Teisipäev 10.12

Teisipäeval otsustasime jälle puhata ja mõtlesime, et lähme ja vaatame mis see meie kodune rand siin endast kujutab. Juhtus, aga nii, et läks nagu meile ikka kombeks. Käisime söömas ja maandusime kohe meie basseini äärde maha. Carl tahab olla MEES ja ta ongi. Päriselt ka. Ta pakkus välja, et läheb ise üksi tuppa ja toob kõik mis meil vaja on, et saaks basseini ääres olla. 10 minutit hiljem oli ta kraamiga kohal. Ütles, et tal läks kaua aega, sest ei leidnud meie ujukaid. Need kuivasid rõdul. Tõeline härrasmees. Uuris veel, et kui me vett soovime, siis võib uuesti minna. Läkski :). Kella kaheni pidasime vastu ja siis läks seal liiga palavaks. Mõnulesime tunnikese toas ja sammusime randa. Seal kohtusime oma soome sõbrannadega ja lapsed oli selle üle väga rõõmsad. Mina olin ka, kuna ma ennem ei arvanud, et rannas võib nii tore ja rahulik olla. Lapstel siin liivamänguasju polnud, aga täpselt 2 tundi mängisid nad segamatult sisuliselt mitte millegagi rannas. Carl leidis mingi puupulga millega ta ralliraja tegi ja hiljem moondus see pulk rallikaks. Emme tegi lossi nagu ikka. Siis otsustasin ma, et lähen ostan ämbri ja muu tavaari. Peale seda oli mängu veel pikaks. Vahepeal saime teada, et ühe soomlanna nimi on Jaana ja tal on just täna 50 aastane juubel. Õnnitlesime ja tegime ettepaneku, siis koos õhtustada. Soomlased on siiani aravanud, et mul on tohutult rahulikud ja head lapsed. :) Kelle pool s,eitse õhtul kohtusime nendega meie hotelli lobbis ja sünnipäevaline saabus shampusega. Nimelt oli Aurinko talle selle tuppa saatnud ja ta imestas ning oli väga õnnelik, et teda nii mees oli peetud. Hiljem sain teada, et see teine naine ( kelle nime ma siiani ei tea) oli sellest sündumest siiski ise reisiesindale eelmeval päeval teavitanud. Aga las see saladus jääda. Sünnipäevalapsel oli nägu naerul. Lahendasime siis selle suure shampuse siin juba kohe kolmekesi ära ja edasi kimasime tuk-tukiga restosse. Seal restos polnud peale meie ja ühe paarikese mitte kedagi. Ja nüüd alles show algas. Emma teatas, et kuna tema on printsess, siis istub just tema laua otsas. See meile sobis. Edasi käis suur servetide ( mis olid krooniks volditud) pähe proovimine. Algusest tegid seda lapsed, aga hiljem arvasid prouad, et miks mitte ka ise end printsessina tunda. Vau... See oli vist see shampus. Kihistasin naerda ja tegin pilte. Kuna ma lapsi siin lõunat magama ei sunni, siis otsustasid nad ühel hetkel kapitaalselt ära väsida. Kõik algas sellest, et nende toidud ei tulnud piisavalt kiiresti ja siis ma kuulsin lauseid nagu " Kas su oma lapsed pole siis sulle nii tähtsad, et sa neile süüa ei anna ruttu?" , " Kas sa tõid meid selleks siia reisile, et meid ära näljutada?", " Okei, ma saan aru, sul on ükskõik kui me ära sureme!" Edasi said teenindajad puid alla eesti keeles " millal meie toidud tulevad?" Jne. Siis järsku öeldi, et 3 minutit veel. Carl hakkas siin minu telefoniga aega võtma. Kolme minuti pärast oli laud ikka veel tühi ja Carli jaoks oli surm ainus väljapääs sellest olukorrast. Lõpuks need toidud siiki saabusid ja siis jäid meie sõbrad soomlased neile ette. Emma lukustas oma kõrvad ja karjus neile, et. Ta ei taha enam ühtegi soome keelset sõna kuulda jat emaga parem ärgu üldse räägitagu. Ühesõnaga kogu selle tralli jooksul said soomlased aru, et need lapsed on siiski suht energilised ja polegi nii kukupaid pidevalt. Söök sai söödud ja siis hakkasid mõlemas soomlannad kohvi tellima. See oli Carli õudusunenägu number kaks. " Me ei saagi nüüd siit kunagi minema, kift, et no ma ütlen, et MINA lahkun. Vaata ise kui hea on ilma minuta elada!" Oeh... :) emma käis ja kaagutas, et " Check please!" Lõpuks saime minema. Soomlased jäid linna veel dringile, meie võtsime tuk-tuki ja tulime tulema. Üldse see tuk-tukiga sõitmine on laste jaoks nii tore, et seda võiks nad vist 24/7 teha. Kodus jõudsime ära vaadata veel 2 " Sinu nägu kõlab tuttavalt" laulu ja uni tuli....momentaalselt.