MUGUL "Emme vaata kui ilusti Emma mind kallistab! Kahju, et tal kleiti seljas ei ole." :)
27.12.2009 põrutasime me Egiptusesse. Peamine "süüdlane" oli MUGUL. Kõik need tema haigused panid meid tõsiselt muretsema ja otsustasime lastele natuke päikest näidata, akusid laadida ja ka uut aastat tervitada. Ilmad olid ilusad ja lapsed said palju ujuda, aga muidu oli meie reis üks totaalne läbikukkumine. Ostsime lihtsalt reisi (hotelli jne) mis oleks pidanud olema midagi muud kui ta reaalselt oli, aga see ei ole selle blogi jutt. Lennud möödusid meil kenasti...noh kuu peale lendamist on juba tunne, et VÄGA HÄSTI! MUGUL on teinud tõsise arengu ja suudab paigal(!!!!) istuda. Kujutleda vaid, et meie MUGUL istub lennukis paigal?! 4 tundi! Ma tean....raske uskuda. Aga no Emma selle eest näib olevat täis üllatusi. Ja no mis sa ikka tahad...samad geenid ju. Ühesõnaga temal oli vaja joosta ja põgeneda. Ma ei tea kas see reaalselt võimalik ka on, aga ma õudselt kardan lastel ilma järelvalveta lennukis joosta. Nimelt mis siis kui ta mingit nuppu puudutab? Nupud on ju nii huvitavad. Või mingit kangi tõmbab? Brrr. Ühesõnaga täna tundub, et polnud hull üldse, aga kui kristallselt aus olla, siis rääkime lennukis Allaniga küll, et viimane kord. :) Neid viimaseid kordi on meil jube palju.
31.12.2009. otsustas Emma jääda palaviku. Maru vahva. No ikka pea 39 ja nii. Midagi muud viga polnud. Kuna mul oli kaasas ainult siirup ja see teda väga ei aidanud, siis otsustasin minna ja osta sealsest apteekist küünlad. Maru hästi toimisid. Muudkui kiitsin Allanile. Muidu on nii, et 4 tundi peale küünla panekut on palavik jälle platsis, aga nendega oli 10-12 tundi mureta. Kui mul need 5 ostetud küünalt otsa sais, siis läksin uue kraami järgi. Sellel korral andis apteeker hoopis teist värvi paki ja kui ütlesin, et tahan seda punast, siis ta teatas, et see on täiskasvanutele!!! APPI! Ma olin ennem selge sõnaga öelnud, et "baby" ja "one year". Pole ime, et need täiskasvanute küünlad tal palaviku kenasti all hoidsid. Ühesõnaga reisi kõige viimasel ehk lahkumise päeval enam palaviku ei olnud ja tekkis lööve. Seega selgus, et tal oli "kolme-päeva-palavik". Tittede haigus.
Kaasavaraks Egiptusest saime kõik kõhulahtisuse. MUGUL kaebles ka kõhuvalu üle. Kõik peale Emma said oma kõhud korda esimese nädala lõpuks. Emma aga kakas nagu linnuke pidevalt. 13.01.2010 @ 5.12 hommikul kuulsin Emma toast mingit krooksu. Läksin vaatama ja mis ma näen! Emma on terve oma voodi täis oksendanud ja ilmselgelt sellega terve öö tegelenud, kuna kraam oli seda nägu. Mõelda vaid mis oleks võinud kõik juhtuda. Jumal tänatud, et ta juba nii suur on, et ise püsti tõuseb. Kuna ta päeval enam ei oksendanud, siis ma arstile ei pidanud vajalikuks teda nädata. Kaka oli endiselt vedel, kuni siis 26.01.lõi tal hommikul ärgates ikka kõik korgid nii lahti kui lahti. Kirjeldamatu! Eest tuli kollast sappi ja tagant midagi sellist mille tulemusena ta riided nüüd prügimäel on. Ilma pikemalt mõtlemata panin ta riidesse ja kimasin Merimetsa haiglasse. Loomulikult võeti meid seal kohe vastu, kirjutati haiglasse sisse ja 3 kõige "põnevamat" päeva meie senises elus võis alata. Emma olukord paranes kiiresti ja kokkuvõttes sai ta 2 korda tilgutit. Emma on nagu vapper tinasõdur. Ei nuta, ega karda midagi. Lasi kenasti tilgutit panna ja kuulata ennast. Kogu tilgutivaba aja me lihtsalt vahtisime oma 10 ruutmeetrises palatis tõtt. Seal ei olnud TVd ega raadiot ega internetti. Õnneks issi tõi DVD mängija ja siis oli vähemalt mingi müra. Lõpuks siis selgus, et kõik proovid ja näitajad on korras ja me võisime lahkuda. Oi kui hea tunne oli. Eelkõige sellest, et mu kallis Emmake nüüd täitsa terve on ja teiseks see, et koju sai. Home sweet home! MUGUL on ju väidetavalt meil "suur mees" ja pidevalt ma pean möötma "kui pikk ta juba on", aga tegelt on ta ju nii nii väike veel. Ega tema ju ei saanud aru kus me Emmaga oleme ja kui ma paar korda temaga telefonis rääkisin, siis ta ütles mulle "Emme palun tule siia" ja edasi nuttis nii lohutamatult, et ei saanud enam sõna suust. Mõelda vaid, et see ütlus ongi tõsi: "Maailmas oled sa keegi, aga kellelegi oled sa kogu maailm!"
Sellel lool on õnnelik lõpp ja meie perel pole enam Egiptusesse küll iialgi asja.
Muidu jätkub meie elu ikka tavapärases rütmis: MUGUL lasteaias ja meie Emmaga toimetame muid asju. MUGULa jaoks on hetkel väga kütkestavad püssid. Igal võimalusel tahaks ta üht sellist omada, aga ma olen talle selgeks teinud, et meie koju ei tule ühtki relva. Nüüd kui poes käime siis ajab MUGUL mõistujuttu "Emme kuule, ega me ju püssi küll ei osta eks?" :) 3.02. külastas MUGUL ka esimest korda hambaarsti. Lihtsalt kurtis mulle millalgi, et tal on "hambad teravad". Vaatasin siis, et kihvad on justkui murdunud tal ja nüüd hakkas veel midagi valutama. Käis siis koos issiga ära ja ega muidugi palju targemaks ei saanud. Igemed on veidi punased ja kästi kummeliga loputada (hästi hea nõuanne...milline laps tahab kummeliga loputada?)ja seda, et midagi murdunud oleks ei olnud. Pidavat väga ilusad hambad olema. Tissijutud jätkuvad!
Emma endiselt ei taha väga rääkida. Ta saab kõigest aru ja tegutseb vastavalt, aga sõnu veel ei tule väga. Lisandunud on "kuum" aga see ei kõla minu jaoks sõnana, kuna ütleb "kuu" ja teeb sealjuures tohutut hirmunud/imestunud nägu :) Haiglas ma õpetasin talle, et Emma on 1 ja nüüd ta näitab näpuga 1 ja ütleb "üss". Ainuke inimene keda ta perepildilt ära tunneb ja midagi ütleb on "iss".
