Reede 13.12.

Ma olen täiesti ära unustanud kirjutada Emma nahast. See on absoluutselt veatuks siin muutunud ja me ei kasuta mitte ühtegi kreemi mida meil kodus igapäevaselt vaja läheb. Ainus määre on päikesekreem ja kui massaažis käime siis Aloe Vera või õli. Vahetult ennem reisi ma võtsin ära Emmal kõrvarõngad. Selleks ei olnud mitte mingit põhjust, aga paari päevaga olid ta kõrvaaugud kapitaalselt tuksis. Ma ei oskagi kirjeldada mis protsess seal toimuma hakkas, aga ilus see polnud igatahes. Ei aidanud ka viinaga puhastamine ega muu. Siin aga on kõik korras....nagu võluväel. Ühesõnaga sellel viimasel arstil kelle juures ma Emmaga nahaga käisin oli tuline õigus - Emmale ei sobi Eestis elada! Reede hommikul otsustasime siis Boda saare kasuks. Kohe siin meie tee nurgas hüppas üks naine ligi ja pakkus paati. Huvitav, et see just nüüd juhtus kus meil teda vaja oligi. Saime siis kaubale, et 2000 BAHTi ( ca 50 euri) ja paat on meile viiele terveks päevaks. Ei viitsinud väga seal vaielda, kuna mineku soov oli suur. Ilmselt oleks odavamalt ka saanud. Lõime igatahes käed. Samal ajal üritas üks ahv siin mind rünnata. Ülimalt ebameeldiv. Sisuliselt hüppas pähe ja hiljem selgitas mulle soomlane, et neid pidavat ärritama punane värv. Mul oli kärts punane suur 20 liitrine kott :). Kohalikud siis proovisid teda minema peletada. Saarele sõit oli paras katsumus, kuna ei tea kust oli tõusnud tuul ja sellega seoses loksutas see vana romu ikka väga korralikult. Kui me lõpuks siiski randusime olime kõik läbimärjad. Olin õnneks just hommikul ostnud meile uued ja vett pidavad kotid. Seest tasus ennast kohe ära ja ma olin väga õnnelik selle otsuse üle. Kõik üldiselt kasutavad siin neid, kuna pidevalt on vaja arvestada märgade oludega. Saarel oli tõesti väga ilus valge liiv ja klaar vesi. Jälle oli põhjus snorgeldada. Mingil kummalisel põhjusel nimetab Carl seda tegevust speikerdamiseks! Ja ta ei suuda ära õppida õiget väljendit. Meie Krabi vanaema kes on 63 ja kelle nimi on Huanita oli nii lahke ja viitsis seal saarel lastega lustida. Näiteks viis ta neid minu jaoks mitte sümpaatseid pärdikuid vaatama ja hullas vees. Vesi oli seal mõnus. Kaks sammu ja kohe oli sügav ning temperatuur oli ka jahedam kui siin. Ühesõnaga ega sellest saarel käigust midagi väga palju rogkem kirjutada ei olegi. Rannas nagu ikka rannas! Vahe oli ainult selles, et päikest oli liiga palju ja varju oli vähe. Lastele mätsin ma mitu korda päevas 50SPF kreemi peale ja nemad ära ei põlenud, aga minu 30SPF küll oma tööd hästi ei teinud. Olgugi, et oleme siin juba ju päris mitu päeva "töötanud". Igatahes õhtune Aloe Vera massaaži oli kindlamast kindlamini juhtumas. Lapsed soovisid foot-massage' t. Said ja olid maru rahul.