Nagu ma eile siin kirjutasin uinus MUGUL esimest korda eile oma toas. Kell pool kaksteist õhtul tuli aga esimene nutt...sain maha rahustatud. 5 minuti pärast jälle....issi rahustas maha. Varsti jälle....siis läksin jälle mina. MUGUL oli püsti oma voodis ja aina osutas ukse suunas, et tuttu. Ehk, et ta teab väga hästi kus on meie tuba ja kus ta tududa tahab. Ei tahtnud ta oma lutti, ega tudutekki. Minu lohutused olid lootusetud ja ma võtsin ta lõpuks sülle ja tõin meie voodisse rahunema. Ta oli momendiga loomulikult vait kui sukk ja ei liigutanud ka üldse. Leppisin siis issiga kokku, et kui magab siis viin tagasi. Mis aga juhtus oli see, et jäin ise magama ja hommikul ärkasime kõik koos :) Ühesõnaga hetkel MUGUL juhib 1:0
Ei oskagi nüüd öelda kas ta on äkki liiga väike, et meist lahti lasta? Samas kuna ta kohe rahunes siis oli oma osa ka kindlasti lihtsalt jonnil. Hästi raske on. Emotsionaalselt ja füüsiliselt. Aga täna on jälle uus päev ja ma üritan edasi.
1 comment:
Ei, kindlasti ta pole liiga väike. Lihtsalt hea asjaga harjunud! :)) Kuid nagu Sa ise ütlesid, see ei saa lõputult niimoodi kesta. Nii et rahu ja kannatlikkust ja kindlat meelt!
Post a Comment