Täna käisime taas arsti juures. Poiss on nagu ponks. 6930 grammi ja 62 cm. Jälle oli ka süst varuks. MUGUL oli väga vapper ja ei iitsatanud ka, kui süst tehti. Pärast asetas õde veel talle popika pärdikutega lasteplaastri kintsu peale ja valmis me olimegi. Kõik oli justkui okei! Aga praeguseks hetkeks, kus süstist on möödas ca 12 tundi olen mina nii väsinud, et kukun jalapealt ära. Nimelt hakkas varsti pihta üks jorradi jorr....jorr...jorr...jor. Ei magatud ja ei söödud nii nagu peaks. Oeh, lõpuks nüüd siis tõusis veel palavik ka. 37,4. Väike, aga ikkagi. Loodan, et see asi on hommikuks unustatud ja homme on jälle hea päev. Lootusetu tunne oli küll mul juba ca tund tagasi peal. Igatahes olen õnnelik, et võtsin neist süstidest nö kallima variandi. Nimelt on nüüd võimalik valida kas tasuta või tasuline ja vahe olevat kvaliteedis. Imestama paneb eks? + kallimaga ei pidavat olema palavikku ja muid jamasid nii palju. Maksab ka ikka korralikult...480.- Ühesõnaga muidugi valisin ma oma lapse jaoks variandi kus ta peab vähem kannatama ja ega siis tema pealt ma nüüd küll kokku hoidma ei hakka. Seega kui ma nüüd oleks võtnud tolle tasuta süsti mille tagajärjed on justkui hullemad, siis oleks ma ilmselt hetkel juba hall. MUGUL on mind hea eluga ära harjutanud ja tagasilööke on väga raske taluda.
Aga kui nüüd vaatata tänast päeva natuke teise nurga alt, siis on ikka täitsa imeline see kui palju emme suudab oma lapsele lohutust pakkuda. Ainuüksi emme kohaolek on juba hea ja rääkimata sellest kui tema sülle saab ja musi saab ja kalli saab ja oma muret jagada saab. See kõik on nii armas, et vaatamata tema jorinale ja minu meeletule väsimusele suudan ma siin hetkel veel ka heldida momendiks. Ootan juba seda päeva kui mu poja teatab mulle, et ta tahaks minuga abielluda. :) Nii on see ju juhtunud iga poja emmega. See päev tuleb kord igatahes!
No comments:
Post a Comment