Tähtis tüüp!

Meie päevad on täis tegevust ja minekuid nii, et pole mahti üldse maha istuda ja natuke asju kirja panna. Seoses uue kodu soetamisega on sada asja vaja korda ajada ja loomulikult on MUGUL ju siiski juba kaasosaline ja käib minuga kõikjal kaasas. Ma ei väsi kordamast kui tubli ta on just momentidel millal tal on vaja eeskujulikult käituda. Avalikus kohas ta draamasid ei korralda ja seega teengi temaga kõike meelsasti koos.
Umbes nädal tagasi kogesin esimest korda seda kuidas ta siiski teab, kes ma olen. Nimelt oli ta oma vanaema süles ja nutt oli päris vali. Aga kohe kui ta minu sülle sai oli vaikus ja uni tuli peale. Ma ei taha siin midagi muud öelda kui vaid seda, et ma olin sellest nii liigutatud ja kõrvust tõstetud, et oi oi oi. See ei tähenda, et ma sel viisil nüüd oma ego upitaks iga päev, aga hea oli tõdeda fakti, et ma OLEN NII TÄHTIS KELLEGI JAOKS!
Natuke olen ta juba suutnud ära ka hellitada/harjutada endaga. Nimelt lutipudel on OUT! No ei taha enam seda ja kõik. Varem oli nagu okei ja sai ikka vanaemade juures sedasi külas oldud, et mina võisin korraks ära minna, aga nüüd enam mitte. Ei teagi nüüd mis teha. Jääb vaid loota, et see on ajutine protest. Kõik ju nii kangesti tahavad MUGULat hoida aga kui MUGUL üldse oma emmeta olla ei taha siis on see ju võimatu. Asi polegi nagu üldse selles, et mul nii hirmasti oleks vaja midagi ilma temata toimetada...sugugi mitte...aga just selles, et teised tahavad ju ka natuke kasuliku/vajalikud olla.

Veel on meie ellu ilmunud meeletu ilastamine ja oma käte lutsimine. Ega siin polegi ju tegelt midagi imestada....MUGUL kohe kolme kuune ja ju siis juba igemed sügelevad. Igatahes on vaja meil vahetus kostüüm kõikjale kaasa võtta.

Üldiselt on beebi väga tähtis tüüp. Esiteks pole nagu mõtet teda vankrisse suruda kui ta parasjagu ärkvel ja me nt. mõnes shopping paradiisis tuuseldame. Ta tahab olla süles, näoga teiste inimeste poole, püsti ja siis äärmiselt tähtsalt ja kiireste liigutustega vaatab paremale ja vasakule. Justkui kardaks, et midagi jääb nägemata. :) Pull tüüp. Ja kui siis kedagi tuttvat kohtame alustab ta tihtigi juba juttu. Mis siin ikka...teda peab juba nüüd kohtlema kui võrdset ja ma loomulikult lasen tal alati rääkida. Üritan mitte sekkuda tema mõtetesse.

Ei tea kas mõni ema on selline ka, kes pidevalt oma lapse tuleviku peale ei mõtle? Ma olen iga päev silmitsi erinevate olukordadega mida ma tulevikus võib olla kogema pean. Arvestades seda, et ta on poiss, saab ta varem või hiljem kolakat. See juhtub iga poisiga ja siin pole midagi imestada. Ma aga mängin juba nüüd oma peas neid situatsioone läbi ja no ni kahju hakkab, et jube. Juba praegu teeks sellele tulevasele rusikamehele tuule alla. + vahest avastan ennast mõtlemast kuidas tal küll koolis hakkab minema. See aeg on ju ometi maade ja merede taga aga siiski...oeh....kui vaid oskaks olla mõtlemata ja muretsemata.

Ja siis lõpetuseks tahaks tervitada MARI, kes sai just 24 tundi tagasi endale väikse printsess maade ja merede taga. Oi kuidas ma ootan nendega kohtumist! Suvel...