Oeh...nüüdsest ärkame kell kuus, kuna sell arvab, et nii on lahe! Ei sobi nagu eriti mulle....eriti üldse mitte ütleks lausa. Aga no siis algab mingi uskumatu omaette pugisemine mis lõppeb väikse appi hüüdega mida pole võimalik lasta kõrvust mööda ja no nii ma siis peangi koos temaga hakkama tegutsema. Kuna MUGUL on alles kolme nädalane siis kahjuks ei saa ma talle öelda, et ole pai mine mängi oma asjadega või vaata DVD´d. :) Mis puutub mänguasjadesse siis neid meil pole kah. On 1 kõristi, 1 kummijulla mida närida ja siis mängumatt.
Hommikul on beebid muidugi ekstra armsad. Nad on nii super rahulikud siis. Uudistavad kõike nagu näeks jälle ja jälle uusi asju enda ümber. Nii siis meie päev algab...vahetame mähkmed....varem olin kindel, et mähkmete vahetamine on suht vastuvõetamatu tegevus, aga pole hullu midagi. Pole veel kordagi tundnud, et vot ei taha vahetada. Lapsepõlvest on mul küll selle tegevusega seoses üks lustakas lugu. Nimelt oli mul hoida onu 1,5 a tütar. Ise olin 11 vist. Hommikul kui ärkasime selgus, et preili on kuni rinnuni (ilma liialdamata) ennat täis laskunud nr. 2te. Oeh....imeline eks! Kuna kedagi kodus polnud siis mõtlesin välja ideaalse plaani kuidas laps puhtaks saada. Lasin kaussi vee, panin kummikindad kätte, käisin tõmbasin õues kopsud õhku täis, jooksin ja võtsin lapse ning asetasin ta keset seda vanni seisma. Käisin tõmbasin kopsud uuesti õues õhku täis. Alustasin survepesu. Nimelt otsustasin, et käsi ma küll kasutama / määrima ei hakka ja otsustasin teda sihtida kaugemalt dushiga. Ega ikka ei aidanud küll. Pealegi nüüd laps ikkagi nuttis juba nagu hull, kuna talle jäi ilmselt arusaamatuks see uus pesemis tehnika. Käisin tõmbasin oma kopsud jälle õhku täis ja jätkasin kuni olin tulemusega rahul. Tundus nagu võigas hakata teda kätega pesema. Ühesõnaga....sellest olen ma nüüd välja kasvanud ja sedasi ma oma kullakest küll ei pese. Ka olen juba korduvalt oma tegtud tembu pärast andeks palunud ja ka andestuse saanud :) Nüüd see meil suguvõsas pigem nali.
Hommikul on beebid muidugi ekstra armsad. Nad on nii super rahulikud siis. Uudistavad kõike nagu näeks jälle ja jälle uusi asju enda ümber. Nii siis meie päev algab...vahetame mähkmed....varem olin kindel, et mähkmete vahetamine on suht vastuvõetamatu tegevus, aga pole hullu midagi. Pole veel kordagi tundnud, et vot ei taha vahetada. Lapsepõlvest on mul küll selle tegevusega seoses üks lustakas lugu. Nimelt oli mul hoida onu 1,5 a tütar. Ise olin 11 vist. Hommikul kui ärkasime selgus, et preili on kuni rinnuni (ilma liialdamata) ennat täis laskunud nr. 2te. Oeh....imeline eks! Kuna kedagi kodus polnud siis mõtlesin välja ideaalse plaani kuidas laps puhtaks saada. Lasin kaussi vee, panin kummikindad kätte, käisin tõmbasin õues kopsud õhku täis, jooksin ja võtsin lapse ning asetasin ta keset seda vanni seisma. Käisin tõmbasin kopsud uuesti õues õhku täis. Alustasin survepesu. Nimelt otsustasin, et käsi ma küll kasutama / määrima ei hakka ja otsustasin teda sihtida kaugemalt dushiga. Ega ikka ei aidanud küll. Pealegi nüüd laps ikkagi nuttis juba nagu hull, kuna talle jäi ilmselt arusaamatuks see uus pesemis tehnika. Käisin tõmbasin oma kopsud jälle õhku täis ja jätkasin kuni olin tulemusega rahul. Tundus nagu võigas hakata teda kätega pesema. Ühesõnaga....sellest olen ma nüüd välja kasvanud ja sedasi ma oma kullakest küll ei pese. Ka olen juba korduvalt oma tegtud tembu pärast andeks palunud ja ka andestuse saanud :) Nüüd see meil suguvõsas pigem nali.
Peale mähkmete vahetamist jätkub meie päev väikse värskenduse ja rõivastmisega. Selle järgneb kerge eine. Siis mugiseme ja pugiseme ja käime mööda tuba ringi ja räägime niisama tähtsaid jutte. Ja sedasi ca kaks ja pool tundi, kuni saabub jälle uni. Ja siis jälle kõik otsast peale ainult, et toast tuppa tammumine vahetub õues jalutamise vastu. Ja siis jälle otsat peale. Eks ta üks ja sama ole kui aus olla päevast päeva ja kui ikka väga ära viskab siis teeme midagi. Käime külas või poes. Poes käimine ei meeldi talle muidugi ... mees ju ikkagi...ka ei meeldi talle tegelt olla turvatoolis aga seal ma küll talle allhindlust ei tee. Natke nutab ja siis jääb magama. Mis nutmisesse puutub siis ma olen igasugu tarkadest raamatutest lugenud, et kuni ühe kuuseks saamiseni ei tule beebil pisaraid. Khm..khm..khm ... tulevad küll. Päris nagu krokodilli omad ikka ja alahuul läheb moodsalt rulli ka.
Ootan juba seda, et saaks hakata võimlemas ja ujumas käima. Võimlema lähme veebruari algusest ja ujuma siis kui kolme kuused oleme.
Õhtuti teeme vanni ja natuke nutame veel, kuna gaasid vaevavad meie MUGULat. Siis proovin temaga võimelda ja kõhtu natuke mudida, et tal parem hakkaks. Eks lõpuks ikka hakkab ka. Igatahes õhtuks olen ma ise päris läbi ja siis pole nagu mõtet minuga arvestada. Proovin minna magama koos oma MUGULaga, et sättida ennast tema rütmi.
Ma unustasin eelmisel korral kirjutada suure õhinaga, et mul oli teine soov kah veel uueks aastaks....ma tahan, et ta hakkaks lutti võtma...väga tahan. Just praegu ta magab lutt suus aga ärgates võib see taas meelest läinud kõik olla. Ma nii loodan, et mitte .......
Värvilisi unenägusid!
No comments:
Post a Comment