Kas ma olen halb ema?

Üldiselt on meil kõik hästi, aga täna on mul jälle selline tunne, et ma olen halb ema. Mõnel päeval suudab MUGUL kõik nii korraldada, et vint jookseb hooga maha. Ja mõnel päeval olen ma lihtsalt nii apaatne ise, et ei jaksa ega suuda teha asju mida ilmselt tegema peaks. Aga keegi pole täiuslik...lohutan ennast sellega kuigi ei suuda. Ütlen kohe alguses ära, et kuna MUGULal on endiselt suur EMME periood, siis issi ei kõlba pea millegiks elutähtsaks toiminguks. Vahest mõtlen, et äkki see on sellest et issi ei ole väga aktiivne kasvataja? Issi käib tööl ja temaga saab ainult onni mängida ja mürada vahest. Issil on meil kahjuks selline töö mis jälitab teda päeval ja ööl ja raske on pastakat õhku rippuma jätta. Kuigi nüüd arvan, et on viimane aeg seda teha.
Hommik algab meil suundumisega vannituppa. Esmalt vabastan Emma mähkmetest, pesen pepu ja jätan ta õhuvanne võtma. Muuseas Emma on meil väga tubli tüdruk. Ta kosus esimese kuuga tervelt 1744 g ja on juba 55 cm pikk. Alguses oli mul hirm, et pile piisavalt piima aga selgub, et on küll ja veel. Aga...siis on MUGULa kord. Silmade ja hammaste pesu ning riided selga. Minu kord. Nägu ja hambad puhtaks ning kreem näkku. Siis on Emma vaja korda sättida. Selleks ajaks on kindlasti MUGUL mingile kreemile juba küüned taha saanud (ei ole harv ka juhus kus kreem on juba kuhjana laotunud ka ta näole). Esimene EI TOHI tuleb kohe üle mu huulte. Ma ei saa aru lihtsalt...olen talle miljon korda rääkinud, et neid ei tohi puudutada. Räägin nagu seinaga! Siis suudnume kõik kolmekesi alla, et süüa hakata tegema. Teine väike riid riid on kohe trepil, kuna ta tahab seal veiderdada ja hüpata. Kui söök on valmis siis neljal korral viiest on kolmanda tüli allikaks see, et ta ei taha süüa või solgib sellega. Olen nüüd muidugi otsustanud, et kui laps ei söö siis ei söö ja ega ta nälga sure. Ainuke asi on see, et mulle meeldiks teatud rutiin selles asjas. 3 korda päevas võiks ikka ilusti sooja toitu süüa ja laua taga istuda. Viimasega on meil ka probleeme. Mõnus on ju süüa kui samal ajal saab mööda tuba ringi joosta ja vahest isegi emme ajab lusikaga taga. Silmad maas mainin ära, et ka lasteaias on laua taga söömisega väike probleem. Eile siis juurutasin sisse süsteemi, et ta istub nagu suur poiss laua taga koos emme ja issiga. Oleme kõik võrdsed. Korraks toimis! Pärast sööki on mängude aeg. Alguses kõik toimib, aga siis mõne aja pärast on kindlasti mõnest köögisahtlist vaja midagi "EI TOHI VÕTTA" välja rebida või siis elutoa riiuli otsas turnida või siis diivanil sooritada kõiksugu hüppeid seades ohtu oma väikse õe elu ja tervise. Siis võtan võimalusel (kui Emma pole tissi otsas) ette rahustava ringi. Vaatame raamatuid või pilte. Vahest võime nii tunde istuda aga vahest on kaks lehte ja kõik. Hüpped jätkuvad. Ma keelan ja hurjutan, et kukkuda võib ja siis on väga ai ai, aga see on jälle jutt seinale. Täna oli juba mitmes kord kui ta diivanil jooksmise lõpetas alla kukkumisega....vorp jälle näos olemas. Edasi proovime õue minna. Üleeile tegin talle lumememme. MUGUL seisis nagu õnnetuse hunnik ja hüüdis ikka opa ja opa. Ta ei ole nõus lume peal kõndima. Ta ei taha lund katsuda. TALLE EI MEELDI LUMI! Tegime kelguga ka ühe ringi ja seni oli kõik okei kuni kelk mingi konarluse taga kummuli käis. No sain oma memme valmis ja läksime siis tuppa tagasi. Aga kui lund pole siis mängime liivakastis ja sõidame rattaga. Õues on enam-vähen okei juba olla. Enam MUGUL väga ei jookse suvalises suunas aga tuleb ka seda ette. Toas proovime süüa kui kõlbab ja siis mängime veel natuke ennem lõunauinakut. Olen otsustanud, et laps tuleb magama panna siis kui tal on uni. MUGUL õnneks ise ütleb tuttu ja seega on magama minek meil nüüd väga stressi vaba. Üldiselt kui üks laps uinub siis teine ärkab aga kui mõlema magamine klapib siis magan ise ka vahest. Peale magamist on energiat MUGULal topelt. Siis üldiselt sööb. Ja läheb lahti keelatud asjade tegemine. Nende üles lugemine siin oleks lõputu. Kuna ma ei taha olla mingi vastik kaagutav mutt siis ma pidevalt ei keela. Ainult siis kui elu on ohus. Võtan Emma diivanilt ära la lasen MUGULal seal joosta. Ta jookseb seal non-stop. Sellel lapsel on enneolematu energia ja see ei ole ainult minu arvates. Kõik sugulased ja sõbrannad kellel lapsed arvavad sama. Selleks hetkeks päevas olen ma veel väga rahulik, aga õhtu kogub tuure. Päevas on ka mitu korda vaja tegeleda Emmaga. Tissitada ja mähkmeid vahetada. Jalutada ja võimelda. Seega ei ole kogu mu tähelepanu võime võimeline haarama MUGULa tegemisi ja tihti sünnib just neil hetkedel järgmine "EI TOHI". Ma tean, et ta tahab tähelepanu aga 24/7 see ei ole võimalik. Ma proovin mitu korda päevas teda kallistada ja rääkida talle kui kallis ta mulle on ja kui palju ma teda armastan. Nii tore on tõdeda, et ta juba saab mu sõnadest aru ja kui ma küsin ta käest kas ta on kallis, siis ta vastab "mhmh". :) Toaletis käimine on nüüd MUGULa mega ajaviide. Seal on siis vaja lõputult käia ja istuda ja susserdad. Sinna ei saa teda üksi ka jätta, kuna muidu on käsi potis kohe. Seal tuleb "EI TOHI" mitu korda üle huulte. Peale oma "furnituuri" katsumise on ta ka nüüd suutnud toaleti seinalt minu ilusad moonid alla kiskuda...ta teadis, et "EI TOHI". Siis algab nt kriiskamise ring mille peale ehmun isegi mina ja rääkimata Emmast. Rahustada üritan siis nt "Lotte" multikaga. Samas ei taha ma, et ta palju TVd vaataks. Seega on nokk kinni ja saba lahti situatsioon. Päevas mitu korda on vaja nuttu lohutada ja valu ära puhuda, kuna keelatud ronimine nt on tekitanud vigastuse. Huvitav on see, et kui MUGUL nutab siis hakkab ta mõne aja pärast köhima nutu sees ja siis tekib tal okserefleks. Seega nutt on vaja kiiresti maha rahustada. Kui tundub, et ööuni hakkab tulema siis lähme vannitama. Seal on siis võimalus tal ennast veel välja elada ja vahest arvab ta, et vee loopimine mööda vannituba laiali on super idee. Nii...nüüd ma olen ise ka juba päevast väsinud ja võtan kurjemaid toone. Seda enam, et olen ise juba ka märg ja vaip on märg ja kui see sodimine kohe ära ei lõppe siis sureb Emma nälga. Ta ka veel vaja vannitada ja koos seda teha ei saa. Korra tegin ja see lõppes totaalse jamaga. MUGUL oli rõõmsalt abis ja lõpuks tõmbas oma abistava käega vannil punni eest ära ja kõik vesi oli mööda vannitoa põrandat jne. Olin näost lilla. (see tohman kes siin kunagi plaatinud on ei ole normaalset kallet teinud ja siis juhtub teadagi mis...see pole MUGULa süü, aga tekitab mulle kiirel ajal lisatöö). Raske on rahulikuks jääda. Magamistoas on vaja veel meie voodil hüpata, asju mööda tuba laiali loopida ja õde kiusata. Kui ma ta peale häält tõstan siis ta hakkab nutma. Ma lasen tal õde paitada ja kallistada nii palju kui ta tahab va siis kui Emma magab. Tema aga loomulikult soovib õde pidevalt äratada ja see mulle ei meeldi. Vahest on mul vaja teda päeva jooksul ka paar korda tutistada vaikselt, kuna ta ei allu üldse. Nt haarab lillepotist kivi ja proovib sellega kedagi või midagi sihtida ja ei kuula mida ma talle räägin. Lihtsalt naerab ja teeb. Kui ma ta lõpuks voodisse saan siis olen täitsa laip. Vahest harva saab issi ta magama, aga üldiselt nõuab ta mind ja nõuab nii, et oleks olla. Kuna ta ei taha oma toas magada enam ja saabus meie kaissu juba kell 11 õhtul siis otsustasime paar nädalat tagasi, et Emma voodil on vaja põhi jälle alla lasta ja MUGUL kolib meie tuppa tagasi. Emma kolis siis meie voodisse. Igatahes nii magame me kõik paremini. Edasi hakkab Emma vannitamine ja söötmine ja vaatamine "mis edasi saab". MUGUL on alati läinud magama ca 9 õhtul aga preili on teiset puust ja soovib olla kuni 11 või 12ni üleval. Kui lapsed magavad on mul aga päeva üle järgi mõelda ja siis langeb raskus südamele ja pisar kisub silma. Vaatan oma magavat MUGULat ja imetlen kui armas ja kallis ta mulle on. Ma ju läheks tema pärast maailmalõppu ja veel edasi tingimusteta. Miks ma sellise väikse armsa olevusega riidlen? Mõtlen, et kas ma olen paha ema, et pean pidevalt pragama? Mida ma varem juba valesti olen teinud? Kas mu väike poeg arvab, et ma kogu aeg riidlen temaga ja ta ei kõlbagi enam millekski? Ja siis uinun mõttega, et homme ei riidle üldse, tegelen MUGULaga terve päeva ja ainult kallistan teda. Homme aga ei pruugi see mul õnnestuda...

Saame hakkama

Emma on juba 3 nädalat koos meiega olnud ja me elu ilusamaks ja roosamaks teinud. Minu ema on ristinud ta SAMETPEAKS. :) Ta on nii pehme ja nii õrn. Nii ilus! Ja ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ta on võrreldes MUGULaga hoopis miniatuursem ja õrnem oma olemiselt ka. Kuigi olid sündides ju samas mõõdus ja kaalus. Ikkagi tüdruk! :) Seoses Emma sünniga ma lubasin endale, et ei hakka MUGULale stressi tekitama jutuga "kui suur tema juba on ja mis kõik suured poisid teevad ja teha ei tohi ja bla bla bla". Ta on ju tegelikult ikka veel väike. Minu väike nupsik. Mis siis, et ta tundub beebiga võrreldes nüüd kolossaalselt suur :) MUGUL enam mähkmeid ei vaja va. siis kui tudume siis panen alla. Ja see mähkimine siis toimub nii, et ma ikka imestan kui suur poiss ta on. Tõstab jalad üles ja nagu suurt meest mähiks tõesti.... No proovime ka neist peagi loobuda. Põhjus miks ma seda teen on see, et ta tuleb öösel meie kaissu ja ma ei tahaks seal siis koos temaga ujuda.

Algne armukadedus oli meil väike aga nüüd pole seda enam pea üldse. Luban tal beebit iga päev mitu korda kallistada ja pai teha ja see veeb ta jonni kohe suure kaarega aknast välja. Imeravim :) MUGUL oli terve eelmise nädala kodus, kuna tatti tuli. Sel nädalal tuleb edasi aga viisin ta ikkagi hoidu. Esiteks selleks, et tal pole palvaiku, ta sööb korralikult ja tal on tuju hea. Teiseks selleks, et olen ainuke nohik-ema kes saab ja tänu sellele hoiab oma last kodus haigusega, kusjuures lasteaed on tatiseid ninu täis. Esmaspäeval ei kurtnud ükski kasvataja, et ta oleks haige. Kolmandaks selleks, et tal on seal hiiglama lõbus. Esmaspäeval oli kasvatajal lõvimask ees kui ma järgi läksin ja lapsed täitsa pöördes seal mürasid. MUGUL keeldus koju tulemast. Täielik ime! Tänaseks oli kahjuks see vaimustus kadunud ja hommikul tuli ikka pisar korraks kui ma ära läksin. Issiga minemised on paremad, aga issi on meil põskkoopa põletikus ja kodus teki all.

Nädalavahetuse tippsündmus oli minu vanaema 80 juubel. Mõtlesin seal mitu korda kui vahva on ikkagi vanaks elada ja ma olen nii õnnelik, et ta minu lapsi on näinud. Kui teaks kuidas seda oleks ka mul võimalik saavutada teeks kohe järgi. Mäletan, et kui ma käisin üheksandas klassis siis suri üks minu vanaisa ja ma nutsin silmad peast välja. Üks põhjus oli see, et ma ei saa temaga oma pulmas tantsida. :) Tundub võib olla naljakas aga nii ta oli. Reaalsus on aga see, et oma pulmas pole ma isegi tantsida saanud....eksole....ootan muudkui. Äkki saan oma laste pulmas.