Mina kui väga organiseeritud, täpne ja kohusetundlik inimene elasin täna läbi midagi uut ja huvitavat. Ütleme nii, et eks elule peab vahest ju vürtsi lisama.
Nimelt oleme me just vahetamas kodu. Mis teha....meie ilus korter on kahjuks liiga väike meie pere jaoks ja juba praegu kummist. Varsti on MUGULal oma tuba vaja ja kohta kus mänguasju hoida jne. Seega teatas siis issi ühel ilusal päeval kuu tagasi, et on leidunud ühe hea pakkumise ja me võiks seda kohta vaatama minna. Olin nõus...läksime. Ilus oli! Meile mõlemale meeldis. Väga palju me aga sellest ei rääkinud pärast kodus ja seega oli mulle väga suureks üllatuseks kui sain teada üks päev, et me ostamegi selle ära. No mis siis ikka. Rõõmustasin! Natuke on muidugi kahju ka oma praegusest kodust. Siin kõik nii uus ja ma pole üldse veel tüdinud. Sai siis kokkulepitud, et veebruari alguses on notar ja teeme diili ära.
Pangast teatati, et neile sobib ideaalselt selle nädala neljapäev notariks. Saatsime siis maaklerile vastava maili ja ta vastas, et okei...jaja...teeme siis niii..ja bookis notari 7.02 kell 12.00. Kirjutasin sujuvalt märkmikusse, et neljapäeval kell 12 on tehing.
Täna (kolmapäeval) lahkusin kodust koos MUGULaga juba hommikul linna asjatama ja issi jäi koju magama. Kell 11.57. olin ma meie uues kodus (võtmed on meil juba ammu käes) ja ootasin sinna ühte köögi inimest ja oma sõbrannat, kui äkki helistab mulle meie issike ja teatab, et täpselt kolme minuti pärast on meil vaja olla notaris, kuna 7.02. kell 12 on täna mitte neljapäeval nagu me olime rääkinud. Assamait! Katastroofen! Ma olen koos magava MUGULaga väga mugavalt plaaninud oma päeva ja nüüd selline lops. Dokumentidest kaasas vaid ID Kaart. Issil kodus autot pole, kuna meie olime sellega teises linna otsas. Kiire kõne sõbrannale, et ÄRA TULE! Jummel....teine oli juba oma jonniva printsessi riidesse toppinud ja teel. Jube häbi! Köögi naisele ka kõne, et jääb ära. Autol gaas põhja ja minek. Veel oli meile notarisse kaasa vaja võtta minu vanaema, kes oli tööl. Kuna ta on arst, siis palusin jumalt ennem temale helistamist, et tal just patsienti pole. See soov läks täide. Palusin tal visata kasukas peale ja tulla õue, kust ma ta peale saan võtta. Samal ajal korjas issi kodust dokumente kokku, tellis takso ja sõitis linna. Parkisin auto, haarasin MUGULa ja tõttasin ummisjalu kuhugi poole. Kuhugi poole just selles mõttes, et olime maa aluses parklas ja tõesti mul polnud aimugi kuhu poole joosta. Eesmärk oli saada välja. Kusjuures minu vanaema, kes on väga peen proua ja tal on sõna otses mõttes kasukas oli meil ju kannul. Nagu ikka, ajastus ideaalne, hakkas ta just siis rääkima mulle kui õhukeselt ma riides olen ja kas ta saaks mulle rääkida natuke mütsidest (lihtsalt mul ununes just nüüd müts autosse) + tuli tal meelde, et mul oli puus haige ja tundis muret kuidas sellega nüüd on. Palusin viisakat tal lihtsalt mulle järgneda ja lubasin temaga sellest kõigest sobivamal ajal rääkida.
Jõudsime kohale 12.30. Super tulemus mu arvates. Palusin vabandust ja hakkasime lepingut lugema. Umbes teise lause ajal ärkas MUGUL ja hakkas nutma, kuna ta tahtis süüa. Ulatasin ta oma vanaemale, et ta jalutaks teda natuke ja seejärel aitas meid ka issi. MUGUL oli absoluutselt endast väljas. Ma ei kujuta ette mis ta võis mõelda. Tema restoran ei reageerinud enam tema hüüetele!
Üks tehing tehtud tuli välja (meile muidugi juba ette teada kuna olime ju päevaga puuse pannud), et vanaema vajalikud dokumendid tal kodus. Mis siis ikka. Autole hääled sisse ja järgi. Mina jäin MUGULaga notarisse ja kuna mul teist võimalust polnud, siis toitsin oma MUGULat seal samas notari toaletis. Hiljem vahetasin ka mähet seal samas hoides oma tibu süles. Oli see vast kogemus.
Siis saabusid puudu olevad dokumendid ja me saimegi endale uue kodu!
Prosta super ma ütleks!
No comments:
Post a Comment