Laupäev, pühapäev, esmaspäev 7.12-9.12

Lastega on ikka nii, et teed plaane ja siis tegelikult ei tea sa juba 10 minuti pärast, et kas mõni neist vett ka peab. Ühesõnaga reede vastu laupäeva öösel ärkas järsku Emma ja prõmmis mulle vastu selga, et tal hirmasti sügeleb. Panin siis väikse tule põlema ja vaatepilt oli suht jube. Terve tema selg, nägu (eriti silmaalused), käed ja no kogu ülakeha oli ühtlaselt väikseid ja suuremaid punaseid punne täis ja ta oli ennast tume punaseks juba kratsinud. Olin tõsiselt ehmatunud. Andsin Zyrtecit ja ta palus, et ma tema selga silitaksin kuni ta magama jääb. Tegin seda ja uni tuli mõne aja pärast. Siis ärkas Carl ja näitas mulle kui suure kala ta kavatseb püüda. Ma ei hakanud öösel tema illusiooni lõhkuma. Hommikul kell 7 helises kell ja ma lasin lastel edasi magada. Ise läksin alla respasse ja lasin neil helistada sinna büroose sellele "lady-boy' le" et me kahjuks ei saa täna tulla. Õnnestus. Kell 8 ärkas Carl suure hirmuga, et oleme sisse maganud. Teatsin siis talle olukorrast ja ta oli väga mõistev. Lootis, et Emma siis vähemalt oksele ei hakka :). Sõime hommikust ja võtsime tuk-tuki, et arsti juurde sõita. Seal selgus, et meie tervisekindlustus oli eesti keeles ja sellega seoses pidin ma kohapeal ise kõik kulud ( visiit ja ravimid) tasuma. Mul polnud ennem kunagi kindlustust vaja läinud ja seega polnud ka sellele varem tähelepanu pööranud. Arst oli kohe kindel, et see lööve on siin tavaline. Tingitud kas päiksest ( isegi sellisest mis on pilve taga) või ebapuhtast vees basseinis või higistamisest. Andis tabletid (roosad) ja kreemi. Maksin arve 1900 BAHTi ( ca 45.- euri) ja hakkasime tagasi vantsima. Teel koju jäi meile Aurinko reisibüroo esindaja ette ja ma otsustasin soetada veel 2 väljasõitu. Ühe pühapäevaks mille käigus külastame lähedal olevaid saari ja ühe järgmiseks pühapäevaks mille käigus külastatakse veel teisi saari, muuhulgas ka saart kus kunagi üks James Bondi film on filmitud. Edasi läksime koju ja hakkasime kreemitama ja mölama. Veetsime päeva meie basseinis. Väike lapsesuu ka vahele: Mina: "Carl palun ära pane oma märgade jalgade otsa neid nahast plätusid. Sa rikud need ära nii!" Carl: " No mis siis on? Inimene on ka ju nahast ja kui me märjaks saame, siis ei juhtu ju meiega midagi!" :) Õhtul oli Carli soov minna natuke shoppama, sest tal oli kindlasti vaja endale saada üks käepael ja Emma tahtis endal pea patse täis punuda. Käisime siis söömas ja täitsin laste soovid. Kuumus väsitab siin täitsa ära ja kell 9 õhtul on meil juba unejutt ja magamine. Ka minul enamasti :) Pühapäeval ärkasime juba kell 7 jälle, sest ees ootas meid päev merel ja erinevatel ilusatel lähisaartel. See oli Aurinko reis, seega kaaslasteks olid soomlased. Päris mõnus oli vahelduseks mõne täiskasvanuga suhelda. Huvitav on siin see, et kui me merel oleme, siis keegi ei kanna päästevesti. Vaatamata sellele, et minu lapsed oskavad ujuda oli ikkagi kuidagi kõhe ja me sain neile mingid täiskasvanute vestid ikkagi selgal monteeritud poolel teel. Esimene peatus oli täiesti üksikul saarel kus polnud peale meie mitte kedagi. Saar oli ise üks suur kalju mille küljes oli tükike randa. Väike tükk. Soomlased naersid, et no ju me 20nekesi sinna ikka ära mahtume. Mahtusimegi ja veetsime seal 45 esimest minutit päevitades ja ujudes. Kui ma laseks, siis lapsed korjaksid siit kottide viisi Manale merekarpe. Aga ma ei lase. Paadis olin ma hakanud suhtlema kahe naisega kes kumbki olid tulnud siia üksi ja tundus, et ka neile kulus suhtlemine marjaks ära. :) Edasi kihutasime Koh Hong saarele mis pidavat olema väike paradiisisaar. Sellel saarel on ka nö vihmametsa moodi mets kus on veel tsunaamis näha erinevaid paate ja risu puude otsas. Peamiselt sai seal muidugi ujuda ja snorgeldada. Paradiisiks seda pidada just ei saa, sest ühel hetkel täitus see meeletu koguse turistidega. Söime seal ka lõunat. Koduteel põikasime läbi ühest laguusist. No see oli küll ilus. Ma polnud ennem laguuni näinud. Väga ilus! Plaan oli minna kohe hotellis magama, sest üks neist soome naistest ( ma ei tea tänaseni tema nime ja ta vanus on nii ca 55) tahtis koos meiega minna õhtustama. Juhtus aga nii nagu ikka - laste arvates oli magamine puhas aja raiskamine ja me läksime basseini ujuma. Õhtusöögi ajaks olime me kõik sisuliselt muumiad, aga no oli ikkagi ju vaja lubadust pidada. Pealegi olin ma Emmale eelmisel õhtul ostnud uue roosa kübara ja see soomlane tahtis endale samasugust. Olime lubanud talle näidata kust seda saab. Lõpuks ta seda kübarat ei ostnudki, sest tal on sisuliselt kahe aastase lapse mõõdus pea ja kõik olid talle suured. Emma kübrat me talle ka selgelt maha ei müünud. Lastega siin tänavatel kõndida on omamoodi raske. Nad tahaks absoluutselt kõike osta ja igalepoole sisse minna. Kõik teavad meid juba. Emma on eriti tuntud tüüp ja teda hüütakse nimepidi palju. Ise on ta sellest absoluutselt tüdinud ja kes Emmat teab, siis teate mis nägusid ja krimasse ta neile teeb. Ma püüan kogu hingest seda olukorda siin ohjes hoida. Emma tahtis endale päris esimesel päeval ühte suvist vikerkaare värvidega kleiti ja nüüd käin sellega iga päev. See müüa kes meile selle müüs hüüab iga kord, et Emma on ta VIP klient kuna kannab toodet väsimatult. :) Kui minu sõna ei maksaks ja ka rahakott mitte, siis oleks Carl juba pealaest kuni jalatallani täis tatoveeritud. Ilmselt on see asi millega ma pean tulevikus arvestama, et seda ta teeb igatahes. Tal pole vahet ka, et kas see on mingi lohe, draakon või mõni labane tekst. Peamine, et tatoveeringu saaks. Juba uuris siin neid päris võimalusi ühes salongis mille kõrval meie shoppasime. Igatahes soomlasega jätsime ilusti hüvasti - ta on meie Krabi vanaema :), mängib lastega kaarte ja lubas neid hoida kui massaaži tahan minna, aga seda pole vaja, sest tüübid tahavad ju ka. Ehk näeme teda mõnel päeval veel. Kell 9 õhtul magasime kõik kolm nagu beebid. Esmaspäevane äratus oli 6:45. Täna toimus see meie varem ära jäänud kalastamine. Auto tuli jälle mugavalt järgi ja viis sadamasse. Siin on üldiselt nii, et ega kuivajalaga paati ei saa. Võtad oma kompsud pähe kui vaja ja ujud või astud nii sügavas vees kui vaja. Lihtsalt purret pole. Tuleb minna ise paadini. Riided on suht pidevalt märjad. Kõik imestavad, et mu lapsed ujuda oskavad. Siin osad täiskasvanud ujuvad vestidega. Üldse nad imestavad, et ma siin olen. Ühel päeval üks kohalik uuris, et kas ma olen üksi nendega siin ja kui kuulis, et jah, siis ütles, et ma olen very good mom! Ühesõnaga see kalastusretk oli jälle nii, et kõigil olid silmad punnis, et kuhu see nüüd nende imikutega tuleb. Vot tulen....maksan ja tulen. Ja hästi tore oli. Lapsed said mõlemad kala püüda, Carl sai isegi kätte ühe ja veel said nad segamatult mängida seal laevas oma piraadimänge. Mõelda vaid....terve suur laev ja nad saavad seda päriselt mängida. "Getter" polnud täna Getter.... Ta oli Arabella. :) Carl tahaks sinna jälle minna. Lõpuks hakkasid mulle ühed reiskaaslased hästi närvidele käima. Mingid Austaalia kodanikud ( koledad ) olid oma pulmareisil ja arvasid, et kui nemad just parasjagu seisavad väikses uksepilus, siis pole minu lastel õigust sealt siseneda ega seda ka oluliselt nõuda. Väljas oli aga palav ja see siseruum oli ainus viis saada viludasse ja natuke jahedamasse. Ma nägin seda kaugelt ja kui mu tüübid oleks suti tagasihoidlikumad kui nad on, siis ma oleksin pidanud sinna märatsema minema. Mis mõttes sa ei laste last sisse? Seal oli suur tühi ruum. Tõmba oma kõht sisse ja ole sõbralik. Ühesõnaga väga ebameeldivaks muutusid nad selle kuumaga. Naisel oli juba mitmendat päeva paha olla ka. Mees oli lihtsalt andetu. Kalu sai seal kambapeale täitsa hulga ja ma ei teagi mis neist hiljem sai. Ju need madrused grillivad siin nüüd neid kuskil oma jurtades. Vahetult ennem koduteele asumist hüüdsid need madrused, et õnged välja, kuna suur meduus on laeva juures. Oligi.....päris massiivne. Õnneks me ei ujunud just siis. Me ujusime just ennem seda, eelmises peatuses. Carl on ikka juba väga tubli ujuja. See kapten võttis mingi kõbla taolise asja, snorgeldamis maski ja sukeldus paadi külge mööda alla midagi "kõplama". Carli arvates oli see nii põnev, et ta tegi seda sama. Üldse oli seal vahva ujuda, sest palju-palju värvilisi kalu oli seal koos meiega. Kui hotelli jõudsime, siis ma lapsi lihtsalt enam ujuma ei lasknud. Lasin nad vanni nii tunniks. Ligunesid korralikult puhtaks sellest soolasest veest ja siis lubasin neile, et kui nad ilusti õhtusöögil käituvad, siis vaatame koos ennem magamist "Su nägu kõlab tuttavalt" finaali. Juhtus nii, et üle 4 laulu ei jõudnud kuulata. Jätkame homme.... :)