"Minu esimesed Jõulud"

Täpselt nii võib meie laps kunagi öelda ilma häbenemata, et ta ei tea midagi mis sellel päeval toimus ja kus ja mis ja kes. Nimelt on meil täispikk film kõigest. Igast inimesest, luuletusest, laulust ja isegi tantsust. Mis sellest, et meie päkapikk magas enamus ajast. Teada saab ta kõigest igatahes. Nii vahva oleks kui mul oleks kah filme enda lapsepõlve kohta. Kahjuks oli aga siis ju hoopis teine aeg ja selline luksus puudus.
Emme lunastas MUGULa paki luuletusega "Mina olen pisi-pisi, ära minult salmi küsi". :) Meile päris jõuluvana kahjuks tulla ei jõudnud aga ta saatis oma naise. Väga võluv. Üldse oli väga lustakas õhtu. Kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Mängiti kitarri, lauldi ja onu Martin isegi steppis. MUGULale kõik väga meeldis ja nuttu ei teinud ta üldse.

Täna on meie esimene sünnipäev. Täpselt kell 14.48. natuke ma jäädvustasin kah nädalaks saamist. Eks näis kes neid videosid kunagi vaadata jõuab ja viitsib, aga kui keegi muu ei viitsi siis ma ise vaatan igatahes.

Ma olen õnnelik! Hästi õnnelik!
Häid Pühi!

Minu maailm on nüüd täiuslik

18.12.2006 kell 14.48. sai minu maailm täiuslikuks. Meil on nüüd perekond! Pärast pikka ootamist ja põnevust kohtusime lõpuks oma MUGULaga. Need tunded mis mind valdasid kui mu poja mulle kõhule pandi on kirjeldamatud.
Ma ei hakka nüüd siin valetama, et kõik läks kiiresti ja mugavalt. Vastupidi! Kõik venis ja oli VÄGA valus. Kuna sünnitus kestis kokku 35 tundi millest 15 olime haiglas siis mis seal salata, mu jaks lõppes ja päris ise ma kogu protseduuriga hakkama ei saanud. Tegin koledat kisa...häbi polnud üldse. Hoidsin kõvasti I. käest kinni kui valus oli ja pigistasin tal kõik vere kätest välja aga nii tundus lihtsam. Rääkisin talle, et "ma saan hakkama", "ma teen selle ära". Ta kiitis ja elas kaasa. Üldiselt ei oleks ma ette kujutanud mida ma ilma temata oleks teinud. See oli talle suur emotsionaalne läbielamine ja põnts, kuna kuidas sa vaatad endale nii lähedast inimest lihtsalt piinlemas. Aga ka tema sai hakkama. Kell 14.00 lendas kogu meie sünnitustuba arste täis ja hakkas jube sebimine. I. andis alla ja läks välja. Ei süüdista teda üldse nii oligi meie väike kokkulepe, et kui enam ei suuda siis ei pea kannatama. Arste tuli palju kuna ma olin väsinud ja ei jõudnud enam. Olin kogu selle pulli ilma valuvaigistiteta läbi elanud, kuna jäin kõigega hiljaks. Naerugaasi sain, aga mu arvates on see nagu nali. Aru küll midagi ei saanud et aitaks. Oli ainult veel üks voolik mida pigistada. Palusin arste kõigest südamest, et nad abivahendeid kasutaksid ja lõpuks nad siis otsustasid vaakumi kasuks. Ma tõesti üritasin...tõesti....aga ma ei jaksanud...

Edasi käis kõik sekunditega ja beebi oli mu kõhu peal. Esimene asi mida ma ütlesin oli, et kutsuge isa sisse ja juba ta tuligi suur naeratus näol. Olin nagu seitsmendas taevas ja ei teadnud mida ära teha. Ütlesin MUGULale tere ja tegin pai. I. lõikas läbi ka nabanööri, kuigi ennem kodus oli ta rääkinud, et väga ta seda teha ei tahaks. Hiljem rääkis, et kogu selle sünnituse juures oli see nii köki-möki, et talle ei valmistanud see mingit probleemi.

Siis tehti MUGUL puhtaks, kaaluti (3740 g), mõõdeti (52 cm) ja hinnati numbriga 9 (10 on max). Lastearst teatas pidulikult, et teie laps on täitsa terve ja tubli. No mida sa veel hing ihkad kuulda! Kõik minu valud olid kui käega pühitud (see on tõesti nii) ja ma lihtsalt värisesin erutusest ning tänasin personaali.

Seni kuni ma seal veel hinge tõmbasin tutvus MUGUL oma issiga. Vaatas suurte silmadega otsa ja muudkui uudistas. Ei mingit röökimist...rahulik nagu ta vanemad.

Kell 17.00. saime perepalatisse. Lubasin endale dushi ja tegin ennast ilusaks. :) Nii ilusaks kui just parasjagu oli võimalik. Edasi tulid juba külalised: onu Martin ja Häli, vanaema Katrin ja vanavanaema Memmi, vanavanaisa Tom, vanaema Katrin (II), tädi Triin, vanavanaema Vantsel ja Bert ning lõpuks Sass. Vot täpselt selline oligi see ajalooline järjekord :)

Peale seda jäime kolmekesi teineteist nautima ja teeme seda jätkuvalt.

minek

Midagi hakkab vist juhtuma...

...kuna täna on ikka juba vahepeal väga ebamugav olla olnud. Kõik algas kell 4 öösel. Tegelt magama läksime ca kell 2 ja ma kuidagi ei tahtnud ega tahtnud uinuda (minu puhul väga ebatavaline) ja no siis läbi suigatuse tundsin nelja ajal, et mingi ebamugav tunne on ja kõht on kõva. Ajasin siis ennast püsti mingi aja pärast, kuna ikka väga ebamugav ja harjumatu tunne oli. Tegelesin natuke endaga ja mõtlesin mis edasi. Võtsin siis paberi ja pliiatsi, et ikka üles hakata märkima, et mis vahedega valud on. Ca 10 min oli vahed. Jube vastikud valud lõid selga. Kell 6 ma olin nagu sombi ja sundisin ennast ikkagi magama. Läbi une veel tundsin, et miskit toimub aga õnneks sain magada 3 ja pool tundi. Nüüd ma siis siin vegeteerin. Vann nagu ei aidanud suurt midagi. Vahest nagu lööb valu jälle selga, aga siis läheb jälle nagu üle. Huvitav, et eriti vastikult tunnen neid kui olen pikali. MUGUL kah on väga aktiivne ja võimleb mis hirmus. Oeh.....libakad või siis tõesti läheb asjaks?

Täna on muide mu vanaema sünnipäev ja vaikselt me siin ise lootsime kogu MUGULa ootamise aja, et ehk sünnib täna. Kõige esimest korda arstil käies öeldi ka tähtajaks 17.12. No mõned tunnid on ju veel jäänud, aga vaevalt, et see nii ruttu nüüd juhtub. Igathes hakkan sättima sünnipäevaks ennast valmis. Lähme sööme head ja paremat ja ehk siis asjad ikka arenevad ka. Panen siia oma vanaema pildi ka. Nii kallis on ta mulle!

Kiiresti pakkisin ka kõik kingitused ära. Mine tea, äkki polegi enam aega sellega tegeleda. :)

Masendus...6 päeva veel

Kõik....täna hommikul ärkasin kell 7 ja lihtsalt tundsin, et kõik. Kopp on ees.....hästi suur kopp. Lihtsalt ma ei jaksa enam. Mul ei ole raske, aga ma ei viitsi enam. Ma ei meeldi kah enam endale. Ma vihkan oma riideid. Ausalt noh. Ma ei taha enam panna neid pükse jalga mis mulle veel jalga lähevad. Ma tahan ilusaid riideid kanda. Paha oli kuidagi olla ka.
Kui I. ärkas siis palusin tal MUGULale öelda, et ta hakkaks välja tulema kuna ma ei jaksa enam, aga ta arvas et aega ju on veel. MISMÕTTES? Oeh.....täna pole hea päev. Lähen kell 12.45. KTGsse ja siis arstile. Ehk nad seal rõõmustavad mind millegi uuega.
...jätkub...

Arstil käidud ja KTG tehtud. MUGUL tunneb ennast super hästi ja temaga on kõik korras. Ka on kõik korras minuga. Palusin arstil katsuda kas pea on fikseerunud...ei ole. Noh, mis siis ikka. Igatahes see mu hommikune väike masendus on möödas. Poetasin paar pisarat, rääkisin sõbrannaga, rääkisin ka MUGULAga, käisin linnas ja poputasin ennast hea toiduga. Mis aga peamine sain teada, et kõik on täpselt nii nagu peab MUGULaga. See on mulle hetkel AjaO.

Nüüd võtan kapist välja oma kõige kõige ilusamad hilbud ja lähen restoraani sõpradega õhtustama.

Elu on ikkagi lill ja ma ikka veel usun päkapikkudesse :)

Keep smiling!

8 päeva veel

Nii...kõik endine. Täna pole ma põhimõtteliselt lillegi liigutanud ja jube hea on olla :) Kodus olemise rõõmud ja hüved.

Eile kohtusin oma endise töökaaslasega, kellel on 5a. tütar ja 3k. poeg. Poiss on juba nii suur. Alles see oli kui ta oli suure kõhuga ja nii ootas, et poja juba siia maailma sünniks. Alles see oli kui ma teda haiglas õnnitlemas käisin. Alles 2 nädalat tagasi see oli kui poiss mind veel ei võõrastanud ja ilusti suhtles ise rõõmsalt istumas oma turvahällis. Eile aga ma talle enam nii väga nalja ei pakkunud ja minuga ta küll leppida ei tahtnud. Õnneks oli emme kohe platsis ja laps rahunes. St. et kolme kuune juba adub väga hästi ära kes on kes ja milleks vajalik. Terve õhtu mõtlesin, et oma MUGULat ma lihtsalt vaatan ja vaatan ja vaatan ja naudin. Aeg läheb nii kiiresti ja ma ei taha millegist ilma jääda.

Samas 5a. on juba paras tegelane. Pidin talle minema lauluproovi järgi ja läksin siis ontlikult 5 min varem kui olin pidanud. Kuna proov oli lõppenud veel 5 min varem, siis ootas ta mind seal juba ja hiljem teatas, et ta ootas ca 2 tundi :) No vahva! Vesi peale....viisakalt. Hiljem sain teada, et ta tahab saada baleriiniks, aga kui seal on kõik kohad täis siis hambaarstiks ja kui seal on ka kõik kohad täis siis politseiks. Politseiks saamise põhjus on see, et neil on alati puhtad ja korralikud riided seljas :) Ühesõnaga üks pärl teise järel. Nii vahva. Lapsed on ikka toredad. :)

9 päeva veel

Nüüd ma pole paar päeva siia juba miskit kirjutanud, kuna pole nagu midagi väga põrutavat juhtunud. Siiani MUGUL kõhus. Täna hommikul ta muide tegi oma esimesed sammud...ja ja....kujutage ette, et keegi lihtsalt hakkab astuma su sees. Vot siuke tunne oli. :)
Üldiselt olen veetnud aega oma vaenemate juures kuna üksi hetkel kodus ei taha ega julge olla. Täna tuleb I. Eestisse tagasi ja siis lähen koju ka. Huvitav on ikka see, et kuigi ma olen siin oma vanemate juures elanud ikka väga väga kaua (24 aastat) ja nüüd siis aasta päris oma kodus, pole siin ööbimine kõik enam see. Oma vanas voodis ei ole enam hea magada, uni on katkendlik (ärkasin sada korda öösel ja hommikul ajasin kell 7 juba jalad alla), palav/külm, jne. Ma võin küll öelda, et OMA KODUS ON IKKA KÕIGE PAREM. Seal magan isegi praeguses olekus õhtust hommikuni ilma ärkamata ja jalad ajan alla ca 10 või hiljem. Aga kõik muu (peale magamise) on siin vanemate juures siiski vastupandamatu.
Eile püsisin ma suht liikumatult, kuna ringi tammumine aitab ju sünnituse algusele ikka kõvasti kaasa aga täna tammun ka siis eilse tasa. :)
Later siis....

12 päeva veel

Oeh, ikka pole veel midagi juhtunud. Kõht on ees nagu lont ja ei ole enam ilus mu arvates noh. Pekine on olla. Vaatasin peeglist ka ja veendusin, et ja jah nii on. Eriti kui riided on seljas. Aga okei, eks ma olen väsinud lihtsalt. Teised ei arva üldse et asi nii hull oleks.

Üldiselt mis riietesse puutub siis tahaks kõik need paksude riided mis mul on põlema panna kui ma nüüd MUGULa kätte saan. No kõik juba viskab üle. Ma olen ikkagi naine ja tahan vaheldust. Samas aga tahan ma ju veel lapsi ja kõik need riided on ju midagi siiski maksnud, seega kahju nagu ära visata. Lihtsalt jube tüdimus on see viimane tiksumine. Kõik on ju valmis.....tule nüüd!

Eile oli jälle väga vahva õhtu. Meil käisid sõbrad külas, kes olid just tulnud Kuubast ja no palju sai nalja.

Kell 5 hommikul kinkis mu kullake mulle need roosid mille pilt siin on. :) Ma pole jõudnud neid äragi lugeda, aga no nii ilusad on ja see mõte on ju nii super. Oeh, vähe on ikka õnneks vaja.

Täna käisime ise külas ja mis seal salata....jälle super lahe. Mängisime mitut lauamängu ja pererahvas oli valmistanud meile suurepärase õhtusöögi. No mis sa hing veel soovid. Üldse kokkuvõtteks võiks öelda, et meil on ikka väga vahvad sõbrad. Kõik on omamoodi ja lahedad.

Ma kujutan ette kui igav võib olla seda blogi lugeda ....võib olla, et isegi mul endal aasta pärast.....kuna tegelt ei juhtu ju meie igapäeva elus suurt midagi. Lihtsalt üks paks hakkab iga päevaga aina rohkem virisema, kiidab kõiki oma sõpru taevani ja vaimustub igast väiksest asjast. Aga mis mul ikka teha. Kirjutan ikkagi edasi.

Ootamine on piinav.....küll te ise seda kindlasti olete kogenud või tulete kogema. Trust me!

Keep smiling :)

13 päeva veel

Esiteks tahan ma nüüd anda medali sellele bloggingusele. Ja aplaus kah ja sügav kummardus. Ühesõnaga seal kasutaja reeglites võiks olla kirjas ka see, et „no tee see account ära aga ära ole kindel, et sa enam peale tänast sinna sisse saad”. Vot seda tahakski neile nagu edasi öelda, et täiendage oma teksti. Ma olen väga endast väljas. Pole isegi oma nägu jõudnud kreemitada, MUGUL rahmeldab kõhus....ta on ka VÄGA ÄRRITUNUD....meil olid siiski head kavatsused sutsuke oma elust kirjutada aga no ei anta võimalust.

Hmmm.....juhuiaaaaaaaa.......OK, OK.....üritan rahuneda. MUGULale ka pai. Tegin siis täitsa uue asja nüüd ja jään siiralt lootma, et saan siia HOMME JA EDASPIDI ka sisse. All on copy-paste esimesest postitusest.

Nüüd kus ma siiski olen saanud endale uue võimaluse siia kirjutada, siis annan teada mis me eile tegime. Panime koti kokku. Nagu lubatud, seisab nüüd MUGULa kott mille ma haiglasse kaasa võtan meie ukse kõrval. Võtsin igast ilusaid riideid kaasa J Pean teda ikka kohe ehtima hakkama. Enda kotti hakkasin kah pakkima, aga ei saa ju kõike elamist kah veel kokku panna. Äkki ta tahab hiljem tulla siis paki aga kokku ja lahti. Seega otsustasin, et panen osad asjad kotti ja siis tegin ka veel nimekirja mida lisaks vaja võtta. Ühesõnaga ME OLEME VALMIS!

Õhtul viis meie issi meid India restoraani Maharaja sööma. Seal olid KjaR kah. Nii lõbus oli. Nendega on alati lõbus. Mis aga restosse puutub siis ütleme nii, et Indias ma käinud pole aga kujutan ette, et nii seal ongi. Soola- ja pipratoos olid räpased, lina laual jättis soovida, toolid olid kohutavalt ebamugavad, sisustus oli üldse „mitte minu maitse”, küünal tilkus sõna otses mõttes taldrikusse ja vesi mis lauda toodi oli soe. Söök tundus okei, ei midagi erilist....okei....aga no kõht oli tühi ka ju. Siiski otsustasime, et magusat sööme mujal. Siirdusime Boccasse. No ega muud pole lisada kui, et öö ja päev. Hmmmm....see Tiramisu ja Latte....oeh. Ma jääkski sinna. Huvitav on see, et kui me kõik neljakesi kokku saame siis on meil alati nii palju rääkida. Praktiliselt näeb see välja nii, et kõik räägivad koguaeg ja keegi kedagi ei kuulaJ. Jube palju on nagu öelda. Igathes väga väga lõbus oli.

Täna hommikul kui ärkasime siis kogesime kõhuvalu. No süüdlast pole ma arvan kaugelt vaja otsida. Ütleme nii, et India ei tõmba nagu. Algul arvasin, et ainult minu kõht valutab ja hakkasin juba lootma, et MUGUL......aga no ei.....oli ka teisi.

Tegelt olen ma ikka veel vihane selle bloggi värgi peale. Ma ei taha nagu pahasti öelda aga pole mõtet teha asja mida kasutada ei saa ja tean, et ma pole ainuke kes säärase nõmedusega kokku on puutunud.

Hmmmm......juhuiaaaaaaa.......

Nüüd on juba õhtu ja täna jõudsin ka kosmeetikusse ja juuksurisse. Nii ilus on nüüd olla. :) Juuksuriga naersime, et äkki MUGUL ootabki seda, et emme oleks tip-top. Mulle sobiks homme sünnitada küll, kuna esmaspäev ja teisipäev pole meie issit Eestis :(

Aga olgu siis nüüd tänaseks kõik. Meile tulevad kohe külalised.

.....ma loodan, et ei pea homme kolmandat blogi ka tegema.....

14 päeva veel

Wednesday, December 6, 2006

Otsustasin hakata tänasest ka natuke mõtteid ja muud oma elust kirja panema. Miks just täna? Sest tänasest on jäänud täpselt 14 päeva (arstide arvates) ajani millal ma pole enam iialgi üksi. Nimelt saan ma emaks. Lõpuks ometi! Te ei kujuta ette kui kaua ma olen seda oodanud. Kunagi andsin endale lubaduse, et esimese lapse saan siis kui olen 25 aastat vana ja seda lubadust ma endale ei murdnud. Kõik juhtus just siis kui ma olin juba lootuse kaotanud ja pöördusin arsti poole, et teha kindlaks milles probleem. Kuna arst arvas, et pole siin midagi uurida vaja....noor ja terve inimene...proovi veel.....siis jalutasin natuke solvunult tema juurest ära. Aga just siis...just siis kui ma olin juba lootuse kaotanud otsustas beebi siiski tulla. Sain sellest teda 2 nädalat peale seda arst külastust. Enam paremat ajastust ei saanudki olla.Oeh, ma tunnen ennast nii õnnelikuna! Kui saaks kogu selle õnne ja tunde kirja panna ma paneks, aga ma ei oska....veel.

Hellitavalt kutsume hetkel oma kõhubeebit MUGULaks. Tegelikult sai ta selle nime minu isalt. Isad teatavasti on ju suht nadid oma tunnete väljendamisega, aga umbes 5 kuud tagasi hakkas minu isa muretsema, et juhul kui MUGUL on vanaema ja vanaisa juures hoida siis ta on mõlenud, et beebil peaks ikka oma voodi olema. Mõtlesin, et kas tõesti kuulsin õigesti? Jah, kuulsin. Selgus ka, et tal juba voodi välja vaadatud. Sellest hetkelst olin absoluutselt kindel kui väga MUGUL meie kõigi ellu on oodatud. Nii hea tunne oli.

MUGULa ootamine on mul sujunud väga ilusasti. Tervis on olnud korras, proovid korras, kaal normis. Arsti pole pidanud minuga riidlema, ega ka minuga väga palju tegelema. MUGULal on lastud rahus kasvada ja sündimiseks ette ennast valmistada.Nüüd kus ta hakkab meie juurde kohe kohe tulema olen ma nii põnevil, et käiks täitsa käte peal kui vaja. Ma ei karda üldse. Olen käinud trennis ja joogas ja loengutes ja usun, et saan hakkama. Vanasti kartsin, aga enam tõesti ei karda. Mis siin ikka karta. Kõik on sellega hakkama saanud ja saan mina ka. Kuidas ma saaksingi karta seda armast olevust oma kõhus.....ta on juba endast mitu korda selle bloggi kirjutamise ajal märku andnud. Vot seda tunnet hakkan ma kindlasti igatsema. Igatsen juba ette.

Homme panen haiglasse minekuks asjad kokku. Mine tea, äkki tahab ta mõni päev varem tulla ja siis oleks ikka hea kui paanikat oleks vähem. Vahest mõtlen, et äkki ta seda kotti seal nurgas ootabki. Äkki ta siis tulebki kui mul kott koos :) Igathes ma kirjutan nüüd iga päev siia kaugel me oma asjadega oleme. Loodan, et leian ka peale MUGULa sündi ikka aega kirjutada kuidas meil läheb.

"Päkapikkudesse tuleb uskuda, küll nad siis tulevad ka"

Ilusaid unenägusid,Jõulubeebi MUGUL ja tema emme
Posted by mugul at 12:38 PM 0 comments