Täna käisime arsti juures. Või siis kui väga täpne olla õe juures. Nüüd on nimelt selline süsteem, et igal kuul ei peagi käima arstil vaid kohati vaid tema õe juures. Minule kui emale on sellised ettevõtmised väga tähtsad, kuna siis saan ju profi käest teda kas kõik on korras ja normis. Miski pärast mul aga nende visiitidega eriti ei vea, kuna alati läheb seal jubedalt aega.
Eelmine kord oli meil hästi vähe aega kuna pidime issile auto viima. Jooksin siis praktiliselt MUGUL ja kompsud (mida on miljon) kaenlas ühe teise perega võidu aga kahjuks kaotasin. Nende issi oli minust kiirem ja nad said ennem arsti uksest sisse. Ei tahtnud seal nagu lamenti kah tegema hakkata, et mis mõtttes ja mis kell neil siis aeg oli jne. Ise olin minuti pealt täpne. Jäin viisakaks! Asi tol korral lõpes nii, et meie issi ootas (väga vihaselt) õues ja minu närvid olid kah seega päris pingul. Jube tobe, kui ei saa lubadustest kinni pidada ja siis kannatavad juba täitsa kolmandad isikud. Nimelt oli tal väga tähtis kohtumine ees. No lõpp hea, kõik hea! Jõudis!
Täna siis aga algas asi nii, et registratuuris ei leitud üldse MUGULa nime üles ja meid nagu justkui polnudki kirjas. No mismõttes ma küsin? Viisakalt paluti istuda. Kuulsin siis küll kuidas nad omavahel arutasid, et ei tea kus nad siis kirjas on jne. Lõpuks selgus, et inimene kes mind telefonis registreeris oli pannud meid kirja inimese juurde, keda täna üldse tööl polnud. No anna kannatust! MUGULal oli sellel ajal veel tuju normis aga peagi hakkas tudu peale tulema ja ma ka nagu ei viitsinud seal päeva veeta. So, leiti üks teine õde, kes meid pidi siis kaaluma ja mõõtma. Ennem meid aga teatas ta, et võtab siin paar prouat ka veel ette ja et noh, teil on ju ikka aega oodata. No heakene küll siis. Kohale oli juba ju siiski tuldud. Kui siis lõpuks meie aeg kätte jõudis magas mu MUGUL. Äratasime üles....kahju oli. Riidest lahti ja kaaluma (6200g) ja mõõtma (58 cm) siis küsiti nii muuseas ja kiiruga, et kas mul on muresid või küsimusi ja kuna mul polnud siis sellega see visiit lõppes. Üks arst veel jõudis selle kahe minuti jooksul meie tuppa astuda ja õega riielda, et mis ta jokutab...järjekord on ukse taga. APPI! Ma sain siis küll shoki! Õde kokkutas, et noh beebi pandi kirja .... inimest pole ....ma kohe tulen... Ma olin nii solvunud. Teisipäeviti on seal veel 12.30ni imikute aeg ja nüüd siis mingite penskarite pissiproovid on tähtsamad kui minu MUGUL. Leian, et sellised visiite poleks üldse mõtet teha. Kaalumist ja mõõtmist on muul moel kah võimalik teha. Saab siis näha mis järgmine kord juhtub.
Pärast seda aga läksime ühele mu sõbrannale külla ja seal ma rahunesin maha. Väga lahe oli teda ja tema väikest printessi üle pika aja näha. Tegime veel lõpus ühe jalutuskäigu ja leppisime kokku, et lähme koos ja pildistame oma lapsi. Ootan seda juba väga!
No comments:
Post a Comment