18.12.2006 kell 14.48. sai minu maailm täiuslikuks. Meil on nüüd perekond! Pärast pikka ootamist ja põnevust kohtusime lõpuks oma MUGULaga. Need tunded mis mind valdasid kui mu poja mulle kõhule pandi on kirjeldamatud.
Ma ei hakka nüüd siin valetama, et kõik läks kiiresti ja mugavalt. Vastupidi! Kõik venis ja oli VÄGA valus. Kuna sünnitus kestis kokku 35 tundi millest 15 olime haiglas siis mis seal salata, mu jaks lõppes ja päris ise ma kogu protseduuriga hakkama ei saanud. Tegin koledat kisa...häbi polnud üldse. Hoidsin kõvasti I. käest kinni kui valus oli ja pigistasin tal kõik vere kätest välja aga nii tundus lihtsam. Rääkisin talle, et "ma saan hakkama", "ma teen selle ära". Ta kiitis ja elas kaasa. Üldiselt ei oleks ma ette kujutanud mida ma ilma temata oleks teinud. See oli talle suur emotsionaalne läbielamine ja põnts, kuna kuidas sa vaatad endale nii lähedast inimest lihtsalt piinlemas. Aga ka tema sai hakkama. Kell 14.00 lendas kogu meie sünnitustuba arste täis ja hakkas jube sebimine. I. andis alla ja läks välja. Ei süüdista teda üldse nii oligi meie väike kokkulepe, et kui enam ei suuda siis ei pea kannatama. Arste tuli palju kuna ma olin väsinud ja ei jõudnud enam. Olin kogu selle pulli ilma valuvaigistiteta läbi elanud, kuna jäin kõigega hiljaks. Naerugaasi sain, aga mu arvates on see nagu nali. Aru küll midagi ei saanud et aitaks. Oli ainult veel üks voolik mida pigistada. Palusin arste kõigest südamest, et nad abivahendeid kasutaksid ja lõpuks nad siis otsustasid vaakumi kasuks. Ma tõesti üritasin...tõesti....aga ma ei jaksanud...
Ma ei hakka nüüd siin valetama, et kõik läks kiiresti ja mugavalt. Vastupidi! Kõik venis ja oli VÄGA valus. Kuna sünnitus kestis kokku 35 tundi millest 15 olime haiglas siis mis seal salata, mu jaks lõppes ja päris ise ma kogu protseduuriga hakkama ei saanud. Tegin koledat kisa...häbi polnud üldse. Hoidsin kõvasti I. käest kinni kui valus oli ja pigistasin tal kõik vere kätest välja aga nii tundus lihtsam. Rääkisin talle, et "ma saan hakkama", "ma teen selle ära". Ta kiitis ja elas kaasa. Üldiselt ei oleks ma ette kujutanud mida ma ilma temata oleks teinud. See oli talle suur emotsionaalne läbielamine ja põnts, kuna kuidas sa vaatad endale nii lähedast inimest lihtsalt piinlemas. Aga ka tema sai hakkama. Kell 14.00 lendas kogu meie sünnitustuba arste täis ja hakkas jube sebimine. I. andis alla ja läks välja. Ei süüdista teda üldse nii oligi meie väike kokkulepe, et kui enam ei suuda siis ei pea kannatama. Arste tuli palju kuna ma olin väsinud ja ei jõudnud enam. Olin kogu selle pulli ilma valuvaigistiteta läbi elanud, kuna jäin kõigega hiljaks. Naerugaasi sain, aga mu arvates on see nagu nali. Aru küll midagi ei saanud et aitaks. Oli ainult veel üks voolik mida pigistada. Palusin arste kõigest südamest, et nad abivahendeid kasutaksid ja lõpuks nad siis otsustasid vaakumi kasuks. Ma tõesti üritasin...tõesti....aga ma ei jaksanud...
Edasi käis kõik sekunditega ja beebi oli mu kõhu peal. Esimene asi mida ma ütlesin oli, et kutsuge isa sisse ja juba ta tuligi suur naeratus näol. Olin nagu seitsmendas taevas ja ei teadnud mida ära teha. Ütlesin MUGULale tere ja tegin pai. I. lõikas läbi ka nabanööri, kuigi ennem kodus oli ta rääkinud, et väga ta seda teha ei tahaks. Hiljem rääkis, et kogu selle sünnituse juures oli see nii köki-möki, et talle ei valmistanud see mingit probleemi.
Siis tehti MUGUL puhtaks, kaaluti (3740 g), mõõdeti (52 cm) ja hinnati numbriga 9 (10 on max). Lastearst teatas pidulikult, et teie laps on täitsa terve ja tubli. No mida sa veel hing ihkad kuulda! Kõik minu valud olid kui käega pühitud (see on tõesti nii) ja ma lihtsalt värisesin erutusest ning tänasin personaali.
Seni kuni ma seal veel hinge tõmbasin tutvus MUGUL oma issiga. Vaatas suurte silmadega otsa ja muudkui uudistas. Ei mingit röökimist...rahulik nagu ta vanemad.
Kell 17.00. saime perepalatisse. Lubasin endale dushi ja tegin ennast ilusaks. :) Nii ilusaks kui just parasjagu oli võimalik. Edasi tulid juba külalised: onu Martin ja Häli, vanaema Katrin ja vanavanaema Memmi, vanavanaisa Tom, vanaema Katrin (II), tädi Triin, vanavanaema Vantsel ja Bert ning lõpuks Sass. Vot täpselt selline oligi see ajalooline järjekord :)
Peale seda jäime kolmekesi teineteist nautima ja teeme seda jätkuvalt.
2 comments:
Ma olen igatahes väga uhke su üle ja pole kahtlustki, et minu järgmine lemmiklaps on sündinud!
Poja on teil jube vahva ja aina vahvamaks ilmselt aja jooksul muutub.
Palju õnne veel kord ja jaanuarist siis hakkan tihedasti TEID külastama, nagu lubasin ;)
Post a Comment