaenlas ühe teise perega võidu aga kahjuks kaotasin. Nende issi oli minust kiirem ja nad said ennem arsti uksest sisse. Ei tahtnud seal nagu lamenti kah tegema hakkata, et mis mõtttes ja mis kell neil siis aeg oli jne. Ise olin minuti pealt täpne. Jäin viisakaks! Asi tol korral lõpes nii, et meie issi ootas (väga vihaselt) õues ja minu närvid olid kah seega päris pingul. Jube tobe, kui ei saa lubadustest kinni pidada ja siis kannatavad juba täitsa kolmandad isikud. Nimelt oli tal väga tähtis kohtumine ees. No lõpp hea, kõik hea! Jõudis!
Täna siis aga algas asi nii, et registratuuris ei leitud üldse MUGULa nime üles ja meid nagu justkui polnudki kirjas. No mismõttes ma küsin? Viisakalt paluti istuda. Kuulsin siis küll kuidas nad omavahel arutasid, et ei tea kus nad siis kirjas on jne. Lõpuks selgus, et inimene kes mind telefonis registreeris oli pannud meid kirja inimese juurde, keda täna üldse tööl polnud. No anna kannatust! MUGULal oli sellel ajal veel tuju normis aga peagi hakkas tudu peale tulema ja ma ka nagu ei viitsinud seal päeva veeta. So, leiti üks teine õde, kes meid pidi siis kaaluma ja mõõtma. Ennem meid aga teatas ta, et võtab siin paar prouat ka veel ette ja et noh, teil on ju ikka aega oodata. No heakene küll siis. Kohale oli juba ju siiski tuldud. Kui siis lõpuks meie aeg kätte jõudis magas mu MUGUL. Äratasime üles....kahju oli. Riidest lahti ja kaaluma (6200g) ja mõõtma (58 cm) siis küsiti nii muuseas ja kiiruga, et kas mul on muresid või küsimusi ja kuna mul polnud siis sellega see visiit lõppes. Üks arst veel jõudis selle kahe minuti jooksul meie tuppa astuda ja õega riielda, et mis ta jokutab...järjekord on ukse taga. APPI! Ma sain siis küll shoki! Õde kokkutas, et noh beebi pandi kirja .... inimest pole ....ma kohe tulen... Ma olin nii solvunud. Teisipäeviti on seal veel 12.30ni imikute aeg ja nüüd siis mingite penskarite pissiproovid on tähtsamad kui minu MUGUL. Leian, et sellised visiite poleks üldse mõtet teha. Kaalumist ja mõõtmist on muul moel kah võimalik teha. Saab siis näha mis järgmine kord juhtub.

Pärast seda aga läksime ühele mu sõbrannale külla ja seal ma rahunesin maha. Väga lahe oli teda ja tema väikest printessi üle pika aja näha. Tegime veel lõpus ühe jalutuskäigu ja leppisime kokku, et lähme koos ja pildistame oma lapsi. Ootan seda juba väga!

Tehtud!

Nüüd on küll kirjutamisega suur vahe sisse jäänud. Vahepeal on meie MUGUL juba kahe kuuseks saanud. Nimelt eile siis oligi meil väga tähtis sünnipäev. Pidasime seda ka väga väärikalt. Kogu suguselts oli kutsutud pidulikule lõunale. Kuna ka mina paraku vananen igal aasta ja seda juba kohe, siis pidasime nö 2in1 pidu :) Väga vahva oli. Kõik said "tuti-plutitada" ja MUGULat sai hüpitatud nii et vähe pole. Kui nüüd kristallselt aus olla siis ta oli päris läbi pärast ja närvis ka. Kujutage ise ette kui korraga ca 3 nägu on sinu näost 20 cm kaugusel sind imetlemas :) Mis teha...kõik me oleme selle kunagi läbi teinud ja see on ju tegelt paratamatu. Usun, et mu beebi on nagu iga teine laps, kes tunneb oma emme ja issiga ennast siiski kõige paremini. Imelik ka kui see kuidagi muud moodi oleks. Kui lõpuks kolmekesi jäime siis oli MUGUL nii suures jutustamise tujus, et rääkis meile "kõik lood ära" :) See oli vaieldamatult eilse päeva parim osa.

Eelmisel reedel käisime me aga Tallinna Raekojas, et pidulikult saada kätte MUGULa sünnitunnistus. Väga vahva üritus! Läkisn sinna kuna sõbranna soovitas mul seda teha. Pidi hea tort olema. :) OLIGI! Sünnitunnistuse saime härra linnapea käest. Väga uhke ah? Hiljem tegime pilti ka. Jubedalt oleks tahtnud tal paluda visata pöial püsti ja hüüda TEHTUD, aga hoidsin ennast tagasi. Meie beebi pidas ennast väga hästi üleval. Üldislt oli mul selline tunne, et meie laps oli kõige suurem sellest kambast kes sinna kokku oli tulnud. Samal päeval sündinud lapsed olid märksa väiksemad ja enamasti magasid. Meie oma seletas kõva häälega ja kui üle viskas siis pidin temaga kõndima ja siis vaatas huviga inimesi. Samas...äkki ma tahan ainult sedasi mõelda ja näha! Eniveis....oma laps on ikka ju kõige tublim ja targem :) Kõigile Tallinna emmedele ma soovitan igatahes sellest üritusest osa saada. Natuke pidulikust meie argipäeva!

Nüüd on nii, et mul on MUGULast nii palju seltsi, et ma ei vajagi enam palju teistega suhtlemist. Ta juba nii tublisti koogab ja jutustab oma keeles mulle oma jutte. Äärmiselt põnev. Kusjuures kohe on aru saada kas tuju on kurb ja vaja midaga kaevata või rõõmus. Veel olen täheldanud, et teda nö ära osta ei saa. Kui ikka vaja kaevata ja emme samas suure suuga naeratab siis ta kaebab edasi. Lahe tegelt...pole need beebid midagi nii lükata ja tõugata kui algul tunduda võib.

Seda rõõmu enne ei mõista,

kui ükskord ta endal on käes.

Võid mistahes lahinguid võita,

kuid neist seda rõõmu ei näe.

Esmakordselt kui näed ta palgeid

ja kuuled ta hõiskavat häält.

Vanad rõõmud on halekas valged

ja see üks on see ainus, mis jääb.

Täna kui autoga koju sõitsin ja MUGUL mu kõrval nii magusalt magas tundsin järsku nii suurt rõõmu sellest, et mul on POEG. Kui ma algul tahtsin tütart, siis nüüd ei kujutaks ma oma elu enam teisiti ettegi. Poiss sobib mulle imeliselt ja olen juba suht kindel, et ta saab endale peagi venna ja siis pisikese õe. Sellised mõtted tulevad mulle täitsa "lambist" ja just siis kui on vaikus ja omaette olemise aeg. Minu mõtted on ainult MUGULaga seotud teemadel ja ma ei tunne sellega seoses üldse häbi. St. võib olla keegi arvab, et segi keeranud ja enam muud ei räägigi. Vot ei räägigi, sest nii on mul hea!

Minu naerulind

Kuidas MUGUL endale uue kodu sai

Mina kui väga organiseeritud, täpne ja kohusetundlik inimene elasin täna läbi midagi uut ja huvitavat. Ütleme nii, et eks elule peab vahest ju vürtsi lisama.
Nimelt oleme me just vahetamas kodu. Mis teha....meie ilus korter on kahjuks liiga väike meie pere jaoks ja juba praegu kummist. Varsti on MUGULal oma tuba vaja ja kohta kus mänguasju hoida jne. Seega teatas siis issi ühel ilusal päeval kuu tagasi, et on leidunud ühe hea pakkumise ja me võiks seda kohta vaatama minna. Olin nõus...läksime. Ilus oli! Meile mõlemale meeldis. Väga palju me aga sellest ei rääkinud pärast kodus ja seega oli mulle väga suureks üllatuseks kui sain teada üks päev, et me ostamegi selle ära. No mis siis ikka. Rõõmustasin! Natuke on muidugi kahju ka oma praegusest kodust. Siin kõik nii uus ja ma pole üldse veel tüdinud. Sai siis kokkulepitud, et veebruari alguses on notar ja teeme diili ära.
Pangast teatati, et neile sobib ideaalselt selle nädala neljapäev notariks. Saatsime siis maaklerile vastava maili ja ta vastas, et okei...jaja...teeme siis niii..ja bookis notari 7.02 kell 12.00. Kirjutasin sujuvalt märkmikusse, et neljapäeval kell 12 on tehing.
Täna (kolmapäeval) lahkusin kodust koos MUGULaga juba hommikul linna asjatama ja issi jäi koju magama. Kell 11.57. olin ma meie uues kodus (võtmed on meil juba ammu käes) ja ootasin sinna ühte köögi inimest ja oma sõbrannat, kui äkki helistab mulle meie issike ja teatab, et täpselt kolme minuti pärast on meil vaja olla notaris, kuna 7.02. kell 12 on täna mitte neljapäeval nagu me olime rääkinud. Assamait! Katastroofen! Ma olen koos magava MUGULaga väga mugavalt plaaninud oma päeva ja nüüd selline lops. Dokumentidest kaasas vaid ID Kaart. Issil kodus autot pole, kuna meie olime sellega teises linna otsas. Kiire kõne sõbrannale, et ÄRA TULE! Jummel....teine oli juba oma jonniva printsessi riidesse toppinud ja teel. Jube häbi! Köögi naisele ka kõne, et jääb ära. Autol gaas põhja ja minek. Veel oli meile notarisse kaasa vaja võtta minu vanaema, kes oli tööl. Kuna ta on arst, siis palusin jumalt ennem temale helistamist, et tal just patsienti pole. See soov läks täide. Palusin tal visata kasukas peale ja tulla õue, kust ma ta peale saan võtta. Samal ajal korjas issi kodust dokumente kokku, tellis takso ja sõitis linna. Parkisin auto, haarasin MUGULa ja tõttasin ummisjalu kuhugi poole. Kuhugi poole just selles mõttes, et olime maa aluses parklas ja tõesti mul polnud aimugi kuhu poole joosta. Eesmärk oli saada välja. Kusjuures minu vanaema, kes on väga peen proua ja tal on sõna otses mõttes kasukas oli meil ju kannul. Nagu ikka, ajastus ideaalne, hakkas ta just siis rääkima mulle kui õhukeselt ma riides olen ja kas ta saaks mulle rääkida natuke mütsidest (lihtsalt mul ununes just nüüd müts autosse) + tuli tal meelde, et mul oli puus haige ja tundis muret kuidas sellega nüüd on. Palusin viisakat tal lihtsalt mulle järgneda ja lubasin temaga sellest kõigest sobivamal ajal rääkida.
Jõudsime kohale 12.30. Super tulemus mu arvates. Palusin vabandust ja hakkasime lepingut lugema. Umbes teise lause ajal ärkas MUGUL ja hakkas nutma, kuna ta tahtis süüa. Ulatasin ta oma vanaemale, et ta jalutaks teda natuke ja seejärel aitas meid ka issi. MUGUL oli absoluutselt endast väljas. Ma ei kujuta ette mis ta võis mõelda. Tema restoran ei reageerinud enam tema hüüetele!
Üks tehing tehtud tuli välja (meile muidugi juba ette teada kuna olime ju päevaga puuse pannud), et vanaema vajalikud dokumendid tal kodus. Mis siis ikka. Autole hääled sisse ja järgi. Mina jäin MUGULaga notarisse ja kuna mul teist võimalust polnud, siis toitsin oma MUGULat seal samas notari toaletis. Hiljem vahetasin ka mähet seal samas hoides oma tibu süles. Oli see vast kogemus.
Siis saabusid puudu olevad dokumendid ja me saimegi endale uue kodu!

Prosta super ma ütleks!

Elu õpetab

Täna panen suure vihaga kirja enda tegemistest mõned read. No uskumatu tüüp ma ikka olen.
Kuna mu kallis MUGUL on juba nii suur poiss, et osad riided on juba väiksed, siis alustasin nende pesemist. Esmalt (eelmisel reedel) pesin nii hoolega (kõik enda arust hästi puhtaks) et avades pesumasina avanes mulle suur kuhi roosasid riideid. Nimelt olin ma pesule lisanud ka oma väikse roosa topi. Ja masin vuras 60 kraadiga. Ilmselgelt andis värvi. Aga, et sellest veel küll polnud, avastasin ka pesu hulgast issi valge (enne) ilusa pluusi, mis oli nüüd roosa. Oi ta polnud õnnelik. Algas operatsioon "päästmine". Ostsin poest siis seda värvunud riiete pesemis vahendit. Nüüd masin vurab. Seekord 40 kraadiga. Aga oh seda imet. Taas olin ma väga kaval ja panin veel mõne heleda hilbu sekka, et need kah puhtaks saada. Nüüd vaatan seda pesu läbi masina akna ja no mis ma näen. Helesinine on muutunud kollaseks, beez on muutunud väga koledaks pruunikas-kollakaks ning erksad värvid on tuhmunud. Oh, ma olen nii õnnetu! Mul pole põhimõtteliselt riietest kahju, aga mul on lihtsalt kurb olla LOLL.

Ainult üks positiivne mõte mis mul selle pesu jamaga tuli on, et ehk keegi annab mulle märku, et järgmine laps on tüdruk :) Sinisest sai ju kollane!

Esimest korda ilma emmeta

Reedel oli MUGUL esimest korda oma vanaema juures hoida nii, et meie ise läksime välja sööma. Kui aus olla siis pabistasin ikka küll ennem, et kuidas ta on ja kas ikka lepib. Selles ei kahelnud ma üldse, et temaga hakkama ei saada. Vanaema on ju siiski ise ka ema! Varusin siis MUGULale süüa ja viisime ta hoiule.

Kui aus olla siis see mõjus mulle väga hästi. Kohati olin nii lõdvestunud, et ununes ära muretseda kuidas neil nüüd seal kodus on. Tegin ka kokkuleppe, et ise ei helista vaid mulle helistatakse kui asi hull. Kõnet ei tulnud. Siis kui mul jälle mure oli kontrollisin kas mu telefon levib. Levis. Keegi ei helistanud. Kui olime juba 2 tundi istunud siis hakkasin ma küll juba ära kibelema. Muutusin eriti rahutuks! Tegelikult aga selleks põhjust polnud kuna kui me oma MUGULale järgi läksime siis ta juba tudus. Natuke olla ka nutnud ja siis vanaema juba mõtles, et helistab aga nutt läks üle. Võttis ilusti lutipudelist süüa ja oli rahulik. Oeh, kivi kohe langes südamelt. Vanaema oli nii rahul, et oma MUGULa talle hoida tõime, et tahtis kohe teda iga päev õhtuti endale :) See teeb ka mulle rõõmu, sest loomulikult igal õhtul me seda rõõmu talle võimaldada ei saa, aga vahest ju ikka.

Järgmisel päeval proovisime ka teise vanaema oskused ära ja seal taas kõik toimis. Mis mul ikka üle jääb kui oma imelist poja kiita. Ta on mul nii tubli. Ja vanaemad ka tasemel!

Pean ka veel ära mainima, et MUGUL tegi oma teise trenni otsast lõpuni kaasa. Isegi treener oli imestunud, et tal nii palju jaksu ja kannatust oli. Ma olin nii uhke ja kiitsin MUGULat taevani!

Üldse muutub ta ikka iga päevaga! Nüüd me juba saame mängida peitust nii, et talle see super palju lõbu pakub. Emme peidab oma näo kätega ära ja siis tuleb jälle välja. MUGUL aga imestab ja rõõmustab. Ka suhtleme me juba omavahel. Nutt on asendunud koogamisega. Eriti jutukas on ta siis kui pepu paljaks võetakse. Siis jätkub juttu kauemaks. Puhas rõõm!

Kandelina

Kuna beebi tahab olla palju süles ja ma talle seda ka võimaldan, siis otsustasin katsetada kandelina. Tore oleks ju samal ajal midagi teha kui ta süles on. Näiteks süüa, lugeda või pesu kuivama panna. Sättisin siis sammud Looduspere poodi ja sain seal selged juhised kuidas lina siduda (see pole üldse raske) ja otsustasin esialgu rentida neilt lina. Nüüd olen super õnnelik, et ma ei ostnud vaid rentisin. Nimelt mu laps vihkab seda. Täitsa uskumatu! Mulle küll tundub, et seal on igati mugav olla. Aga nüüd siis asjad nii kaugel, et ta ei taha seda lina mu arvates enam nähagi. Noh, ega ma siis enam ei paku ka...lapse piinamisega ma üldiselt ei tegele. Eks siis peab kõhukotti kasutama. Ma väga loodan, et see sobib. Vastasel juhul mul kukuvad juba varsti käed otsast ära. Pea kah, kuna kael on kange ja annab alla.

Esimene trenn

Täna saadame koos MUGULaga suured kallid-musid-paid väiksele printsessile kes sündis eile ja tema tublile ja ilusale emmele Brüsselisse! Ootame juba teiega kohtumist!


Nüüd algavad meie hommikud ekstra armsalt. MUGUL lihtsalt räägib ja vääksub ja vähkreb oma voodis kuni ma siis oma silmad lahti teen ja veendun, et enam magada edasi ei saa. Mulle meeldib nii palju rohkem ärgata kui nutu peale. Olen siis salaja jälginud ikka mis ta teeb. Naeratab ja jutustab! Tahaks nii väga teada mida ta mõtleb. Usun, et kuni naeratab on ta rahul :)

Tänasest hakkasime võimlemas käima. Rõõmu nii MUGULale kui ka emmele. Kuna issi on oma pojale seadnud juba väga kindlad sihid elus, siis oli ka viimane aeg hakata spordiga tegelema. Tal on vaja juba varsti kõigile ära teha! Esimene trenn kujunes muidugi välja nii, et oli natuke nuttu ja ma pidin andma süüa ja jalutama temaga ringi, samal ajal kui teised kõik võimlesid. Meie vabandus oli muidugi see, et oleme ju alles nii tillukesed ja teised kõik olid juba 4 ja 5 kuused. Pluss oli neil kogemusi juba mitme trenni jagu. Igatahes ei lasknud ma sellest ennast heidutada ja lähen järgmine nädal jälle. Nii kergesti ei saa alla anda. Õnneks treener ütles, et kuuu vanuste lastega ongi nii. Pealegi nii palju kui me kaasa saime teha tundus küll MUGULale meeldivat see ettevõtmine. Panen siia meie spordipoisi pildi :) (koos abitreeneriga)


Tahaksin veel ära mainida, et see kuidas üks ühe kuune väänik suudab juba oma vanematega manipuleerida on ikka imeline. Nuttu ei tule ju kohe. Algul hakkab seda nuttu nö välja köhima ja siis köhib seni kuni väike väike, tiba-tilluke pisar on silmas. Samas kui ma esimese köhimise peale ta sülle võtan on kõik okei. Üldiselt ma väga lapsel ikka nutta ei lase. Nüüd siis ongi nii kujunenud, et kui ta midagi tahab hakkab köhima oma nuttu välja:) Lõpetuseks mainin veel, et ta on nii jube armas kui ta oma alumise moka rulli ajab ja kurvaks muutub. Täitsa siiralt kohe! Nii rullis mokka pole ma kellegil varem näinud.
Väikse lapse nutt on väikse lapse jutt!

Esimene kuu ... esimene naeratus

Meie MUGULa esimene elukuu on nüüd täis. Pean taas mainima, et aeg läheb ikka kiiresti küll. Samas olen ma pidanud kinni oma lubadusest nautida iga momenti. Olen seda ... käsi südamel ...teinud. Võin esimest korda elus tunnistada, et sellel inimesel kellega ma 18.12.2006 esmakordselt näost-näkku kohtusin pole vigu...ta on täiuslik!!!! Mulle meeldib kõik tema juures. Pole veel kordagi tundnud, et ma olen väsinud ja enam ei taha ega jaksa. Paar korda on vaid tulnud natuke lootusetu tunne, kuna pole osanud ehk leida nutule lohutust, aga see käib asja juurde. Just täna mu käest küsiti, et kas see lapsega jändamine tundub mulle hetkel nagu puhkus või nagu töö. Ei kumbagi! See kõik on nagu nii loomulik. SEE ONGI NÜÜD MU ELU!

Esimese kuuga sõi meie MUGUL ennast juba viie kilo raskusaeks ja oli 4 cm pikemaks kasvanud. Emme oli igatahes uhke ja rahul. Laps on söödetud, pestud ja rahul. Nüüdseks oleme me ka tagasi jõudnud oma esimeselt reisilt "maale". Nimelt veetsime nädalavahetuse perega ja kahe sõbraga Pühajärvel. Väga vahva oli. Mina lubasin endale mõned protseduurid ja muidu nautisime seal olemise mõnusid. Veendusin nüüd omal nahal, et laps ei ole mingi takistus. Käis koos meiega bowlingus, restoranis, pubis ja ka kõrgel tornis kohvikus. Ühesõnaga tegi ta kõik asjad koos meiega kaasa. Last peabki kõikidesse oma tegevustesse kaasama. Tahan olla nii lahe ema, et mu poeg tahab ka 15 aastaselt (siis kui vanemad hakkavad jube "lollideks" muutuma) meiega koos tegutseda ja oma nädalavahetusi veeta. Kohtasime seal ühte perekonda kellel on asjad just täpselt nii. Lapsed on 15, 13 ja 11 ning nad teevad alati kõike koos ja veedavad KÕIK nädalavahetused Otepää maakodus. See on elustiil, mitte peale sunnitud tegevus.

Eile....laupäeva hommikul ... sain ma oma MUGULalt esimesed teadlikud naeratused kätte. Ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja naeratas. Natuke nagu häbelikult aga arusaadavalt. Olin õnnelik nagu väike tüdruk. Kirjeldamatu tunne on kui su laps sulle esimest korda naeratab. Ootan juba hommset hommikut...


Vaatama sellele, et mul on kael kange ja puus haige (kõik lapse tõstmisest)...vean nimelt oma vasakut jalga nagu lombas järel...olen ma maailma kõige õnnelikum inimene hetkel!

Carl Ronald

Täna sai meie MUGULast CARL RONALD! Sai siin neid nimesid valitud ja vaadatud, aga ikkagi jäi nii nagu alguses oli kohe mõeldud. Paljud räägivad, et vaatad oma lapsele otsa ja siis saad teada mis ta nimi olema peaks. Ütlen ausalt ....ega ikka ei saa küll. Proovisin, et kas ta on JOOSEP .... oli sama palju Joosep kui Carl Ronald. Pealegi meie issikene ei taha muudest nimedest midagi kuulda.

Aga see nime lugu on nüüd nii, et issi vanaisa oli Ronald ja kui me saime teada, et poja sünnib siis ta teatas kohe pidulikult, et tuleb RONALD. Küll siis tuli kriitika rahet suguvõsast, aga ei lasknud ei mina ega ka tema sellest ennast eriti häirida. Otsustasime küll algul, et lapsel ei pea olema rohkem kui üks nimi aga kuna seis oli suht tuline, siis pakkusin välja CARL. Just Cga! Mulle ei meeldi lihtsalt endale K tähte kirjutada ja nii on ka kirjapilt ilusam. Aga see Carl tuli sellest, et minu vanavanaisa oli Karl ja juba aegade algusest peale olin minu kinnisidee panna oma pojale see nimeks. Issi oli nõus! Nüüd olime me mõlemad saanud oma tahtmise! Aga ikkagi polnud suguvõsa väga rahul! Siis tegime kenasti kõigile selgeks, et MEIE saame lapse ja paneme nimeks mis me tahame ja kõik fertiilses eas naised võivad ju veel sünnitada ja nimetada oma maimukesi kuidas tahavad. Mis veel puutub nimesse Karl siis peale sünnitust sain teada, et issi teine vanaisa on Karl :) Oeh, vähemalt on kõik vanaisad ja vanavanaisad siis nüüd kõrvust tõstetud!

Minu jaoks jääb ta ilmselt MUGULaks igaveseks!

P.S. Ka minu teine soov läks täide ja lutt on nüüd meie sõber! Dreams do come true!

Teksad :)

Yessssssss....täna, kolm nädalat peale MUGULa sündi, lähevad mulle taas vanad teksad jalga!!!!

Uskumatu tunne kas teate! Elu nagu algaks jälle pihta ja nüüd võin küll kõik need paksude nö. "langevarjud" põlema panna. hihihihihi! Oi mul on mega hea olla. Panin MUGULale kah täna esimest korda teksad ja nüüd lähme linna laiama.

Elu on ikka üks väga ilus lill!