Laupäev 14.12.

"Tore" on hotellis vaadata kus üks hästi shik abielupaar igal hommikul ca kell 9 istub basseini ääres oma rõdul ( neil on selline tuba, et saab otse basseini) ja soob juba õlut. Mitte, et nad purju end jooks, aga no mis teema sellega on? Ja jäägermeistrit peale. Ma ei saa aru kas nad on omast arust suusareisil? No igatahes laupäeval otustasime, et päike ei ole meie sõber ja chillisime bassu ääres kuni päike meie toolidele paistama hakkas. Edasi olime paar tundi toas ja siis läksime lõunatama. Juhuslikult astus just sellel hetkel sama lokaali eest mööda meie Krabi vanaema ja tuli ka seltsi. Päike polnud ka täna tema sõber. Käigupealt tekkis plaan, et lähme ja vaatame selle kohaliku pealinna Krabi siin ka üle. Ma ei teagi kui kaugel see õieti siin meie kohast asub, aga nii ca 30 min saime kohaliku bussiga sõita. Kohalik buss ei ole muidugi buss. See on kastiauto mille kastis me siis istusime. Katus oli õnneks peakohal ( veits suurem isend kui tuk-tuk). Igatahes oli see soodsaim viis sinna minekuks. Maksime 50.- per nägu 1suund. Takso oleks olnud 500.- per suund. Kui kohale jõudsime siis astusime kohe sisse kohalikku shopping-malli. No katastroof kuubis. Sealt võib osta vaid igasugu saasta ja mitte midagi mõistliku. Kohutav sodi hunnik. Soomlane arvas, et kõlbab küll ja siis otsustasime, et anname talle aega seal luusida ja ise läksime oma teed. Carl tahtis kangesti valida endale sünnipäevaks midagi. Kohalik kaup on aga nagu see kõige odavam kraam mis Eestis sisuliselt on keelatud. Lõpptulemus oli, et Emma sai endale kontsakingad ja plätud ja Carl siis üle lelu. Pull on see, et ta sellega nüüd ennem kolmapäeva ei mängi ja ootab, et me selle talle kingiks. Pidevalt nillib, aga ei katsu :). Asusime läbi ka kohalikust jäätisekohvikust. Sellised kohad võiks Eestis ka olla! Kontrollisime ka kaubanduskeskuse ümbruses olevad "butiigid" üle, aga ka need on äärest ääreni sodi täis. Kuna siin ( eriti seal linnas) on meeletu palav, siis kaua me vastu ei pidanud ja istusime "kasti", et tagasi sõita. Lapsed said hotellis tunnikese magada ja siis oli juba õhtusöögi aeg. Proovisime India toitu. Mina tellisin kana massala ja ütlesin, et tehku mild mitte spicy. Tulemukseks ma sisuliselt kärrsasin ära. Täitsa õudne. Teenindaja küsis, et kas mulle ei maitse? Mis siin üldse rääkida...kutsuge ambulants. Saime 20% alla. Lapsed korraldasid seal korraliku stseeni. Küll valas keegi kellegile rohkem kui teisele ja siis oli kana kibe ja siis oli Carl vale koha peal ja siis sai iPadi aku tühjaks ( seda ma muidu kaasa ei vea, aga eile võtsin, kuna ennetasin tegevustetusest tulenevat jonni) jne, jne. Soomlane lihtsalt sõi ja ütles, et " on külla kova meinikni päällä!" Kõige lõpuks otsuastas Carl, et ta peaks kindlasti peale söömist natuke laulma ( mina muuseas ei kõlba emana mitte kuhugi, kuna ma ei luba kunagi laulda söögilauas) ja Emma otustas oma kontadega hakata tantsima. Soomlane ütles ainult, et " ne toiset ei külla varmasti tükka nüüd semmosest medelist!" Arvad? Laste jaoks oli õuduste tipp see, et nagu ikka tellis ta kohvi. Carl arvas, et jätame ta lihtsalt sinna ja lähme ära. Emma leidis, et ta sööb nagu tigu ja tal tuleb juba uni peale ja jalad valutavad. Saatsin nad siis arvet küsima ja see käib neil nüüd nii, et kuna nad ei suuda kokkuleppida, et kumb on juba rohkem arvet saanud küsida, siis lähevad koos ja ütlevad kõlavalt ( terve asutus kuuleb) " one, two, three....check please!" Ma alati maksan ära ja enam kellegile otsa ei vaata. Hea asi ongi see, et enam ei näe ju ka neid inimesi kunagi + no kui ikka täiesti aus olla, siis lapsed kes on nagu muumiad on palju jubedam ( räägin ma nüüd kus lapsed nii armasti ja vaikselt magavad mu kõrval). Edasi otsustasin olla ka ise jonnipunn ja vot ei võtnud tuk-tuki koju. Lasin neil kõndida nii ca 2km koos meiega. Emmal pidid jalad alt ära kukkuma ja kui meie poodides olime, siis tema istus väljas plastiktoolil ja haletses enda kohutavalt rasket elu. Viimase lõpu kõndis ta nii, et oli minu külge sisusliselt liimitud. Ta äratab siin uskumatult palju huvi inimestes ja kõik tahavad teda näppida. Arvestades Emma iseloomu, siis teate isegi kui väga ta seda päeva lõpuks vihkab.