Eile, 23.oktoober, astus MUGUL oma esimesed sammud. Ma olin nii õnnelik! Hakkasin rõõmust hüppama ja higistama. Pidin hulluma! Absoluutne totu! Laps muidugi ei saanud midagi aru, aga ma olin pisarad silmas eufoorias. Nüüd käib meil pidev harjutamine....trenn. Tänaseks on selgunud, et ega ta käsu peale ei astu. Rohkem nagu mänguhoos ja ilma publikuta. Igatahes pole minu õnnejoovasts veel sugugi lahtunud :)
Vahepeal sai MUGUL 10 kuuseks. Loomulikult algas tal oma sünnipäeva ööl/hommikul nohu. See on nüüd juba nagu mingi firmakas meil. Aga ma hakkasin kohe rohtu panema ja õnneks hullu pole. Juba paraneb! Pühapäeval oli ka traditsiooniline kook ja külalised. Kogu see esimene aasta möödub suurte pidustuste raames.
Igal õhtul toimub neil nüüd müramine. Seda nagu varem polnud, aga nüüd enam selleta ei saa. Siis poeb ta kaissu ja hakkab kihistama. Tahab silda visata ja nalja teha. Eks ma siis loomulikult müran ja kaisutan teda. Lugesin targast raamatust, et MUGULa vanused lapsed kiinduvad väga oma vanemasse ja ei naudi enam nii väga teiste seltskonda. Nii ongi. Kui mind pole siis on natuke jama. Siis on lutt suus ja ei mingit naeru ega müramist. Üks suur otsimine käib. Eks ma siis pakun talle oma armastust ja lähedust nii palju kui võimalik. Kui aus olla siis rohkem vist polegi võimalik! Olen ju 24/7 koos temaga.
1 comment:
Armas.:) Ja 24/7 ongi see õige ema...ja seda sa oled! :) Eduteile sirgumisel-kasvamisel.
Post a Comment