Pühapäev 15.12.

Siin tänavatel liikudes on mitmel õhtul väljas olnud nö drag queenid ( nemad on siis mehed kes on end naiseks teinud). Loomulikult on nad nii üles löödud, et neist ei saa mööda kõndida ilma vaatamata. Emma on eriti huvitatud neist ja väikse raha eest oleks võimalik nendega pilti ka teha. Õnneks ta tahab neid ainult vaatada, aga puudutada ei julge. Üks isend proovis küll distantsilt Emmat moosida, et tule ja nii ja nunnu ja naa, aga Emma raputas otsusekindlalt pead ja ei läinud. Mulle tegi see muidugi headmeelt. Kogu selle sugude segadusega siin on lastel muidugi korralik segadus ja nad suutsid eile mind ikkagi korraks nii suurde häbisse panna, et ma oleks tahtnud meie viienda korruse toa põrandast läbi vajuda. Nimelt on siia hotelli ( nagu ma juba varem kirjutasin) saabunud üks eesti mees. Carl otsustas eile, et ta on Mr. Beani näoga ja no selle info endale hoidmine oleks ju selge raiskamine. Ikka otse ja omadega kohe kandis talle selle ette. Esiteks proovis seda basseinist karjuda, aga see mees oli nii kaugel, et ei kuulnud ja siis hiljem teatas siin hotelli koridoris. Lisaks soovis ta uurida, et miks tema naist nii vähe näha on ja selle peale lisas Emma kohe:"Kuule kas sa läksid lahku ja nüüd musitad meestega?" Issand jumal! Ma olin täiesti lilla näost. See mees muidugi ei vastanud midagi, naeratas viisakalt ja siis ma vabandasin, et siinne sugudesõda on minu laste maailmapilti veidi paigast ära nihutanud. Kui aus olla, siis toas said sellid uut ja vana ning meil oli vaja pidada maha koosolek edasise käitumise suhtes. Ühesõnaga on iPadi ja telefoniga mängimise keeld aasta lõpuni ja veel kuhjaga käitumis ettekirjutusi. Aga muidu pühapäeval juhus meiega veel asju. Käisime James Bondi filmist "The Man with the Golden Gun" tuntud saarel. Seal siis filmiti sellest filmist osa ja no nii kohutavat kogemust ikka annab otsida. Olin shokis juba hommikul! Buss tuli meile 15 min kokkulepitud ajast hiljem järgi ja sellest veel 15 min hiljem sain ma aru, et see reis on üks suur viga. Nimelt teatas juht, et reläks ja sit bäk ja nüüd sõidame selle minivänniga mingi poolteist tundi ja siis oleme kohal. Appi kui valest ma ikka kõigest olin aru saanud ja kui aus olla siis polnud seda infot ka kuskil reisi ostes kirjas. Mina ei osanud ka ettekujutada, et mingile saarele on vaja minivänniga minna kui me ise siis otse rannas elame. Teised bussis olid sama hämmingus. Poolel teel uuris juhtu, et all okei? Moor 30 minuts! Umbes selle aja pärast peatus buss mingi Monkey Cave asja juures. See ponud üldse programmis, aga juht palus meil nüüd seal 20 minutit veeta. Sain kohe raha kulutada ja lastele banaane osta, et nemad nendega pärdikuid saaks toita. Ise ma neid ahve kardan kui aus olla. Seal kubises neist! Terve kalju äär oli neid täis ja nad kõik ruttasid noosile. Saatsin lapsed tandrile ja ise olin tagaplaanil. Peale seda oli nö koosolek kus juht palus meil oma plätud monkey shitist puhtaks teha (dziisus ma ei pannudki tähele, et me olime ju sisuliselt nende pärdikute sita sees seisnud) ja meie koosolekuga lisandus veel üks mees kes oli teise bussi giid. Tema omapära seisnes selles, et tal oli "Krabikäsi". Reaalselt! Tal olid kõik sõrmed nii kokku kasvanud, et need moodustasid tüüpilise krabikämbla. Olin õnnelik, et keegi eestikeelt siin ei mõistnud, sest pärijatelt tuli küsimusi rohkem kui 1. "Krabikäsi" (see nimi on muuseas Carli pandud, kuna ta järeldas, et äkki tema ongi ennem Krabi olnud ja elab Krabil:) ) teatas siis meile, et me oleme hästi welkom siia ja nüüd on asi nii, et buss inimestega Phuketist jääb natuke hiljaks ja meil on vaja minna mingisse Fruit Gardenisse puuvilju sööma. Veel 10 min bussiga ja olime kohal. Ainukesed! Ühtegi puuvilja ei olnud! Reaalselt olid kõik ära korjatud! Siis suruti meid seitsmekesi ühte väisesesse lehtlasse istuma ja paluti oodata. Istusime kuumas nagu silgud püttis. Mulle hakkas sellel hetkel see nii nalja tegema, kuna üks brittidest gei paarike oli higist leemendades hirmus ärevil oma välimuse pärast. Kahjuks ei saanud nad ka omavahel midagi väga rääkida, kuna me oleksime kõik sellest aru saanud. Pühkisid erinevate salvrättidega seal siis erinevaid piirkondi ja püüdsid hakkama saada. Järsku saabusid puuviljad taldrikud. Vau! Sõime siis arbuusi, ananassi ja mingit õuna-piri-kuusepuu maitselist vilja. Edasi hakkas kiire! Ilmselt oli buss Puketist siiski jõudnud. Kiirustasime sadamasse ja esimest korda jagati kõigile päästevestid. Isegi laste jaoks sobiv mõõt oli olemas. Istusime paati ja reis mööda jõge saarele algas. Vesi oli kole ja roheline, just selline nagu loodusfilmides on kui krokodille näidatakse. Ümbrus oli samuti just vastav. Kui me saarele jõudsime siis veendusin täielikult kui suur mull kogu selle asja ümber on puhutud. Seal oli nii metsik konveier ja nii mega palju rahvast, et ma oleks hea meelega paati jäänud. See aga ei tundunud olevat võimalus. Ka ei ole ma veel ennem siin näinud nii väiksel alal nii palju kauplejaid ja kui agressiivsed nad olid! Muidu on siin ikka täitsa rahulik, aga need võtsid kohe käest kinni ja hakkasid rebima. " I like you, come to look!" Fui! Seda kohutavust oli meile siis nautimiseks antud nii 20 minutit. Lõpuks sain ma endale kolm ilusat pärlitest käevõru ja Carl sai oma haikala hamba kaela. Uuesti paati! Kui ma arvasin, et no nüüd on kõik-sööma ja koju, siis oh ei! Giid teatas, et kõik peale meie bussi seltskonna on ostnud endale ka kanuutamise ja sellega seoses on tal väga sorry olla, aga me peame nüüd ootama kuni teised ära kanuutavad. Oi ma oleks ta hea meelega ära kägistanud. Seda enam, et kell oli üks ja lapsed oli näljased ja janus. Midagi seal ei pakutud ka. Istusime siis vihastena mingi praami peal keset jõge kuni teised aerutasid. Õnneks olid teised meie bussi omad ka vihased. Geid ja Indud meie bussist trügisid ka kanuusse, et mina lastega ja üks soome paar jäime vihastuma. Järsku, nii ca 50 minuti pärast, ma vaatasin seljataha, et oh, geid ronivad paati ja hüüdsin meie omadele, et kähku muidu nad lähevad ilma meieta. Ega neil teistel pilukatel ju vahet ei tee, aga geisid ma juba teatsin. Siis oli "Krabikäel", et "oh sorry, you too!" Tere hommikust tõesti! Lõuna pidi toimuma mingis iidses külas ja ma ei osanud nüüd enam midagi loota sellest. See iidne küla oli majade kompleks jalgadel, jõeääres vee peal. Seal oli nüüd neid samu paate nagu meie oma mustmiljon ja turiste kubises. Meid juhatati lauda, laud kaeti kiiresti ja täpselt 10 minutit oli söömiseks aega. Söök iseeneset käis kah! Edasi oli selge, et saab koju. Paat, buss ja veel 1,5 tundi kohutavat loksumist koju. Oi ma olin tige. Ma ei rääkinud ka kellegagi. See oli kõige kohutavam asi mis siis juhtuda sai. Ju siis nii pidi ka siin korra juhtuma. Nüüd on vähemalt jälle eksole põhjust kaevata ja raha tagasi nõuda. Ma teen seda täiesti kindlasti, kuna mind ei informeeritud milline see asi välja näeb. Kohutavalt tigedama maandusime oma basseini ääres kell viis, vahetasime riided, võtsime kerge dushi ja läksime ujuma. Edasi juhtus see Mr. Beani lugu. Õhtusöök sõpradega toimus ikka nagu kord ja kohus ning ma pean tunnistama, et lastega rääkimisest oli kasu küll. Oskasid olla. Kohvinali muidugi kordus. Emma näitas Juanitale oma sõrmedega ette kui väikse tilga ta kohvi juua võib, sest lastel on nüüdseks neid sente juba hulgim kogunenud ja neil oli vaja poodi minna pulgakommi ostma. Päkapikud pole juba 3 ööd käinud.... Mure ongi, et äkki on nad meid täitsa ära unustanud?