MUGUL on ajanud mu ummikusse. Põhjuseks on efektiivse karistuse puudumine. Mina ei ole oma lastele kunagi vitsa andnud, aga mul on ausõna siin ikka juba järjest ja järjest rohkem neid juhtumeid kus ikka katel keeb nii üle ja mõtted tahavad vitsa koju tuua. Olen lihtsalt üritanud kasvatada oma lapsi nii nagu tänapäeval kombeks on...rääkides ja selgitades tuhat korda...rahulikult ja maru rahulikult...aga ma ei saaks öelda, et see on palju vilja kandnud. Samas käsi ei tõuse üldse kohe vitsa andma, aga midagi peab ette võtma. MUGUL on väga ülbeks ja nõudlikuks läinud. Rääkides ämmaga ja oma emaga saan kinnitust, et me olime mehega ka sellised. No mis teha? Nurgas ei seisa. Sõna ei kuula. Karistust ei kanna. Vabandust ei palu. Üldse ei kuula kui sa midagi räägid. Ainult nõuab ja jonnib.
Mida olen juba proovinud:
Toolil istumine....ei toimi. Tõuseb püsti ja jalutab ära. Viin tagasi ja nii siis võib meil lõputult see pendel olla. Jonn sinna hulka, et „ma igatahes tõusen nüüd püsti ja lähen ära“ jne jne.
Nurgas seismine....sama nagu tooliga. Kokulepe on, et laps seisab nurgas nii mitu minutit kui vana ta on. Kogu see lugu on nagu hane selga vesi.
Oma tuppa kinni panemine. Hmmm...tundub jube julm panna laps kinnise ukse taha. Olen seda küll ikka väga-väga suure jama puhul teinud. Nt 13.10.2009 Emma sünnipäeval kui ta oma rattaga vehkat tegi meie maja juurest.
Oma käega laksu anda pepule...seda on ta ka saanud, aga kas emme käsi on ikka kõige perem selleks? See sama käsi teeb pai ja siis laksu ka. Hmmm...
Tutistamine...kasutan ka, aga ei toimi nii piisavalt, et enam ei teeks.
Issi kasutamine karistusel....kindel ei! Kui laps teeb pahandust issiga siis muidugi, aga mitte nii, et laps a la jonnib minuga ja siis issi karistab. Meie issit on niigi vähe näha, seega kui ta ainult karistaks sellel ajal oleks ikka julm küll.
Näen, et ega see oma käe kasutamine (tutistamine, laksu andmine) ei mõju lapsele ka selles mõttes hästi, et ta nüüd juba ähvardab mind vahest kui jonn on, et „ma löön sind“. No seda ma nüüd kindlasti ei tahaks tulemuseks.
Ja ma ei taha siis üldse tegelt mingit vitsa andmist propageerida...kaugeltki mitte, aga kuidas panna keskmisest aktiivsemad lapsed sõna kuulama? Lapsed on lihtsalt niiiiii erinevad. Mul osad sõbrannad räägivad oma "rasketest" lastest ja ma kohtudes ei saa aru kus see "raske" laps on. Ühesõnaga mul on siin parasjagu nuputamist kasvatusteemadel. Vanaema ikka toob mulle ajalehe väljalõkeid kus 60 aastane lapsterapeut või kes iganes räägib kuidas lapsi kasvatada, aga ausõna....no thank you...kes ise parasjagu sama probleemiga silmitsi ei ole, ei ole minu jaoks usutava jutuga. Jo Frosti (Supernänni) mina ausalt öelda küll miskit pühakuks ei pea. Number 1: ta on kasvanud ja elab täitsa teises kultuuris. Number 2: teooria ja sari on reaalsusest erinev. Keegi ei tea kuidas nende peredega siiski täna lood on. Aga nippe on tal kindlasti häid mida paljud ehk saavad rakendada, aga puhta kullana seda küll võtta ei saa.
Sellise pisikestega nagu Emma, pole ju veel miskit säärast muret enamusel, aga mida vanemaks nad saavad seda suuremaks need probleemid lähevad. Ma ausõna tahan, et mu lapsed minu sõna kuulaks ja mind austaks. Kindlasti ei taha ma last kes 15 aastaselt paneb mulle müksu (head juhul müksu, halvemal tou) jalaga ja nõuab mutilt viis sotti.
11 comments:
Me oleme täpselt samas seisus ja juurdleme samuti, mida edasi teha. Vitsa ei taha mingil tingimusel anda, aga mõistus on ka kohati otsas. Ma mõtlesin, et ehk leiab vastuseid Gordoni perekoolist. Kui mitte muud, siis diskuteerida ja selgemaks mõelda saab neid teemasid ikka. Kahjuks on masu-aeg osalejaid nii kõvasti kärpinud, et kursust muudkui lükatakse edasi. Äkki tulete ka, täpselt 2 osalejat on puudu, et sel neljapäeval uus kursus käima panna? Regada saab www.sinamina.ee
ma käisin ka Gordoni perekooli läbi, aga selle teadmiste juurdumine võtab kaua aega. Enne tahaks ikka kätt tõsta ja karjuda :(
Aga ma püüan end parandada :)
meil "läksid" poisid teise tuppa. ja uks kinni.
kui omavahel kaklesid, siis üks ühte ja teine teise.
Ma oleks ka Gordonit soovitanud. Aga eks selle juurutamine nõuab lisaks kursusele endale ka püsivust...
Ja ma ei tea, kas sa seda oled kasutanud, aga meie oleme kasutanud seda nippi, et kui laps ei kuula sõna, siis me kirjeldame, mis hakkab juhtuma. Ja siis teemegi nii. Enamikul juhtudest see on aidanud.
Nt et kui mänguasju ära ei korja, siis mänguasjad viime minema. Ja siis viimegi mõneks ajaks - ukse taha nt või garaazhi või kuhu parajasti sobib.
Ja siis on veel üks asi, et kui jalutab jälle toolilt minema, siis ei räägi lihtsalt. Enne peab muidugi olema see selge, see vabanduse palumine. Et enne ei hakka rääkima, kui on sult vabandust palunud. Hakaku igav, provotseerigu, katsugu piire.
Ja siis on selle vitsaga seoses... selline lugu, et võib-olla tasub teha hull tseremoonia-näitemäng ükspäev lapsevanematel, et oiijaahh, kogemata sattusite peale, et me tõime vitsa koju. Et vits tuli koju ja kui varem on ikkagi jonni vastu muud asjad aidanud, siis vitsa puudusel on vitsa andmata jäetud. Aga nüüd on vits kodus olemas ja teda on väga lihtne kätte võtta, ehk siis nn väike vitsaähvardus on kogu aeg õhus.
Me väiksena ei saanud vitsa, aga maal rippus alati seina peal üks. Kartsime küll ;)
Muidu ma suur vitsapooldaja pole. Ja ma täitsa imetlen sind nagunii, et sa 2 lapsega nii hästi hakkama saad :)
PS nagu ÜLILAHE paharetifoto on siin see pilt :)
Oh kui tuttav teema, Evake :) aga meil samad nipid kui viimasel kommeteerial :) Meil on eriti karm see, et venna kipub õde lööma ja siis kui venna rahulik siis õde muudkui õrritab ja kiusab...vahepeal on selline tunne, et: ticket to the Moon...
Oi kui tuttav teema :) Meil küll pliksid majas, aga sõnakuulmisega ka tihti probleeme. Kergemad probleemid lahendame ikka sõnaliselt - anname valida ühe hea ja teise halva variandi vahel ja siis laps otsustab kumba ta tahab. Tihti valib ikka selle parema ja hakkab "heaks lapseks". Vitsaga olen ähvardanud ja taga ka ajanud, vist isegi korra õrnalt jalga riivanud, aga pärast oli nii halb tunne, et leppisime ja nutsime koos - otsustasime koos vitsa kaminas ära põletada ja leppisime kokku, et meie majas enam halbasid lapsi ei ole. Vahel tuletame seda "asja" meelde. Meil nüüd hoopis väiksem see "murelaps", kes on veel nii pisike et midagi selgeks teha... ja karistada teda ka veel ei saa. "Ei tohi" jutt ajab aint naerma ja kutsub tegutsema :)
Ma tean, mida te tunnete... :)
Gordonit on juba mitu inimest maininud. Aga mina soovitan kõigepealt Gordoni raamat "Tark lapsevanem" läbi lugeda ja kui tundub, et see "räägib Sinuga", siis kursustele minna (soovitavalt koos mehega). Iseseisvalt raamatu järgi seda rakendada on praktiliselt võimatu!
Gordoniga ei ole kooskõlas vits ega vitsahirm, ähvardamine, lapse karistamine eraldamisega ega sildistamine "heaks" või "pahaks".
Tjahh. Hirm muidugi pole hea ning see sildistamine kah mitte. Laps on alati hea, aga vahel käitub kohatult... ja se Gordonivärk on kindlasti vajalik mõlemal lapsevanemal siis läbi käia, kui jätkub püsivust ja nii otsustatakse. :)
Väga vahva, et siin on nii aktiivne arutelu sellel teemal. Vitsa pole me siiani käiku lasknud. Proovin kannatlikult kõike muud.
Gordon...njaa olen ka mõelnud sellele, aga kuna ta siiani pole ikka veel läbi käidud siis kahtlustan, et on juba hilja. Oleks alguses kohe võinud minna.
Mänguasju ma juba korjasin ära, aga kuna neid on lastel nii palju siis sellest oli täitsa kama kaks.
Kui lapsed ei ole nii tähendurikkad ja kallid, siis teeks nii, et ühele annaks vitsa ja teisele ei annaks. Vaataks mis siis hiljem saab ja kuidas parem oleks olnud. Sest meie ju enamus täiskasvanutest oleme saanud ja täitsa korralikud kodanikud :)
Ma küll ei ütleks, et meie põlvkonnast ehk vitsasaanutest täitsa korralikud kodanikud saanud on. Vägagi katkised ja poolikud inimesed on saanud.
Tere!
Noh, jah, eks ta parem ole, kui saab kõik vitsata selgeks teha, aga no millalgi tuleb piir ette, mille ületamisel tuleb lapsele (ükskõik mis vanuses) "vitsa maitset tutvustada".
Kindlasti olen ma ohjeldamatu peksu vastane.
Aga ema lüüa ähvardamine, mis aina kordub, kordub, kordub, kordub, kordub ja veelkord kordub, nõuab küll juba "vitsa maitse tutvustamist".
Mina pole veel elu sees vitsa saanud, aga ega ma mingi illikuku kah ei olnud.
Karistati millegi muuga, näiteks kui tahtsin väga kinno mõnda filmi vaatama minna, ei antud pileti jaoks lihtsalt raha või sain filmi minna vaatama alles viimasel päeval.
Ükskord, kui olin aiamaal sigadusega (ei ole tähtis, millisega) hakkama saanud, käskis vanaema mul sõbranna nähes püksid maha võtta!
Olin palja tagumikuga tüdruku ees, ise näoga vanaema süles olles, 5 minutit.
See 5 minutit tundus mulle 20-ne minutina.
Aga arvan, et parem oleks olnud vast ikka see, kui mulle oleks lapsena vitsa antud.
Post a Comment