Wednesday, December 6, 2006
Otsustasin hakata tänasest ka natuke mõtteid ja muud oma elust kirja panema. Miks just täna? Sest tänasest on jäänud täpselt 14 päeva (arstide arvates) ajani millal ma pole enam iialgi üksi. Nimelt saan ma emaks. Lõpuks ometi! Te ei kujuta ette kui kaua ma olen seda oodanud. Kunagi andsin endale lubaduse, et esimese lapse saan siis kui olen 25 aastat vana ja seda lubadust ma endale ei murdnud. Kõik juhtus just siis kui ma olin juba lootuse kaotanud ja pöördusin arsti poole, et teha kindlaks milles probleem. Kuna arst arvas, et pole siin midagi uurida vaja....noor ja terve inimene...proovi veel.....siis jalutasin natuke solvunult tema juurest ära. Aga just siis...just siis kui ma olin juba lootuse kaotanud otsustas beebi siiski tulla. Sain sellest teda 2 nädalat peale seda arst külastust. Enam paremat ajastust ei saanudki olla.Oeh, ma tunnen ennast nii õnnelikuna! Kui saaks kogu selle õnne ja tunde kirja panna ma paneks, aga ma ei oska....veel.
Otsustasin hakata tänasest ka natuke mõtteid ja muud oma elust kirja panema. Miks just täna? Sest tänasest on jäänud täpselt 14 päeva (arstide arvates) ajani millal ma pole enam iialgi üksi. Nimelt saan ma emaks. Lõpuks ometi! Te ei kujuta ette kui kaua ma olen seda oodanud. Kunagi andsin endale lubaduse, et esimese lapse saan siis kui olen 25 aastat vana ja seda lubadust ma endale ei murdnud. Kõik juhtus just siis kui ma olin juba lootuse kaotanud ja pöördusin arsti poole, et teha kindlaks milles probleem. Kuna arst arvas, et pole siin midagi uurida vaja....noor ja terve inimene...proovi veel.....siis jalutasin natuke solvunult tema juurest ära. Aga just siis...just siis kui ma olin juba lootuse kaotanud otsustas beebi siiski tulla. Sain sellest teda 2 nädalat peale seda arst külastust. Enam paremat ajastust ei saanudki olla.Oeh, ma tunnen ennast nii õnnelikuna! Kui saaks kogu selle õnne ja tunde kirja panna ma paneks, aga ma ei oska....veel.
Hellitavalt kutsume hetkel oma kõhubeebit MUGULaks. Tegelikult sai ta selle nime minu isalt. Isad teatavasti on ju suht nadid oma tunnete väljendamisega, aga umbes 5 kuud tagasi hakkas minu isa muretsema, et juhul kui MUGUL on vanaema ja vanaisa juures hoida siis ta on mõlenud, et beebil peaks ikka oma voodi olema. Mõtlesin, et kas tõesti kuulsin õigesti? Jah, kuulsin. Selgus ka, et tal juba voodi välja vaadatud. Sellest hetkelst olin absoluutselt kindel kui väga MUGUL meie kõigi ellu on oodatud. Nii hea tunne oli.
MUGULa ootamine on mul sujunud väga ilusasti. Tervis on olnud korras, proovid korras, kaal normis. Arsti pole pidanud minuga riidlema, ega ka minuga väga palju tegelema. MUGULal on lastud rahus kasvada ja sündimiseks ette ennast valmistada.Nüüd kus ta hakkab meie juurde kohe kohe tulema olen ma nii põnevil, et käiks täitsa käte peal kui vaja. Ma ei karda üldse. Olen käinud trennis ja joogas ja loengutes ja usun, et saan hakkama. Vanasti kartsin, aga enam tõesti ei karda. Mis siin ikka karta. Kõik on sellega hakkama saanud ja saan mina ka. Kuidas ma saaksingi karta seda armast olevust oma kõhus.....ta on juba endast mitu korda selle bloggi kirjutamise ajal märku andnud. Vot seda tunnet hakkan ma kindlasti igatsema. Igatsen juba ette.
Homme panen haiglasse minekuks asjad kokku. Mine tea, äkki tahab ta mõni päev varem tulla ja siis oleks ikka hea kui paanikat oleks vähem. Vahest mõtlen, et äkki ta seda kotti seal nurgas ootabki. Äkki ta siis tulebki kui mul kott koos :) Igathes ma kirjutan nüüd iga päev siia kaugel me oma asjadega oleme. Loodan, et leian ka peale MUGULa sündi ikka aega kirjutada kuidas meil läheb.
"Päkapikkudesse tuleb uskuda, küll nad siis tulevad ka"
No comments:
Post a Comment